Teema: Millises vanuses veel viimane aeg lapsi saada?

#3318334:

Kas lastega seonduvalt ongi siin elus ainult 2 olulist momenti – kui vana olla lapse põhikooli lõpuaktusel ja kui vana gümnaasiumi lõpuaktusel?

Eneseimetlejate põlvkond, mis teha.

#3316879:

Olen mõelnud, et 36-37 võiks minu puhul see vanus olla.

Minu jaoks sama. Ma juba praegu 30-selt tunnen ennast füüsiliselt vanemana, kuna mul on uneprobleemid. Ja see kahjuks otseselt mõjutab mu füüsilist vastupidavust.
Hetkel on meil värske 11a. ja peagi kuuene. Lähiaastatel tahaks ka viimast, sest ei taha, et viimasega vahe liiga suureks läheks.
Mees on hetkel 36.

Ma olen hetkel 37 ja hellitan lootust 3. lapsele. hetkel küll on soov töökohta vahetada ja vaatan, kuidas sellega läheb – sellest sõltub, et kas hakkame peagi proovima või alles paari aasta pärast. Ideeliselt olen mõelnud end ajaoks, et kui vanim laps läheb kooli, võiksin ju olla taas beebiga kodune – vanim laps saab 2 aasta pärast 7 (ja mina 39). Et kui töökohavahetus õnnestub, siis võiksin 39-aastaselt veel 3. lapse saada.

Samas pean möönma, et mulle tundub kurb mõte, et ta on siis pere teistest lastest piisavalt noorem, et ei ole enam mängukaaslased (vanusevahe oleks siis 7 ja 5, kui kõik läheb täpselt plaani järgi). Mul endla on 5 aastat noorem vend, kes jäi ka pere pesamunaks ja ei olnud ikka väga mängukaaslased, üpris nagu teine põlvkond. Seega täielikult ei välista, et ehk võiks 4. lapse ka teha, kui energiat, majanduslikku võimekust ja ruumi kodus on…ja mees ka nõus, ta ei tea mu sellest mõttest veel midagi 😀 Või kui kellelgi on soovitusi, kuidas kaksikuid saada, kui suguvõsas soodumus puudub… 😀

Aastaid tagasi, kui olin 30, siis otsisin naist flirtic, date24 jne. Rõhuv enamus naisi ei vastanud viisakatele kirjadele. Ju siis on piisavalt mehi võtta. Muide, mul on mitu omavanust vallalist tuttavat (jutt siis meestest). Ka nemad on katsetanud, aga naised ei võta vedu. Tegu on piisavalt haritud ja teenivate meestega, mitte nende paadialustega, kes ihas oskavad ainult “seXXime” kirjutada.

Kõik naised, kes virisevad, et mehi ei olevat, kellega lapsi saada jne, peaks enda sisse vaatama, millised võimalused on jäänud ära kasutamata ja milliseid võimalusi saaks praegu veel avada. On kummaline kuulda, et naine ei leia meest, kuna fertiilses vanusegrupis on mehi üle. Tõsi, 90% naisi tahavad 10% meestest, siis jah kõigile ei jätku või peab armukeseks hakkama.

#3322841:

#3322423:

Olen 31 ja hetkel ei ole ei meest ega last. Tunnen, et see laste teema hakkab järjest rohkem haiget tegema ja iga küsimine hakkab vaikselt ära tüütama. Natukene juba haiglaseks muutub kui iga teine inimene küsib millal ma mehe leian või lapse saan. Minu jaoks on aga hetkel see piir 35, kui tõesti nüüd lähima paari aasta jooksul kedagi ei leia ja last ei saa, siis minu jaoks on see rong kahjuks läinud ????

Ma olen täpselt samas seisus ja täpselt sama vana.

Tahaks väga lapsi (ja ka head meest), aga mis teha, kui pole sobivat meest leidnud ????

Mõelnud, et kui 35 kukub ja ikka midagi pole, siis kasutan spermadoonorit. Aga see on selline eneselohutusmõte. Tegelikult üksikema olla ei tahaks.

#3322852:

Aastaid tagasi, kui olin 30, siis otsisin naist flirtic, date24 jne. Rõhuv enamus naisi ei vastanud viisakatele kirjadele. Ju siis on piisavalt mehi võtta. Muide, mul on mitu omavanust vallalist tuttavat (jutt siis meestest). Ka nemad on katsetanud, aga naised ei võta vedu. Tegu on piisavalt haritud ja teenivate meestega, mitte nende paadialustega, kes ihas oskavad ainult “seXXime” kirjutada.

