Teema: Mis saab septembris? Keegi veel on mõelnud koduõppele ka sügisel ning edasi?

Väga loodan, et uut distantsõppe perioodi ei tule. Praegu see kaks kuud olin ise kodus ning koordineerisin ja juhendasin. Pidasime vastu ja saime hakkama. Ma ei tea, mis saab, kui sügisel ise tööl käin ja lapsed ise kodus hakkama saama peavad. Või mis veel hullem- kui minu töökoht taas uksed peab sulgema ja ma taas sunniviisilisel “puhkusel”.

Omal soovil saab ju koduõppele ikka jätta, see pole ju kunagi keelatud olnud?

Meie jaoks on see paratamatu reaalsus kuna elame välismaal. Hommikul käivad lapsed Saksamaal koolis ning iga päev teevad kahed kodutööd. Koormus on suur, kuid mis parata. Ma ole ikka nende üle nii tohutult uhke.

#3447020:

Omal soovil saab ju koduõppele ikka jätta, see pole ju kunagi keelatud olnud?

Seda küll, aga see omal soovil koduõpe pole üldse ju samasugune, kui on praegune koduõpe. Enamik õpetajaid ei jaksa ju korraga teha koduõppe tunde ja veel tavaklassile tavatunde. See vanema soovil koduõpe on pigem töökava järgi ise õppimine ja aeg-ajalt mingite testide tegemine, et näidata, et midagi on ka omandatud. Muidugi saaks teha mingid üldriiklikud ümberkorraldused, eraldada lisaraha igale klassile koduõpetaja palkamiseks, vanemas astmes iga aine jaoks veel eraldi ja teha mingi koduõppekooli, kuhu siis astuks need, kes sellist õpet vajavad, ja saaks ehk ka isegi korraldada nii, et seal õppima asumiseks ei pea oma vanast koolist lahkuma ja pärast saab sinna tagasi, aga eks see ole kõik väheke keeruline korraldada ja raha ju ka ei taheta suurt kulutada, nii et pole kindel, kas selline asi võimalikuks saab.

Koduõpe on hoopis midagi muud, kui praegune distantsõpe.

Õppimisega saame hakkama, aga laps vajab ka sõpru. Teiseks – ikkagi lonkab kodus see kohustuste süsteem, magatakse kauem, loodatakse rohkem vanemate peale jne. ka trennid jäävad ära.

Kui mu lapsed riskirühmast oleks, siis võib-olla mõtleks koduõppele. Aga praegu loodan, et sügisel õppetöö koolides ikka taastub ja sellist kogu eesti laste koju õppima saatmist ei tule, et kui tekib kuskil viirusepuhang, siis tegeletakse asutusepõhiselt, mitte ei suleta kõiki koole.

Enda laste pealt näen ka seda, mis koduõppel vajaka jääb – ei ole koos arutamist (no ise muidugi arutan nendega teemad läbi, aga see pole päris see, kui õpetaja ja kaasõpilastega arutletaks), et osad asjad jäävad ühekülgseks, tundub, et teatud teemad kinnistuvad ka seetõttu raskemalt. Praegu ei ole ka kuigi palju veebitunde, nii et ka uusi osi peavad lapsed ise kodus pusides endale selgeks tegema. Põhiliselt häiribki ühekülgsus õppimisel ja see tunne, et ikka jääb midagi vajaka ja teemasid kodus nii põhjalikult läbi võtta ei õnnestu, et tekiks seosed ja laiem pilt. Muudkui, et loe läbi ja tee tv ülesanded või töölehed, üsna kuiv ja üheülbaline, nii et sinna juurde tuleb vanemana mõelda ja otsida asju, mis teemat ilmestaksid ja lapsel selle omandamist aitaksid.

Üks suur pluss on see, et hommikul ei pea vara tõusma, et 8ks kooli jõuda, mitte et lapsed kaua põõnaks, aga nende tavaline unerütm oleks selline, et u 7.30 ajal tõusevad, koduõppel ongi saanud selle ajani magada, siis ärkavad ise, ei pea kedagi kooliminekuks äratama.

