Lisan veel, et nt mu tädi kutsub mind isekaks, kui ma selgitan talle, miks ma last ei taha. Kas ma ikka olen isekas, kui ma ei soovi tuua last sinna, kus ta pole väga oodatud ja võib-olla pole ka võimalusi häid… 🙂
Lisan veel, et nt mu tädi kutsub mind isekaks, kui ma selgitan talle, miks ma last ei taha. Kas ma ikka olen isekas, kui ma ei soovi tuua last sinna, kus ta pole väga oodatud ja võib-olla pole ka võimalusi häid…
Sa ei ole isekas. Tädi on küll.
See põlvkond ei saagi sellest aru saama. Pole lootustki. Ja just täpselt sellelaadse surve tõttu paljud lapsed sünnivad.
Nagu siin juba keegi küsis, et mis nipiga neid lapsi siin Eestis siis kinni hoida? Minul on 3 tütart. Kasvatan neid nii, et nad lahkuksid Eestist ja leiaksid endale parema elu, nii nagu on teinud vähemalt 10 kõrgharidusega naisterahvast minu kolleegide ja endiste kolleegide hulgast, nagu mu enda õde ja 4 naissoost sugulast, rääkimata paljudest teistest. Kõik need noored, targad ja hakkajad naised, kes on siit lahkunud, on leidnud endale mujal kõrge elatustasemega riikides hea karjääri, majandusliku kindlustatuse ja sõltumatuse, osad neist on loonud mujal ka pere. Mitte ükski neist ei vahetaks oma praegust elu Eesti elu vastu. Kui Eestis naised saavad kolmandiku võrra vähem palka ja üksikemadus on reegel mitte erand, siis intelligentsem osa naistest lahkubki mujale ja ehitab enda elu üles seal, kus naisi rohkem väärtustatakse ja nende elu pole üks lõputu virelemine ja enda tõestamine. Meestel pole siin riigis muidugi häda mitte midagi, v.a. see et neil on raske pruuti leida (vähemalt intelligentset pruuti)…
Ma tean ka mitmeid kõrgelt haritud eestlasi, kes välismaal tööd ja kena karjääri teinud, aga minu kogemus on viimastest aastatest vastupidine – tullakse tagasi Eestisse. Ning ka näiteks tuntud inimestest on viimati Kadri Kõusaar öelnud, et tuli lapsi kasvatama tagasi Eestisse, kus on süsteem tunduvalt parem kui Londonis, kus maksad hingehinda täiesti ebaprofessionaalse ja viletsa lapsehoiuteenuse eest jne. Justin Petrone ka millegipärast ikka veel siin hirmsas riigis oma lastega..
Maailma nägemine ja silmaringi avardamine on aga muidugi ainult hea. Kui võimalik, tasub kõikidel vähemalt mingi aeg välismaal elada.
Jah, rikastel ja prominentidel ongi Eestis parem elada kui mõnes teises rikkamas riigis. See on olnud ju 17 aastat Reformierakonna poliitika, et ainult rikastel oleks Eestis hea elada. Keskmised ja vaesed ei saa siin arstiabigi, muudest riiklikest teenustest rääkimata.
Eks see poliitika põhjustabki asjaolu, et paljud noored tahavad siit riigist jalga lasta ja lasevadki. Põhjused on kõigil erinevad, kuid kokkuvõttes siiski sarnased: tavalisel inimesel on Eestis halb elada, intelligentne inimene leiab mujalt parema eneseteostuse ja elustandardi.
mina lastetu ning sellega seoses on mul väga vastuolulised tunded.
Ühest küljest tahaks küll, et minust ja mehest ning meie armastusest jääks maha justkui “jälg” (mõtetes ei kõla see üldse nii nõmedana kui kirja panduna).
Teisest küljest olen ma väga egoistlik inimene – ma tahan minna ja teha spontaanseid asju, mida lapsega üldiselt teha ei saaks. Lisaks kõigele olen ma väga kergesti ärrituv eriti siis, kui ma olen väsinud ja ma ei kujuta ette, et sellises seisundis peaksin kedagi veel kantseldama. Ja kui peangi, siis kardan, et minust saab see vastik närvihaige ema, kes ma üldsegi olla ei tahaks. Mul on vahel vaja aega ainult iseendale, et lihtsalt olla – ma ei tahaks, et minu laps tunneks end seetõttu ebaolulisena.
Ma ei elaks vist kunagi üle ka seda, kui minu lapsega peaks midagi juhtuma. Ma ei kujuta ette, kui suur see kaotusvalu on. Ja ausalt öeldes, ma ei tahagi seda teada.
Kaitsevahendeid ei kasuta me mehega juba 2 aastat, kuid rasestuda pole õnnestunud. Uuringuid pole ka teinud, just nende tunnete ja mõtete pärast, millest eelnevalt kirjutasin. Kui loodus pole loomulikul viisil rasestumist meie puhul ette näinud, siis mina kunstlikku viljastamist ei kaalu (olen seda ka mehele öelnud).