Kõik naised, kes virisevad, et mehi ei olevat, kellega lapsi saada jne, peaks enda sisse vaatama, millised võimalused on jäänud ära kasutamata ja milliseid võimalusi saaks praegu veel avada. On kummaline kuulda, et naine ei leia meest, kuna fertiilses vanusegrupis on mehi üle. Tõsi, 90% naisi tahavad 10% meestest, siis jah kõigile ei jätku või peab armukeseks hakkama.

omast kogemusest – need ‘sexxime’ tüübid võtavad enamuse tähelepanust enda peale ja see 1% mehi kes on keskkondades mõistusega ja ei käi peale nagu uni jäävad tähelepanuta.
ja naised väga ei otsi internetikeskkonnast päris meest selle pärast.

tuleb niisama suhelda erinevate inimestega erinevates ringkondades

ja üldse mitte pahaga – eks see kui teatud vanuseks ei ole tekkinud suhet näitab inimese enda kohta midagi. mitte et oleks halb iseloom, kuigi kahtlemata on ka neid.
näiteks palju on neid kes varem ei panustanud oma aega ja energiat pikaajalisse suhtesse sest ‘ei tahtnud ennast siduda veel’. oleme ausad, üksik olla on nii mõnesti mõttes lihtsam sest ei pea teisega arvestama nii palju. See inimene ei väärtustanud pikka suhet enne kui tundis et nüüd tahaks peret.
mis teha, need inimesed kes juba nooremana suhet iseenesest väärtustasid on omavahel paarid ära moodustanud. vahet pole kas nad said siis kohe lapsed või olid koos ja lükkasid laste saamist edasi.
järgi on need inimesed kelle väärtushinnangud ehk ongi vähem teist inimest hoidvad. mitte halvad inimesed, aga need kes hindavad individualismi kõrgemalt ja kellega võib olla pikk pereelu palju raskem sest nad teevad suhetes vähem kompromisse

#3322941:

#3322910:

Eelmisele: rõhk sõnal HEA ja SOBIV. See tähendab, et ei kõlba ükskõik milline mees.

On teele sattunud igasuguseid,aga pole leidnud seda, kellega oleks tõesti klapp ja kohtleks naist hästi, lugupidavalt ning oleks truu ja usaldusväärne. Ja! Pereeeluks sobiv.

Ühesõnaga,hooliv ja austav mees, kes ei peta ega jookse esimese raskuse peale minema.

30+ vabu mehi, kes oleks ka normaalsed,ongi väga vähe. Seda enam, kui teise ringi pagasiga meest ei soovi,vaid endasugust lastetut.

Kahjuks kohatud 30a lastetud mehed on olnud pühendumuse ja vastutuse vältijad ning ebaküpsed, vaimselt lapsed.

Ei hakka suvalisega lapsi saama, et lisada siia järjekordne teema pereeluks ja üldse püsisuhteks sobimatust mehest. Kes avastab 4 kuud pärast lapse sündi, et pereelu ei sobi jne..

Siis vali 40+ või 50´+ meeste seast.

On välja kujunenud ja tead, mida saad.

Üldjuhul on nad ka majanduslikult kindlustatud.

Ja kui on tal järeltulijad olemas, siis nende näitel saad teada, kuidas tal lastekasvatamisega lood on.

Kui on järeltulijad olemas, siis on ka pärijad olemas. Ehk siis mehe lapsed saavad mõisa, uus naine aga vanapapit kasida.

#3322963:

#3322955:

#3322941:

#3322910:

Eelmisele: rõhk sõnal HEA ja SOBIV. See tähendab, et ei kõlba ükskõik milline mees.

On teele sattunud igasuguseid,aga pole leidnud seda, kellega oleks tõesti klapp ja kohtleks naist hästi, lugupidavalt ning oleks truu ja usaldusväärne. Ja! Pereeeluks sobiv.

Ühesõnaga,hooliv ja austav mees, kes ei peta ega jookse esimese raskuse peale minema.

30+ vabu mehi, kes oleks ka normaalsed,ongi väga vähe. Seda enam, kui teise ringi pagasiga meest ei soovi,vaid endasugust lastetut.

Kahjuks kohatud 30a lastetud mehed on olnud pühendumuse ja vastutuse vältijad ning ebaküpsed, vaimselt lapsed.