Aga üldiselt loodan ikka, et saavad kooli minna. Lapsed ise tahavad ka väga, neile koduõpe ei meeldi. Tahavad sõpru näha, ka õpetajaid igatsevad. Praegu on näha, et stress ja motivatsioonipuudus kuhjuvad. Trennid on ka ära jäänud, käime küll kogu perega väljas, aga vaatan, et liikumist ja kehalise poole pealt arendamist on ikka vähem. Ootame lihtsalt suvevaheaega ja üritame vastu pidada.

Kuna lapsed on algklassides, siis on õpetamine ka meilt vanematena palju aega võtnud, kohati ajab hulluks see zˇonglöörimine enda töö ja laste küsimuste vahel. Tuleb leida see aeg, et ise teemasse süveneda, tihtipeale ka lisamaterjali otsida jne. Alustan küll enda päeva varakult, et saaks neile päeva keskel mõni tund sellist puhast õpetamisaega, aga päevad venivad nii pikaks, et on tunne, et päev koosnebki lõpututest töö- ja kooliga seotud kohustustes ja pole enda puhkeaega. Isegi hoolikalt aega planeerides võtab see killustatus mitme asja vahel läbi. Kodus töötamine pole mulle midagi uut, meil on see võimalus alati olnud ja kui lapsed olid väiksemad, siis nende haiguste ajal kasutasin seda tihti, aga suur vahe on, kas töötad ja lihtsalt jälgid, et haige lapse eest saaks hoolitsetud, või pead päeva jooksul ka õpetama ja juhendama.

Olen kaalunud ja kooliga arutanud lapse koduõppele jäämist juba enne eriolukorda. Seni on laps siiski koolis, sest kool on vastu (ilmselt peaks selleks kooli vahetama) ja mul on paari mitte-põhiaine õppe korraldamisega natuke probleeme, sest ise ei oska piisavalt ja/või oleks seda minul kooliväliselt keeruline korraldada. Kui lapse olukord koolis ei parane, siis peab muidugi selle tee ette võtma. Lapsel on teatud erivajadused, mis koolile ei sobi. Erivajadused ei ole käitumuslikud ja ei ole tegu vähese vaimse võimekuse või probleemidega edasijõudmises. Praegu loodame psühhiaatri juurde saada ja diagnoosi saada, võibolla diagnoosi alusel suudaksid õpetajad tema eripäradesse mõistvalt suhtuda ja mitte nõuda, et laps kõiges nagu teisedki oleksid.

Distantsõpe sobib meile ideaalselt.

Mina päris samamoodi või kõikides ainetes, nagu hetkel, lapse õppimist edaspidi ette ei näe. Tunnen , et osades ainetes tekivad siiski puudujäägid. Kas peab vahetuma õpetaja või õpetaja muutma oma “õpetamis”stiili. Mõned õpetajad on väga tasemel ning suudavad ka distantsilt suunata, selgitada ehk tõesti olla õpetajad. Mõne õpetaja õpetamine tähendab ainult lapsel ise õpikust/internetist uue osa lugemist, ise küsimustele vastamist, ise ülesannete lahendamist. Ning ei mingeid suunavaid selgitusi, näitlikke ülesannete lahendamisi jne. Me ise mehega ei ole ju kodused, vaid teeme oma tööd ehk siis võimalik meie abi saab toimuda ka alles õhtul peale oma tööpäevi väsinud peaga või nädalavahetusel ja tegelikult teen oma tööpäevale lisaks mõne õpetaja tööd. Me ei ole ju vastavate ainete koolitatud õpetajad ja laps pole enam algkkassides (kus õppimised sellised, mida siiski täiskasvanuna üsna kiirelt hoomasin ja suutsin vajadusel ka selgitada), et igas õppeaines (kus vajadus tekib) osata anda edasi õigeid teadmisi.
Samuti pole õpetajatel ühtset süsteemi, kuhu, kuidas nö õppeülesaneid üles pannakse (e-koolis viidet pole, ja laps peab ise aimama, et kuskil e-opiku keskonnas oli viide). Samuti tundub, et e-kool ei pea ka koormustele/mahtudele vastu, sest aeg-ajalt tekib jälle olukord, kus õpetaja pani üles, lapsel kõiki nö pandud ülesandeid, tegemisi ei näitagi. Teebki juba pilte, sest probleemid, miks pole tehtud ning sellega saab tõestada, et temal näitas niimoodi.

Sellisel kujul küll ei soovi. Minu lapse koolis pannakse ainult stuudiumisse järgmised ülesanded, mingit sisulist õpetamist ei toimu. Maht on kõvasti väiksem, kui varem oli ja no sisu pole üldse.