Et siis keeruline lugu – vastakad tunded, kuid võimalust last saada päris ära ei “killi”.
Vb ma lihtsalt ei oska last tahta?
Küsisin sama küsimust tuttavatelt, kes vanuses 30.-sed. Mees arvas, et on liiga noored. Naine arvas, et palju asju, mis eluks oluline, tuleb veel paika saada.
…..võimetus näha tulevikku, perspektiivitus jne. On ju mõtlemapanev, et mida suuremad võimalused ja paremad tingimused, seda vähem on soovi lapsi sünnitada.
Nalja teed või? Kas sa tead, kui palju inimesi praegu maailmas elab ja kui kiiresti see arv kasvab? Mis ‘tingimustes’ suurem enamik neist elab? Katsu parem ise natuke vaadata tulevikku, veidi kaugemale kui sinu 50 õnnelikku aastat oma lastega.
Mul on kaks last ja ülimalt rahul nende saamisega, aga nimetada lastest loobujaid perspektiivituteks on ikka väga ülekohtune.
Minul on kaks täiskasvanud last, aga olen vanuse kasvades väga tundlikuks muutunud lastepoolse kriitika suhtes. Mulle teeb nii haiget, kui heidetakse ette mingeid asju, mida nende lapsepõlves polnud või mis olid teistsugused, kui praegune mall ette näeb. Kui mul oleks see elukogemus, mis mul praegu on ja ma oleks kahekümnene või kolmekümnene, siis ma kahtlustan, et teades kõike seda hingevalu, mis laste saamisega ja kasvatamisega kaasneb, ma vist ei julgekski lapsi saada. Aga võibolla on kõik vaid minu kehvas iseloomus kinni.
Miks mul ei ole lapsi ja miks ma kunagi ka ei saa lapsi – mulle ei meeldi lapsed, võiks isegi öelda, et ma ei salli neid silmaotsaski ja see tunne on minu suguvõsas geneetiline! Mu ema vihkab lapsi, vihkas ka mind, mu vanaema-vanaisa hooldasid mind, nemad ka ei olnud suuremad lastearmastajad, aga vanaaja inimestele kohaselt oli neil kohusetunne. Minu vanaema ja ema on ehedad näited sellest, kuidas ühiskonna survel on saadud laps, kõigil ju on, vähemalt 1 laps peab olema, sest nii on tavaks, missest, et lapsed ei meeldi ja neist ei hoolita. Mulle ka ei meeldi lapsed ja mul on niipalju mõistust peas, et katkestada see õnnetute inimeste loomise kett!
Kui siin osad kirjutasid, et laps piirab vabadust, siis mind näiteks see üldse ei huvita, ma olen äärmiselt kodune inimene ja kodus istumine ei ole mulle probleemiks, samuti pole mul kunagi olnud majanduslikku jõukust, mida laps röövida võiks, minu puhul need asjad pole argumendid. Argument on just see, et ma ei salli lapsi ja ma sünnitaksin siia ilma inimese, kes oleks 100% õnnetu, kui ta üldse ikka täiskasvanueani elus suudaks püsida…Ilmselt oleksin mina see ema, kes karjuvale titele lihtsalt peksa annaks, et see raisk vait jääks, mul puudub tittedega seoses absoluutselt igasugune nunnu-emotsioon, täielik 0, kriiskav titt tekitab täiesti võigast vastikust. Ma ei mõista, kuidas keegi saab öelda, et titt on armas, minu arust inimese titt on üks ilgemaid rääbakaid, mida loodus on suutnud toota ja kui see titt veel närvidele ka käib, siis ma ei pruugi vastutada oma tegude eest.
Vot nii, nii et kõik ei pea ja lausa ei tohi saada lapsi!
Jube lugeda, aga sellise suhtumisega inimesi on rohkem ja vähemalt see naine on teinud õigesti lapsi mitte saades. Paljud teised samasuguse suhtumisega kahjuks on saanud lapsed…
Samas ma enda seisukohast ütleksin seda, et ma väga ei usu, et enamus inimesi lihtsalt kõiki lapsi armastaks, pigem armastatakse vaid iseenda lapsi ja võõrad lapsed on väiksed, röökivad ja vinguvad koletised. Minu puhul on nii. Vahe selle kommentaari kirjutajaga on selles, et kuigi mulle ka üldse ei meeldi ja ma ei pea nunnudeks võõraid tittesid ja lapsi, usun ma kindlalt, et vähemalt nende endi vanemad (suures enamuses) seda teevad ja leian et sellest täiesti piisab, et laps saaks seda mida vajab: armastust ja turvatunnet. Ise hoian võõrastest lastest lihtsalt eemale ja ei pahanda kui teised ka minu lastest eemale hoiavad, kui nende meelest nad väiksed tüütud pärdikud on. Ma ei eeldagi, et kõik mu lapsi tupsununnudeks peaksid, peaasi, et nendega vaid halvasti ei käituta.
