Ei olegi otsustanud, et ei taha, aga kaaslane on juba abielus olnud ja see lahkumineku kogemus on näidanud, kui palju see hakkab teiste jaoksrolli mängima, et oldi abielus, mitte niivõrd enam enda jaoks. Suhe iseenesest ju suurt muutuda ei saa sellest abielus olemisest, lahkuminek võib tulla samamoodi (ega see kummalgi juhul ju üldiselt kergekäeliselt tulnud otsus pole). Asi polegi selles, et kardaks lahkuminekut, suhtes olen väga kindel, aga olen saanud selle kaaslase kogemuse pealt kogu seda abielu teemat läbi mõelda ja rääkida ning seetõttu ei ole sellist suurt abielu ihalust. Lisaks ei hooli neist suure pulma traditsioonidest, ei oskaks ette kujutada nii sõpradele kui ka sugulastele sobivat üritust, ei sooviks ka sellist suurt tähelepanu keskpunktis olemist. Tunnen pigem, et lähedastega koos olemiseks saab ju palju ilusaid üritusi korraldada, need ei pea ilmtingimata pulmad olema, mis nagunii on ühekordsed.
Mul ei olegi päris seda, et abielluda ei soovi, pigem niipidi, et ei tunne, et midagi olulist puudu jääks, kui ei abiellu, ja suurt üritust ka nagunii ei tahaks. Aga saan aru, et kaaslase jaoks oli varasem kogemus traumeeriv ja tema pigem ei soovi. Kuigi samas mõtleb sellele kogu pere ühise nime teemale küll ja peab seda oluliseks, nii et eks see teema natuke veel arutamist vaja. Minu roll siis see, et aktsepteerin seda, et ta ei taha. Ma olen niisama suur romantik ja abieluettepanek tundub vist kõige väärtuslikum osa kogu sellest abielutrallist, aga kuna kaaslane on piisavalt kinnitanud, et tahab koos olla, ja meie ühised otsused näitavad ka igati mõlemapoolset soovi, siis ei pea ka seda kinnitust nii väga igatsema. Ehk siis igatsus ja soov on ehk 1 % ja kahtlustan, et tulevikus otsustame ikkagi abielluda.
