Teema: “minu” ja “meie” teema

Minu silmis ühine rahakott ja sellega sotud ühised otsused ongi üheks kindlaks tingimuseks, mis eristab pere ja lihtsalt kooselu. Kui on pere, siis otsustatakse koos, olenemata sellest, kes teenib. Kui selliseks lahenduseks valmis ei olda, ei oldagi valmis peret kui kooslust looma. Või ei ole konkreetne partner sobiv. Sest pere võtabki koos vastu otsuseid, vastutab koos jne.

Lihtsalt koos elades võib vabalt igasugu muid variante viljeleda (isegi seda tehtud). Ja kui sina oma konkreetse partneriga ei taha oma teenitut jagada, siis pole mõtet temaga ka peret luua. Sama kehtib juhul, kui sa põhimõtteliselt isegi tahaksid jagad, aga tema arusaamad vajalike kulutuste iseloomust ja määrast on sulle vastuvõetamatud.

Olen meie pere palju rohkem teeniv pool.

Minu mees teenib 5 korda rohkem kui mina. Algusest peale. Meil on ainult \”meie\” ja 10a jooksul pole olnud mitte ühtegi lahkarvamust raha teemal. Kohe kooselu alguses tegi mees ettepaneku ühisarve avada. \”Meie\” hulka käib ka minu laps esimesest kooselust ja \”meie\” raha hulka käib ka tema isalt saadav raha.
Sõnaõigust on meil võrdselt. Kuna väärtushinnagud on samasugused, siis oleme kindlad, et kulutame ühist raha mõistlikult, suuremad väljaminekud arutame läbi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]meie kooslus siis pole üldse perekond. Esiteks ei ole abielus ja teiseks majandb kumbki oma rahadega. Enamvähem võrdselt kulud jaotatud (no suurusjärk on sama +/- 100 euri võibolla). Teenime suht võrdselt.
Elame mehele kuuluvas korteris ja lahkumineku puhul kolin mina lastega ära. Mul on selleks variandiks tagala kindlustatud.
Koos oleme elanud üle 10 aasta ja ma ütleks, et üsnagi õnnelikult. Lapsi tuba täis ja armastus alles. Raha nüüd küll pole asi, mis teeb kooselust perekonna. Inimesed on erinevad ja võimalused on erinevad. Meie suhe põhineb justnimelt võrdsusel. Töötame võrdselt, samuti tegeleme lastega võrdselt, hariduselt võrdsed, meil on koos huvitav ja lõbus. Ja väga hästi toimib. Rahaliselt ühele kaardile panustada ei ole eriti ettenägelik minu arust. Kunagi ei tea.[/tsitaat]

Lapsed läksid siis 1,5a sõime? Või oli ainult sinu mure, kuidas teine 1,5a (10a tagasi lausa 3a) üle elada? Või oli mees pool aega lastega kodus?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ei no jagada võib ju tahta, aga kui peres on iga kopikas arvel, ning naine panustab sellest vähesestki 80%, siis ei saa päris nii ju, et annan mehele kõige jaoks mida iganes ta soovib!

Ja kuna arveid tasun mina oma arvelt ja nädalamenüü koostan ka mina, siis on loogiline, et enamik rahast on minu käes. Mees reeglina jätab endale nö taskuraha ja enamik tema sissetulekust tuleb minu kätte, et ikka ots otsaga välja tulla.[/tsitaat]

Mis mõttes kätte? Hoiate raha kodus sahtlis?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]

mulle tundub, et see meie värk toimib ikka ainult siis kui kulutatakse või panustatakse niikuinii võrdselt või õiglaselt, siis pole tõesti mõtet jännata mingi arvepidamisega

[/tsitaat]

eksid. see meie-värk toimib ikka siis, kui mõlemad üheselt aru saavad sõnast \”meie\”.
kui tulud ja kulud on võrdsed, aga elatakse ikka mina+sina, ei tähenda see veel automaatselt \”meiet\”, ehkki see võib pealtnäha nii tunduda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

eksid. see meie-värk toimib ikka siis, kui mõlemad üheselt aru saavad sõnast \”meie\”.
kui tulud ja kulud on võrdsed, aga elatakse ikka mina+sina, ei tähenda see veel automaatselt \”meiet\”, ehkki see võib pealtnäha nii tunduda.[/tsitaat]

Vot see on kümnesse! Sissetulekute võrdsus ei tee meie tunnet, vaid ühine arusaam raha kulutamisest, usaldus, sarnased väärtushinnangud.
Esimesel juhul võib ju ühe või teise poole sissetulek oluliselt muutuda või sootuks kaduda – ongi \”meie\” upakil? Teisena nimetatud ei kao kuhugi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

No sellest ma ju tegelikult räägingi :). Kui sa annaksid mehele raha kõige jaoks, mida ta soovib, siis ei olegi ju tegemist koos otsustamisega. Siis otsustaks ju mees üksi. Kui teil raha laialt pole, siis võiks olla nii, et kulutatakse olemasolev pere elementaarsete vajaduste rahuldamiseks ja kui midagi üle jääb, siis otsustatakse koos, mida selle osaga teha (säästetakse, lubatakse endale midagi ammu igatsetut vms). Ja seda ülejääki võiks siis samuti võrdselt kasutada. Selle ülejäägi ühine olemise all pidasin silmas eelkõige seda, et ka selle kulutamisel ikka mõlema vajadusi või huvisid arvestatakse. Ehk siis mitte nii, et rohkem teeniv pool otsustab üksi, et tema käib reisimas, trennis, ostab kalleid riideid ja autosid, aga kaasa ei saa hambaarstilgi käidud, sest raha pole. Ühesõnaga, et valitseks üksmeel ja tasakaal ja mõlemalt oleks silme ees ühine kogu pere hüvangut soosiv siht.

