Teema: Millist lemmiklooma võtta?

Mul on olnud koer, kass ja merisiga, kõige vähem tüli on kindlasti kassiga. Palju vähem kasimist ja koristamist ka kui merisea puhul. Seega soovitan kassi, kui kassid meeldivad.

Olles elu jooksul pidanud igasuguseid lemmikloomi, siis soovitan liivahiiri. Toredad armsad sotsiaalsed tegelased, aga kindlasti võta neid 2tk (ühes soost) sest tegemist karjaloomadega. Sabad on neil ka karvased ja saba otsas karvatutt. Nende puur ei hakka ka nii kiiresti haisema nagu teistel närilistel. Nende puur peab olema selline, et puuri alumine osa on kõrge akvaarium ja ülemine osa võrega ja panna palju aluspanu ja heina, siis nad teevad sinna  sisse käike ja pesasid ja on eluga rahul.  (Liivakad on näiteks Depos müügil)

Tavalised hiired on ka toredad, aga elavad vähe aega ja nende puur hakkab kiiremini haisema, lisaks on neile raske leida piisavalt suurt aga tiheda võrevahega puuri.

Roti puur hakkab väga-väga kiiresti haisema, aga nemadki on väga toredad sotsiaalsed ja sõbralikud loomad, võiksid samuti kahekesi elada. Samuti tahab rott heaks eluks väga suurt puuri ja tihti puurist välja ka saada.

Hamster pole jälle eriti sotsiaalne ja tahab üksi elada, inimesega ka väga suhelda ei soovi (ise käe peale ei tule) lisaks on nad väga õrnad (võivad kohe surma saada, kui laps ta kogemata kasvõi 30cm kõrguselt maha pillab)

#4239136:

Lapsed on 6 ja 8 ja unistavad lemmikloomast. Ei tahaks veel koera/kassi võtta, aga mõtlesime, et mõni väiksematest – merisiga, rott, hamster… Millist soovitate? Et lapsed saaksid tema puuri jne kasimisega ise hakkama, aga samas oleks ka lõbus – nt kalad tunduvad natuke… igavad ????

Puuri pead ikka ise kasima hakkama. Arvesta ka seda, et pisinäriliste eluiga on ainult paar aastat.
Mina soovitaks kassi. Võtab vähem ruumi kui näriliste puur ja kass ikka suhtleb inimestega. Vastupidiselt eelnevale kommentaarile minu tutvusringkonnas kurje kasse pole. On küll arglikke isendeid.

#4239169:

Merisiga tundub mulle hästi igav – mis ta teeb?

No lapsena võtsin oma merisiga sülle, paitasin, rääkisin juttu, lasin vahepeal tuppa vabalt ringi jooksma (ta õppis suht kiiresti ära, et üks toanurk, kuhu panin ajalehe maha, on sel juhul ta ajutine wc) tegin võilillelehtedest ja söögist talle radasid. Minu jaoks oli nunnu, kui ta süüa tahtes hakkas ruikuma ja oli huvitav tema toimetamist puuris vaadata (Nagu täistegi näriliste puhul) suvel võtsin ta maale kaasa, ehitasin õue muru sisse ajutise puuri, et sai terve päeva värsket rohtu süüa jne.

Kassi puhul sõltub väga millise iseloomuga kassi saad, kas on kuri või leebe sülekass, kui aktiivne või “jutukas” ta on.  Mõned kassid on väga ülbed ja ei viitsi isegi ukse peale vastu tulla kui pererahvas koju tuleb, keerab vaid teise külje ja magab edasi. Samas teised on päris tüütud ja käivad koguaeg järel nõudlikult mäugudes. Mõned kassid teevad palju pahandust  – kriibivad mööblit, tapeeti, kusevad valesse kohta, teised jälle ei tee peaaegu üldse jne.