Minau jaoks on tited nunnud küll (enamasti, kui nad just ei unda nagu udupasunad), aga see ei tähenda, et mul oleks tahtmine 24/7 nendega koos viibida. Titt püsib vähemalt paigal, väikelapsed on veel hullemad, ukerdavad ringi, mõistust eriti pole, küll aga jonnituju ja tegutsemistahet. Ja siiski, enamik inimesi oma lapsi armastavad, kuid mitte kõik. Mul isiklikult pole lapsi, sest ma pole leidnud kaaslast, kes neid minuga oleks tahtnud. Küll leidub ka soovitajaid, et naisel peab laps olema, olgu siis meest või ärgu olgu, aga ma ise päris nii ei arva, austan küll üksikemasid, kuid mul pole mingit tahtmist olla üksikema.
ma ei saa aru, ega hakka kunagi siin koduses Eestis aru saama sellest “aga inimesi on juba nagunii liiga palju” väitest.
nii palju on inimesi, keda just nimelt võiks kloonida lõputult. kellega ma ideaalis näen oma lapsi ja lapselapsi tulevikuühiskonnas koos tegusid tegemas.
lapse saamine on liiga üle mõeldud teema.
meid on maailmas liiga palju just sellepärast, et paljud inimesed ei mõtle üldse, või kui veel täpsem olla, siis nad ei ole huvitatud mõtestatud arengust, nad lihtsalt on.
mõtestatud tegevuse tulemusel siiski agooniat nii kergesti ei saabu.
nii et toredad lastetud inimesed, kui nad vähegi lähedastest hoolivad, võiks ikkagi ka tulevikuühiskonda oma panuse anda. edasi anda oma teadmised, maailmavaate, kultuuri, traditsioonid jne.
me vajame seda nagu õhku.
Niisiis, mis selgub siinse teema vastustest: inimesed kardavad lapsi saada. Esiteks häirib neid ühiskonna suhtumine, st tädid-onukesed, kes teavad paarist alati paremini, kas nad peaks või ei peaks lapsi saama. Need, kes tädikeste-onukeste meelest ei peaks lapsi saama, lähevad lõpuks lahku lihtsalt ümberkaudsete inimeste surve tõttu ja lapse närvid saavad sellest kahjustatud. Need, kes tädikeste-onukeste arvates peaks lapsi saama (väliselt nii ideaalne suhe ju!), lihtsalt ei usalda lõpuni teineteist, sest ka kõige ideaalsemad paarid on ka pärast lapse sündi lahku läinud ja oma ja laste elud ära rikkunud. Niisiis üks väga segav faktor laste saamisel on ümberkaudsed inimesed, kes oma arvamuse avaldamise asemel võiks lihtsalt vait või sõbralikud olla, mida iganes inimesed lapsesaamise osas otsustavad.
Teine põhjus on kehtiv seadusandlus. Seda, mis peale lahutust naise ja lapse elus toimuma hakkab, ei ihka endale üksi täie mõistusega inimene. Kuna Eestis on lahutus väga tõenäoline lõpp, siis on parem laps saamata jätta.
Väga palju on tekkinud haigeid lapsi. Marketites müüakse mürgist saasta täiesti süüdimatult ja inimesed (eriti lapsed jäävad sellest erinevatesse haigustesse), atmosfäär on muutunud ülimalt stressirohkeks tööl jm (inimesed on pidevalt ebakindlad oma sissetulekute pärast) – see rikub samuti laste närve, tervist ja heaolu. Ja loomulikult ei saa mainimata jätta eestlaste üleüldist teravat suhtlemiskultuuri – ilma üksteisele süstemaatiliselt verbaalselt ribide vahele suskimiseta ei kujuta eestlaste suhtlust ettegi.
Kokkuvõttvalt on lastega nii palju riske seotud, et mõistusega võttes neid lapsi ei tahagi saada.
Reaalsuses on aga nii, et on inimesi, kes nii hirmsasti neid lapsi tahavad, et on nõus nende nimel tulest ja veest läbi minema. Need jäävad ikkagi edasi sigima ja mitte ükski argument nende puhul ei tööta. Ja on inimesi, kes lihtsalt ei taha lapsi saada ja saavad neid ainult ülikalkuleeritult, ka selliste inimeste arv kasvab pidevalt.
Eestlaste saatus on aga välja surra. Ei hävitanud meid 800 orjaaastat, ei hävitanud meid venestamine, sõjad, nälg ja Siberi vangilaagrid, aga kapitalism suretab meid lõdva randmega välja. Ise vabatahtlikult loobume rahvusena jätkamast, st sööme oma loomupärase õelusega üksteisel siin lihtsalt silmad peast ja närvid seest.
See on minu jaoks hästi huvitav küsimus – ja ma küsin seda siiralt!
Kui on kaks inimest, kellel on koos hea, kes on kaua koos olnud – miks nad ei soovi lapsi?
Tähendab, ma üritan mõista selle inimese tundeid, kes siiralt tunneb, et neil on kahekesi hea ja nad sinna vahele / sekka kedagi rohkem ei taha. Ärme räägi neist, kes kardavad – hirm on mõistetav põhjus. Aga kui kõik on TORE ja ARMASTATAKSE – miks ei taheta, et sellest sünnib laps, kes on teie mõlema keha ja näoga, teie mõlema iseloomust, kehastus sellelesamale armastusele, mis nii tugev on?
