minu poja aspergeri jooned kadusid kooli ajaks enam-vähem ära. jäänud on vähene valguse- ja mürakartus ning äge vihastamine,millest väljatulek võtab umbes tunni aega ja sel ajal mõistlikku kontakti ei saa temaga. praegu on laps 10, ülienesekindel, üliedev, (pikad heledad juuksed,ainult punased-roosad-oran¸id teksad,erksad särgid, kõrvarõngas,kaabud),hea naljasoonega,ühe sõnaga väga hästi saab endaga hakkama. samas, ta on ju alles 10, ma ei tea,mis meid ees võib oodata.
aga kirjutada tahtsin hoopis sellest,et mis värk aspergeritel ikka nende väikeste lastega on. siin teemaski mitmed on sama kirjutanud. minu poeg sulab beebide ja väikelaste läheduses, ta teeks mida iganes,et neid nunnutada,kaitsta.1,5-aastane väikevend on tema elu tähtsaim inimene,keda ta meeletult armastab ja hoiab. mis see küll võib olla? kas väiksed räägivad siis samas keeles,milles asperger?
Teema: Mida kummalist teevad Teie Aspergeri sündroomiga lapsed?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ja kuna laps minemas esimesse klassi siis mis kool see üldse sobilik aspergerile oleks millel olemas ka internaat?[/tsitaat]
Ilmselt on ta juba mõne kooli nimekirjas? Mine räägi klassijuhatajaga, asperger Eesti tingimustes käibki tavaklassis, kui just ei ela näiteks Tartus, kus on Masingu kool.
Igatahes tasub proovida kodule lähimasse kooli ja kui õpetaja on tolerantne, avatud ning valmis muutusteks, siis ei teki ju probleeme.
Algul õpivad nad peamiselt sama õpetajaga ja kindlas klassiruumis, probleemid võivad tekkida vahetunnis, sest füüsiline õpikeskkond võib osutuda ebasobivaks- lärm, trügimised, palju võõraid lapsi jms.
Igatahes võiks ka õppealajuhatajat teavitada ja kuna praegusel ajal on juba iga 100-s laps autismiprobleemiga, siis kunagi on iga kooli jaoks olemas oma asperger.
Kui lapsele on vormistatud ka puue, siis vajadusel muidugi, pean silmas sotsiaalsete tugistruktuuride rakendamist, tegeleb sellega KOV-i haridusnõunik.
Lihtsustatud õppekavaga koolide puhul tean, et internaat on Kiigemetsa koolil, asub see Jõgevamaal Siimustis, autistidele on seal eraldi klass, aga üldjuhul muidugi, õpivad aspergerid ikkagi tavakoolis.
Kui koolilapsega hätta jääd, on Sul võimalus alati abi küsida, Tartu lastepsühhos on suurepärased spetsialistid, kel on kogemusi ja oskusi aspergereid aidata.
ma küll ei kujutaks ette, et minu asperger mingis internaadis elaks.
meil käis väikeses linnalähedases maakoolis. kusjuures esimesel aastal sõidutasin teda päevas 2x 30 km edasi-tagasi.siis kolisime lähemale.ja ta hakkas ise bussiga koolis käima.
Masenduses kägu: mul on küsimus, et mismoodi te teda olete sõna kuulma tahtnud panna? Igasugune kõvem sõna blokib sõnumi. Aspergeriga saab ainult selgitades-selgitades-selgitades. Ja selgitus ei ole \”sest mina ütlen nii\”. Aspergeri aju lähtub loogikast. Kui loogikat taga pole, siis mäng ei vääri ka küünlaid. Kui loogiliselt ära seletada, miks ühte või teist asja on vaja teha, siis on võimalik aspergerit juhtida just sinna, kuhu parasjagu vaja.
Ma ei tea, kuidas teistega, aga mina ei ole näiteks sõnaga \”peab\” kohe üldse sõber. Teen väga kindlalt vahet, kas peab või on vaja. Kui peab, siis tegelt ei pea midagi, sest peab on käskiv kõneviis ja sellel puudub loogika. Vajadus on hoopis midagi muud, sest vajaduse mitte täitmine võib tähendada mulle ebamugavust – näiteks seda, et ma jään talvel külma või nälga, kui ma suvel puid ei tee või seeni ei korja… Igasugune ebamugavus on aga õudsam kui millegi tegemine…
Ilmselt pole Teie lapse puhul võib-olla tegemist ka puhtalt aspergeri vaid ka mõne muu lisanduva hädaga. Või siis VÄGA paljude loogiliste vestluste ja seletuste puudumine. Loomade piinamine või liiga tegemine teadmises, et see võib kellelegi kannatusi põhjustada, ei ole minu arvates aspergeri moodi, sest asperger ei ole meelega pahatahtlik.
Aspergeriga ühepoolne suhtlus ehk ülalt alla suhtlemine ei toimi. Temaga tuleb rääkida kui võrdne võrdsega. Igasugune jõupositsioonide võtmine tähendab ebaõnnestumist juba eos.
Asperger on nagu teenistuskoer – kui tema ajule piisavalt tööd ei anta, siis rakendatakse see kas lollusteks või siis muuks mitte meeldivaks asjaks. Nagu dobermannid – kui ajutööd teha pidevalt ja regulaarselt on nunnuloomad, kui nende mõistus unarusse jätta, võivad minna tüütuks, agressiivseks ja \”pahasti ütlema hakata\”.
Nii et vanematele tahaksingi siinkohal poolnaljaga lohutuseks öelda, et kui muidu last ei mõista, siis kujutlege nagu te oleksite ootamatult endale koju dobermanni saanud või mõne muu teenistuskoera, kes ilma ajutööta elada ei saa. Kui seda õigesti rakendada, on elu nagu lill ja aega jääb üle veel õnnelik ja uhke olemiseks ;).
Viimasest vastusest oli siis enamik mõeldud masenduses käole.
Veel aspergerite suunamisest.
Hea näide oleks tuua hobuste õpetamisest (sellises heasoovlikumas stiilis). Hobuse esmane eesmärk on säilitada energiat ja mitte teha tööd, sest kunagi ei tea, kus ja millal seda vaja võib minna (hobune ju ei tea, et kohe lõvi põõsast välja ei karga ja teda ära ei söö). Seetõttu nad eelistavad ratsaniku all mitte teha seda, mida palutakse. Otstarbekas on siinkohal anda hobusele valida – kui sa ei soovi edaspidi kõndida, siis ma sunnin su tagurpidi kõndima. Aga tagurpidi on hobuse jaoks väga ebamugav ja ebaloomulik ja raske. Nii ta siis valib ISE edasimineku st edasi liikuda oli tema otsus, mitte peale sunnitud tahe.