On olnud koerad, rotid, kassid, hmastrid – viimased on kõige mõttetumad. Rotid olid väga lahedad, lasime nad puurist välja, kui õhtul telekat vaatasime, siblisid ringi, kraaplesid oma vahel, näppasid midagi, mis kätte said (kui unustasid küpsise nende nende lähedusse vms). Hamstrite mõte on saaks kuskile peitu minna ja siis paar päeva otsid taga.
Kasse on erinevaid, praegune ainult magaks kellegi süles, ei ründa kedagi, täielik nunnukas. soovitan võtta varjupaigast, seal juba teatakse kassi iseloomu. Näiteks praegune kass on leidlaps, samas sõbranna võttis hellitatud kodukassilt poja – tema kass eriti kõrgelt inimeste seltskonda ei hinda, vaatab eemalt.

Mul olid väiksena merisead ja jaapani tantsuhiired.
Mõlema puuride allapanu oli äraütlemata tüütu vahetada. Tihti ja haisema hakkas ka kiirelt. Merisead olid asjalikumad. Neid ikka sai paitada, sööta ja sülle võtta. Esialgu oli üks. Siis sai emane juurde võetud. Korra tuli isegi 3 poega. Neid oli küll vahva “kasvatada”. Saime ära antud pojad. Siis jäi emane haigeks ja suri. Ja lõpuks siis isane ka(üksi olemisse äkki?). Rohkem juurde ei võtnud.
Hiired sigisid lõpuks nii palju, et polnud neid panna kuhugi.

Nõustun ka, et näriliste allapanu vahetamine on oluliselt aega võtvam, kui kassi liivakasti puhastamine. Kõigepealt peab need närilised kuskile panema, selleks ajaks, siis viid vana allapanu ära, pesed, kuivatad, uus allapanu. Kassil korjad junnid, pissiklombid välja, paned uut juurde – ongi korras. Teiseks kulus mul rottide staffi ostmiseks parasjagu raha ning 3 aastat elasidki, kass elab 15 aastat, juba selle lemmiku surm on tervele perele trauma.

#4239136:

Lapsed on 6 ja 8 ja unistavad lemmikloomast. Ei tahaks veel koera/kassi võtta, aga mõtlesime, et mõni väiksematest – merisiga, rott, hamster… Millist soovitate? Et lapsed saaksid tema puuri jne kasimisega ise hakkama, aga samas oleks ka lõbus – nt kalad tunduvad natuke… igavad ????

Sellist looma pole, millega 6 ja 8 aastased ise hakkama saavad. Looma võtab täiskasvanud. Soovitan ka kassi. Jah, on karvad js võib kraapida, aga siiski kõige lihtsam pidada. Hamstrid või kääbushamstrid – päeval magavad, öösel kolistavad rattaga. Üksi peab pidama, puur peab olema väga suur, et palju allapanu käikudeks panna, soovitavalt akvaarium. Rotid on lahedad ja sotsiaalsed, aga sirtsutavad igale poole. Merisea puuri peab samuti hoolega puhastama. Ehk – kui endale sellist kohustust ei taha – pole mõtet veel looma võtta.

#4239527:

Kassid on ettearvamatud. Ma mäletan, et lapsena alati kartsin vanaema kasse nagu tuld. Ei teadnud kunagi, millal talle miski ei meeldi.

Selle vastu aitab kui võtta juba täiskasvanud kass. Siis on juba selge, milline iseloom tal on.

Aga teemaalgatajal soovitan hetkel lemmiklooma üldse mitte võtta.

Laste üleskasvamine koos lemmikloomaga on lastele parim, mida vanem võib lapsele võimaldada. Kindlasti ei võeta looma lapsele, vaid vastutab vanem. Meie võitsime 6 aastasele koera, kui laps läks kooli – siis lõunane pissitamine oli tema ülesanne, elasime oma majas – siis piisas, et lasi koera õue, mängis temaga jne. Õhtul käisime vaheldumisi jalutamas, minule isegi väga meeldis õhtul koeraga jalutada. Seega piisab, kui lapsele jääb üks või kaks väiksemat ülesannet lemmikuga seonduvalt. Karvahoolitsuse, koolituse, tervise, söögiandmise osas olime mehega vastutavad. Hommikul käis mees koeraga õues – temale meeldib hommikul aias kohvi juua. u 11-12 aastaselt soovis poeg võtta endale roti, siis juba hoolitses tema roti eest. Praegu on meil kass, tema kammimise on nüüdeks siis juba 17-aastane enda kohustuseks võtnud.

