Tere.
Teen siia uue ema teema, sest ühes teises teemas arutati sellest päris põhjalikult aga teema ei olnud suunatud tegelikult sellele.
Ma olen oma ema võtnud sellisena nagu ta on, kuni mu laste sünnini. Peale esimest lapse sündi hakkasin oma ema nägema hoopis teises valguses. Ma hakkasin meenutama ja tõlgendama oma lapsepõlve ja mulle tundus, et just tänu ema saamatusele, ei olnud mul võimalik kogeda normaalset ja teistega võrdset lapsepõlve ja teismeiga. Ja nii ma olen olnud alati natuke teistsugune… veidrik. Mu ema on teiste suhtes väga kriitiline. Kommenteerib negatiivselt teiste riietust,kehakaalu, käitumist, sõpruskonda, suhtumist, tõekspidamisi, haridust – ühesõnaga kõike. Ta elab nagu maski taga, sest tegelikult inimesed väga kiidavad teda, sest seltskonnas jätab ta väga lõbusa, muretu ja avatud mulje. Ja siis koju jõudes või minu juurde tulles ta räägib teistest kriitiliselt ja hukkamõistvalt. Ülemused ja enamus töökaaslasi kiidavad teda väga, sest ta on väga kohusetundlik, töökas, humoorikas. Ema ise peab tööjuures oma väga heaks omaduseks teistele teravalt pool naljaga ütlemist. Ma olen talle öelnud, et see ei ole tegelikult positiivne omadus, sest võib teistele haiget teha. Tegelikult on mu ema väga madala enesehinnanguna. Arusaadav ka, sest tuli ta kunagi maalt linna kooli. Hakkas suht kiiresti mu isaga koos elama, kes oli tollel ajal ülelinna ja teada tuntud pahapoiss. Jäi minu ootele ja nii see kõik lõppeski, sest isa on mul täielik idioot ja temas pole kunagi olnud mitte grammigi isa, meest, kaaslast. Isa muutis/muudab mu ema elu põrguks ja arvan, et suurelt osalt sellepärast ongi mu ema sisimas kibestunud.
Ja kuidas see kõik minusse puutub?
Enne oma laste sündi ma mõtlesin, et emal oligi tollel ajal väga raske. Ja, et veel lapsega on asi eriti keeruline ja nii ma õigustasin oma ema valikuid ja enda arust sain temast aru.
Peale enda laste sündi ei saa ma üldse temast aru. Enam ei pea paika need vanad mõtted, et lapsega on raske, sest tegelikult ju ei ole. Laps on just edasiviiv jõud ja võimalus elu hinnata. Ma nüüd enam ei saa aru, et miks ema isaga ikka üritas koos elada. Terve ema elu koosneski isast, sest sellise mehe kõrval polnud võimalik mu emal ennast teostada ja arendada. Igapäev koosnes isa joomisest, kasiinos käimisest, teiste naistega avalikult käimistest, isa vägivallast ema vastu. Mäletan veel selgelt ema verist nägu ja ema siis algavaid alkoholi probleeme. Kuidas kaks täiskasvanud inimest kulistasid kogu raha kõrist alla ja siis ei jätkunud jälle raha arvete maksmiseks ja nii polnud meie kodus tihti elektrit. Rääkimata puudest, millega ahju kütta või puhastest riietest, millega koolis käia. Emal käis üks hetk klõps ja peale seda pole ta suutnud enam alkoholi suu lähedale pannagi. Elu muutus nii palju, et isa läks korraks teise naise juurde elama ja tagasi tulles sai ta insuldi ja on nüüd töövõimetu ja elab emaga ühes korteris. Isa on mul isegi sandina idioot ja vaatamata ühes korteris koos elamisele, nad üksteisega ei suhtle või oma elu (isal see puudub) ja tegemisi ei aruta.
Mind häiribki ema juures nii väga see, et ta ei ole ise elanud eeskujulikult aga ikkagi on ta teiste suhtes nii kriitiline. Ta ise ütleb, et ta on aus aga tegelikult ju nii ei ole. Kui inimene tahab olla aus, siis ta ei üritaks enda elust paremat muljet jätta.
Mind nii häirib see, et ta ei suuda ega oska abi paluda/küsida (näiteks erinevad asutused). Ta on nii kange ja kardab, et teised siis mõistavad teda hukka ja peavad teda vaeseks. Mina arvan, et kui ta oleks juba minu sündides käinud abi palumas, siis oleks ta elu hoopis teistsugune. Kas selline kangus on seda väärt?
Ema suhtes häirib mind niii väga ka saamatus ja õppimisvõimetus kõige uue ees. Ta läheb nii paanikasse kui näiteks miski asi lakkab töötamast või kui kuskil on mingid uuendused, mis on teda puudutavad. Ta ei taha näidata ennast rumalana ja kuskilt abi paluda.
Mind häirib väga ka see, et ema juures elab mu teismeline vend (mu isa laps) kes on väga korralik ja kohusetundlik. Aga ema surub oma olemusega ta nii alla ja ei luba tal midagi teha ega ette võtta.
Lõpetuseks. Ma olen üritanud emaga sellest kõigest rääkida. Olen talle öelnud, et ta ei oleks nii kriitiline teiste suhtes, sest iga inimene võib täpselt kanda, uskuda seda mis ta tahab. Kui ta kritiseerib kellegi elu, meest, napsutamust, riietust siis olengi talle öelnud, et kas ta on enda tegemised unustanud. Muidugi sellele järgneb suur solvumine.
Ma tunnen, et peale laste sündi ei saa ma kuidagi emaga ära suheldud. Mu minevik on tulnud mind kummitama.Ema süüdistab mind, et mina olen tema suhtes liiga kriitiline aga ta seda ei näe, et ta ise on kõikide teiste suhtest põhjendamatult kriitiline.
Emaga on mu suhted normaalses. Suhtleme tihti ja ta mängib mu laste elus väga tähtsat rolli aga ma tunnen, et ma ei saa talle kuidagi sisimas andestada, sest ta ei ole oma elukogemustest õppinud.