Seega ei tulene hobuste tahtmatus \”tööd teha\” mitte laiskusest, nagu enamasti ka aspergeritel, vaid sootuks millestki muust.
Lühidalt: andke neile valida ja jätke neile võimalus teha ISE otsus millegi tegemise või mitte tegemiseks.
Aitäh, ise asperger! Väga hästi seletasid neid asju, mida oma poja (aspergeri joontega postitus) peal olen märganud.
Viimasele käole:
🙂 Noh, mul ole juba vanust ka ja olen enese jaoks palju asju juba lahti mõtestanud ja ära analüüsinud ning vastanud aspergerile nii omasele igavesele küsimusele – miks?
Kui kellelgi on mul veel küsimusi, siis võin lahkelt vastata.
Teemaalgatajale:
Asperger ei teki niisama tühjalt kohalt. Lapsel pidi enne juba olema mingi erinevus. Mina näiteks beebieas ei maganud rohkem kui 15 minutit ja mul olid täiesti seletamatud nutuhood, millel ei paistnud mingit põhjust. Olin ilmselt oma emale totaalne õudusunenägu… Ma mäletan oma vankrilae mustrit, sest ega ma seal ju ka eriti ei maganud. Õe jutu järgi oli kummaline, et kui ta minuga ratta või vankriga kummuli käis ja ma kuskile kraavi lendasin, siis ma olnud nagu nukk – vaadanud suurte silmadega, aga ei mingit ehmatust või nuttu nagu tavaliselt lastel. Ka mängisin ma palju omaette, võisin tundide viisi teha ei teamida nii et mind ei kuulnud ka. Võisin ka terve päeva veeta midagi jälgides – näiteks taevast. Suveti vedelesin põllul pikali ja otsisin taevast loomi ja kujusid. Rääkima hakkasin varakult, aga ma ei pidanud seda tegevust vajalikuks. Kui midagi oli tarvis, küsisin, aga ei rääkinud eriti. Lugema hakkasin samuti varakult. Külas käies lõid tädid kaht kätt kokku, et nii vaikne laps ja istub ühe koha peal tundide viisi paigal (mina näiteks hakkaks muretsema kui laps, kes peaks maailma avastama, selle asemel hoopis tundide viisi toolis istub, sel ajal, kui täiskasvanud kohvitavad).
Fantaasiamaailm on olnud väga rikas – minu jaoks pole probleemi minna pildi sisse nagu Mary Poppinsis ja kujutleda seal terveid lugusid. Näitena võin tuua uinuda proovimist. Kui enne und öeldakse, et loe lambaid, siis lambaid ma lugeda ei saa – nad on enamasti koos ja nad on igavad, nad ei tee midagi. Kaelkirjakuid lugeda on pea võimatu – nad teevad igasuguseid trikke, kord pea all, siis üleval ja ajavad lugemise pidevalt sassi. Kõige mõistlikum on lugeda elevante. Elevandid on rahulikud, aga samas armsad ja toimetavad oma tegemisi selliselt, et neid on võimalik lugeda ja siis magama jääda.
Veel armastasin ma kohutavalt jälgida. Isa tegemisi võisin tundide viisi lihtsalt kõrvalt jälgida ja tähele panna, ilma et ma oleks suuremat muud teinud või lobisenud. Ei tahtnud ma väga tema tööriistu katsuda vms. Lihtsalt vaatasin. Aga 80-ndatel ei teadnud aspergerist ju mitte keegi veel mitte midagi.
Sundida oli mind raske, mul oli vaja seletust, et mispärast on tarvis just sedasi ja mitte teisiti. Tänu isale oli mul võimalus vahel ka väitlusi arendada, kui tekkis teemaks miski asi ning seda juba väga noores lapseeas. Matemaatikas on mul tänu sellele koolist auk, sest õpetaja ei osanud vastata küsimusele, miks seda õppima peab ja kus seda vaja läheb. Vastus oli tegelt lihtne – see arendab sinu loogilist mõtlemist. Ja kes siis ei tahaks tark olla? Aga vot, sel hetkel ei osanud keegi vastata ja ma keeldusin õppimast. Kuigi, kui viitsisin, võisin vastata viiele. Sama asi vene keelega. Kui õpetaja ei öelnud mispärast, siis ma teatasin, et mina seda ei õpi. Nii saadeti mind teises klassis ukse taha elu üle järele mõtlema.
Teatud riideid selga ei pannud-materjali pärast ja olin võimeline hüsteeriasse minema, kui sunniti. Siiani on minu jaoks mõned materjalid \”väga kurjad\” ja ma neid selga ei pane. Miks? Sest see põhjustab füüsilist valu. Kujutlege ise, kui teist tahaks keegi nõelapatja teha – oleks ju valus? Samal põhjusel on mul raske käia hommikuti dushi all – nahk on peale und nii hell, et mulle on see füüsiliselt valus toiming.
Veel tahaksin seletada seda nö laiskust. Ise arvan (ei pruugi kõigil nii olla), et aspergerite adrenaliinitase on pidevalt kõrgem kui teistel (uued olukorrad, käsk jne). Selle kõrgenemise võib esile tuua ükskõik mis, sõltuvalt aspergerist. Adrenaliin on aga meile antud selleks, et me kas võitleks või põgeneks. Seetõttu on aspergereid ka hea selle hobuse näitega võrrelda – parem on energiat säästa, sest me ei ole kindlad, millal on vaja võidelda või põgeneda. Aga ellu peab jääma. Nii et kui mõni laps ei taha kärutäit mulda kuskile vedada, siis ilmselgelt on probleem mujal, kui laiskuses. Minul näiteks tekib ka selliste asjade peale kramp, kui eelmisel päeval pole mulle öeldud, et nii, nüüd homme hakkame tegema seda, kas sina võtad selle käru asja enda hooleks?
Selleks, et adrekataset võimalikult madal hoida ja mitte võitle-põgene situatsiooni esile kutsuda, peaks aspergerile nii palju kui võimalik eelnevalt ära rääkima, mis juhtuma hakkab, kes teeb mida, kui palju rahvast seal on, kuidas jne. Võimalikult detailselt. Siis ta teab end valmis panna ja saab end mugavamalt tunda. Ootamatud olukorrad on väga jubedad. Umbes sama tunne on meil väikeste muutustega kui tavainimesel siis, kui ta on kuu või kaks endale käsitsi uhket ballikleiti õmmelnud, endale siis sonksi ja meigi teinud ning autate end juba minekule aga siis selgub, et ball jääb ära… Kuidas teie end tunneksite? Viha, shokki, hirmu, tahaks midagi pilduda?