Minu puhul:
mul ilmselt puudub see emaduse geen või mis iganes, aga ma ei tunne laste suhtes mingit erilist tõmmet. Igatahes mitte midagi rohkemat, kui täiskasvanute puhul. Ma saan nendega läbi, ma puutun nendega palju kokku, aga mul on hea meel, kui jõuab lahkuminemise aeg kätte.
Lastetus on minu teadlik valik ja kui nüüd keegi pühendunud ema tuleb mulle ütlema, et “lastetu naine on poolik naine” (sellist lauset lugesin siit kunagi), siis mina ütleksin vastu, et mõistmatu, silmaringita inimene on veel hullem. Ilmselgelt ei ole kõikidesse naistesse kodeeritud poputamisvajadust ja/ või maandavad nad seda teisel viisil. Minul on abikaasa, kassid, taimed. Vbl suunan oma sussutamisvajaduse siis neisse, ei tea, aga veel kordagi pole kahetsenud otsust olla lastetu.
Olen 40+ lasteasutuses töötaja.
ma olen 35, lapsi ei ole. äkki veel tuleb, variant ju on, mõned on 35selt lastetud, aga 40selt on 3 lapse emad 😛 juhtub
ma olen ühe raseduse katkestanud vanuses 30, sest elukaaslane ei tahtnud last. ma ise ka otseseselt ei tahtnud, aga mehe toetust omades oleksin sünnitanud. et siis minu puhul ikka mõjub ka mehe otsus, ma ei tahtnud sünnitada last, kes 100% tõenäoliselt oleks kasvanud kärgperenduses ja noh, kes olnuks isa poolt tahtmatu.
mul ei ole kunagi olnud soovi olla ema. võin isegi öelda, et mitte ühtegi hetke pole sellist olnud. kusjuures saan lastega kenasti läbi ja alati kui olen lastega paaril külas, vestlen ka lastega maast ja ilmast. et siis ei jälesta lapsi, aga no vist siis ka ei ole emaduse geeni. oma lapsepõlve peres meil olid väga külmad suhted ja ma ka praeguses elus ei taha sellist tunnet, et keegi 24/7 minu vastutada. näiteks pikemal reisil olla kellegi muu kui oma mehega on minu jaoks piin, ma ei taha nii kauaks inimesi enda lähedale.
et siis kokkuvõte – ma ei ole tahtnud nn aktiivselt lapsi, aga mind kindlasti mõjutaks ka mehe soov. kui kohtaksin meest, kes tahaks last, siis ma ilmselt saaksin lapse ja küllap saaksin kenasti hakkama ka. aga minu lapsesoov ei aktiveeru ise, seda peaks tagant tõukama.
Minul ei ole ka kunagi olnud sellist vastupandamatut sisemist soovi last saada. Noh, nagu kirjeldatakse, et bioloogiline kell tiksub jne. Mulle ei ole kunagi lapsed hullult meeldinud, ei ole see tüüp, kes tahaks kangesti lapsi nunnutada ja nendega tegeleda. Mingil imelikul põhjusel olen aga mina lastele alati meeldinud, seltskonnas olles satun alati mõne lapse huviorbiiti 🙂 .
Abiellusin, kui olin 26 ja kui olin 31, mõtlesin puhtpraktiliselt, et peaks vist ikka ühe lapse tegema, et millal siis veel, kui mitte nüüd. Mehel polnud ka midagi selle vastu, ehkki tema pole ka oma olemuselt isatüüp. Aga mingit sisemist tungi ma küll ei tundnud, nii et kui me poleks seda teadlikku otsust last saada teinud, siis teda ilmselt poleks ka. Samas alates sellest hetkest, kui laps mu sees kasvama hakkas, hakkasin tundma sügavaid ematundeid. Praegu armastan oma last kogu südamest ja kogu südamega, on teine juba 11-aastane. Mees on ka väga heaks isaks osutunud. Arvan, et lapse saamine oli parim otsus mu elus.
Loen ja mul on nii kohutavalt hea meel, et ma päriselus ei tunne selliseid kohutavaid naisi, kes lapsi vihkavad. Kelle jaoks on laps takistuseks karjääritegemisel, suhetes, tissid venivad välja, reisida ei saa jne jne. Palun vabandust, aga käige p…se! Ma võin mõista inimesi, kes on psüühhiliselt haiged (enamus kirjutajatest vist ongi), kuid tuua vabanduseks reisimise ja tissid…
Minul on kaks last. Praktiliselt täiskasvanud, nii et plaanime ühte pesamuna veel. Jah, esimesed kolm-neli aastat on raske, aga seal on ka rõõme palju. Mitte miski maailmas ei ole tekitanud sellist õnnetunnet, kui laps, kes siiralt sind kallistab, tema lõhn, esimesed sammud, sõnad. Ei ole meil reisid reisimata jäänud, lapsed käisid alates viiendast eluaastast igal pool kaasas ja nende silmaringi sai avardada. Mingisuguse salapärase kohustuse asemel on nad meile pakkunud suremalt jaolt puhast rõõmu. Nii et prinkide tisside asemel on mul kaks suurepärast last, meil on oma maja, mehega mõlemad kõrgharidusega ja pole laene ega rahalisi kohustusi. Kokku on reisitud 51 riigis. Vanavanematelt toetust pole olnud (lapsehoidmist ega rahalist).
