Teema: Miks saadakse palju lapsi?

#4117074:

Kui lugeda siin teist teemat sellest, et lapsi pole kuhugi panna, siis ei jää sealt muljet, et enamikul seal mitut last oleks. Inimõigus tundub olevat pingeline töö ja suur palk ning tiheda liiklusega tänavate ääres elamine. Ja siis on häda, et pole seda ühtainsatki last suvel kuhugi mujale panna kui teleka taha. Rohkemate lastega inimesed oskavad justkui need lapsed loomulikumalt oma ellu võtta ja on ka altimad lahendusi leidma ja kompromisse tegema. Pole see “ilus elu” nii oluline.

1. Ühiskonda on ka vaja inimesi, kes teevad ära pingelised tööd ja ilma komptomissideta lähevad eesmärgile. Kui kõik kulgeks laste rütmis suvi läbi peenramaal, oleksime ühiskonnana kiviajas. Ning see on ka põhjus, miks lasteaiad loodi – emade tööl käimise võimaldamiseks. Kurb, kuidas teised naised töötavatele emade kõrri hüppavad.

2. Ajad põhjuse ja tagajärje sassi, nagu juba öeldi.

3. Tugivõrgustiku olemasolu on inimestel erinev. Kas või teoreetiline võimalus saada samal linnas elavalt pereliikmelt hädaolukorras abi, annab kindlust jurde. Ka siis kui pole vaja seda ebi kasutada, on vaimselt rahulikum elada.  See on hindamatu. Mina isiklikult ei tea rohkme kui kahelapselisi peresid, kellel poleks üldse perekonna abi olnud. Paljud ütlevad, et pole, aga lõpuks siiski tuleb välja, kuidas vahel harva andis ämm vaba õhtu või õde võttis vaheajal mõlema pere lapsed enda poole. Kui kõik ripub ema vastutuse otsas, ongi see vaene naine lõpuks närvipundar, kuigi midagi ei ole tegelikult valesti.

#4117998:

#4116404:

Paljude lastega ongi, et nad on varakult iseseisvad (mitte ema ei saa palju lapsi sellepärast, et suuremad lapsed on juba nii tublid, vaid suuremad peavad olema tublid ja iseseisvad, sest keegi ei tee nende eest asju ära ja emmel on kogu aeg (järgmise) beebiga tegemist), “no kukkus, juhtub”, “no küll ta ise mindud-tuldud-tehtud saab” jnejne.

Minu arust tuleb see ainult kasuks kui juba maast madalast õpitakse ja harjutakse teistega arvestama ja hoolitsema. Usun, et praegune ” lumehelbekeste” ajastu ongi sellest, et ollakse võimaldanud lastele liiga kohustuste vaba elu, toonitades, et nad on nii erilised, mille tagajärg on solvumine ja egoism. Lapsevanemad on muutunud laste jaoks lõbustajateks ja mänguasjadeks, lapsed ootavad, et neile pidevat meelelahutust pakutaks.

Jah, ja selleks tuleb tegelikult vanemal aega ja vaeva kulutada, et laps oskaks teistega arvestada; et ta oskaks ise neid asju teha, mida keegi tema eest ära ei tee; et ta oskaks ise tulla-minna-hakkama saada. Kergem on ju ikka ise kõik lapse eest ära teha (või maksta kellelegi teisele, et ta ära teeks). Ma mäletan, et kunagi ühes teemas siin keegi kirjutas, et see laps, kelle jaoks ta oli kodusolev ema, sai rutem enda riietumise selgeks, sest emal oli aega oodata, kuni õppiv last enda valmis saab, mitte ei pidanud ta kähku riidesse toppima, et ise õigeks ajaks tööle jõuda.

#4118113:

#4117998:

#4116404:

Paljude lastega ongi, et nad on varakult iseseisvad (mitte ema ei saa palju lapsi sellepärast, et suuremad lapsed on juba nii tublid, vaid suuremad peavad olema tublid ja iseseisvad, sest keegi ei tee nende eest asju ära ja emmel on kogu aeg (järgmise) beebiga tegemist), “no kukkus, juhtub”, “no küll ta ise mindud-tuldud-tehtud saab” jnejne.

Minu arust tuleb see ainult kasuks kui juba maast madalast õpitakse ja harjutakse teistega arvestama ja hoolitsema. Usun, et praegune ” lumehelbekeste” ajastu ongi sellest, et ollakse võimaldanud lastele liiga kohustuste vaba elu, toonitades, et nad on nii erilised, mille tagajärg on solvumine ja egoism. Lapsevanemad on muutunud laste jaoks lõbustajateks ja mänguasjadeks, lapsed ootavad, et neile pidevat meelelahutust pakutaks.

Jah, ja selleks tuleb tegelikult vanemal aega ja vaeva kulutada, et laps oskaks teistega arvestada; et ta oskaks ise neid asju teha, mida keegi tema eest ära ei tee; et ta oskaks ise tulla-minna-hakkama saada. Kergem on ju ikka ise kõik lapse eest ära teha (või maksta kellelegi teisele, et ta ära teeks). Ma mäletan, et kunagi ühes teemas siin keegi kirjutas, et see laps, kelle jaoks ta oli kodusolev ema, sai rutem enda riietumise selgeks, sest emal oli aega oodata, kuni õppiv last enda valmis saab, mitte ei pidanud ta kähku riidesse toppima, et ise õigeks ajaks tööle jõuda.

Ei tea, ma olen olnud ka suht kiiresti peale VH lõppu töötav ema. Ometi ka praegu mul 1a8k laps juba ronib ise kombesse. Isegi kui hommikul pole aega, siis õhtul aeda järgi minnes on ikka see aeg, et oodata, kuni laps ise kombesse ronib.