Kui kellelgi on veel küsimusi mulle, andke julgelt märku. Hoian teemal silma peal ja aitan hea meelega.
meie poeg siis ka omaette ooper kui nii saab õelda 🙂
Oma väiksema õe(2a) suhtes on ta meeletult hooliv, kallistab, musitab ja mängiks temaga päevad-ööd.aga tekib muidugi ka hetki kus ta nagu ei taha pisema järgi toimetada vaid hoopis telekat vaadata aga kurjaks muutunud ta õe peale ei ole kunagi.samas lasteaias oli meil palju probleeme, lõi kaaslasi, segas nende tegevust, kisas, karjus, laamendas.Samuti ei teinud ta kaasa mitte ühel üritusel, ei laulnud, ei tantsinud, mitte midagi.
Kodus ta lausa peab ütlema kui läheb pissile või kakale, kui joob vett või kui võtab sai või, et ta teeb ühe saia veel.Kardab vett näo piirkonnas, pead tuleb pesta rätik näo ees.seletada õhtuti miks peab jalad nt ära pesema.riidesse pannes küsib mis ta selga paneb, mis jalanõud paneb.ma vastan aga see võib samas kahe sekundiga ununud olla ja ta küsib seda uuesti.
Mõistust ja nutti tal samas jagub.Seda on õelnud ja kõik spetsialistid kelle juures käinud oleme, praegu käsil puude taotlemine.
Kodune olukord muidugi väga raske sest lisaks temale on ka kaks pisikest õde tal kes enamus tähelepanu omale kisuvad, tihti on ta vanaema juures kus täidetakse kõik tema soovid ja koju tulles alustan ma nagu nullist taas tema õpetamist ja suunamist iseseivusele.
Olen ise vaimselt totaalselt läbi, ma saan aru, et ta ei ole täiesti tavaline laps ja kohati ta laamendab ja kisab ja trambib, ei sobi ükspäev üks, teinepäev teine toit jne aga siiski ajab se kohati mind nii närvi.on asju millest oleme rääkinud sajuti ja ta ikka ja jälle võib seda sama asja küsida ja see on niivõrd väsitav.
Kooli läheb ta hetkel väikessesse maakooli kus saab ta omale ka tugiisiku.klass on neil väike ja koos käis ta nendega ka aasta lasteaias ja nad teavad juba tema eripäradega arvestada.Minu jaoks saab see olema aga meeltu katsumus, ta ei taha minna kooli väga ja üks pisike vale lause ja ma kujutan ette mis koolis juba toimub.käime nagu kõiel siin kõik.
lisaks ei ole elukaaslane tema lihane isa ja ei mõista seda asja kohe üldse, nad ei saa omavahel läbi.poiss ei austa ega aktsepteeri.arvatavasti ei võtagi teda omaks.ta totaalselt ignoreerib teda.kui midagi küsitakse või õeldakse ei tee kuulmagi, vahel õeldakse või kisatakse pigem, et ma ei rääkinud sinuga.see kõik teeb asja veel raskemaks sest on pidevad riiud sel teemal kes keda ignoreerib ja mitte austab.
Ahjaa, meeletu kartus on tal ka asjade ees.ei julge ta üksi koduhoovis mängida, välja minemisest rääkimata.Oma tuppa läks ta 6.aastaselt seni magas esialgu minu kõrval, siis voodiga minu kõrval ja hoidis käest jne.Bussiga teda koolis õpetada minema saab olemaka paras katsumus.
Tegemist siis kohe 8.aastaseks saava poisiga.
Ma kirjutasin ka eelnevalt ja mõistan, et hetkel on meil veel suhteliselt leebe versioon (pole diagnoosi, lihtsalt tunnused, laps 7-aastane), aga ma tahaks \”Ise Aspergerilt\” nõu küsida selle kohta, et kuidas käituda vihahoogude puhul? Kui see ikka peale tuleb, siis on igasugune mõistlik kontakt võimatu.
Meil ongi töötanud kõige paremini see, et jätame ta rahule, suunan oma tuppa vms ja seal ta siis elab selle vihahoo üle ja mingi aja pärast asi normaliseerub. Kui ma siis tahaks temaga selle jutuks võtta, siis ta kategooriliselt keeldub ja vihastab uuesti. Ta ei ole valmis absoluutselt neist asjust rääkima.
Ok, kodus elab üle, mis ikka. Mõnikord tekivad need probleemid aga seal, kus on ka kõrvaltvaatajaid. Ehk mis siis oleks õigem, kas katsuda siiski konflikti võimalikult vaikselt läbi elada, vastu tulles, järele andes jne. Samas ma mõtlen, et nii ta siis ei õpi üldse, et teatud käitumismallid lihtsalt ei ole ühiskonnas aktsepteeritud või nii lihtsalt ei tehta. Ma tahaks nagu selgitada, aga see ajab ta nii vihaseks. Kodurahu huvides on kõige parem moodus tal asi lasta läbi elada ja nii jättagi.
Samas, kas ta siis nii õpib? (no ja teinekord on võimatu olukorda sammu võrra tagasi võtta, näiteks poes kassasabas vms).
Kuidas sa, Ise Asperger, endale diagnoosi said,kas alles täiskasvanuna ja kus ?
Mind huvitab,kuna mu vanim,21a tütar väga-väga Sinu kirjelduse sarnane, hetkel maadleb autokoolis,kardab kiirust ja üldse liiklust.
Millisel hetkel tal need vihahood tekivad? Või pole teil mingeid kindlaid sarnaseid olukordi? Kui on sarnaseid olukordi, siis saame neid analüüsida, leida loogilise põhjenduse ja võimalik, et ennetada. Meili teel ilmselt on seda asja lihtsam teha ja mulle võib kirjutada: aspergerist@gmail.com. Analüüsime ja vaatame, mis teha annab 🙂
Panen siia siiski kirja ühe füüsilise rahustamisevõimaluse, äkki aitab kedagi.
Endastväljumise hetkel lasen ma kellelgi endal seljatagant kinni võtta ja suruda oma käed tugevasti minu kätte peale – surve peab olema õlgade ja küünarnukkide vahel, õlast natuke all pool, pole vaja katta tervet nö õla ja küünarnukkide vahelist ala. Ehk siis nagu selja tagant kallistuse moodi asi. Raske seletada sedasi kirja teel, aga ehk saate aru, kui ei, siis küsige üle. Kui mul kedagi võtta pole, siis aitab surve ka kintsude peale (ühtlaste tõmmetega keha poolt põlvede suunas),rohkem sisekülje poole. Ma ei mäleta mis selle asjaga täpselt oli, aga ilmselt seal on veresoontega mingi seos, et surve rahustab.
