Tüüpish. Juba ammu ootasin seda “kõikehõlmavat armastust”. Khm. Nojah. M7s siis ikka.
Huvitav, miks need emad sius pidevalt laste peale röögivad, ,löövad, piinavad, mõned ka tapavad.
Õnnetud naised on. Kui lapse saamine ei õnnestu kuidagi siis minu kaastunne, aga kui räägitakse et keskonnakaitse eesmärgil või planeedi ülerahvastatuse vähendamisek loobutakse lapsest siis on see jura. Igasugune enda ülekoormamine hobide ja reisimisega on oma tegelikust kurbusest ülesaamiseks.
Arvan täpselt sama.
Ja mina ütlen siin teemas ka oma arvamuse. Ei ole oluline teada, mida tähendab olla kosmonaut vms, mida siin on võrdluseks välja toodud. On olemas üks kindel asi, mida emad kogevad, aga lastetud naised mitte. Sel pole midagi pistmist muude kogemustega, mida meil ei ole – olla kosmonaut, rallisõitja, osaleda autoavariis, mis iganes siin on lastetute poolt välja toodud. See asi on see, et emad teavad ja kogevad, mida tähendab armastada kedagi teist rohkem kui iseennast. Selle teadmise annab ainult ja ainult emadus, mitte iialgi mitte miski muu, mida me elus kogeme.
See on piinarikas, väsinud, valus ja absoluutselt imeline kogemus.
Kõik, mis teeb lastetuid naisi õnnelikuks ja rahulolevaks, on asjad, mis seostuvad selle lastetu naise endaga. Nad ei armasta iialgi oma elus kedagi teist rohkem kui iseennast.
Kas sa võiksid viite panna teaduslikule artiklile, mis on ära tõestanud, et emad armastavad oma lapsi rohkem kui näiteks koeraomanik oma koera või autopede oma Audit? Sest kuniks sellist viidet teaduslikule uuringule pole, võin ka mina, lastetu naine, väita, et ma armastan oma toataime rohkem kui isennast ja päris kindlasti rohkem kui sina oma last. Kuidas sa tõestad vastupidist?
Üldiselt mõtlen, et õnnetud naised. Vähemalt need, keda tunnen.
Üks on ligi 90-aastane naine, kes oli väga õnnelikus abielus, lapsi ei sündinud naise tervise tõttu. Praegu leiab see naine, et oli väga kahju, et lapsi ei ole.
Teine naine pühendus tööle ning alles 40+ vanuses mõtles, et nüüd võiks, aga loodus enam last ei andnud. Lapsendada ei tahtnud, tööga olid mehega mõlemad kogunud suure varanduse (linnas maja, maal talu, mõlemal autod, pangaarved kopsakad), mis läks pärast mõlema surma naise kaugetele sugulastele. Naisega puutusin ise tööalaselt palju kokku ning ta alati ütles, kui õige valiku ma olin elus teinud, et aastaks töölt pausi võtsin, et lapsed saada.
Kolmas naine haigestus noorena emakatuberkuloosi ja lapsi ei saanud, põdes seda rängalt, oli vanatüdruk, sest ütles, et lastetul abielul tema silmis mõtet pole.
Üks on hetkel 40-aastane kolleeg, kes on teadlikult otsustanud lastetuks jääda. Pühendub tööle ja oma vennalaste kasvatamisele.
Üks teine naine armus nooruses õnnetult ja ühepoolselt, temaga oleks lapsi tahtnud, teistega mitte. On selle üle ka kurb, kuid on oma õetütardele äärmiselt hea ja hooliv tädi.
Veel üks naine pidi kahjuks tervise tõttu lastest loobuma ning õnnelik pole temagi. Oma eluga tuleb toime, kuid on öelnud, et see on olnud raske kohanemine.
Ühtegi õnnelikku ja lastetud naist ma elus kohanud pole (no kui vanus juba fertiilisest east väljas).
Niiet – mul on nendest naistest kahju.
Neid õnnelikke lastetuid naisi ikka on küll. Minu sõbranna (vanus juba äle 40) pole iialgi lapsi soovinud. Abiellus 15 aastat tagasi mehega kellel oli 1 laps ja nad leppisid kokku, et nende suhtest lapsi ei tule. Ma ei oska õnnelikumat paari ette kujutadagi , mõlemad teinud vägagi soliidset karjääri, terve maailma läbi reisinud, ära vaadanud vist kõik teatritükid ja kontserdid, naudivad gurmeed ehk käivad tihti heades restoranides ja mõnusatel veiniõhtutel. Nüüd on mehe lapsel juba 2 last, jah mu sõbrannale lapsed meeldivad aga nii umbes paar tundi korraga. Ta tunneb nendega koosolemisest rõõmu aga sama rõõmus on ta kui nad lahkuvad.
