Nüüd on ju selgelt näha, et väga tihti see nii just ongi ja tegu pole lihtsalt ärarääkimiseks mõeldud valega.
Muidugi on vahel nii. Vale on tavaliselt see osa, et seksisuhteid abikaasade vahel üldse pole (kuigi muidugi on selliseid suhteid ka) ja suhe on halb ainult seepärast, et naine on ilge mõrd.
Kui keegi suudaks palun puust ja punaselt metoodika anda, kuidas seda küll teha oleks võimalik. Ma ei suuda nähagi kedagi teist, kui armunud olen, ammugi mitte selle teisega õrnutseda
Minu viga, “armumine” ei olnud õige sõna.
Toon näite. Kujuta ette, et lähed sõbrannadega linna peale või tantsima ning kohtad väga kena kutti, kellega lendab sädemeid ja tekib flirt. Nüüd, selle asemel, et kergema vastupanu teed minna ja kutiga näiteks numbreid vahetada, võta see eufooria ja ego-laks, mis ta sinus tekitada suutis, ning kasuta seda hoopis teisipidi – oma (abielu)suhte turgutamiseks. Paar päeva oma mehele säravate silmadega otsa vaatamist ja õrnutsemist ning ma garanteerin, et mees vastab su tunnetele samaga. Oli see Oscar Wilde, kes ütles: “Pole midagi vastupandamatumat armunud naisest”? Nii on. See võib tunduda kunstlik või pingutatud, aga armumist on võimalik ise esile kutsuda.
Minu abikaasa ei aima mu tehnikast midagi, ta mõtlebki, et on selline täkk, et naine üha armub ja armub. 😀 Ihii! Ja ongi parem. Lõppkokkuvõttes armub tema ka, nii et mõlemad võidame. Ja kuigi niimoodi siin kirjeldades tundub see mingi roosamannalik naiivne mula, siis minu puhul see töötab. Ainult et mingit sümpaatset võõrast kutti pole vajagi, piisab mõnest lemmikust romantikafilmist või -laulust või vanade fotode vaatamisest, kus mehega silmini armunud oleme. Või lihtsalt sellest, et on näiteks kevad ja südames pakitseb. Ja ongi kõik.
Minu suhe on selline.
Lahku ei lähe mugavusest ja muidugi vastastikuse materiaalsest sõltuvuse tõttu.
Tegelikult ma ei vaja enda kõrvale meest. Kui ta lahkuks, ma oleks rahul.
Lapsed ja raha ehk üksi hakkamasaamine on need märksõnad.
Minu suhe on selline.
Lahku ei lähe mugavusest ja muidugi vastastikuse materiaalsest sõltuvuse tõttu.
Tegelikult ma ei vaja enda kõrvale meest. Kui ta lahkuks, ma oleks rahul.
Nii ongi????
Minu suhe on selline.
Lahku ei lähe mugavusest ja muidugi vastastikuse materiaalsest sõltuvuse tõttu.
Tegelikult ma ei vaja enda kõrvale meest. Kui ta lahkuks, ma oleks rahul.
Siin on ju vastuolu. Kõigepealt teatad, et on vastastikune materiaalne sõltuvus, siis teatad et meest ei vaja.
Mul on tuttavad, naine on alati minimaalselt kodukontorist töötanud. Mees on olnud pere toitja ja maja ehitaja. Mingil hetkel tuli naisel keskeakriis ja igavus ehk ka, hakkas armukesi pidama. Mees juba näost hall naise jandist, aga ära ka ei lähe, ühine aed ja maja.
Minu suhe on selline.
Lahku ei lähe mugavusest ja muidugi vastastikuse materiaalsest sõltuvuse tõttu.
Tegelikult ma ei vaja enda kõrvale meest. Kui ta lahkuks, ma oleks rahul.
Siin on ju vastuolu. Kõigepealt teatad, et on vastastikune materiaalne sõltuvus, siis teatad et meest ei vaja.
Siin on vastuolu sinu arvates, sest sa arvad, et mina sõltun mehest.
Tegelikkuses on minu puhul nii, et mees sõltub minust.
Vastastikune materiaalne sõltuvus = mina saan tema arvelt rikkamaks, tema elab minu arvel mõnusat, glamuurset elu. Elu, mida ta ilma minuta eladestki endale lubada ei saaks.
Kui tema lahkuks, poleks tal enam seda elu. Kui ma ta välja viskaks, oleks mul endiselt minu elu sellel tasemel, kuid rikkus kasvaks ehk teistmoodi. Või ei kasvaks üldse – ja kas peakski. Tegelikult piisab täiesti sellest, mis on, sajaks aastaks.
Ma sõnastan oma pealkirja ümber selliseks, nagu seda mõtlesin: “Miks paljud lootusetuna ja mõttetuna NÄIVAD abielud siiski püsivad?”
Las nad püsivad, miks see kedagi häirima peaks?
Või vaatad sina, et mehi nagu omavanuseid oleks, aga nad ei taha kuidagi oma vanadest naistest lahutada, et sina ta endale saaks?
Sellistele abieludele mõjuvadki ümbritsevad asjaolud (lapsed, varad jne) nagu toestuslahas murdunud luule- kui muidu oleks esimese sammuga krõks! katki, siis need hoiavad koos. Kui poleks lapsi, ei oleks mul vajadust mehega koos elada, kuna üksi rahulikum ja mõnusam (mõtlen ma nüüd 10+a ja kolme lapsega suht tüdinud olles, aga samas ei tahaks ma mingi hinna eest neid üksi kasvatada). Kui poleks mind, poleks mehel lapsi olemaski (tõsiselt) ja ei saaks ta nendega ka hakkama. Kui poleks meest, ei elaks ma nii ilusas kodus. Mina sain pere ja lapsed, mees sai pere ja lapsed, üheskoos tuleb sellega nüüd hakkama saada. Ma ei ole õnnetu selles pereelus tegelikult, lihtsalt väsinud.