See on ikka põhimõtteline asi, kas sa paned lapsele lasteaeda kaasa lutipudeli, kust vett saab juua, või joob laps tassist – laste arvuga pole siin mingit pistmist.

#4118117:

Ei tea, ma olen olnud ka suht kiiresti peale VH lõppu töötav ema. Ometi ka praegu mul 1a8k laps juba ronib ise kombesse. Isegi kui hommikul pole aega, siis õhtul aeda järgi minnes on ikka see aeg, et oodata, kuni laps ise kombesse ronib. See on ikka põhimõtteline asi, kas sa paned lapsele lasteaeda kaasa lutipudeli, kust vett saab juua, või joob laps tassist – laste arvuga pole siin mingit pistmist.

Mu näide polnud mõeldud mitte koduste vs töötavate vanemate vastandamiseks, vaid – just nimelt, selleks, et su 1a8k laps ise kombesse roniks, on vaja sul kasvõi õhtul see aeg võtta ja oodata (kuigi kibeled ehk ise ka juba koju teleka ette), mitu korda seletada, aidata, kui jalg on varrukasse pistetud, jne. See ei tule päris iseenesest, seepärast pole vaja nina kirtsutada, et näe, need vanemad lapsed peavad ise hakkama saama – ehk ongi lapsevanem investeerinud varem rohkem aega lapse ISE hakkamasaamisesse ja seetõttu saab nüüd lubada järgmist last, kellele taas rohkem tähelepanu pöörata (ja jälle ise hakkamasaamist õpetada).

On lihtsamaid ja keerulisemaid lapsi. Kellel juba mõni raskem laps ees, mõtleb rohkem enne laste juurde saamist. Näiteks kui esimene laps on puudega, ei saada tavaliselt palju lapsi perre. Vahel saadakse siis veel üks, siis on terve laps ka, loodetavasti, peres olemas. Kui puudega laps on teine, siis naljalt enam lapsi juurde ei saada. Või kui laps on niisama sageli haige, terviseprobleemidega – vanematel pole isegi aega ega võimalust lapsi juurde teha, kui nad elavad ellujäämisrežiimil kordamööda lastehaiglast kodus magamas käivad.

Kui perel veab ja ta esimesed lapsed on järest täiesti tavalised – tavalise tervisega, tavalise unevajadusega, tavalise iseloomuga, on võimalik sinna juurde saada lapsi. Kui näiteks esimene satub olema kehva une ja tervisega laps, siis järgmine ka parima tahtmise korral enne ei tule, kui vanem õve ees on algkooliealine.

Mina soovisin alati palju lapsi, kuid esimene laps oli nii traumeeriv, et enne kui ta sai 10 ei julgenud mõeldagi teisest lapsest. Ta lihtsalt ei maganud! Esimest korda magas laps regulaarselt öö läbi, kui läks kooli (ja enam lasteaia lõunauinakut ei pidanud tegema). Peale seda kulus veel paar aastat julguse kogumist ja teine laps sündis 12 aastat peale esimest ja õnneks magas päris hästi. Ütleme, et eakohaselt. Nüüd olen 38 ja proovin veel kähku kolmandat ka saada 1.5aastase kõrvalt.

Kui kolmas tuleb ja on sama tavaline, õnnestub äkki ka neljas 🙂

#4118166:

On lihtsamaid ja keerulisemaid lapsi. Kellel juba mõni raskem laps ees, mõtleb rohkem enne laste juurde saamist. Näiteks kui esimene laps on puudega, ei saada tavaliselt palju lapsi perre. Vahel saadakse siis veel üks, siis on terve laps ka, loodetavasti, peres olemas. Kui puudega laps on teine, siis naljalt enam lapsi juurde ei saada. Või kui laps on niisama sageli haige, terviseprobleemidega – vanematel pole isegi aega ega võimalust lapsi juurde teha, kui nad elavad ellujäämisrežiimil kordamööda lastehaiglast kodus magamas käivad.

Kui perel veab ja ta esimesed lapsed on järest täiesti tavalised – tavalise tervisega, tavalise unevajadusega, tavalise iseloomuga, on võimalik sinna juurde saada lapsi. Kui näiteks esimene satub olema kehva une ja tervisega laps, siis järgmine ka parima tahtmise korral enne ei tule, kui vanem õve ees on algkooliealine.

Mina soovisin alati palju lapsi, kuid esimene laps oli nii traumeeriv, et enne kui ta sai 10 ei julgenud mõeldagi teisest lapsest. Ta lihtsalt ei maganud! Esimest korda magas laps regulaarselt öö läbi, kui läks kooli (ja enam lasteaia lõunauinakut ei pidanud tegema). Peale seda kulus veel paar aastat julguse kogumist ja teine laps sündis 12 aastat peale esimest ja õnneks magas päris hästi. Ütleme, et eakohaselt. Nüüd olen 38 ja proovin veel kähku kolmandat ka saada 1.5aastase kõrvalt.

Kui kolmas tuleb ja on sama tavaline, õnnestub äkki ka neljas ????

Magamise problemaatika saadab inimest kogu elukaare vältel. Vastsündinute ja pisikestega on häda, et nad ei maga. Teismelistega kaasnevad ka suurimad mured magamisega seoses- kus ja kellega nad magavad :D. Ühel päeval kõik kordub taas- siis kui lapsed on ise lapsed saanud. Magamise mure oli, on ja jääb.

Aga eks nii võib mure olla muugagi: söömisega, liikumisega, kõnelemisega jne