Ütled ühes postituses, et keegi ei saa lapsi, et nad talle vanaduses veeklaasi ulataks. Samas teises postituses manitsed lastetuid, et äkki neid tabab tervisehäda ja ei saagi töötada-vanadust nautida ning selle tõttu igaks sajaks juhuks soovitad neil ikka lapsi saada. 😀 Vastuolu!
Ütled ühes postituses, et keegi ei saa lapsi, et nad talle vanaduses veeklaasi ulataks. Samas teises postituses manitsed lastetuid, et äkki neid tabab tervisehäda ja ei saagi töötada-vanadust nautida ning selle tõttu igaks sajaks juhuks soovitad neil ikka lapsi saada.
Vastuolu!
Ma ei manitse üldse lapsi saama. Ei rääkinud ka sellest, et keegi veeklaasi ulataks, vaid sellest, et ühel hetkel võid avastada, et su oma elu ei olegi nii põnev, seiklusrikas ja terve kui lootsid. Et eladki vaikset vanainimeseelu oma hädade ja rõõmudega ning sul pole seda kellegagi jagada. Keegi ei tunne sinu eksistentsi vastu huvi, sest sul pole kedagi nii lähedast. Sõbrannadel on oma mured ja rõõmud, oma laste, lastelaste ja lastelastelaste mured ja rõõmud. Pole kedagi kunagi külla oodata, sest sa pole kellegagi nii lähedane.
Jah, lapsed võivad elada Ameerikas, aga vähemalt saad sa telefoni võtta ja rääkida. Kui lapsi ei ole, siis pole seda võimalustki.
Ma usun, et lastetud on selle kõik oma jaoks selgeks mõelnud, arvestanud võimalusega olla üksik ja üksildane vanaduspäevil. Siinsed põhjendused tundusid lihtsalt lapsikud, et fuh, tited kisavad ja rinnad venivad välja. Lapsed on lapsed väga vähe aega. Enamuse ajast on nad sulle lähedased täiskasvanud. Tisside pärast lastest loobuda pole mõtet, sest ühel hetkel teeb gravitatsioon ja vanus ikka oma töö.
Mul on nüüdseks laps, kuid tean, miks paljud ei soovi. Ka minul oli reegel, et kui üldse, siis juba 30+ vanusena. Enne pidin pidevalt, rõhutan seda sõna, seletama/selgitama, miks mul lapsi ei ole – õppisin viisakalt inimestele ütlema, et see pole nende asi. Eriline kirss tordil oli purjus sugulane, kes teatas, et ilmselt on mul mingi viga küljes. Ei olnud, kui otsus sai tehtud, jäin kohe. Laps oli planeeritud ja oodatud ning saabus armastavasse perre.
Küll aga oli mul ja mu elukaaslasel, mitte nii toredad lapsepõlved, samuti poolikud haridused, mille otsustasime koos lõpetada ning edasi harida – see tekitas meile võimaluse maailmas ringi vaadata, endale lõpuks midagi lubada – pikendada lapsepõlve, kui nii on õige öelda. Ning lõpuks ka head töökohad saavutada, kuniks siis lõpuks, aastaid hiljem – 15 aastat kooselu, otsustasime, et olgu – nüüd vist on õige aeg. Tundsin mingit sisemist tahet, kuidagi kõik oli nagu tehtud ja tekkis selline – mis nüüd edasi- tunne sisse. Keeruline on muidugi see, et mulle on karjäär ja uus hea elu väga meeltmööda ning pidin sellesse augu tegema, samuti võtma koduperenaise rolli, mis ei ole üldse minu teema. Laps on väga tore, kuid ikka seda rasket poolt on ka palju, mitu korda olen peas mõelnud, et ma pole ikka üldse piisavalt hea ema – võiksin olla parem, targem jne Samas ei kahetse absoluutselt. Aga teist last niipea kindlasti meie perre ei tule.
Ütled ühes postituses, et keegi ei saa lapsi, et nad talle vanaduses veeklaasi ulataks. Samas teises postituses manitsed lastetuid, et äkki neid tabab tervisehäda ja ei saagi töötada-vanadust nautida ning selle tõttu igaks sajaks juhuks soovitad neil ikka lapsi saada. Vastuolu!
