Teema: Miks saadakse palju lapsi?

Mul pole üldse lapsi, nii et võiksin imestada ka ühe vajalikkuse üle:p Aga jah – kui peres on 5 või 6 last, et kas tõesti on tunne, et veeeel on keegi puudu? Müstika.

Rasestumisvastaste vahendite puudumise taha ju ometi asi jääda ei saa.

#4114837:

Mul pole üldse lapsi, nii et võiksin imestada ka ühe vajalikkuse üle:p Aga jah – kui peres on 5 või 6 last, et kas tõesti on tunne, et veeeel on keegi puudu? Müstika.

Rasestumisvastaste vahendite puudumise taha ju ometi asi jääda ei saa.

Täpselt sellise tonaalsusega kommentaar, mille puhul küsid, miks autori vanemad rasestumisvastaseid vahendeid ei kasutanud. Vähem oma ja teiste naba vahtijaid teeb maailma paremaks.

Rohkem lapsi

#4114881:

#4114847:

Iga pere kujunemislugu on ju erinev. Mina võin vastata küll. Olen ema 6 lapsele. Abiellusin väga noorelt ja perre sündis väikese vahega 2 last, kellest üks suri. Oma valu leevendamiseks otsustasime saada veel ühe lapse, sündisid aga mitmikud. Seega oligi mul hoobilt kolm last. Kõik see eelnev kokku aga tekitas nii palju pingeid, et läksime mehega mõne aja pärast lahku. Uuel elukaaslasel lapsi ei olnud, kui minu lapsed juba päris suured olid, otsustasime saada ka ühise lapse. Ja väikese vahega teisegi. Nüüd on suuremad kõik täiskasvanud juba ja kaks väiksemat koolilapsed. Vanemad lapsed on kõik ühest soost, seega olen väga õnnelik, et kuues, pesamuna, teisest soost – saan kõike kogeda.

Aa, vot see võib küll põhjus olla, kui tekib uus kaaslane ja ka koos soovitakse last või kahte. See on küll täiesti mõistetav.

Rohkem lapsi pidavatki saama inimesed, kes mingi hetk elukaaslast vahetavad. Tahaks ju uuega ka mõnd ühist.

Mina tean mõnda naist, kes lihtsalt tahavad, et neil oleks kogu aeg beebi või väikelaps, sest neile nii hirmsasti meeldib see. Et kogu aeg on olend, kes neid kõige rohkem maailmas vajab ja keda saab hellitada ja nunnutada. Paljud neist kompenseerivad sellega oma lähedusvajadust või midagi taolist.

Arvan, et põhjuseid on mitmeid, miks saadakse rohkem kui 2-3 last. Minul endal ka ei ole mingit sisemist tungi saada palju lapsi ja olen alati mõistusega seda võtnud ja olen olnud nõus saama 2 last andes endale aru, et nii palju suudan ma üles kasvatada pakkudes arengut soodustavaid raamatuid, mänguasju, huviringe, korralikku haridust, oma aega, kehakatteid ja toitu.

Ja arvan küll jah, et inimesed, kes räägivad, et nemad ongi Eesti päästjad sünnitades 4 ja rohkem last, siis sorry, aga siin jagunevad inimesed kaheks. Ühed, kes päriselt saavad seda endale lubada olles ettevõtjad, tippjuhid või tipp-poliitikud. Aga on ka neid inimesi, kes teevad lapsi raha pärast. Tihtipeale jäävad silma alahoolitsetud paljulapselise pere lapsed. Sellest on kahju. Paljud saavad sellepärast rohkem lapsi, sest on lahku läinud ja millegipärast on mingi sisemine vajadus (iga) uue kaaslasega laps saada. Kõrvalt vaadates kärgperendus küll asi pole, mida ise endale tahaks. Mõnedel vist tuleb 38-42 aastaselt keskeakriisi eelne kriis, et oh nüüd on viimane aega veel üks saada ja siis sünnib kolmas. Ka selliseid peresid on mitmeid minu tutvusringkonnas. Üks pere sai kolmanda, kui naine oli 35 ja kaks esimest hakkasid juba täiskasvanuks saama (vara sünnitas esimesed). Siis juhtus, et tuli teine ja kolmas tehti juba raha pärast.