Muidugi, seda seljatagant võtet peab tegema keegi, keda asperger usaldab. Mul on selleks elukaaslane või siis mõni lähedane sõber. Haiglas oli selleks inimene, kellega ma olin mõnda aega juba suhelnud ja kes teadis ning oskas arvestada ning küsis, kas ta tohib.Ise olen seda teinud teisele aspergerile, kes samuti mingisugust võõra puudutust üldse ei talunud, aga kuna me olime ka suhelnud temaga juba mõnda aega, siis ma küsisin kas tohin ja ta lasi proovida ja toimis. Tegemist oli siis ka täiskasvanuga.
Kodus on see mind aidanud ka siis, kui ma tegelt puudutamist väga ei taha ja see mind korraks veel rohkem endast välja viib. Mees lihtsalt saab aru, et ma olen hüsteerias ja ei tee väga mu rabelemisest ja trampimisest välja ja tal on piisavalt jõudu, et see nö üle elada ja mind hoida. See surve avaldamine võtab kuskil paar minutit ja siis on kõik möödas (ilmselt on aeg ka indviduaalne, aga kui veerand tunni peale ei rahune, siis ei mõika ilmselt). Kui mind aga jätta hüsteeritsema, siis võib see rahunemine ka päris kaua aega võtta. Kummaline on see ka, et kui ma endast väljas olen, siis ma ei kannata, kui mulle füüsiliselt eestpoolt läheneda, näiteks kallistada.
Selle võtte juures on hea see, et ükskõik, mis hetkel sekkuda, see aitab, mind vähemalt. Aga eks aspergerid on kõik erinevad ja tuleb lihtsalt proovida, mis töötab, mis mitte. + on ka see, kui on näha et hakkan endast välja minema näiteks kuskil avalikus kohas, siis seda enamasti võõrad ei märka ja kui keegi teist kallistab kuskil poe sabas sedasi, siis ei paista see ka võõrastele veider.
Mina sain diagnoosi kui ma olin 26. Eestis on veel vähe arste, kes nendega tegeleda oskab. Olen ka haiglas käinud ja mind on testidega uuritud ja erinevad spetsialistid on minuga vestelnud.
Veel tahaksin öelda, et aspergeriga toimivad kokkulepped, kust tema ise on saanud öelda jah-sõna. Kui seletada et emmel-issil see kuu vähe raha ja öelda, et lepime kokku, et sel kuul ta saab poest midagi ise valida mingis summas n arv kordi (või siis sel kuul ei saa, aga ta saab selle asemel muud toredat (tund rohkem arvutis näiteks), siis poes polegi enam millegi üle vaielda. Vajadusel lihtsalt kokkulepet meenutada (jällegi, ma pole päris spetsialist, võimalik, et kõigiga see ei tööta).
Ka ei saa asperger aru nö emotsionidevahust. Noh et see, kui keegi karjub midagi, võib tähendada, et inimesel on valus vms. Talle tulebki öelda faktipõhiselt – see asi solvas mind sellepärast, et… Võib lasta teda ka ennast samasse olukorda kujutleda ja küsida, kuidas ta end tunneks siis. Kindlasti teha vahet inimese ja käitumise vahel. Mitte \”sina solvasid mind\” vaid \”see solvas mind\”.
Ka ei arva ma, et kui kodus on asperger, et siis tuleb lõputult järeleandmisi teha. Pigem siiski leida koos ühine lahendus, teha kokkuleppeid, sest sundida ei saa. See vastab jällegi ootamatuse ja nö hobuse treenimise reeglitele. Asperger võib ärrituda selle peale ka, et ta teab, et poodi minek on, kujutleb endale juba asjad valmis ja poes selgub, et nõnda ei lähe. Kokku saamegi hüsteeria.
Mul võib juhe kokku joosta näiteks selle peale, et ma tean, et me läheme kuskile punkti B ja siis minnakse sinna hoopis teist kaudu, kui tavaliselt või mina harjunud olen. Täiskasvanuna ma olen õppinud nö lahti laskma ja andnud vastutuse üle aga sellisel puhul ei maksa minult teejuhiseid küsida, isegi kui ma muidu tavaolukorras teaksin une pealt, kust saab vasakule ja kus on ühesuunaline.
Muutun pahuraks ka siis, kui mees ütleb mulle, et nüüd läheme koju aga ei hoiata, et me käime enne veel sealt ja sealt läbi. Mul on vaja vältida ootamatusi, ka selliseid pisikesi, sest ma mõtlen oma peas kõik olukorrad ette valmis, see aitab mul vaimselt valmistuda.
Ma oleks nagu iga päev iga sekund ballile minemas, kuhu ma olen kuid käsitsi iga päev kleiti teinud… tikkinud mustrit peale jne. Ja siis keegi ütleb, et ball jääb ära… Kõiki asju tahan ette teada ja võimalikult detailselt.
Ühesõnaga – üldistel teemadel ja aruteludel võime siin edasi vestelda, kellel isiklikemaid küsimusi võib mulle ülaloleva meiliaadressi peale kirjutada.
Kas kellegi asperger ka numbrite fänn on? Minu 8 aastane peab kõik läbi arvutama: see toimus 2008 aastal kui ma olin nii ja nii mitme aastane jne. Nagu väike vanainimene 🙂
Kui ütlen, et reedel sõidame Pärnusse siis kohe arvutab ta välja mitu päeva sinnani on ja mitu ööd magama veel peab.Kõik pannakse kähku numbrtega paika, sis on süda rahul. Samas erilise arvutusoskusega ta küll silma ei paista. Pigem on see vist kontrollikiiks?
Aspergeritel on tihti sundtegevusi, mida nad lihtsalt PEAVAD tegema. Mõni loendab lampe, mõnel on kiiks lugeda tänavasilte või autonumbreid, mis värvi mingi asi on.
Nii et päevade jne loendamine ei pruugi olla just kontrolliga seotud. Võib olla ka sundtegevus, ilma milleta ta ei saa.
Ja numbrite fänn on Daniel Tammet, kes on asperger ja savant. Soovitan lugeda \”Sündinud sinisel päeval\”. Raamat on väga huvitav ja ühtlasi kirjeldab ka tema kohtumist ning mõningast sõprust tõelise vihmamehe, Kim Peekiga, kes oli filmi \”Vihmamees\” aluseks. Daniel Tammet nimelt suutis heategevuslikul ürituse jaoks pähe õppida pii numbrite jada… Ta näeb numbreid maastikena ja numbrid on tema hobi ja kinnisidee. Ka on ta võimeline mingi keele 2 nädalaga ära õppima, sest ta tabab väga hästi ära keele maatriksi.
