Teema: Mida ütleksite oma lapse kiusajale kiusamise lõpetamiseks?

#3856805:

#3856543:

#3855394:

Tihtipeale see kiusaja vajab ise ka abi. Tal on mingid sisemised probleemid ja ei oska nendega muudmoodi toime tulla, kui kellegi peal vaimselt või füüsiliselt välja elades..

Pöörduksin kooli psühholoogi või HEV kordinaatori poole ja paluksin selle kiusaja vastuvõtule kutsuda ja selgitada välja, et milles tema probleem on.

Mina ei saa sellest aru. Meil kõigil on omad probleemid, mitte ainut kiusajal. Vaatamata sellele suudavad osad ikkagi kiusamata jätta.

Ja, osad suudavad, osad mitte. Miks mõnest sasb mõrvar, varas jne. teisest mitte? See olenebki inimesesest endast, kasvukeskonnast, kodusest turvalisesest ja veel paljudest asjadest.

Mida varem sekkuda, seda tõenäolisem on, et probleem saab lahendatud ja laps juba varakult abi.

Lapse klassis oli poiss, kelle vanemad olid karjääriinimesed ja koguaeg tööl. Ta oli väikesest peale palju üksinda kodus ja igatses tähelepanu. Hakkas seda igaltpoolt otsima, olgu see siis positiivne või negatiivne tähelepanu. Hakkas tunde segama, kiusama. Saigi oma tähelepanu. Kahjuks ei saanud vanemad aru, et nemad ise on põhjustanud lapse sellise käitumise. Môni aasta tagasi läks poiss teise kooli. Loodan, et on saanud oma prbleemile lahenduse.

Sellepärast tulebki vanematel hakata kohe koostööd tegema, psühholoogiga, esialgu koolis, kui on, sotstöötajaga, oma kooli juhtkonnaga, klassijuhataja jne ja ohvri vanematega. Nemad peavad ise seda tahtma. Mitte neid ei pea taga ajama ,n emad aga eitavad. Iga vanema asi on lapselt küsida enne veel seda, et kas või ega sind ei kiusata või ega sina ei kiusa, kas oled näinud klassis või koolis kiusamist. Sealt algab kõik. Kui on juba probleem olemas, siis kiusaja koos vanematega peaks saama kohe sundprogrammi.

#3856474:

#3855861:

Vabandus, aga sinu jutust kumab kiusamist. Ise ma tegeleks oma lapsega. Kes laseb kiusata, seda kiusatakse. Teema on muidugi pikk ja keeruline, aga laias laastus on see nii.

Kes laseb…iga ohver on alati sada korda julgem, kui tema kiusaja-kiusajad. See on nii. Kiusaja valib enamasti ohvriks endast nõrgema<(sest ta on argpüks-pa.apüks) ja kiusaja või kiusajad on enamasti alati mitu ühe vastu, mis veelkord tõestab nende argpükslikkust. Kõik.

Ükski kiusaja ei vali ohvit, kellega pole “põnev”. Otse loomulikult kiusab ta neid, kes ei suuda mingil põhjusel kiusamisest nn üle olla.

#3856474:

#3855861:

Vabandus, aga sinu jutust kumab kiusamist. Ise ma tegeleks oma lapsega. Kes laseb kiusata, seda kiusatakse. Teema on muidugi pikk ja keeruline, aga laias laastus on see nii.

Kes laseb…iga ohver on alati sada korda julgem, kui tema kiusaja-kiusajad. See on nii. Kiusaja valib enamasti ohvriks endast nõrgema<(sest ta on argpüks-pa.apüks) ja kiusaja või kiusajad on enamasti alati mitu ühe vastu, mis veelkord tõestab nende argpükslikkust. Kõik.

Julgusega pole selles teemas suurt pistmist. Kiusaja võib olla füüsiliselt palju nõrgem ja väiksem, samuti vaimselt. Ta lihtsalt otsib/leiab endast ebakindlama vastase.

#3857729:

Vägivaldne mees valib juba eos naise, kes laseb endaga nii teha. Kiusaja valib endale ohvreid sama põhimõtte järgi. Kasvatan oma last nii, et ta ei lase end kiusata. Kasvatan oma tütart nii, et ta ei satukse sellise mehe otsa või kui satub, siis tunneb olukorra kiiresti ära

Oh oleks kõik vaid nõnda lihtne! Loomulikult kasvatavad kõik emad-isad oma lapsi parima äranägemise järgi. Ei ütle mitte ükski ema: “Kasvatan oma last nii, et temast saaks kiusatav, see oleks ju nii tore!” Kiusamise muster on palju keerukam ja sõltub suurest hulgast muutujatest. Eriti sõltub see sellest, kas ümbritsevad (kaaslased+õpetaja) taunivad kiusamist või naeravad kaasa. Kiusaja ei kiusa “põnevuse” pärast, vaid sellepärast, et temas ongi sees selline himu, näha, kuidas teisel on halb. Kui kõik inimesed oleksid heatahtlikud, siis poleks meil ei sarimõrvareid kes oma ohvrit pikalt piinavad ja alandavad, ei oleks töökiusu, ei oleks ehk sõdugi.

Ja lõpuks. Olgu, süüdistame ohvrit, et mis ta siis on “niisugune ja naasugune”, miks tema vanemad ei kasvatanud teda vot nii ja naa – hästi, aga mis siis nüüd edasi?

Sama, nagu inimene jääb auto alla, vaatame pealt ja ütleme, et paras talle, ise süüdi, mis ta siis oli liikluses nii kohmakas! Ning jätamegi ta sinna tee peale lamama – ise ju süüdi? Ei jäta ju. Samamoodi me ei tohiks jätta kiusamise ohvrit kiusaja meelevalda pelgalt sellepärast, et ohver on sotsiaalselt kohmakam. Ohver ei ole väärtusetu kõnts pelgalt sellepärast, et ta jääb auto alla või satub kiusamise ohvriks. Vaid ta võib olla andekas inimene, kes ühiskonnale palju kasu suudab tuua.

Oma kooliajast mäletan üht poistest kiusajate punti. Praeguseks on näha, et mitte ükski neist pole elus eriti kuhugi jõudnud – osa istub vanglas, osa on juhutöödel, osa töötuna arvel. Samas need lapsed, kes kõige rohkem selle pundi poolt kiusamist ja alandusi taluma pidid, on praeguseks hinnatud spetsialistid, kõrgharidusega ja igati toimetulevad. Ainult et jah – kiusamine on jätnud nende psüühikale igaveseks jäljed.

Täitsa nõus sinuga. Enamik teab, et täiskasvanu sekkumine lõpetab kiusu.  Kui laps on koolis, peaks ta olema kaitstud.  Täiesti jabur. Ükski laps ei peaks kooli minema mitte meeldiva tundega, et kaaslased käituvad halvasti. Paljud neist ei oska ise kiusule v tõrjumisele vastu hakata, sest nad on lapsed ja neil puudub oskus seda jama lõpetada. Norm oleks,  et õpetaja paneb tähele mis ka vahetunnis lastega toimub ja sekkub- harib. Kahjuks palju õpetajaid nähtud, kes käivadki kooli oma tundi andma, palka saama, ja vahetund on aeg neile endile. See, et nemad vastutavad lapse heaolu eest ka vahetunnil , nad omale aru ei anna. Muidugi hea meel nende õpetajate üle , kes märkavad, aga see ei kaota probleemi.

.