Teema: Millal öelda uues suhtes, et mul on laps..

Ma käisin ühe noormehega kunagi ammu väljas, kes vaikis maha oma väikesed lapsed. Kuigi ma temast nagunii huvitatud väga ei olnud, jättis see ikkagi väga mageda mulje, et ta nii olulise osa oma elust maha vaikis.

Ausalt öeldes, kui ma oleksin sellest mehest huvitatud olnud, oleks see veel halvem variant olnud, kuna oleksin väga pettunud olnud ja sellest poleks nagunii midagi enam välja tulnud.

Inimestele peab jätma valikuvariandi, kas nad soovivad lapsega kaaslasega suhet arendada.

Siis kui lapselapse saad – kuidagi peab ju seletama, kust too tuli.

Aga muidu jah, IGASUGUSED ülalpeetavad ja/või hooldatavad, olgu selleks laps, puudega või vanadusest väeti pereliige, kellega kaasneb hulk kohustusi ning ajakulu ning keda \”peetakse\” oma kodus, oleks mõistlik mainida niipea kui võimalik, tuleb kasuks mõlemale poolele.

Mina olen natuke üle 40 naine. Ja mina küsin ise mehe käest esimesel kohtumisel, kas tal lapsi on. Kui ei ole, siis on natuke kehvasti, sest mina ei plaani enam lapsi saada. Mul lapsed juba üsna suured ja ma ei leia, et nad mu käimisi kuidagi segada saaksid. Minu vanuses on see pigem plussiks, et nad ikka olemas on.

Mul kukkus küll nii välja, et teatasin ikka väga suhte alguses (lausa enne suhte loomist juba) nii laste olemasolust kui ka sellest, et mina rohkem lapsi ei soovi. Selle viimase teatamisega ilmselt kiirustasin, sest mehe reageering oli üllatunud ja jahmunud. Kuid ma ei tahtnud tekitada olukorda, kus mees looks endale illusioone pereidüllist koos mähkmete vahetamisega, kui seda meil ikka üldse olema ei hakka.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]No te omavahel ju räägite? Lihtdalt pead leidma sobiva hetke. Kindlasti mitte ei soovita viivitada selle infoga.[/tsitaat]

Minu eks mainis seda alles siis, kui uus naine hakkas teda petmises kahtlustama. Regulaarselt käib nädalavahetustel vanemate juures, teda kaasa ei kutsuta.
Seal peres ongi kombeks oma kaaslast tutvustada vanematele alles siis, kui suhe kindel.
Naine oli üllatunud, samas suhe läks edasi.
Kõrvalt vaatajana oli ikka imelik suhtumine küll, laste isa poolt. Nagu ei elatakski ühist elu, temal on oma eelmine ja praegune elu. Ilmselt arvas, et naisel siis ka. Ei tea. kooselu lõppes paar aastat hiljem.
Ise mainisin suht kohe, et mul on lapsed. Oligi kuidagi nii, et täna ei saa, mul lapsed tulevad varsti koju või midagi sellist. Ei mäleta enam. Eluline olukord oli ja varjata pole ma üritanudki kunagi.

Mina küll oma lapsest esimesel kohtumisel ei rääkinud. Ega teiselgi mitte. Miks peaks? Kõigepealt õppin ma inimest natuke tundma, kas ta minu lähimasse tutvsringkonda üldse passib ning alles siis räägin endast sh loomulikult ka oma lapsest.
Noh aga ma pole ka seda tüüpi, kes igas võimalikus meesisendis, kellega üle laua istutakse potentsiaalselt elupartnerit näe. Ma ikka valin seltskonda.

Mainimata jätta võiks esimesel-teisel päeval ainult siis, kui tead, et see jääbki ühe\”päeva\”seikluseks. Nii pea kui tekib sümpaatia ja arvad, et selle inimesega oleks tore ka homme ja ülehomme suhelda, võiks ikkagi end nii palju tutvustada.

Sellest jääks umbes sama halb maik suhu, kui mees ei räägiks oma koduse naise olemasolust, sest \”ega ta kolides kaasa ei tuleks ju\” ning seega ei puudutagi uut alustatud suhet nagu 😀

Kuidas saab rääkimata jätta sellist asja, et kellega ja mis elukorralduses sa koos elad. Saaks aru, kui lapse alaline elukoht oleks oma isa või vanavanemate juures, et siis nagu raskem mainida ja ega eriti elu hulka ei kuulugi. Aga iga päev sinu kõrval toimetav väike inimene – see ju peab argiteemadel ikka jutuks tulema.