Mingite \”napakate\” faktide kogumine ja meeldejätmine või jäämine on üks aspergerite eripära :). Nende jälgimisoskus on üks, mis sellele veel kaasa aitab. Sealt tuleb ka see, et nad teevad tihti asju, mida neid ei arvata hakkama saavat ja mida varem teinud pole, pealtnäha mängleva kergusega.
kas aspergeridel on magamisaegadega ka midagi korrast ära? Ntx on öö ja päev peaaegu vahetuses vmt?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kas aspergeridel on magamisaegadega ka midagi korrast ära? Ntx on öö ja päev peaaegu vahetuses vmt?[/tsitaat]
jah, see on väga iseloomulik joon.
kas selle unerütmiga annab midagi ette ka võtta? meil poiss magab kella 2st öösel 10.30-ni hommikul, hetkel veel kodune. loodan, et kooli minnes saab kuidagi jõuga paika selle. aastaid on selline unerütm olnud, üksikuid muid aspergeri jooni ka.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kas selle unerütmiga annab midagi ette ka võtta? meil poiss magab kella 2st öösel 10.30-ni hommikul, hetkel veel kodune. loodan, et kooli minnes saab kuidagi jõuga paika selle. aastaid on selline unerütm olnud, üksikuid muid aspergeri jooni ka.[/tsitaat]
mul on üksikute aspergeri joontega algklasside poiss. praegu suvel läheb magama 3-4 öösel,tõuseb 11-12 ajal päeval. kooli ajal läheb magama umbes 00.30 kuni 01.00. tõuseb alati vastuvaidlematult 7.00,probleeme sellega pole.pärast kooli magab iga päev poolteist kuni kaks tundi.
tema rütmi muuta ei ole õnnestunud.läheb küll n.ö magama ülejäänud perega samal ajal kl 23.00. aga edasi loeb oma voodis,mängib kassi või rotiga.
Minu 8 aastane aspegeripoiss pole sünnist saati seoses magamaminekuga allunud mingitele normaalsetele kellaaegadele. Ja tõesti, harjutama hakkasin alates sünnist.
Nüüdseks siis nii, et magama läheb heal juhul 24-01. Ja siis ka sellise näoga, et ega und küll ei tule. Magama jääb aga küllalt kiiresti. Ärkab hommikul 7 puhanuna.
mul on pigem varajane ärkaja. eriti puhkepäevade hommikul kus on luba arvutis olla kui teised magavad.siis võib ärgata juba kell 6.:-)
küll aga olen täheldanud, et mõistlik on igal õhtul ühel ja samal ajal magama saata.muidu ei maga oma und täis kui kell 6 tõuseb. koolipäevadel muidugi magaks kauem.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Millisel hetkel tal need vihahood tekivad? Või pole teil mingeid kindlaid sarnaseid olukordi? Kui on sarnaseid olukordi, siis saame neid analüüsida, leida loogilise põhjenduse ja võimalik, et ennetada. Meili teel ilmselt on seda asja lihtsam teha ja mulle võib kirjutada: aspergerist@gmail.com. Analüüsime ja vaatame, mis teha annab 🙂
Panen siia siiski kirja ühe füüsilise rahustamisevõimaluse, äkki aitab kedagi.
Endastväljumise hetkel lasen ma kellelgi endal seljatagant kinni võtta ja suruda oma käed tugevasti minu kätte peale – surve peab olema õlgade ja küünarnukkide vahel, õlast natuke all pool, pole vaja katta tervet nö õla ja küünarnukkide vahelist ala. Ehk siis nagu selja tagant kallistuse moodi asi. Raske seletada sedasi kirja teel, aga ehk saate aru, kui ei, siis küsige üle. Kui mul kedagi võtta pole, siis aitab surve ka kintsude peale (ühtlaste tõmmetega keha poolt põlvede suunas),rohkem sisekülje poole. Ma ei mäleta mis selle asjaga täpselt oli, aga ilmselt seal on veresoontega mingi seos, et surve rahustab.
Muidugi, seda seljatagant võtet peab tegema keegi, keda asperger usaldab. Mul on selleks elukaaslane või siis mõni lähedane sõber. Haiglas oli selleks inimene, kellega ma olin mõnda aega juba suhelnud ja kes teadis ning oskas arvestada ning küsis, kas ta tohib.Ise olen seda teinud teisele aspergerile, kes samuti mingisugust võõra puudutust üldse ei talunud, aga kuna me olime ka suhelnud temaga juba mõnda aega, siis ma küsisin kas tohin ja ta lasi proovida ja toimis. Tegemist oli siis ka täiskasvanuga.
Kodus on see mind aidanud ka siis, kui ma tegelt puudutamist väga ei taha ja see mind korraks veel rohkem endast välja viib. Mees lihtsalt saab aru, et ma olen hüsteerias ja ei tee väga mu rabelemisest ja trampimisest välja ja tal on piisavalt jõudu, et see nö üle elada ja mind hoida. See surve avaldamine võtab kuskil paar minutit ja siis on kõik möödas (ilmselt on aeg ka indviduaalne, aga kui veerand tunni peale ei rahune, siis ei mõika ilmselt). Kui mind aga jätta hüsteeritsema, siis võib see rahunemine ka päris kaua aega võtta. Kummaline on see ka, et kui ma endast väljas olen, siis ma ei kannata, kui mulle füüsiliselt eestpoolt läheneda, näiteks kallistada.
Selle võtte juures on hea see, et ükskõik, mis hetkel sekkuda, see aitab, mind vähemalt. Aga eks aspergerid on kõik erinevad ja tuleb lihtsalt proovida, mis töötab, mis mitte. + on ka see, kui on näha et hakkan endast välja minema näiteks kuskil avalikus kohas, siis seda enamasti võõrad ei märka ja kui keegi teist kallistab kuskil poe sabas sedasi, siis ei paista see ka võõrastele veider.
Mina sain diagnoosi kui ma olin 26. Eestis on veel vähe arste, kes nendega tegeleda oskab. Olen ka haiglas käinud ja mind on testidega uuritud ja erinevad spetsialistid on minuga vestelnud.
Veel tahaksin öelda, et aspergeriga toimivad kokkulepped, kust tema ise on saanud öelda jah-sõna. Kui seletada et emmel-issil see kuu vähe raha ja öelda, et lepime kokku, et sel kuul ta saab poest midagi ise valida mingis summas n arv kordi (või siis sel kuul ei saa, aga ta saab selle asemel muud toredat (tund rohkem arvutis näiteks), siis poes polegi enam millegi üle vaielda. Vajadusel lihtsalt kokkulepet meenutada (jällegi, ma pole päris spetsialist, võimalik, et kõigiga see ei tööta).