#4114927:

Mina tean mõnda naist, kes lihtsalt tahavad, et neil oleks kogu aeg beebi või väikelaps, sest neile nii hirmsasti meeldib see. Et kogu aeg on olend, kes neid kõige rohkem maailmas vajab ja keda saab hellitada ja nunnutada. Paljud neist kompenseerivad sellega oma lähedusvajadust või midagi taolist.

Mul on tutvusringkonnas väga palju paljulapselisi. Samuti olen märganud, et ühel naisel on nagu pidev vajadus, et mingi väike pamp peab olema, keda nunnutada. Ei oska nagu ise oma elu üldse elada. Samas iga kord, kui sünnib uus pamp, ei tee ta eelmistest enam väga välja ja muutub nende suhtes kamandavaks, tõrjuvaks. Suurematega kunagi ei tegele, need on põhimõtteliselt koguaeg telefonis, kui järgmine sünnib, aga viimane pamp on koguaeg nagu pjedestaalil.

#4114944:

Minu jaoks isiklikult oli beebiiga üsna raske, ei kujuta ette, et tahaks seda vabatahtlikult mitmeid kordi läbi teha. Suuremaga oluliselt lihtsam ja lõbusam.

Minul oli ka beebiga raske, aga nende naiste puhul, kellel on palju lapsi, märkan seda, et nemad ei võta üldse seda asja nii tõsiselt. Beebi nutab, las ta nutab, kukub maha, no las ta kukub. Kui laps käib juba koolis, siis E-koolis on sada märkust ja kahte, ei vaatagi seda. Emad on väga erinevad.

#4114952:

#4114944:

Minu jaoks isiklikult oli beebiiga üsna raske, ei kujuta ette, et tahaks seda vabatahtlikult mitmeid kordi läbi teha. Suuremaga oluliselt lihtsam ja lõbusam.

Minul oli ka beebiga raske, aga nende naiste puhul, kellel on palju lapsi, märkan seda, et nemad ei võta üldse seda asja nii tõsiselt. Beebi nutab, las ta nutab, kukub maha, no las ta kukub. Kui laps käib juba koolis, siis E-koolis on sada märkust ja kahte, ei vaatagi seda. Emad on väga erinevad.

Minul on kolm sõbrannat, kellel on palju lapsi(6-7) ja mul on hoopis teine kogemus. Kõik lapsed õpivad väga hästi, õpivad erinevaid pille, käivad trennidest ning nad on nii viisakad ja eeskujulikud. Ma vaatan neid ja mõtlen, et on olemas emad, kes ongi suurpere emad ja neil tuleb see ideaalselt välja.

Minu saladus: olen ürgema. Üdini kanaema tüüpi. Sünnitasin neli last. Nii nagu kunagi 15-aastaselt unistasin.

Ma ei räägi oma laste asjadest kellelegi, sest ma olen vähemuses. Jumaldasin rasedusi (mis siis et oksendasin iga jumala kord seitse kuud), sünnitused polnud mul valusad ega aeglased, piima voolas, imetamisi nautisin,  jamasid ikka lastega kindlasti oli, aga noh need ajutised.

Aga ma ei ole julgenud seda kellelegi rääkida, sest üldiselt….tuntakse ja arvatakse teistmoodi: et lapsed on tüütud ja rasked ning kogu aeg on probleem probleemi otsa jne.

Ma pole siiamaani emadusest tüdinud, st mul on mu oma elu ka, aga iga päev leian aega lastega olla.

Ma ei teagi, mis tunne on teha üksi süüa köögis või toimetada üksi aias või minna kõnniringile üksi. Lapsed teevad kaasa ja reaalselt on rõõmsad.