Kas sa võiksid viite panna teaduslikule artiklile, mis on ära tõestanud, et emad armastavad oma lapsi rohkem kui näiteks koeraomanik oma koera või autopede oma Audit? Sest kuniks sellist viidet teaduslikule uuringule pole, võin ka mina, lastetu naine, väita, et ma armastan oma toataime rohkem kui isennast ja päris kindlasti rohkem kui sina oma last. Kuidas sa tõestad vastupidist?
Ma ei peagi seda tõestama. See on ema kogemus. Seda ei saagi tõestada ja pole vajalikki. Mul ei ole mingit vajadust seda lastetule naisele tõestada. Seda tõde teavad ilma tõestamata kõik naised, kes on emad, ja ei tea ükski naine, kes ei ole ema. Nii lihtne ongi.
Kui sa küsid teadusartikleid emaarmastuse kohta, siis see näitab, kes sa oled. Ilma emaarmastuse kogemuseta inimene.
Kas sa võiksid viite panna teaduslikule artiklile, mis on ära tõestanud, et emad armastavad oma lapsi rohkem kui näiteks koeraomanik oma koera või autopede oma Audit? Sest kuniks sellist viidet teaduslikule uuringule pole, võin ka mina, lastetu naine, väita, et ma armastan oma toataime rohkem kui isennast ja päris kindlasti rohkem kui sina oma last. Kuidas sa tõestad vastupidist?
Ma ei peagi seda tõestama. See on ema kogemus. Seda ei saagi tõestada ja pole vajalikki. Mul ei ole mingit vajadust seda lastetule naisele tõestada. Seda tõde teavad ilma tõestamata kõik naised, kes on emad, ja ei tea ükski naine, kes ei ole ema. Nii lihtne ongi.
Kui sa küsid teadusartikleid emaarmastuse kohta, siis see näitab, kes sa oled. Ilma emaarmastuse kogemuseta inimene.
See on sinu kogemus. Sina tunnistad ausalt, et ei suuda kedagi teist tingimusteta ja otsatult armastada kui seda inimest, kelle oma jalgevahest välja pressisid. Sul on see õigus. Ja see ütleb midagi sinu kohta aga mitte teiste kohta. Kui mul on pärast sünnitust üks või teine asi, siis see ei tähenda et see kõigil oleks.
Paljud päriselt tunnevad teisiti. Mina olen rääkinud vanema naisega, kes ütles, et kui uuesti elaks, siis ta ei saaks lapsi. Naisega kes ütles et sai lapse mehe perele, armastab küll oma last väga, aga mitte rohkem kui oma eriala (doktorikraadiga). Ja tean naisi kes armastavad täiesti jäägitult kedagi teist kui oma ihuvilja. See on ikka psühholoogiline ja kasvatuslik, kes mida elus esikohale seab.
Mina armastan oma last ka tohutult, arutame isegi teist last, aga ma ei oleks õnnetum või vaimselt vaesem ilma lasteta. Elu oleks teistsugusem lihtsalt.
Seda tõde teavad ilma tõestamata kõik naised, kes on emad, ja ei tea ükski naine, kes ei ole ema. Nii lihtne ongi
Mina, olles ema, ei julge küll sellist jaburus väita. Lisaks ei väida ma ka seda, et ma kindlasti õnnelikum oleks kui lastetud naised. Tegelikult kui nüüd täitsa aus olla, siis ma võga ootan, et mu lapsed üks kord kodunt välja koliksid ja ma lõpuks lihtsalt rahu saaks neist.
Lastetutest naistest arvan igal juhul paremini, kui nendest, kes on saanud lapsed ilma, et see oleks olnud nende tõeline südamesoov, lihtsalt ühiskonna surve pärast ja selle pärast, et nagu peaks. Või naistest, kellel on iga paari aasta järel uus suhe ja iga mehega pannakse kohe laps ka hakkama, olenemata sellest, missugune jorss see mees on. Või naistest, kes saavadki lapsi täielike töllidega, sest kellegagi peab ju ometi lapsed tegema. Ja siis pärast elatakse nende joodikute ja välgivallatsejatega “laste pärast” koos. Ühesõnaga, lastetu naine on iga kell parem, kui naine, kes oma laste elud juba algusest peale teadlikult tuksi keerab, sest ei suuda neile normaalset lapsepõlve pakkuda.
Kui ikka inimene tunneb, et temas ei ole soovi lapsi saada ja nende eest pärast hoolitseda, siis jumal tänatud, kui ta seda ka endale tunnistada julgeb ning lapsed saamata jätab.