Ka ei saa asperger aru nö emotsionidevahust. Noh et see, kui keegi karjub midagi, võib tähendada, et inimesel on valus vms. Talle tulebki öelda faktipõhiselt – see asi solvas mind sellepärast, et… Võib lasta teda ka ennast samasse olukorda kujutleda ja küsida, kuidas ta end tunneks siis. Kindlasti teha vahet inimese ja käitumise vahel. Mitte \”sina solvasid mind\” vaid \”see solvas mind\”.
Ka ei arva ma, et kui kodus on asperger, et siis tuleb lõputult järeleandmisi teha. Pigem siiski leida koos ühine lahendus, teha kokkuleppeid, sest sundida ei saa. See vastab jällegi ootamatuse ja nö hobuse treenimise reeglitele. Asperger võib ärrituda selle peale ka, et ta teab, et poodi minek on, kujutleb endale juba asjad valmis ja poes selgub, et nõnda ei lähe. Kokku saamegi hüsteeria.
Mul võib juhe kokku joosta näiteks selle peale, et ma tean, et me läheme kuskile punkti B ja siis minnakse sinna hoopis teist kaudu, kui tavaliselt või mina harjunud olen. Täiskasvanuna ma olen õppinud nö lahti laskma ja andnud vastutuse üle aga sellisel puhul ei maksa minult teejuhiseid küsida, isegi kui ma muidu tavaolukorras teaksin une pealt, kust saab vasakule ja kus on ühesuunaline.
Muutun pahuraks ka siis, kui mees ütleb mulle, et nüüd läheme koju aga ei hoiata, et me käime enne veel sealt ja sealt läbi. Mul on vaja vältida ootamatusi, ka selliseid pisikesi, sest ma mõtlen oma peas kõik olukorrad ette valmis, see aitab mul vaimselt valmistuda.
Ma oleks nagu iga päev iga sekund ballile minemas, kuhu ma olen kuid käsitsi iga päev kleiti teinud… tikkinud mustrit peale jne. Ja siis keegi ütleb, et ball jääb ära… Kõiki asju tahan ette teada ja võimalikult detailselt.
Ühesõnaga – üldistel teemadel ja aruteludel võime siin edasi vestelda, kellel isiklikemaid küsimusi võib mulle ülaloleva meiliaadressi peale kirjutada.
[/tsitaat]
tänud selle kirjatüki eest. nagu oleks oma pojast lugenud. enamikke selliseid rahustamisi olen alateadlikult teinud ja poes sõlmime kokkuleppeid jne.ka mina täheldasin, et kui jätta poiss üksi oma vihaga toime tulema, võtab see kauem aega. kuigi mul polnud aimugi aspergerlusest.paar aastat tagasi läks meil vihahoog lausa paanikahooks üle.meie poiss käib psühhoterapeudi juures, ise ta selle vajalikkust ei näe aga õnneks käib. ja selle teraapia ajal on tal oma emotsioonidega hoopis kergem toime tulla, hood ei kesta kaua aga lähe agressiivsuse ega paanikahoogudeks üle.
Meil oli ka üks väga raske periood (umbes 2 nädalat), kus tekkis suisa psühhoos. Ma ei tea, mis sellise seisundi tekitas (arvan vaid), aga tuli see täiesti selgest taevast ja oli ikka parajalt õudne, aga saime jagu täielikult lapsele pühendudes.Järk-järgult jälle tavaellu naastes (näiteks lasteaias käimine, magaminekud, lahkuminek emast või teistest pereliikmetest, kui nood soovisid kuskile minna jne, psühhoosi ajal keeldus ja läks täielikku hüsteeriasse) Mingeid suuri muutusi pereelus pole meil kunagi olnud. Tavaline ja rahulik pereelu.
Nüüd see õnneks pole enam kordunud, aga oleme ses suhtes väga tähelepanelikud ja kordame kõik muutused 10 korda üle, selgitame, lepime kokku, hoiatame, räägime läbi jne.
minu vanem poja (8a) asperger. see selgus ka kooli minnes. enne arvasin ikka, et tegu lihtsalt lapse jonnihoogudega. lasteaias oli probleeme tegevuse lõpetamisega. koolis käitumine siiani olnud hea, õppinud viitele. kui juhtumisi tulnud neli, siis peab seda halvaks hindeks. kord sai märkuse ja nuttis selle pärast tund aega esiku põrandal pikali maas. aga kodus elab end välja solvab, lööb, karjub, on väga ebaviisakas, on majast välja jooksnud, võib kasvõi keset ööd kisada. on kuri ka pisema venna vastu kui too teeb midagi keelatut, on teda ka löönud, samas kui hea tuju, siis mängivad väga ilusasti koos. vihasena trambib jalgu, peksab seinu, viimasel ajal on hakanud end lööma käega vastu pead. väga ebameeldiv situatsioon oli kord külas olles, kus ta kogemata mänguhoos tegi sõbra lapsele haiget ning lukustas end siis vannituppa ja hakkas seal röökima, et ta on nii paha laps ja lõi end laksaki, laksaki… 🙁 kurbushoogudel räägib ka, et ei taha elada ja teda pole kellelegi vaja jne… uinumisega raskused, öösiti aeg-ajalt väga rahutud unenäod (ärkab kisaga), alati peab magama pidzaamaga, mille all on särk ja aluspüksid (ükskõik kui palav ka pole). probleemid pesu vahetamisega, hambapesuga, söökide osas väga valiv, uusi asju maitsta ei taha.pigem eelistab üksi toas mängida, õue ei taha minna, aga kui läheb siis on enamasti hea tujuga, mõtleb välja lauamänge, joonistab kaarte, on kirjutanud lühikesi näidendeid ja raamatuid, leiutab legodest, meeldib arvutiga mängida, aga see aeg meil piiratud, loeb tohutult palju ja väga kiiresti (näit 2 nädalaga luges läbi harry pottery 5,6,7 osa, kääbiku, röövlitütar ronja ja veel pisemaid raamatuid), hakkas üldse väga vara lugema, tähed olid selged juba 1,5a, 2a tundis kella, 2,5 olid 3a selged liiklusmärgid(täiskasvanute liiklusraamatust) jne.
on alati eelistanud üksi mängida. samas naudib esinemist. suur probleem kui midagi ei lähe nii nagu planeeritud kui mõni asi läheb katki, või on kadunud läheb väga kiiresti hüsteeriasse. eriti hull on muidugi kui ta ise haiget saab (väga suur verekartus)… kisa on taevani. raske mingit tegevust lõpetada.