Huvitav, kas need raskuste üle virisejad tööl käivad? Enda eest hoolitsevad? Tööl käimine on ju jube raske, otsige mõni rikas mees, saate kergemalt läbi! Enda eest hoolitsemine on ka ju raske, selle asemel las kasvavad seened selga.
Maailma ülerahvastatuse pläma ajajad võiks pisut aju liigutada. Tõepoolest rahvastik kogu maailmas kasvab. Milliste piirkondade arvelt? Kõige suurem tõus on Aafrikas ja Aasias. Neegrid ja madala haridustasemega islamistid. Need asendavad siis valge eurooplase demograafiakriisi? Palju õnne, globalistid. Mis siis kui laps läheb välismaale tööle? Sellest on kahju, aga siis pole kahju, kui valgete lapsetegemispuudujääke tökatmustad isendid asendavad? Ärge oma vildaka mõtlemisega mingite globaalsete demograafiaprobleemide taha pugege, sest te ei mõtle globaalselt. Vice versa.
PS Arsti juures ikka käite, kui vanaks saate? Aga võiks olla häbi seal käia, sest sel hetkel maksab teie ravi eest kellegi teise laps. Kes on oma emal tissid ära imenud ja kõhunaha ripakile, sel ajal kui teie reisisite 🙂
Väga teemasse artikkel, globaalse mõtlemise eest muretsejatele.. http://www.eesti.ca/jargneva-viie-aasta-jooksul-tuleb-eestisse-ligi-50-000-immigranti-pealinn/article43626
Laduge nüüd miinuseid, reisi- ja rinnahuvilised, kes parema meelega näevad Eestis kümnete tuhandete kaupa värvilisi arste ja IT mehi.
Loen ja mul on nii kohutavalt hea meel, et ma päriselus ei tunne seeliseid kohutavaid naisi, kes lapsi vihkavad. Kelle jaoks on laps takistuseks karjääritegemisel, suhetes, tissid venivad välja, reisida ei saa jne jne. Palun vabandust, aga käige p…se! Ma võin mõista inimesi, kes on psüühhiliselt haiged (enamus kirjutajatest vist ongi), kuid tuua vabanduseks reisimise ja tissid…
Tore, et sul on lapsed ja sa selle üle rõõmus oled, aga miks sa ropendad ja solvad inimesi, kellel on teistsugused seisukohad kui sinul? Sinu väljenduslaadist kumab läbi viha nende vastu, kes on teinud elus valikuid, mis sinu omadega kokku ei lähe. Tõesti, see, et sa oled sünnitanud ja imetanud, ei tee sind millegi poolest paremaks neist, kes seda pole teinud.
Loen ja mul on nii kohutavalt hea meel, et ma päriselus ei tunne seeliseid kohutavaid naisi, kes lapsi vihkavad. Kelle jaoks on laps takistuseks karjääritegemisel, suhetes, tissid venivad välja, reisida ei saa jne jne. Palun vabandust, aga käige p…se! Ma võin mõista inimesi, kes on psüühhiliselt haiged (enamus kirjutajatest vist ongi), kuid tuua vabanduseks reisimise ja tissid…
Minul on kaks last. Praktiliselt täiskasvanud, nii et plaanime ühte pesamuna veel. Jah, esimesed kolm-neli aastat on raske, aga seal on ka rõõme palju. Mitte miski maailmas ei ole tekitanud sellist õnnetunnet, kui laps, kes siiralt sind kallistab, tema lõhn, esimesed sammud, sõnad. Ei ole meil reisid reisimata jäänud, lapsed käisid alates viiendast eluaastast igal pool kaasas ja nende silmaringi sai avardada. Mingisuguse salapärase kohustuse asemel on nad meile pakkunud suremalt jaolt puhast rõõmu. Nii et prinkide tisside asemel on mul kaks suurepärast last, meil on oma maja, mehega mõlemad kõrgharidusega ja pole laene ega rahalisi kohustusi. Kokku on reisitud 51 riigis. Vanavanematelt toetust pole olnud (lapsehoidmist ega rahalist).
Huvitav, kas need raskuste üle virisejad tööl käivad? Enda eest hoolitsevad? Tööl käimine on ju jube raske, otsige mõni rikas mees, saate kergemalt läbi! Enda eest hoolitsemine on ka ju raske, selle asemel las kasvavad seened selga.