Keegi ei tunne sinu eksistentsi vastu huvi, sest sul pole kedagi nii lähedast. Sõbrannadel on oma mured ja rõõmud, oma laste, lastelaste ja lastelastelaste mured ja rõõmud. Pole kedagi kunagi külla oodata, sest sa pole kellegagi nii lähedane.
Jah, lapsed võivad elada Ameerikas, aga vähemalt saad sa telefoni võtta ja rääkida. Kui lapsi ei ole, siis pole seda võimalustki.
Ma usun, et lastetud on selle kõik oma jaoks selgeks mõelnud, arvestanud võimalusega olla üksik ja üksildane vanaduspäevil. Siinsed põhjendused tundusid lihtsalt lapsikud, et fuh, tited kisavad ja rinnad venivad välja. Lapsed on lapsed väga vähe aega. Enamuse ajast on nad sulle lähedased täiskasvanud. Tisside pärast lastest loobuda pole mõtet, sest ühel hetkel teeb gravitatsioon ja vanus ikka oma töö.
Usud kindlalt, et kui sul on lapsed, siis nad tunnevad su eksistentsi vastu huvi? Kui see nii oleks, oleks meil ühiskonnas paljud probleemid olemata. Tegelikult on jube palju vanureid, kelle eksistentsi vastu justkui peaks keegi huvi tundma, aga ei tunne ühti.
Mina isiklikult küll ei julge sellega arvestada, ja ei arvestagi, et küll lapsed mind vanurina aitama ja suhtlema hakkaks. Ja täpselt samasugused on kõik sinuealised su ümber. Ka nendel on selle lapseteemaga nii ja naa. Ja kui lapsed nt Ameerikas elavad, siis ei viitsi kindlasti ööseni üleval passida, selleks et neile helistada.
Kui sul pole lapsi, siis oledki üksinda maailmas ja ulub vaid kõle tuul? See on täielik jama. Kui lapsed on suured ja kodust väljas, siis palju lihtsam on leida sotsiaalset seltskonda omasuguste seast. Kui ma mõtlen oma vanuritest sugulaste peale, sees igatahes elavad huvitavat elu need, kellel on sõbrad. Vanamutid käivad koos teatris ja üksteisel külakorda külas, kepikõndi tegemas jms. Ja noored käivad noortega teatris ja keskealised keskealistega.
Tegelikult ei ole tervest sellest pikast arutelust leidnud ühtki argumenti, mida näiteks oma lastele soovitada: milleks saada lapsi?
Ütled ühes postituses, et keegi ei saa lapsi, et nad talle vanaduses veeklaasi ulataks. Samas teises postituses manitsed lastetuid, et äkki neid tabab tervisehäda ja ei saagi töötada-vanadust nautida ning selle tõttu igaks sajaks juhuks soovitad neil ikka lapsi saada. Vastuolu!
Keegi ei tunne sinu eksistentsi vastu huvi, sest sul pole kedagi nii lähedast. Sõbrannadel on oma mured ja rõõmud, oma laste, lastelaste ja lastelastelaste mured ja rõõmud. Pole kedagi kunagi külla oodata, sest sa pole kellegagi nii lähedane.
Jah, lapsed võivad elada Ameerikas, aga vähemalt saad sa telefoni võtta ja rääkida. Kui lapsi ei ole, siis pole seda võimalustki.
Ma usun, et lastetud on selle kõik oma jaoks selgeks mõelnud, arvestanud võimalusega olla üksik ja üksildane vanaduspäevil. Siinsed põhjendused tundusid lihtsalt lapsikud, et fuh, tited kisavad ja rinnad venivad välja. Lapsed on lapsed väga vähe aega. Enamuse ajast on nad sulle lähedased täiskasvanud. Tisside pärast lastest loobuda pole mõtet, sest ühel hetkel teeb gravitatsioon ja vanus ikka oma töö.Usud kindlalt, et kui sul on lapsed, siis nad tunnevad su eksistentsi vastu huvi? Kui see nii oleks, oleks meil ühiskonnas paljud probleemid olemata. Tegelikult on jube palju vanureid, kelle eksistentsi vastu justkui peaks keegi huvi tundma, aga ei tunne ühti.