aga ma ei oska ise veel temaga käituda… õpin,õpin,õpin… pean endale koguaeg meelde tuletama, et ta on teistsugune, aga alati see ei õnnestu. tõstan häält. kui ta vihane on olen proovinud teda kallistada (selja tagant) aga see ei aita, ta röögib ja kisab kõvemini, tahab vabaks saada, hakkab oma peaga vastu mind lööma, üritab hammustada jne, saadan ta teise tuppa rahunema, see aitab aga võtab teinekord väga kaua aega. külas olles on ikka väga keeruline kui tal nö \”hoog peale tuleb\” …
🙁
see on lihtsalt nii kurb kui ta mind solvab, tihti kuulen, et ma olen paha ema, et ta vihkab mind 🙁 ma küll räägin, et ta on nii kallis ja et ta pole paha laps vaid, et tema käitumine on halb, aga tundub, et see ei mõju… pea iga päev tekib tüli välja minekuga. tema järgi tuleb alati niiiiiiii kaua oodata – ta ei saa aru mõistetest, kohe ja varsti… ja kui on kuhugi vaja täpselt mingi kell jõuda siis on ikka nii et mina olen lõpuks endast välja, sest ta ei saa aru, et me PEAME minema hakkama…
nii palju küsimusi on kuidas käituda… kas peaks ka teistele rääkima? ja talle endale? mehe vanematele rääkisin, aga nende arvates ma hoian last \”vati sees\” ja olen ta ära hellitanud…oeh…
samas kui tal on hea tuju on ta maailma parim laps, väga avara silmaringiga, loov ja õpihimuline ja ma armastan teda nii väga , aga ma tunnen, et olen saamatu ema kes ei oska oma last aidata 🙁 vabandust segase jutu pärast ja vigase kirja pärast. pisem mul süles ja ühe käega toksin…
Viimasele vastajale: meil tundub (hetkel) veidike leebem versioon, AGA samas pole selliseid geniaalsuse ja loovuse märke kah. Äkki need on pöördvõrdelises seoses :).
Aga see, mis sa kirjeldasid, kuidas ta reageerib negatiivsele – no täpselt sama. Ta meeletult armastab mind, aga kui ta minu peale solvub (mingist imelisest pisiasjast), siis vajub ta maailm kokku ja ta sõimab mind ikka päris karmilt. Ja seda on nii valus kuulata (ja ta ei oska veel ropendada eriti, väike ju veel)! Pisar silmas alati (minul siis). Ka kardab verd, aga asi on paremaks läinud viimase aastaga, ei nuta vähemalt enam. Ja see venitamine, et saaks kodust minema – ohjahh. Ainult suht vabagraafikuga saab temaga normaalselt hakkama. Õnneks meil avalikus kohas või külas tuleb harva \”hoog peale\”, enamasti kodus. Aga pabistan kohutavalt, et kuidas ta koolis hakkama saab. Seal ei pruugi kindlasti kõik asjad nii minna, kuidas ta ette kujutab (samas lasteaias on ta meil tubli, asjalik, teeb tööd väga korralikult, aga aeglaselt).
Jah, tõesti, mõisted varsti ja kohe on meie jaoks väga segased. Varsti tähendab minu jaoks seda, et inimene lõpetab oma tegevuse ära, mis tal pooleli ja siis ongi varsti käes. Tegelikult teine mõtles võib-olla nädala pärast.
Sama asi, et ma ei saa aru vastustest vaatame, võimalik, võib-olla. Minu jaoks eksisteerib kaks vastust – jah või ei. Kõik eelnevad on minu jaoks jah. Äraminekutega saab teha eelneva kokkuleppe stiilis kui-emme-selle-ära-teeb-siis-lähme.
Selle füüsilise rahustamisvõttega ongi see häda ainult, et hetkeks läheb hullemaks. Ei pruugi, aga võib. Sõltub sekkumisehetkest ilmselt ka.
Küllap on teie poeg aru saanud, et agressivsus teiste vastu ei ole aktsepteeritav käitumine ja kuna asperger pole sihilikult pahatahtlik, siis ta püüab seda kuidagi teisiti suunata ja välja elada. Kasvõi enda pihta, kuna ta saab aru, et ta tegi jälle midagi viltu ja ta ei saanud parata.
Mulle pigem teeb muret see, et 8 aastane on adunud, et ta on sobitu siia maailma ja tahab siit maailmast ära. Ma tahtsin ka varakult kuskile ära, aga ma ei mõelnud otseselt surmast sedasi ja see oli hetkedel, kui ema-isa kaklesid. Iseenda erinevust adusin ma hiljem. Ilmselt tuleb see sellest, et tegelikult tegelete temaga väga palju ja püüate teda varakult juba ühiskonnanormidele vastavamaks kohandada ja sotsiaalseid oskusi õpetada – mis on VÄGA tubli. Kui keegi minuga kunagi oleks viitsinud tegeleda, siis võimalik, et mul oleks palju lihtsam olnud ja äkki oleksin ka varem adunud…. Aga sellel asjal tuleb silm peal hoida, sest see võib viia väga tugevasse deprssiooni ja lõpuks ka suitsiidikatseteni (ausõna ei taha hirmutada).
Aspergeritel ongi keerukas elada, sest ikka ja jälle on nemad valesti, mitte maailm ei ole, sest aspisid on vähem. Mingitel perioodidel on see adumine tugevam, mingitel nõrgem ja see valu, et me justnagu ei sobi siia maailma, on väga suur ja väga õudne. Tahaks ise olla ju \”normaalne\”, mitte karta nii palju asju, elada sedasi, et igapäev ei oleks üks balliks valmistumine ja et iga väike asi ei põhjustaks seesmist katastroofi. Seda muuta ilmselt on raske, tuleb ainult oodata aspide arvu suurenemist. Lisaks veel see, et meie aju on nagu mingi meeletu arvutimootor – töötleb pidevalt infot, mis kuskil saada on sh ka alateadlikult, lihtsalt millestki möödudes korajatkse see üles ja me tajume maailma tervikuna ja tajume maailmavalu ka väga tugevalt.
Sellepärast haaratakse ka pudeli järgi nagu siin keegi kirjutas – lihtsalt tahaks hetki, kus mittemidagi ei tea, ei tunne, ei mõtle. Kui ma töötasin oma esimese suure projekti v eluunistuse kallal, siis mu aju lihtsalt ei lõpetanud töötamist. Stop nupp oli täiesti puudu ja ma ei saanud magada ka öösel – ma tahtsin, aga ma ei saanud. Mu aju lihtsalt ei lõpetanud vaid töötas lahenduste otsimise kallal, lõpuks olin ahastuse äärel ja ainuke mis stoppi vajutas, oli pudel veini. Nüüd olen õppinud natuke rahulikumas tempos asju tegema, aga ikka esineb seda, et aju töötab edasi, kuigi mina magan pooleldi.