Ei hakka suvalisega lapsi saama, et lisada siia järjekordne teema pereeluks ja üldse püsisuhteks sobimatust mehest. Kes avastab 4 kuud pärast lapse sündi, et pereelu ei sobi jne..

Siis vali 40+ või 50´+ meeste seast.

On välja kujunenud ja tead, mida saad.

Üldjuhul on nad ka majanduslikult kindlustatud.

Ja kui on tal järeltulijad olemas, siis nende näitel saad teada, kuidas tal lastekasvatamisega lood on.

Kui on järeltulijad olemas, siis on ka pärijad olemas. Ehk siis mehe lapsed saavad mõisa, uus naine aga vanapapit kasida.

Naise lapsed on ju ka pärijad, kõik muu on kokkuleppeline. Ja kuna lapsed peavad isa vanaduses üleval pidama, siis mida rohkem lapsi, seda kergem igaühele.

Sellepärast sigidki?

Tõutäkk – aitab enda promomisest!
Ma pean end siiski nooreks inimeseks veel ja tõesti ei soovi endast 10-20 aastat vanemat meest. Seda enam, et keskmine eesti 40-50aastane mees on päris vanamees juba. Ma olen 31 ja pean end täitsa nooreks naiseks veel. Olen sama heas vormis kui 10 aastat tagasi jne. Ei tunne, et oleks veel kuskilt otsast vananenud. Miks peaksin siis endast tunduvalt vanema mehega leppima?

Soovin enam-vähem samas vanuses meest, enam-vähem sama tausta, iseloomu ning vaadetega. Üpris inimlik soov justkui. Kui ise olen heas vormis, tervislike eluviisidega, mittepidutseja, lasteta ning truu ja püsisuhte inimene, kas pole siis elementaarne, et soovin oma kaaslaselt sama?

Üks eelkõneleja ka üldistas neid 30+ inimesi, kes pole pikaajalises suhtes ja lastega.
Asi pole ju ometi nii must-valge, et kõik 30+ inimesed, kes ei olegi juba viimased 10 aastat ühe ja sama inimesega koos, oleks a) halva iseloomuga b) individualistid, kes ei soovigi kellegi teisega arvestada c) pühendumise kartjad stiilis “ei soovi end veel siduda”

Olen 31 ja mitte ükski neist variantidest. On olnud ka pikem suhe, aga mis teha – kõik ei sobi pikas perspektiivis kokku ega laste isa/ema kandidaadiks. Samuti tean endasuguseid naisi, kel pole samuti usaldusväärset isa ja abikaasa kandidaati leida õnnestunud.
Samuti on hulgim neid 30+ inimesi, kel on olnud pikaajaline suhe või lausa mitu, sealhulgas lastega, aga mingil hetkel on need suhted läbi saanud.

No reaalselt – kui palju 30+ inimesi teate, kes on 10+ aastat olnud ühe ja sama kaaslasega püsivalt koos ja lapsed ka ühe inimesega? Neid teise ringi 30+ inimesi on ju nii palju. Sealt ka kõik need kärgperetajad.
Mina kärgperetada ei soovi. Seetõttu tahaksin ka lasteta meest. Ning seetõttu ei teinud ka pikaajalisema kaaslasega lapsi, sest puudus siiski see kindlus, et pikaks ajaks kokku jääksime ja sobiksime. Seetõttu pole ma ka õnneks üksikema.

Olen lihtsalt selline tagasihoidlikum ja mitte väga sotsiaalne introvert ja eks selliseid inimesi on ka omajagu. Eriti palju just uute inimestega kuskil lähemalt kokku ei puutu. Nii on ka võimalused kellegagi tutvuda üsna piiratud.
Ei ole asi üksikute puhul kaugeltki ainult halvas iseloomus ja kompromissituses. Iseloom võib olla väga hea ja järeleandlik, aga sellistel “nohiklumatel” tegelastel ongi raske kaaslast leida.

Mina ei mõista neid kes ütlevad et on 30ndates ja tunnevad end vanana. Kuidas nii? Jah lapsepõlvest mäletan, et ses vanuses olid kõik tädid ja onud (ema sai mu kui oli 30). Tänapäeval asi nii ju pole. Ml sugulane üle 40 ja näeb palju kabedam välja kui mõni 25-30. Ma ise 32, hingelt tunnen end kui 25. Absoluutselt ei tunne, et oleksin vana. Lapsed sain varakult, üks 14 ja teine 8. Jaksaksin vabalt veel ühega tegeleda, aga veel ei taha. Ootan paar aastakest. 30 ei ole vana. Mu ema kohe kohe 60 ja vapsee kõbus naine. Kui panna nad kõrvuti mu töökaaslasega, kes aasta temast vanem, siis nii ei ütleks. Pakuks mõnikümmend aastat vahet.