Üle pika aja asjalik kommentaar. Minu hea lapsepõlvesõbranna hakkas 19 aastaselt lapsi tegema – 4 tükki järjest umbes aastase vahega. Mees oli ainult tööl, et peret toita. Naine ise oli täielikult kanaemastunud ja jahmerdas nendega hommikust hommikuni. Lahutust ei pidanud kaua ootama. Naine leidis endale uue mehe, kellega ka ikka kohe uus titt.
Vaatasin seda jama kõrvalt ja otsustasin, et mina lapsi ei taha, vähemalt sellisel moel mitte.
10 aastat hiljem küll sain lapse aga seda kaalutletult ja läbimõeldult ning kanaemaks pole kunagi hakanud. Laps lisandus meie perekonda mitte perekond ei hakanud lapse ümber tiirlema. Kuigi oma laps armastusega üles kasvatatud siis siiani väikeseid lapsi eriti ei salli, eriti kasvatamatuid jõmpsikaid.
Aga kõik need aastad kui elasime mehega kahekesi ilma last saamata pidin pidevalt vastama küsimustele a la millal juba siis laps tuleb või hullem veel kas ei taha või ei saa või miks te ei adopteeri) ? Mis see teiste asi on. Mäletan väga hästi, et ükskord ei suutnud viisakaks jääda ja käratasin vastu, et ei taha ! mille peale vaene tädike pidi kreepsu saama ja muttidega jätkus juttu ja sosistamist aastateks.
vaene tädike pidi kreepsu saama ja muttidega
See sõnakasutus näitab ikka väga täpselt sinu erapooletut suhtumist, eks?
Kas sa võiksid viite panna teaduslikule artiklile, mis on ära tõestanud, et emad armastavad oma lapsi rohkem kui näiteks koeraomanik oma koera või autopede oma Audit? Sest kuniks sellist viidet teaduslikule uuringule pole, võin ka mina, lastetu naine, väita, et ma armastan oma toataime rohkem kui isennast ja päris kindlasti rohkem kui sina oma last. Kuidas sa tõestad vastupidist?
Ma ei peagi seda tõestama. See on ema kogemus. Seda ei saagi tõestada ja pole vajalikki. Mul ei ole mingit vajadust seda lastetule naisele tõestada. Seda tõde teavad ilma tõestamata kõik naised, kes on emad, ja ei tea ükski naine, kes ei ole ema. Nii lihtne ongi.
Kui sa küsid teadusartikleid emaarmastuse kohta, siis see näitab, kes sa oled. Ilma emaarmastuse kogemuseta inimene.
Kui midagi väita, siis on võimalik ka seda tõestada. Ei saa väita midagi ja öelda, et seda ei saa tõestada, sel juhul ei ole see väide, vaid sinu subjektiivne arvamus. Sellest peaksid ju sinagi, väheharitud lapsevanem, aru saama? Või on sinu panus ühiskonda kaks klassi külakooli ja kari lapsi, kellest tulevad samasugused?
Pean väga lugu naistest, kellel on lapsed, aga kes ei ole nende saamisel oma viimseid ajurakke välja pressinud. Minu lugupidamine teile!
Sellest peaksid ju sinagi, väheharitud lapsevanem, aru saama? Või on sinu panus ühiskonda kaks klassi külakooli ja kari lapsi, kellest tulevad samasugused?
Olen TÜ lõpetanud arstiharidusega naine ja 3 lapse ema. Kas ka seda pean Perekoolis tõestama hakkama? Miks sa sildistad teisiti mõtlevaid naisi, nimetad mind väheharitud lapsevanemaks ja kaks klassi külakooli haridust omavaks naiseks, kel on kari lapsi? Kust võtad õiguse seda eeldada, kas sellest, et ma väärtustan emadust ja mõtlen sinust erinevalt? Ära sildista ega üldista, isegi kui mõtled teisiti kui mina, ära lahmi, ära solva. Jäägem kumbki oma arvamusele, okei?
Ehk juba minu veatust keelekasutusest võiksid aimata minu haritust? Ei?
Sellest peaksid ju sinagi, väheharitud lapsevanem, aru saama? Või on sinu panus ühiskonda kaks klassi külakooli ja kari lapsi, kellest tulevad samasugused?
Olen TÜ lõpetanud arstiharidusega naine ja 3 lapse ema. Kas ka seda pean Perekoolis tõestama hakkama? Miks sa sildistad teisiti mõtlevaid naisi, nimetad mind väheharitud lapsevanemaks ja kaks klassi külakooli haridust omavaks naiseks, kel on kari lapsi? Kust võtad õiguse seda eeldada, kas sellest, et ma väärtustan emadust ja mõtlen sinust erinevalt? Ära sildista ega üldista, isegi kui mõtled teisiti kui mina, ära lahmi, ära solva. Jäägem kumbki oma arvamusele, okei?
Ehk juba minu veatust keelekasutusest võiksid aimata minu haritust? Ei?