Väga suurte raskuste ja mitme aasta peale olen õppinud tegevuste lõpetamist kuskilt maalt. Muidu ma võiksngi töötama jääda. Olen teinud endaga kokkuleppe, et vot, see kell ja punkt, siis teen edasi midagi muud meeldivat. Nii on võimalik ümberlülituda.
Enne uinumist ei tohi ma teha ühtegi mõttetegevust erutavat ja intensiivistavat asja. Ainult rahulikud tegevused. Selleks, et mu aju saaks aru, et varsti läheme magama, on mul rutiinid näiteks õhtune tee, sigaret, rohud, vahepeal oli raamat ka. Kõik alati ühes ja samas kindlas järjekorras. Isegi see, kui suur kogus teed :D.
Teiste teavitamise osas ma ei tea, ei oska seiskohta võtta… Ise ma ei tahaks, et see jutt minust eespool käiks, samas mulle endale andis see teadmine palju juurde. Mingite kriteeriumite piires muutusingi ma äkki täiesti normaalseks ja see on aidanud mind iseennast paremini mõistma ja aktsepteerima.
Sa \”ise asperger\” oled väga tubli, et sa siin meile põhjuseid selgitad! Fantastiline lihtsalt, et sellega vaeva näed!
Suur tänu \”Ise asperger\”. Sa oled lihtsalt suurepärane. Mulle tekitab ka hirmu see poja jutt, et ei taha enam elada (samas mu mehes ka aspergeri jooni ja teismelisena olid ka tugevad enesetapumõtted. Praegu tal õlu armas aga õnneks mitte liialt. Samas kui tal deprekas siis on seegi hirmutav, ta on siis niiiii vaikne ja endasse tõmbunud, aga olen õppinud, et tema tuleb siis lihtsalt rahule jätta ja lasta tal omaette olla. Kõige parem on sel hetkel kui võtan lapsed ja sõidan vanemate juurde)… Pojale hakkasin andma homöopaatilisi terasid, eks näis kas aitavad kasvõi natikenegi kergendada. Täna on õnneks väga mõnus päev olnud. Ta on heas tujus. Superlaps 🙂 Aga õue pole me muidugi veel jõudnudki (kõhutita kasvab ja olin ise enne kuidagi väga väsinud). Hakkame nüüd õue sättima 😉
ahjaa.. mulle küll arst ütles, et poja on asperger, aga nö. ametlikuks pole seda teinud. Ma ei tea kas see oleks vajalik… või parem siiski mitte… iseenesest saab ta praegu tavakoolis ju superhästi hakkama. Samas läheb alles 3ndasse klassi… õpetaja ei tea sellest, arvan, et seni kuni koolis probleemi pole, ei ole vajadust ka sellest teavitada. On hirm, et inimestel tekivad eelarvamused…
Muidugi ma selgitan, sest ma ei taha, et teised peaksid nõnda elama nagu mina olen elanud. Mina olin kogu aeg kas egoist või siis teismeline lihtsalt hull püss ja halva käitumisega laps. Hiljem leidsin end lihtsalt mittemõistetuna, sest ma esitasin küsimusi, mille peale enamik inimesi isegi ei mõtle, vaid elavad oma elu rahulikult ära ja üldse paistsin kuidagi veider. Lisaks kuna tavatöökohad mulle ei sobinud, olin teiste meelest laisk parasiit. Tegelikult oli mulle vaja toetavat keskkonda, kus ma saaks olla see, kes olen ja teha seda, mida ma suudan.
Jah, ma ei saa hakkama igapäevasel kontoritööl kollektiivis. Küll aga võin ma seda teha kodus ja piisava vaimse ettevalmistuse korral olen võimeline rahva ees esinema, olema sündmuste korraldaja rollis ja teha kõike muud sellist peaga tööd.
Nii, et tegelikult on kõik mõistmise ja teadlikkuse küsimus.
Meie ühiskond alles õpib aspergeritest aru saama, enamik pole veel kuulnud ja kes on, sellel on oma kummaline pilt asjast. Isegi arstid õpivad meil alles. Seega ma ei tea, kui hea on seda levitada, kui pole põhjust.
Teisalt… kuidas see arusaamine tuleb, kui me ei räägi? Ja keegi peab ju tegelikult otsa lahti tegema ja näitama, et me olema arukad ja normaalsed inimesed, oma eripäradele vaatamata. Nii et see rääkimine on valikute küsimus.
Mina hetkel veel pole otsustanud, kas ma tahan, et \”avalikult\” teatakse… Mul puudub aimdus, kui palju see võiks mu tegemistele kahjuks/kasuks tulla. Aga kui ühel päeval on vaja, küll ma siis nö kapist välja ronin ja panen oma nimele ka näo taha ja ei kavatse mitte häbeneda. Esialgu mul veel päris sellist enesekindlust pole ja nii head enesehinnangut ega paksu nahka ka mitte.
Samas siin seda teemat vaadates ja emade juttu lugedas mõlgutan mõtteid, et miks mitte. Äkki aitaks see kedagi…?
Ja kui vähegi võimalik, siis ei ole vaja kuskile ametlikuks tegema tormata või erikooli saatma. Kui laps saab hakkama tavakoolis, siis las ta olla. Niikuinii peab enamuse elust tundma, et ta on teistest tugevalt erinev. Mina käisin ka tavakoolis, pubeeas ähvardati jah Kaagverega (aastad olid sellised, et diagnoos oli vist just alles meile jõudnud või jõudmas), aga noh.. ma jäin ellu ja tegelikult ei kahetse. Kui teisiti ei saa, siis muidugi on parem kuskil spetsialiseerunud inimestega koolis.
Kas mulle tundub nii või ongi poiste hulgas rohkem aspergereid?
Tunnen ühte sellist poissi. Koolis võidakse hakata narrima (oleneb klassikaaslaste tolerantsusest), sest tal puudub häbitunne. Võib näiteks keset koridori maha istuda ja iniseda või küsida terve kooli ees esinejalt veidraid küsimusi (nt isikliku elu kohta hoopis. Ta ei saa ise aru, et ta imelikult käitub enda arust on normaalne. Kusjuures üks-ühele vesteldes täiskasvanuga tundubki normaalne. Muidu on ta andekas,võiks ülikooligi minna, kui õpiks, aga tahab teha ainult seda, mis meeldib. Arvutisõltlane ka. Tunnis on pisut probleeme, segab tundi häälitsemise või vaidlemisega.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