Meil on kass, koer ja kaks rotti. Kõik nad on omamoodi toredad. Rottide miinuseks on nende lühike eluiga (2 aastat), samas mõni teine jällegi peab seda plussiks, ei viitsigi kauem lemmikut pidada.

Rotid on õrnad, sestap ei julge neid soovitada päris pisikestele lastele. Kooliealistele sobivad rotid küll hästi. Muidu aga on rotid minu lemmikud. Nad on kiinduvad, targad, huvitava käitumise ja kehakeelega ning neile tuleb tegevust leida. Roti elu ja õpetatavate trikkide osas võid guugeldada märgusõnaga “Shadow the Rat”. Rotid on väga sotsiaalsed, neid tuleks pidada vähemalt paarikaupa, samast soost. Kui neil omavaheline klapp hea, siis tekib risk, et ühe roti lahkumisel läheb peagi teinegi talle järele. Mul on nii olnud kahe järjestikuse rotipaariga: kui üks rotike haigestus ja suri, leinas kaaslane teda tohutult, nuttis puuris peaaegu nagu laps, ja neli päeva hiljem lahkus temagi – surigi puhtalt igatsusse. Ehkki oli pealtnäha täiesti terve rott. Ei oleks uskunud, et rotid sedasi südamesse suudavad pugeda.

Mul on olnud kass, koer, hiired, kalad, küülik, kanad. Hiirte puuri kasimine on ikka üpris tülikas ettevõtmine. Ja kui ei korista puuri, siis läheb ruttu haisema. Ausaltöeldes ma ei kujuta ette, et laps saaks hiire puuri korrashoiuga hakkama. Nii ehk saab, et te iga kord koos puhastate, sina pead meeles (ja loomulikult pead meeles ja kontrollid ka söötmist ja jootmist) ja sina koos lastega teed.

Kaladega on absoluutselt kõige vähem muret. Aga 6 ja 8aastane ei ole veel valmis akvaariumi eest hoolt kandma. Nad võivad su järelvalve all süüa anda. Kalu ei saa jah kätte võtta ja nunnutada, aga igavad nad ei ole. Samas, täiskasvanulgi on väga lihtne akvaariumis katastroof korraldada, kui pole viitsitud endale põhitõed selgeks teha.

Kass ja koer on siiski lihtsam valik kui närilised ja küülikud. Kui teil on korter, siis soovitaks kassi. Aga kass peaks olema sellise seltsiva ja lähedustotsiva loomuga. Kõik ei ole. Aiaga eramajas koera pidada on samuti kerge. Koera väljaheiteid aiast koristada suudavad kooliskäivad lapsed küll. Samuti saavad nad nii koerale kui kassile süüa anda, mängida ja koeraga jalutamas käia (soovitan siiski koos täiskasvanuga käia esialgu). Korteris koera pidada on tülikam kui kassi, sest koer ikkagi peaks 2-3x päevas saama õues jalutamas käia.
Seda ei maksa planeerida, et lapsed hakkaks kassi või koera eest suuremas osas hoolt kandma.

#4240166:

Hooldama hakkad nagunii ise, see on kõigi lastele võetud loomadega nii.

Kindel see. Oi, kuidas nad alguses suure õhinaga lubavad ise teha. Vast kaheks nädalaks seda õhinat jätkub, siis on ninad vingus. Kui vanem pole ise nõus looma eest hoolitsema, siis lapse nõudmisel kindlasti võtta ei tohiks.

#4240267:

Ei ole alati nii. Ma oma kassi kohta küsisin päris palju, kas on miskit tunda. Keegi ei öelnud midagi. Isegi viisakusest nad poleks pidanud valetama, sest palusin justnimelt ausat tagasisidet. Meil oli liivakast elutoas(mujal polnud sobivat kohta). Üks pooltuttav imestas, et meil kass ka on, sest üldjuhul jah on sellest aru saada. Aga tema ütles, et ei mingit lõhna.

ma oleks ka nii öelnud ka siis kui oleks maja juba mmm “lõhnanud”.