Mina isiklikult küll ei julge sellega arvestada, ja ei arvestagi, et küll lapsed mind vanurina aitama ja suhtlema hakkaks. Ja täpselt samasugused on kõik sinuealised su ümber. Ka nendel on selle lapseteemaga nii ja naa. Ja kui lapsed nt Ameerikas elavad, siis ei viitsi kindlasti ööseni üleval passida, selleks et neile helistada.Kui sul pole lapsi, siis oledki üksinda maailmas ja ulub vaid kõle tuul? See on täielik jama. Kui lapsed on suured ja kodust väljas, siis palju lihtsam on leida sotsiaalset seltskonda omasuguste seast. Kui ma mõtlen oma vanuritest sugulaste peale, sees igatahes elavad huvitavat elu need, kellel on sõbrad. Vanamutid käivad koos teatris ja üksteisel külakorda külas, kepikõndi tegemas jms. Ja noored käivad noortega teatris ja keskealised keskealistega.
Tegelikult ei ole tervest sellest pikast arutelust leidnud ühtki argumenti, mida näiteks oma lastele soovitada: milleks saada lapsi?
1. Rõõm lastest, kui lähedastest inimestest.
2. Rõõm jagada kõike seda vahvat, mida ise koged ja avastad, kellegi teisega. Saad jagada oma teadmisi ja tarkust kellelegi teisele.
3. Perekondlik järjepidevus.
4. Lapses näed killukest iseendast. Lapse sünniga elad natuke uuesti ka oma lapsepõlve läbi.
5. Lapses näed killukest oma mehest. Lapse sünniga näed seda, milline oli sinu mees lapsena.
6. Tekib uus vaade maailmale ja elule. Äkki näed ka oma ema hoopis teises valguses.
7. Sa ei pea noorust ja nooruslikkust kuskilt otsima minema, see tuleb sulle koju kätte. Paratamatult tead, mis riided on moes, mis muusika on moes jne.
8. Selliseid tundeid ja tundmusi ei paku sulle ükski teine suhe elus, kui suhe lapsega.
Kui veab, elad selle kõik läbi veel ka vanaemana. Siis näed lastelastes oma lapsi ja nende lapsepõlve.
Lapse saamine on maailma avardav kogemus. Ma ei näe põhjust, miks keegi peaks selle vastu sõdima. Lapsi ei pea saama 18aastaselt. Võib saada ka 30aastaselt või 35aastaselt või 40aastaselt. Ma arvan, et elus võiks kõik ära proovida, mis proovimist väärt on.
Ütled ühes postituses, et keegi ei saa lapsi, et nad talle vanaduses veeklaasi ulataks. Samas teises postituses manitsed lastetuid, et äkki neid tabab tervisehäda ja ei saagi töötada-vanadust nautida ning selle tõttu igaks sajaks juhuks soovitad neil ikka lapsi saada. Vastuolu!
1. Rõõm lastest, kui lähedastest inimestest.
2. Rõõm jagada kõike seda vahvat, mida ise koged ja avastad, kellegi teisega. Saad jagada oma teadmisi ja tarkust kellelegi teisele.
3. Perekondlik järjepidevus.
4. Lapses näed killukest iseendast. Lapse sünniga elad natuke uuesti ka oma lapsepõlve läbi.
5. Lapses näed killukest oma mehest. Lapse sünniga näed seda, milline oli sinu mees lapsena.
6. Tekib uus vaade maailmale ja elule. Äkki näed ka oma ema hoopis teises valguses.
7. Sa ei pea noorust ja nooruslikkust kuskilt otsima minema, see tuleb sulle koju kätte. Paratamatult tead, mis riided on moes, mis muusika on moes jne.
8. Selliseid tundeid ja tundmusi ei paku sulle ükski teine suhe elus, kui suhe lapsega.Kui veab, elad selle kõik läbi veel ka vanaemana. Siis näed lastelastes oma lapsi ja nende lapsepõlve.