Maailma ülerahvastatuse pläma ajajad võiks pisut aju liigutada. Tõepoolest rahvastik kogu maailmas kasvab. Milliste piirkondade arvelt? Kõige suurem tõus on Aafrikas ja Aasias. Neegrid ja madala haridustasemega islamistid. Need asendavad siis valge eurooplase demograafiakriisi? Palju õnne, globalistid. Mis siis kui laps läheb välismaale tööle? Sellest on kahju, aga siis pole kahju, kui valgete lapsetegemispuudujääke tökatmustad isendid asendavad? Ärge oma vildaka mõtlemisega mingite globaalsete demograafiaprobleemide taha pugege, sest te ei mõtle globaalselt. Vice versa.
PS Arsti juures ikka käite, kui vanaks saate? Aga võiks olla häbi seal käia, sest sel hetkel maksab teie ravi eest kellegi teise laps. Kes on oma emal tissid ära imenud ja kõhunaha ripakile, sel ajal kui teie reisisite
Jah, täna sõimad sina rasedal naisel näo täis või pillud talle tigedaid repliike, homme valitsevad sinu lapselaste põlvkonda islamistid jm “tökatmustad”, sest ülejäänud valged juba kardavad sünnitada. Mida külvad, seda lõikad.
Minu eksmees, kes on ka suur iibeteemadel sõnavõtja, ei maksa oma lapsele elatist. Ja laskis täiesti rahuliku südamega oma vägivaldsel emal mind terve rasedusperioodi ja peale seda terroriseerida. Tulemuseks on lapse püsiv tervisekahjustus.
Nii et ma olen küll näinud, et need iibeteemade fanaatikud on üks-ühele sarnased usklikega, kes ütlevad, et ära käi mitte minu tegude, vaid minu sõnade järgi!
Tore, et sul on lapsed ja sa selle üle rõõmus oled, aga miks sa ropendad ja solvad inimesi, kellel on teistsugused seisukohad kui sinul? Sinu väljenduslaadist kumab läbi viha nende vastu, kes on teinud elus valikuid, mis sinu omadega kokku ei lähe. Tõesti, see, et sa oled sünnitanud ja imetanud, ei tee sind millegi poolest paremaks neist, kes seda pole teinud.
Solvan, sest nende inimeste mõttemaailm on väiklane, madal ja nõme. Ja ma ei soovigi kõigile meeldida, nagu ei soovi peast napakad lastevihkajad. Annaks taevas, et neid veel hullemini saaks solvata.
Ülejäänud sinu lollust ei viitsi kommenteerida. Loomulikult olen ma parem, sest ma olen sünnitanud juurde kaks last, kes reisi- ja rinnahuviliste ravi ja penssi maksma hakkavad.
Jah, täna sõimad sina rasedal naisel näo täis või pillud talle tigedaid repliike, homme valitsevad sinu lapselaste põlvkonda islamistid jm “tökatmustad”, sest ülejäänud valged juba kardavad sünnitada. Mida külvad, seda lõikad.
Päris segast peksad? Rasedal näo täis? Tabletid võtmata?
Solvan, sest nende inimeste mõttemaailm on väiklane, madal ja nõme. Ja ma ei soovigi kõigile meeldida, nagu ei soovi peast napakad lastevihkajad. Annaks taevas, et neid veel hullemini saaks solvata.
Ülejäänud sinu lollust ei viitsi kommenteerida. Loomulikult olen ma parem, sest ma olen sünnitanud juurde kaks last, kes reisi- ja rinnahuviliste ravi ja penssi maksma hakkavad.
Perekool on ikka üks õpetlik paik. Sest muidu ei saaks ma kunagi teada, et ühe ilusa naiseliku kõrgharidusega laenuvaba laia silmaringiga kahe lapse ema peas sellised vägivaldsed, inetud ja vihkavad mõtted pesitsevad 🙂
Jah, täna sõimad sina rasedal naisel näo täis või pillud talle tigedaid repliike, homme valitsevad sinu lapselaste põlvkonda islamistid jm “tökatmustad”, sest ülejäänud valged juba kardavad sünnitada. Mida külvad, seda lõikad.
Päris segast peksad? Rasedal näo täis? Tabletid võtmata?
Arvestades sinu agressiivsust siinsetes kommentaarides, ei kahtle ma hetkekski, et sa oled võimeline raseda ja temalapse vaeseomaks ja sandiks mõnitama.
Rohud on juba võetud. Lapsel veel ei ole, see magab veel 14 tundi järjest. Haige on. Oli juba sünnist saadik haige, sest “auväärne 6 lapse ema ja Eesti iibesse panustaja” ämmamutt mõnitas mind raseduse ajal armutult ja nüüd on lapsel eluaegne närvikahjustus.
Ega emakangelasest ämma keegi ta tegude eest hukka ei mõista. Loetakse vaid sõrmede peal ta 6 last kokku ja tunnustatakse Eesti iibe tõstmise eest. Mina ja minu laps vireleme siin närvikahjustusega rohtude peal. Aga noh, ise oleme süüdi. Vähemalt sinusuguste iibepropagandistide meelest. Mu ämmamuti meelest ka.