Siin on vastuolu sinu arvates, sest sa arvad, et mina sõltun mehest.
Tegelikkuses on minu puhul nii, et mees sõltub minust.
Valesti sõnastasid siis, kui sina temast materiaalselt ei sõltu.
P.s Vastastikkune.
Loomulikult on õige “vastastikune”.
Mehed enne vanasse kaevu ei sülga, kui uus valmis, st meeste algatusel lahkuminekud tulevad valdavalt siis, kui uus kaasa juba välja valitud. Alatu küll muidugi, aga minu meelest siiski märksa ratsionaalsem kui mingi ebamäärase rahulolematuse pärast kõik kuradile saata.
Mis mõttes ratsionaalsem? Naise jaoks on võib-olla ratsionaalsem mitte panustada suhtesse, mis talle niikuinii mitte midagi ei paku. Iga naise jaoks ei ole kellegagi paaris elamine elu eesmärk omaette.
Meile võib näida lootusetu, aga abikaasadele endile vajalik kui õhk. Olen mitut sellist kooselu näinud ja korra ka ühe abikaasa surma. Küll see mees alavääristas oma naist ja laitis ja alati paistis neil tüli olevat, aga suuremat armastust kui naise haigusesse kustumise ajal ei ole mina näinud. Mees sõna otseses mõttes vaid naise haigevoodi kõrval seisis ja kastis huuli, kooris puuvilju ja toitis lusikaga, nokatassiga, sättis patju, ja nuttis kui naine suri.
Ei saa me teiste sisse näha ega nende suhet hinnata enda parameetrite alusel.
Kui keegi suudaks palun puust ja punaselt metoodika anda, kuidas seda küll teha oleks võimalik. Ma ei suuda nähagi kedagi teist, kui armunud olen, ammugi mitte selle teisega õrnutseda
Oli see Oscar Wilde, kes ütles: “Pole midagi vastupandamatumat armunud naisest”?
Teemasse mittepuutuv, aga Vana-Rooma filosoofidelt tuleb see. “Pole midagi kütkestavamat armunud naisest”. Kui ei eksi, siis Hardi Tiiduse tõlge.
Pakun välja veel ühe seletuse, miks ei lähe. See on just väga tõsise ellusuhtumisega inimeste probleem – abielulahutust käsitletakse kui läbikukkumist ja lahutanud inimest kui läbikukkunud inimest. “Mina ei kuku läbi, lahutused võivad juhtuda teistega – mitte minuga!” – mõtlemine võib väga pikalt või, kes teab, mõnel ka kuni ühe poole surmani, hoida koos täiesti trööstitut abielu. Tundub, et seni, kuni seda viimast sammu – lahutust – veel toimunud ei ole, ei ole põhjust ennast veel läbikukkunud inimeseks tunnistada, aga kui lahutuseni läheb – siis oled läbi kukkunud. Ja tutvusringkonna ees on häbi.
Nägin lähedalt kõrvalt sellist. Haritud, ausad, töökad inimesed. Iseloomud ja ellusuhtumised osutusid aga nii paljudes asjades mitte kokkusobivateks, et tülid kogu aeg. Algusepoole oli helgemaid perioode veel ka, kui aeg läks edasi, siis oli ühtlane, pausideta halb läbisaamine/õhkkond. Kusjuures “tülid annavadki vürtsi” küll ei kehtinud (ega tõsise ellusuhtumisega inimeste puhul, kes ei võta elu kui mängu, see vist ei kehtigi kunagi!) – oli näha hoopis, kuidas need tülid ja krooniline halb õhkkond olid nagu mingi surutis. Need räsisid ja muserdasid, kurnasid energiat ära.
Mingi 15+ aastat kangekaelselt kestis ja kestis see agoonia, kui tuli juba teine naine ja uus laps mängu. Mees lahkus kodust uue pere juurde ja käis senises kodus aeg-ajalt lastele raha kapi peale panemas. Mingit ametlikku käiku jätkuvalt ei olnud antud ning naine ja naiseema võitlesid veel, et keegi ei tohi teada, mis juhtus ja koos elamist saab veel äkki taastada. Mees raius, et jääb nii, nagu on, ja tema enam tagasi ei koli. Samas, ka mehel oli tõrge sugulaste-tuttavate ees lahkuminekut tunnistada – veidi aega tehti nii, näit. sünnipäeval mees tuli vanasse koju ja näitles külaliste ees, nagu elaks ta veel ikka seal ja midagi poleks juhtunud. Mingil hetkel mees siiski läks närvi selle näitemängu tegemise peale – ei tulnud enam ja siis läks tutvusringkonda pidi liikvele, et neil, eee, on midagi vist juhtunud… Kui tolm maha vajus ja mõlemad loksususid juba kumbki oma uues rutiinis (keegi enam ei mõelnud mingit vana taastamisest, tuttavate teadmise pärast polnud vaja ka põdeda, sest see oli kõigile vana uudis), hakkasid mees ja naine rahulikult läbi saama. Elavad kumbki oma elu, mõlemad üksi (mees läks teisest perest ka peagi lahku), aga kui telefonis räägivad või külas käivad, siis nagu vanad tuttavad.