*
*
*
*
*
*
*Olgu muude argumentidega, nagu on, aga punktid 2-7 … sellist jama on piinlik isegi lugeda või kommenteerida
Mõistan loetleja-kägu argumente, kuid samas kõigil pole olnud head lapsepõlve ning ei soovi seda kogeda uuesti. Ise tunnen end pidevalt abituna, sest ei oska kasvatada oma last enda ema eeskujul, sest…meil puudus kodus selline soe ja mõnus, lähedane keskkond. Kasvatan teda nii nagu oskan ja oleksin tahtnud, et mind kasvatati – samas olen väga ebakindel. Need loetletud punktid mulle ei mõjuks, kui oleksin lastetu. Pigem tekitaksid depressiooni.
Kellel on tugevalt silme ees see memme-taadi unistus, et oleme vanad ja põdurad ning lapselapsed ulatavad veeklaasi “idüll”, see liigubki selle suunas ja saabki seda. Mõnel võibolla polegi olnud ees teisi eeskujusid ja peabki seda kivisse raiutud ainuõigeks eluks, et kindlasti peab olema 70+ juba haige ja vaene, kindlasti peavad olema lapsed ja lapselapsed. Ma nimetaks seda väikekodanlikuks idülliks. No aga kivisse raiutud pole midagi, kui silmad lahti teha ja näha kui erinevalt inimesed on otsustanud elada. Kes seda nähes ehmatavad ja vastu sõdivad (kuidas nii ikka saab-tohib), on vist enda valikus tsutike ebakindlad.
Minul näiteks praegu ei ole mingit sisemist memme-taadi unistust. Aga ma käin väga palju vanade inimestega läbi ja puhtalt pragmaatiliselt ma näen, et laste ja lastealaste olemasolu ja head suhted nendega ning õnnetunne on teatud vanuses selgelt korrelatsioonis. Selleks ei pea isegi idüllina seda praegu noorena nägema, vaid tuleb võtta paratamatusena, et 90% inimeste jaoks hiljemalt vanurieas, mil sõbrad hakkavad vaikselt manala teed minema, tunduvad noored järeltulijad maailma kõige tähtsamate inimestena. Kõige kiiremini kuhtuvad need vanainimesed, kellel ei ole midagi ega kedagi külla oodata ajal, mil ise enam kusagile eriti liikuda ei jaksa. Seda aega tegelikult ei pruugigi nii vähe olla. Selline aeg võib kesta näiteks 30 aastat su elust (vanuses 70-100).
Ei lähe küll päris teemasse, kuid tuli lugu meelde seoses abiellumisega. Viisime avaldused 30 päeva enne oletatavat pulmapäeva sisse. Perekonnaseisuametnik arvas, et see kuupäev pole hea ja ta ei näe põhjust, miks me peame kiirustama. Kuna last ei ole meil tulemas ja kooselu pole piisavalt kaua olnud (tema jaoks). See, et me oleme tuttavad üle 10 aasta, ei mängivat rolli.
Mida hekki.
Lükkasimegi siis ühe kuu võrra kuupäeva edasi.
Väga loll tunne jäi. Mõtlesingi, et kas abielu on tänapäeval oluline ainult laste pärast või mis mõte sel siis on.
Oleme mõnda aega abielus olnud ja mõned inimesed ikka küsivad meie käest, et kuna ometi lapsed tulevad. No küll nad tulevad kui õige aeg käes, oleme vastanud.
Imelik jah, et eeldatatakse kohe lapsi ka.
Kellel on tugevalt silme ees see memme-taadi unistus, et oleme vanad ja põdurad ning lapselapsed ulatavad veeklaasi “idüll”, see liigubki selle suunas ja saabki seda. Mõnel võibolla polegi olnud ees teisi eeskujusid ja peabki seda kivisse raiutud ainuõigeks eluks, et kindlasti peab olema 70+ juba haige ja vaene, kindlasti peavad olema lapsed ja lapselapsed. Ma nimetaks seda väikekodanlikuks idülliks. No aga kivisse raiutud pole midagi, kui silmad lahti teha ja näha kui erinevalt inimesed on otsustanud elada. Kes seda nähes ehmatavad ja vastu sõdivad (kuidas nii ikka saab-tohib), on vist enda valikus tsutike ebakindlad.
Aga ma käin väga palju vanade inimestega läbi ja puhtalt pragmaatiliselt ma näen, et laste ja lastealaste olemasolu ja head suhted nendega ning õnnetunne on teatud vanuses selgelt korrelatsioonis.