Aga kõikidel tegudel on tagajärg. Ja teiesugused “iibetõstjad” peategi oma lapselapsed üle andma mustanahaliste ühiskonda. Või pigem ukrainlaste tulevasse Eestisse (toetudes suurele ukrainlaste hulgale, kes Eestisse viimastel aastatel kolinud on).
Solvan, sest nende inimeste mõttemaailm on väiklane, madal ja nõme. Ja ma ei soovigi kõigile meeldida, nagu ei soovi peast napakad lastevihkajad. Annaks taevas, et neid veel hullemini saaks solvata.
Ülejäänud sinu lollust ei viitsi kommenteerida. Loomulikult olen ma parem, sest ma olen sünnitanud juurde kaks last, kes reisi- ja rinnahuviliste ravi ja penssi maksma hakkavad.Perekool on ikka üks õpetlik paik. Sest muidu ei saaks ma kunagi teada, et ühe ilusa naiseliku kõrgharidusega laenuvaba laia silmaringiga kahe lapse ema peas sellised vägivaldsed, inetud ja vihkavad mõtted pesitsevad
Mõtlesin täpselt sama. Päris õudne võib olla kasvada peres, kus emal on sellised mõtted. Hea, et ma ühtegi sellist inimest ei tunne ja näen ainult läbi arvutiekraani.
Loen ja mul on nii kohutavalt hea meel, et ma päriselus ei tunne selliseid kohutavaid naisi, kes lapsi vihkavad. Kelle jaoks on laps takistuseks karjääritegemisel, suhetes, tissid venivad välja, reisida ei saa jne jne. Palun vabandust, aga käige p…se! Ma võin mõista inimesi, kes on psüühhiliselt haiged (enamus kirjutajatest vist ongi), kuid tuua vabanduseks reisimise ja tissid…
Minul on kaks last. Praktiliselt täiskasvanud, nii et plaanime ühte pesamuna veel. Jah, esimesed kolm-neli aastat on raske, aga seal on ka rõõme palju. Mitte miski maailmas ei ole tekitanud sellist õnnetunnet, kui laps, kes siiralt sind kallistab, tema lõhn, esimesed sammud, sõnad. Ei ole meil reisid reisimata jäänud, lapsed käisid alates viiendast eluaastast igal pool kaasas ja nende silmaringi sai avardada. Mingisuguse salapärase kohustuse asemel on nad meile pakkunud suremalt jaolt puhast rõõmu. Nii et prinkide tisside asemel on mul kaks suurepärast last, meil on oma maja, mehega mõlemad kõrgharidusega ja pole laene ega rahalisi kohustusi. Kokku on reisitud 51 riigis. Vanavanematelt toetust pole olnud (lapsehoidmist ega rahalist).
Huvitav, kas need raskuste üle virisejad tööl käivad? Enda eest hoolitsevad? Tööl käimine on ju jube raske, otsige mõni rikas mees, saate kergemalt läbi! Enda eest hoolitsemine on ka ju raske, selle asemel las kasvavad seened selga.
Maailma ülerahvastatuse pläma ajajad võiks pisut aju liigutada. Tõepoolest rahvastik kogu maailmas kasvab. Milliste piirkondade arvelt? Kõige suurem tõus on Aafrikas ja Aasias. Neegrid ja madala haridustasemega islamistid. Need asendavad siis valge eurooplase demograafiakriisi? Palju õnne, globalistid. Mis siis kui laps läheb välismaale tööle? Sellest on kahju, aga siis pole kahju, kui valgete lapsetegemispuudujääke tökatmustad isendid asendavad? Ärge oma vildaka mõtlemisega mingite globaalsete demograafiaprobleemide taha pugege, sest te ei mõtle globaalselt. Vice versa.
PS Arsti juures ikka käite, kui vanaks saate? Aga võiks olla häbi seal käia, sest sel hetkel maksab teie ravi eest kellegi teise laps. Kes on oma emal tissid ära imenud ja kõhunaha ripakile, sel ajal kui teie reisisite
Väga teemasse artikkel, globaalse mõtlemise eest muretsejatele.. http://www.eesti.ca/jargneva-v…..ticle43626Laduge nüüd miinuseid, reisi- ja rinnahuvilised, kes parema meelega näevad Eestis kümnete tuhandete kaupa värvilisi arste ja IT mehi.
Nii tige inimene oleks võinud küll oma geenid paljundamata jätta. Sinusuguseid kitsarinnalisi sallimatuid on niigi piisavalt.
Perekool on ikka üks õpetlik paik. Sest muidu ei saaks ma kunagi teada, et ühe ilusa naiseliku kõrgharidusega laenuvaba laia silmaringiga kahe lapse ema peas sellised vägivaldsed, inetud ja vihkavad mõtted pesitsevad
Täiesti nõus. Perekool avas ka minu silmad. Avas selles suhtes, et täiesti ok on vihata lapsi, aga lastevihkajaid vihata ei tohi.
Eks see laste mittesoovimine ole võrdlemisi hedonistliku Lääne kuvand, mis siingi moodustub.