Mulle on eluaeg meeldinud nendega päriselt mängida, ma  meisterdan nendega iga päev (jah, võib silmi pööritada, aga meil on tõesti käärid, paberid, lõngad, vardad, akvarellid, pärlid, kleepsud, pidevalt kasutuses- kõik selleks, et hoida ekraaniaega võimalikult miinimumis), suurematega teeme iks projekte, väljakutseid, räägime omi asju, lebotame üksteisel seljas. Ma oskan lõdva randmega käigu pealt nad näidendit panna tegema või kodukohvikut hoovi peale korraldama.

Aga see on meie pere saladus. Sest enamus asju nii ei näe, enamusel on kohustus esmane ja suhtlemisest tekkinud väsimus.

Ja algusest peale on kuidagi kujunenud nii, et peale mu enda laste on  söögilaua ümber veel laste sõpru või naabrilapsi või sõbrannade lapsi, ma tõmban vist ligi alaealisi???? ja need suved…. hunnik lapsi, omi ja võõraid, õue peal silkamas, pannkooke teen kolme panniga korraga.

Keegi siin ütles, et kui uus pamp sünnib, siis eelmistele tähelepanu ei pöörata enam. Vaidlen vastu.

Ja lapsed on mul ka hästi tublid, seda ma kellelegi ei maini, milleks. Sest praegu on kõik hästi.

Igal juhul, ma sünnitasin palju lapsi, sest ma nii armastan nendega tegelemist, nendega koos olemist, nende kasvamist, minu enda meeletut rõõmu ja kasvamist.

Mu suguvõsa, sõbrannad ja laste õpetajad ütlevad, et kõik see on ülimalt ebatavaline erand, mis meil peres toimub ????

Vot selline friik olen.

Esmarase siin kommenteerimas, kuna mind juba ajab närviliseks, kui keegi uurib, kas soovime väikese vanusevahega lapsi. Kuna ma soovin täielikult pühenduda ja lapsega tegeleda, siis ma tõesti ei kujuta ette, kuidas mitme lapsega see võimalik. Olen megakaua teinud eeltööd, mis vanker, turvahäll jms osta, hinnad ulme, pikalt raha kogunud ja majanduslik pool hea, aga no süda juba tilgub verd ???? Samuti megalt aega ja raha panustanud raseduse vältel endale (erinvad treeningud, raamatud, hoolitsused, loengud). Juba olen uurinud, kus toimuvad beebidele väikelaste ujumised, võimlemised, beebikool ja ringid. Selle kõrvalt sooviksin hakata rohkem endaga tegelema, kui laps suurem, jällegi trennid, midagi juurde veel õppida jne. Tean kindlalt, et lapsele soovin lasteaiavabu päevi iga nädal, ükskõik, kas selleks pean tööl koormust vähendama vms, siis on nii. Lisaks on ühte või vähem lapsi kergem jätta hoida, sooviks mehega reisida, kui laps suurem, sest varasemalt olnud koroona jms, pole väga jõudnud. Toidu peale läheb ka ulme summa, sest minu jaoks see peab olema kvaliteetne ja hea (avokaado, krevetid jms kallim värk). Juba 3 lapsega ei kujuta ette, et saaks igale ühele aega pühendada, lasteaiavabu päevi, väiksemaga või väiksematega koos kuskil beebikoolis vms käia, aga äkki paljulapselised seda ei teegi ???? Mõne blogija puhul jääb jah mulje (mitte halvaga, igaühe enda valik), et ongi ainult kodu ja lapsed. Muidu on väiksest saati olnud soov saada vähemalt 3 last, aga praegu ei kujuta seda ette.

Eee…isegi paljud ühelapselised ei tee seda. Ma tean isegi mõnda üksikut inimest, kes ei käi trennis ega reisil jne. See ei saa ju ometi üllatusena tulla, et inimesed on erinevad.

Ahjaa, paljulapselised käivad ka reisil. Mul üks sõbranna läheb oma 6 lapse ja mehega nädalaks Rootsi suusareisile. Nad reisivad igal aastal vähemalt kaks korda, vahel rohkemgi.