#3448620:

Miks mitte arendada mingi üldriiklik distantsõppe programm? Salvestatud loengutega, igale klassiastmele. Kontrolltöid käiksid koolis vastamas, aga muidu õpiksid kodus. Kui hakkama ei saa, siis suunatakse tavaklassi tagasi.

Võidaksid need lapsed, kes on muidu nutikad, aga kooli lärmakas keskkond hoopis pärsib õppimist. Või lapsed, keda kiusatakse. Tugiisiku abiga osaliselt ka õpiraskustega lapsed (praegu sunnitakse nad kõik tavaklassi, kus tekivad probleemid nii õpetaja kui klassikaaslastega ja see ei ole ok). Lapsed, kes elavad maapiirkonnas koolist kaugel.

Jne.

Kõik võidaksid!

Käisin ühes teises distantsõppe teemas sama idee välja, et kui tekib taas vajadus pikema distantsõppe järele, siis peaks olema üldiselt kättesaadavad materjalid ja veebiloengud jmt teemade kaupa. Ja teatud kokkulepped, et nt uusi teemasid peavad õpetajad veebitunnis lastele selgitama, et selle põhjal saaks iseseisvat tööd teha jne. Sain hulga miinuseid ja vastuseid, et mis vanem ma olen, kui oma last ise rõõmuga õpetada ei taha 😀 Praeguse distantsõppe probleem ongi see, et osad õpetajad jätavad kõik iseseisva tööna, ei toimu veebitunde, nii et omandatakse kõike üsna üheülbaliselt, teadmistes jäävad augud jne.

Praegu on muidugi midagi leitav Taskutarga lehelt, aga seal ei vasta ka päris igale klassile ja tv-õpiku komplektile need videod ja lisamaterjalid, nii et ikka tuleb koos lapsega vaadata, et mis on puudu, mis on üle. Kui isegi õpetaja paneb mingi teema juurde need Taskutarga lingid ja viited, siis olen tähele pannud, et tihtipeale see ikka päris ei klapi tunni teemaga. Ei ole sellist üks-ühele selgitavat veebimaterjali, mis toetaks töövihiku-õpiku komplekti. On, millest ise otsida ja üht-teist leiab, aga vanemale on see päris suur hulk lisatööd, eriti kui enda töö tahab ka tegemist.

Tore kui teil kõigil nii helged pead kodus on. Minu 8-ndik on paras karupea ja tuulepea, seega distantsõpe on sama hea kui mahavisatud aeg.
Kas mina emana peaksin täiskohaga õpetajaks hakkama, et mu laps mingigi hariduse saaks v?

#3448792:

Ja siis väljendusviis ka koolijuhi poolt – distantsõpe on ikkagi nagu boonus, hea asi ju? Kui saab sellega ähvardada, et tuled kooli, kui ei tee asju ära. Kui kõik lapsed kooli niiväga igatseksid, oleks nad meelega jätnud asju tegemata?

Siit edasi arendades – kas koolis olevat last saaks ka tõhusalt ähvardada, et kui sa praegu tunnis kaasa ei tee, aru-ei-saa, siis oled järgmisest nädalast koduõppel ja õpid iseseisvalt? ???? Kas see töötaks sedapidi ka sama hästi?

Aga Ameerikas karistataksegi lapsi koolis halvasti käitumise eest muuhulgas sellega, et ei lubata nädal aega kooli tulla. (Või on need vanemad, keda sellega karistatakse, ja kes seetõttu on motiveeritud lapsi kasvatama?)

#3448788:

Lisaks – huvitav on see, et nädal enne, kui kontaktõpe koolides (osaliselt) jälle lubatud sai, ütles meie koolijuht, et need, kellel on palju distantsõppel tegemata töid, peavad kooli õppima tulema. Kes aga tahavad distantsõppel kooliaasta lõpuni olla, likvideerivad oma võlad nädalaga ära. Ja arvake, mis sai? 99% võlglastest tegid oma tegemata asjad ära.

Mida sellest järeldada? Suur osa ikkagi päris-päriselt EI TAHA tegelikult koolis käia?

Koolis tuleb ju praegu käia lisaks distantsõppele. Hommikul e-tunnid, pärastlõunal kool.