Ilmselt käid selgelt läbi valikuliste vanuritega.
Kas need vanurid on ka õnnelikud, kellel on täiesti ebaõnnestunud lapsed? Joodikud, pätid, lihtsalt halvad inimesed?
Sul ei ole memme-taadi unistust, aga sa liigud selles standardis. Meil maal külas pani näiteks tütar ema maja põlema ja kadus ise nelja tuule poole. Paljud emad on oma surnuks joonud poegi matnud. oled neid ka kohanud? Mida nad räägivad?
Sul ei ole memme-taadi unistust, aga sa liigud selles standardis. Meil maal külas pani näiteks tütar ema maja põlema ja kadus ise nelja tuule poole. Paljud emad on oma surnuks joonud poegi matnud. oled neid ka kohanud? Mida nad räägivad?
Paljud on vist liiast öelda, enamikel inimestel on ikka täiesti tavalised lapsed. Selliseid hulle ja sopajoodikuid on ikka vähemuses. Ma rääkisingi statistilisest keskmisest. See väike protsent, kelle lastest saab sopajoodik, skisofreenik, mõrtsukas vm, ei ole ilmselt õnnelik nii ehk naa.
Sul ei ole memme-taadi unistust, aga sa liigud selles standardis. Meil maal külas pani näiteks tütar ema maja põlema ja kadus ise nelja tuule poole. Paljud emad on oma surnuks joonud poegi matnud. oled neid ka kohanud? Mida nad räägivad?
Paljud on vist liiast öelda, enamikel inimestel on ikka täiesti tavalised lapsed. Selliseid hulle ja sopajoodikuid on ikka vähemuses. Ma rääkisingi statistilisest keskmisest. See väike protsent, kelle lastest saab sopajoodik, skisofreenik, mõrtsukas vm, ei ole ilmselt õnnelik nii ehk naa.
Neid peresid, kus kasvab häirega laps, on tänapäeval rohkem, kui sa suudad ette kujutada. Iga 7. laps on mingi püsiva haiguse või häirega. Lisaks murrab elu veel vähemalt pooled maha: üksikemadeks sünnib siinset perekultuuri arvestades juba iga 3. tüdruk. Tõesti, milleks neid lapsi siia hädaorgu veel juurde on vaja teha?
Tõesti?? Ma tean välismaal mitut ja isegi Eestis elanud-kasvanud 70+ tegusaid inimesi, kellel on tervis korras ja tunnevad reisimisest rõõmu, vägagi kultuurihuvilised, sest just see on õige aeg olla nö sophisticated maitsega daam/härra.
Oi, siin on midagi täpselt sinu jaoks!
Sophisticated World of Wine:
https://www.youtube.com/watch?v=A3b7lxhjw8U
Ei lähe küll päris teemasse, kuid tuli lugu meelde seoses abiellumisega. Viisime avaldused 30 päeva enne oletatavat pulmapäeva sisse. Perekonnaseisuametnik arvas, et see kuupäev pole hea ja ta ei näe põhjust, miks me peame kiirustama. Kuna last ei ole meil tulemas ja kooselu pole piisavalt kaua olnud (tema jaoks). See, et me oleme tuttavad üle 10 aasta, ei mängivat rolli.
Eeemmm… Minu järgmised sõnad oleksid siinkohal küll olnud: palun öelge mulle oma otsese ülemuse nimi, ma soovin temaga rääkida.
Tõesti?? Ma tean välismaal mitut ja isegi Eestis elanud-kasvanud 70+ tegusaid inimesi, kellel on tervis korras ja tunnevad reisimisest rõõmu, vägagi kultuurihuvilised, sest just see on õige aeg olla nö sophisticated maitsega daam/härra.
No needsamad praeguste 70+ daamide-härrade lapsed lääne-euroopas tõdevad täna, et paraku nemad enam ei saa samal elatustasemel vanaduspõlve nautida, nagu said nende vanemad, veel vähem saavad seda nende lapsed vähemalt praeguste prognooside kohaselt. Suuremal enamusel siiski on ka terviseprobleemid reisimist takistavaks teguriks. Põiepidamatus, reumatoloogilised haigused jne.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