#4115046:

Jumaldasin rasedusi (mis siis et oksendasin iga jumala kord seitse kuud)

Mis sellise raseduse juures jumaldamisväärset on? Ma ise oksendasin ka oma neli kuud järjest, õnneks mitte seitse, see osa rasedusest oli ikka õudne.

Esmarase siin kommenteerimas, kuna mind juba ajab närviliseks, kui keegi uurib, kas soovime väikese vanusevahega lapsi. Kuna ma soovin täielikult pühenduda ja lapsega tegeleda, siis ma tõesti ei kujuta ette, kuidas mitme lapsega see võimalik. Olen megakaua teinud eeltööd, mis vanker, turvahäll jms osta, hinnad ulme, pikalt raha kogunud ja majanduslik pool hea, aga no süda juba tilgub verd ???? Samuti megalt aega ja raha panustanud raseduse vältel endale (erinvad treeningud, raamatud, hoolitsused, loengud). Juba olen uurinud, kus toimuvad beebidele väikelaste ujumised, võimlemised, beebikool ja ringid. Selle kõrvalt sooviksin hakata rohkem endaga tegelema, kui laps suurem, jällegi trennid, midagi juurde veel õppida jne. Tean kindlalt, et lapsele soovin lasteaiavabu päevi iga nädal, ükskõik, kas selleks pean tööl koormust vähendama vms, siis on nii. Lisaks on ühte või vähem lapsi kergem jätta hoida, sooviks mehega reisida, kui laps suurem, sest varasemalt olnud koroona jms, pole väga jõudnud. Toidu peale läheb ka ulme summa, sest minu jaoks see peab olema kvaliteetne ja hea (avokaado, krevetid jms kallim värk). Juba 3 lapsega ei kujuta ette, et saaks igale ühele aega pühendada, lasteaiavabu päevi, väiksemaga või väiksematega koos kuskil beebikoolis vms käia, aga äkki paljulapselised seda ei teegi ???? Mõne blogija puhul jääb jah mulje (mitte halvaga, igaühe enda valik), et ongi ainult kodu ja lapsed. Muidu on väiksest saati olnud soov saada vähemalt 3 last, aga praegu ei kujuta seda ette.

Ehe näide ülemõtlemisest:)

Kulutad nii palju aega ja raha millelegi, mis pole üldse olulised. Siis ei jõuagi.

Pean silmas pikka ajude ragistamist teemal, milline vanker, milline häll jne.

Avokaado ja krevetid nüüd küll mingi luksustoit pole, väga taskukohase hinnaga ju.

Kui selles vaimus jätkad ja ühe lapsega piirdud, saab sinu lapsest ära hellitatud enesekeskne maailmanaba. Juba seepärast oleks vaja rohkem lapsi sinusugusele.

#4114934:

#4114847:

Iga pere kujunemislugu on ju erinev. Mina võin vastata küll. Olen ema 6 lapsele. Abiellusin väga noorelt ja perre sündis väikese vahega 2 last, kellest üks suri. Oma valu leevendamiseks otsustasime saada veel ühe lapse, sündisid aga mitmikud. Seega oligi mul hoobilt kolm last. Kõik see eelnev kokku aga tekitas nii palju pingeid, et läksime mehega mõne aja pärast lahku. Uuel elukaaslasel lapsi ei olnud, kui minu lapsed juba päris suured olid, otsustasime saada ka ühise lapse. Ja väikese vahega teisegi. Nüüd on suuremad kõik täiskasvanud juba ja kaks väiksemat koolilapsed. Vanemad lapsed on kõik ühest soost, seega olen väga õnnelik, et kuues, pesamuna, teisest soost – saan kõike kogeda.

No mina ei saa aru, kuidas sa oled ema 6-le lapsele, kui sul on 5 last. Palun selgitust. Sa pole ju oma surnud lapsele ka ema — või enda arvates oled?

kui sa, Alfa, ära sured, kas su ema ikka tohib veel su ema olla või enam ei olegi?