Teil, mulle tundub, on asi natuke teist pidi jälle tasakaalust väljas. Kas su mehel on ikka üldse mingi pilt, mille peale ja kui palju teie peres raha kulub, olete sellest rääkinud? Nii meeste kui naiste hulgas leidub ilmselt eksemplare, kelle majanduslik mõtlemine just nende tugevaim külg pole. [/tsitaat]

Meil ikka muidugi on nii, et otsustame koos. Kui on nt. mehel tõesti vaja alukaid juurde ja minul pluuse, siis ostame see kuu selle, kellel rohkem vaja. Mees on täiesti kursis asjadega, lihtsalt, kuna minul tuleb majandamine paremini välja, siis raha on füüsiliselt minu käes suures enamikus. Mulle meeldib omada kontrolli selliste asjade üle. Mitte et meest ei usaldaks, aga kui ise sooritan makse, siis on sooritatud. Aga jah, arutame koos. Meil on just nii, nagu sul kirjas, ei kujutaks ette, et ise ostan endale ja lapsele head-paremat ja mees imegu näppu. Ikka koos kõik! Tulevad temal helgemad ajad, siis on vastupidi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Töötasin kodus laste kõrvalt ja samal ajal tegeles mees lastega. Töötasin nädalavahetustel ja siis kui lapsed magasid. Minu koormus oli jah mõnda aega suurem, kuid see oli mu enda valik. Mulle meeldib olla iseseisev ja ma olen nõus selle nimel ka vajadusel rohkem pingutama. [/tsitaat]
lapsed on siis ka \”sinu\”, mitte \”teie\”?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu silmis ühine rahakott ja sellega sotud ühised otsused ongi üheks kindlaks tingimuseks, mis eristab pere ja lihtsalt kooselu. Kui on pere, siis otsustatakse koos, olenemata sellest, kes teenib. Kui selliseks lahenduseks valmis ei olda, ei oldagi valmis peret kui kooslust looma. Või ei ole konkreetne partner sobiv. Sest pere võtabki koos vastu otsuseid, vastutab koos jne.

Lihtsalt koos elades võib vabalt igasugu muid variante viljeleda (isegi seda tehtud). Ja kui sina oma konkreetse partneriga ei taha oma teenitut jagada, siis pole mõtet temaga ka peret luua. Sama kehtib juhul, kui sa põhimõtteliselt isegi tahaksid jagad, aga tema arusaamad vajalike kulutuste iseloomust ja määrast on sulle vastuvõetamatud.

Olen meie pere palju rohkem teeniv pool. [/tsitaat] ma olen arvanud, et me mehega oleme üks pere, aga tuleb välja, et polegi. ma ei mäleta, millal me viimati mõne väljamineku üle arutlesime, kuidagi spontaanselt maksab üks või teine ostude ja asjade eest.

Läksin eksmehest kunagi lahku justnimelt sel põhjusel, et tema harrastas \”mina\” elustiili, ka ajal mil mina olin väikese lapsega kodune ja rahalistes raskustes. Absurdne kooselu oli.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
ma olen arvanud, et me mehega oleme üks pere, aga tuleb välja, et polegi. ma ei mäleta, millal me viimati mõne väljamineku üle arutlesime, kuidagi spontaanselt maksab üks või teine ostude ja asjade eest.[/tsitaat]

Mitte midagi sellist ei ole ma öelnud! Milleks asju täiesti äraspidiselt tõlgendada? Teil on järelikult prioriteedid jms juba ammu kenasti paika loksunud. Ega siis ühtsete eesmärkide ja vajaduste rahuldatud saamiseks ei olegi vaja iga kord pikki dialooge pidada. Pigem vastupidi, kui saab ilma nendeta ja kõik toimib, siis on ju veel eriti hästi. Siin teemas on ju probleemiks hoopis vastupidine olukord ja sellega kaasnev.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]

aga kui ikka NAINE elab minu majas ja sõidab minu autoga ja ise teenib vaid taskuraha, siis paneb ikka mõtlema, kui \”meie\” see kõik siis on… loomulikult ma ei ütle, et näe, söö sa odavamat vorsti, aga samas peaks mul siis ikkagi rohkem sõnaõigust ka olema nende \”meie\” asjade osas. või mis?
[/tsitaat]
a mis NAINE see sul seal majas elab? Lihtsalt üks naine? miks ta seal elab üldse?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]viimasel ajal on nii palju kommentaare teemal, et mis pere see on, kes arvet peavad, kes palju panustab ja kulutab, et kõik peab ikka ühine ja \”meie\” olema

mulle tundub, et see meie värk toimib ikka ainult siis kui kulutatakse või panustatakse niikuinii võrdselt või õiglaselt, siis pole tõesti mõtet jännata mingi arvepidamisega

aga kui ikka mees elab minu majas ja sõidab minu autoga ja ise teenib vaid taskuraha, siis paneb ikka mõtlema, kui \”meie\” see kõik siis on… loomulikult ma ei ütle, et näe, söö sa odavamat vorsti, aga samas peaks mul siis ikkagi rohkem sõnaõigust ka olema nende \”meie\” asjade osas. või mis?
[/tsitaat]
Ei peaks! Ise sellise mehe valisid, kui ei sobi, räägi temaga probleemist ja kui tulemust pole, jäta maha.