See on nii individuaalne asi. Rasestusin 40 ja loomulikul teel, aga mina neljakümneselt olen nagu mõni 30ndates ka. Ja see on tõsi, et lisaks väsimusele, toop laps ka energiat ning rõõmu lisaks. Esimesed kaks aastat mööduvad samuti linnutiivul. Ma ei poolda hilist rasedust, aga igaühel erinev tervis. Ideaalis võiks üks vanematest noorem olla.

#3322910:

30+ vabu mehi, kes oleks ka normaalsed,ongi väga vähe. Seda enam, kui teise ringi pagasiga meest ei soovi,vaid endasugust lastetut.

Kahjuks kohatud 30a lastetud mehed on olnud pühendumuse ja vastutuse vältijad ning ebaküpsed, vaimselt lapsed.

Täpselt sama ütlevad ju mehed ka naiste kohta. Ainult naised arvavad end nii hirmus head olema, keda enamik mehi ei vääri. Meestel jälle vastupidine arusaam…

Ma sain oma esimese ja ainukese lapse 32selt. Praegu olen 36 ja vallaline olnud 3 aastat. Kasvatan last üksinda. Sooviksin küll veel kahte last, ent pole leidnud sobivat meest.

#3326425:

Parim aeg bioloogiliselt ca 23-25, viimane mõistlik “rongi peale jooksmine” 29-30

Milles küll 23a lapse saamise loogilisus sinu arust väljendub? Otse ülikoolipingist rasedaks jäämine?

#3326648:

#3326461:

Milles küll 23a lapse saamise loogilisus sinu arust väljendub? Otse ülikoolipingist rasedaks jäämine?

Jutt käib bioloogiliselt, mitte sotsiaalselt parimast east, st. et millises vanusgrupis sünnitamisel on kõige vähem bioloogilisi probleeme (rasedus- ja sünnipatoloogiad, lapse ja ema ellujäämise tõenäosus kasvatamise ajal jne).

Bioloogiline kohastumine on olnud noorelt lapsi saada, juba aastatuhandeid, kuna elamises oli vaja töökäsi ja üleüldse oli vaja ellu jääda, mitte haridusmeelelahutuse ega pereplaneerimisega tegeleda. Massiline kõrghariduse omandamine on toimunud vast mõnikümmend aastat. Evolutsioon ei ole (veel?) järele tulnud sellega, et parim(?) sünnitusiga on võib-olla veidi hiljem.

Kas evolutsioon üldse tulebki järele, st. kas on ikka nii, et ellu ja domineerima jäävad põhiliselt kõrgharitute vähesed lapsed? Need, kes 20ndate alguses esimesed lapsed saavad, eriti kui ei ole hariduse ja karjääri ambitsioone, saavad neid lapsi tavaliselt ka palju.

Need, kes nühivad ülikoolipinki, teevad seda pikemaltki, ehitavad üles karjääri ja kinnisvara, saavad siis 35-40 vanuses ühe või kaks last. Palju vs mõni on selge, kes domineerib evolutsiooniliselt.

Jah, seda postitust tuleb miinustada, sest igaüks teab kedagi, kes tegi doktorikraadi ja sai lapsed vanuses 32, 34, 36, 38, 40. Ja kedagi, kes sai ühe lapse vanuses 23 ja rohkem ei taha. Aga evolutsioonis loeb mass, keskmine.

jah, nõus
aga miks mind, või kedagi teist, evolutsioon peaks huvitama. mina elan ikka oma elu, ja seda paremini elan mida hiljem lapsed saan ja mida vähem neid saan.

#3327079:

#3324434:

#3322399:

Hetkel on meil värske 11a. ja peagi kuuene. Lähiaastatel tahaks ka viimast, sest ei taha, et viimasega vahe liiga suureks läheks.

Juba kuus aastat on ju “liiga suur” vahe, nad ei mängiks eriti omavahel ka siis, kui sa kohe praegu kolmanda lapse saaksid.

Koos mängimine ei olegi ju üldse lapse saamise eesmärk.

Mis eesmärgiga sa siis tahad, et teise ja kolmanda lapse vahe liiga suureks ei läheks?