Ma tahtsin just lisada, et mis siin lapsest rääkida, kui vabalt võib juhtuda, et suhtesse minnes unustatakse öelda, et mul on naine (või mees)

Mina tutvusin praeguse elukaaslasega klubis. Seal ladusin talle kohe ette, et mul laps, elan maal ja armastan loomi, st lisaks koertele/kassidele on mul ka hobused. Et siis oleks kohe asi selge ja kui talle ei meeldi, siis saab rahulikult õhtuga oma sõprade seltsis edasi minna 🙂

Ka internetis sain tuttavaks ühe mehega ja tema ei öelnud ka kohe, et tal on laps. Alles hiljem ütles, et saab lapsega kokku. Nii see suhtlus lõppes. Ei taha ma omale lapsega meest enam.

mina olen 30, lasteta, tutvusringkonnas ka enamik lausa lasteta või siis alles paar aastat tagasi esimese lapse saanud naised- mehed ja no nt veel paar aastat tagasi ma lihtsalt poleks taibanud küsida tuttavalt noorelt mehelt: \”kas sul lapsi on?\”, sest ausalt, ma ei tulnud selle pealegi, et kui ei räägigi neist, siis vb kodus ikka on. kellelgi tuttavaist ju polnud, ma ei elanud üldse nn laste maailmas, ei tulnud meeldegi küsida, kui partner ise ei rääkinud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina loo autor– See mees pole kordagi küsinud mu varasemate suhete kohta.Samas meil ei ole ka ju veel välja kujunenud kindel suhe. Kas siis tõesti enamus naised lastega esimesel, teisel kohtumisel ütlevad mul on laps, mis see nagu hetkel asjasse puutub. Ma saan aru et see on tähtis fakt minu elu kohta aga siiski. Ta on ju minu laps. Ma ei otsi oma lapsele isa, kui omavaheline klapp on hea eks siis aeg näitab..kelleks ta mu elus kujuneb kui kujuneb..keeruline..[/tsitaat]

ma ei tea, mulle tundub ka pisut nagu lapse mahavaikimisena. pikalt suhelnud iga päev … kas sa oled empaatiavõimetu või arg, kas siis niisama suhtlevad mees ja naine pikalt iga päev. isegi kui see on sõbrasuhe, siis ka see on ju juba suhe. kui mehel oleks 8-aastane laps, kellega ta igapäevaselt koos elab, kas sa ei tahaks teada? mõtle vähemalt siis niipidi. Ok, esimesel kohtingul ma ei ütleks, võib-olla teisel ka mitte, kui mul oleks suva, kui aga mees mulle meeldiks, annaks juba teisel korral märku. kui ka hetke ei oleks – nojah, naljakas võib olla keset muusikajuttu öelda, et mul on tütar, aga samahästi võiks muusikamaitsest rääkides öelda, et mu tütrel on minuga sama muusikamaitse või vastupidi täiesti erinev, mis iganes …, sama toidust, spordist, raamatutest rääkides. või lõpetad kirja/telefonikõne ära lausega, et lähen lapsele unejuttu lugema (isegi kui ei lähe, aga see on võimalus muuseas märku anda).

ma ei ütleks siis, kui ma ei näeks inimesega mingeid kokkupuutepunkte ega tulevikku, aga siis ma ka üle ühe-kahe korra ei suhtleks.

Mina tahan küll kohe teada, kas mehel on lapsi. Väga pisikeste lastega meest ma endale kahjuks ei soovi.

ma seda tahtsingi öelda, et kui mees mulle meeldiks ja suhtlus meie vahel sujuks (mida näitab ju ka pikalt iga päev suhtlemine), siis oleksin mina ise huvitatud, et võimalikult vara saaks asi selgeks.

mina ei kardaks, et äkki arvab mees, et äkki ma tahan pesa punuda. no aga ma ju tahangi temaga suhet. ja kui mees selle peale ehmuks ja uttu tõmbaks, siis ma oleksin võidumees, sest mis ma kergesti ehmuva mehega peale hakkan. pärast häda käes, et mees on memmm!
ja kui mehel on vastumeelsus teiste meeste laste vastu ja otsib ilmtingimata \”puhast\” naist, siis on vara teatamine lausa hädatarvilik – muidu armu veel kõrvuni ära, pärast hing haige, ei saa ega saa südamest välja!

minu arvates näitab juba siit küsimatulemine – millal teatada – sinu hirmu seda meest kaotada, näida kuidagi tobe vms. mis sa kardad? mis siis ikka juhtuda saab? mees vaatab imelikult? mees läheb ära?

Tundub, et tegu on mingi naiivse naisega. Sellisega, kes meestele kohe kuu selga mõtleb ja arvab, et suhteks ja armastuseks piisab vaid seksikas ja meelas olemisest. Olen kindel, et enamus jutust, mida väidetavalt päevad läbi räägitakse, on teemadel \”Aga kas sa tahad mind…\”, \”Kuule sa oled ikka eriti eriline näkk\” või midagi muud jubedat.

Sest tõesti. Laps tuleks igas täiskasvanud inimeste päevi kestvais vestlustes juba alguses välja. Kui iga päev suheldakse, siis minu jaoks oleks imelik, kui laps isegi alles nädala aja pärast välja tuleks. Vastik salatsemine ja keerutamine VÕI siis mingi imala tühja jutu rääkimine, mis viib vaid seksini.