Iseenesest on isegi hea, et need enesekesksed ja tegelikult äärmuseni isekad inimesed ei produtseeri järeltulijaid – enamik neist ei oskaks niikuinii mõistlikku last üles kasvatada, milleks neile anda vastutust teise inimolevuse eest.
Eks see laste mittesoovimine ole võrdlemisi hedonistliku Lääne kuvand, mis siingi moodustub.
Iseenesest on isegi hea, et need enesekesksed ja tegelikult äärmuseni isekad inimesed ei produtseeri järeltulijaid – enamik neist ei oskaks niikuinii mõistlikku last üles kasvatada, milleks neile anda vastutust teise inimolevuse eest.
Hedonism on ainus, mis valgel inimesel üle jääb, kui partnerit lõpuni usaldada ei saa, lapsed on rohkem riigi kui lapsevanema enda omad ja kui lapsed ei ole ühiskonda enam oodatud, kui nende vanematel raha puuga seljas ei ole.
Ja need “väärtused” on valgete ühiskonda toonud lapsevanemad isiklikult. Ehk jälle: mida külvad, seda lõikad.
Perekool on ikka üks õpetlik paik. Sest muidu ei saaks ma kunagi teada, et ühe ilusa naiseliku kõrgharidusega laenuvaba laia silmaringiga kahe lapse ema peas sellised vägivaldsed, inetud ja vihkavad mõtted pesitsevad
Täiesti nõus. Perekool avas ka minu silmad. Avas selles suhtes, et täiesti ok on vihata lapsi, aga lastevihkajaid vihata ei tohi.
Kust sa seda välja lugesid?
Miks peab üldse vihkama kedagi, kes sulle midagi teinud ei ole?
Minul pole mingisugust õigust mõista hukka (ja ma ei mõistagi hukka) naisi, kes ei soovi lapsi. Inimesed on lihtsalt erinevad.
Küll aga saan seda öelda, et lasteta naiseid ei suuda vist isegi endale ette kujutada, kui palju rõõmu ja armastust laps toob.
Endal pole küll kodulooma olnud, aga võibolla tõesti suudab koer või kass kõike seda kompenseerida. 🙂
Minul pole mingisugust õigust mõista hukka (ja ma ei mõistagi hukka) naisi, kes ei soovi lapsi. Inimesed on lihtsalt erinevad.
Küll aga saan seda öelda, et lasteta naiseid ei suuda vist isegi endale ette kujutada, kui palju rõõmu ja armastust laps toob.
Endal pole küll kodulooma olnud, aga võibolla tõesti suudab koer või kass kõike seda kompenseerida.
Mõtlen täpselt samamoodi. Ja mul on olnud nii koduloom ja nüüdseks on lapsed – koduloom oli küll väga-väga kallis, aga laps(ed) on ikkagi midagi sellist, mida mitte keegi ega miski kuidagi asendada ei saa. Aga võibolla on mul ka see emainstinkt ehk keskmisest kõrgem, ma olen alati uskunud, et raskused, mis muidugi lastega kaasnevad, saavad selle rõõmu ja armastuse poolt kompenseeritud. Ja saavad muidugi, mitme-mitmekordselt. Ilmselt paljud ei usu, et see nii on ja need tekkivad kohustused ei “kutsu” oma kohustustevaba elu jätma. Ja on ka neid, kellel tõesti ei kompenseerigi ning lastega elu ongi nende jaoks üks hädaorg – jumal tänatud, et nad sellest aru saavad ja lapsi ei taha ega saa.
Minul pole mingisugust õigust mõista hukka (ja ma ei mõistagi hukka) naisi, kes ei soovi lapsi. Inimesed on lihtsalt erinevad.
Küll aga saan seda öelda, et lasteta naiseid ei suuda vist isegi endale ette kujutada, kui palju rõõmu ja armastust laps toob.
Endal pole küll kodulooma olnud, aga võibolla tõesti suudab koer või kass kõike seda kompenseerida.Mõtlen täpselt samamoodi. Ja mul on olnud nii koduloom ja nüüdseks on lapsed – koduloom oli küll väga-väga kallis, aga laps(ed) on ikkagi midagi sellist, mida mitte keegi ega miski kuidagi asendada ei saa. Aga võibolla on mul ka see emainstinkt ehk keskmisest kõrgem, ma olen alati uskunud, et raskused, mis muidugi lastega kaasnevad, saavad selle rõõmu ja armastuse poolt kompenseeritud. Ja saavad muidugi, mitme-mitmekordselt. Ilmselt paljud ei usu, et see nii on ja need tekkivad kohustused ei “kutsu” oma kohustustevaba elu jätma. Ja on ka neid, kellel tõesti ei kompenseerigi ning lastega elu ongi nende jaoks üks hädaorg – jumal tänatud, et nad sellest aru saavad ja lapsi ei taha ega saa.
Kui oleksid üksikemast terroristist ämmaga puudega lapse ema, siis vaevalt, et siin oma rõõmulaulu siristaksid.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