Sinu keelekasutus on küll korrektne, aga sinu aruteluoskus on vajaka. Kuna sa väidetavalt oled arstiharidusega, siis (loodetavasti) oled elu jooksul päris palju tegelenud teaduskirjandusega, seega mind hämmastab, kuidas arst (või arstiharidusega inimene) midagi väidab ja samal ajal leiab, et seda väidet pole tõestada vaja. Või oled sa pikalt tööst eemal olnud (lastega kodus)?
Sinu väide: “See asi on see, et emad teavad ja kogevad, mida tähendab armastada kedagi teist rohkem kui iseennast. Selle teadmise annab ainult ja ainult emadus, mitte iialgi mitte miski muu, mida me elus kogeme.” on päris julge väide.
Mina kindlasti tahaksin lugeda, kus on tõestatud, et sellist tunnet – armastada kedagi teist rohkem kui iseennast – annab ainult ja ainult emadus. Seda tahaksin teada mina, aga seda tahaks ka teada mõned loomaarmastajad, kes on nõus oma lemmiklooma eest surema; mõned imelike fetišitega inimesed (kes armastavad nt pesumasinat); ma arvan, et ka kõige tavalisemad isad tahaks seda teada, sest usu või mitte, aga on ka isasid, kes armastavad oma lapsi rohkem kui iseennast. Päris julm väita, et ainult emad seda teevad.
Maailmas on seitse miljardit inimest, seega väita, et mitte ükski lastetu ei ole kogenud tunned, mida tähendab armastada kedagi rohkem kui isennast, on pelgalt rumal ja naiivne.
Aga ma väga loodan, et sa tegid nalja, et oled arst (või arstiharidusega). Arstid on tavaliselt intelligentsemad, nad on laiema maailmavaatega, nad mõistavad, et maailm on kirju, siin on erinevaid inimesi, erinevaid olukordi. Nad mõistavad ka, et armastust kui sellist ei ole võimalik teaduslikult mõõta, seega ei saa selle kohta ka midagi väita. Alati saab muidugi öelda oma arvamuse, võib-olla sa seda siin üritasidki teha, aga siis palun viita sellele kui oma subjektiivsele arvamusele.
Aga kui sa tõesti oled arst, siis ma tõstan käed ja annan alla, sest kui sellised on meie arstid, siis …
<p style=”text-align: left;”>Arvan, et paljud kes teadlikult on lastetud, omavad huvitavat karjääri. Kui su elukutse sind sütitab ja haarab ning seda on võimalik teha vanaduseni siis ehk ei oskagi muudest asjadest niivõrd puudust tunda. Klassiõel pole lapsi ja ilmselt enam ei tule/saa ka. Temaga oleme rääkinud sellest. Ta ütles, et pole puudust tundnud. Elukaaslasel olid varasemast abielust lapsed ja ta uues suhtes peale ei käinud ka. Klassiõde ütles küll, et kui tal õdesid poleks, kellel on lapsed siis ta vist oleks siiski last soovinud, sest kuidagi üksik oleks vananeda ilma lähedasteta.</p>
Naistest, kes on lapsi soovinud, kuid ei ole neid saanud, on mul kahju – nende suur soov ei ole täide läinud. Õnnetuks ma neid vaid sellepärast veel ei pea. Õnn ei ole kõigi unistuste täitumine, vaid midagi muud. Õnnelik võib olla ka ilma mõne soovi või unistuse täitumiseta.
Naistest, kes ei soovi lapsi, ei arva ma selle nurga alt midagi. Mis see minu asi on, mida tema tahab? Veel vähem on minu asi sellele soovile hinnangut anda.
Selles küsimuses, et emadel justkui oleks mõlemad kogemused ja lastetutel mitte ning sellepärast nemad teavad paremini, jään eri meelt. Ema teab, et tema oleks ilma lasteta olnud õnnetu. Ta ei saa teada, kuidas keegi teine inimene end tunneb ühes või teises olukorras.
Mida tähendab “armastan rohkem kui iseennast”? Esiteks – suur osa inimesi ei armasta iseennast üldse. Teiseks – kui see tähendab, et “olen valmis nende eest surema”, siis suura on lihtne, raskem on elada (nt surra oma lähedaste eest pole raske, aga vot nendega koos elamine võib olla paras pähkel). Kolmandaks – kui see tähendab millestki loobumist, siis enamasti inimesed loobuvad üsna meelsasti kellegi heaks asjadest, millest nad eriti ei hooli (isegi kui nad arvavad, et see on neile tähtis) ja väga suurte raskustega sellest, millest nad tõsiselt hoolivad.
Emaarmastus võib olla ülimalt isekas, küll ja veel on kuuldud seda, et laps on rohi üksinduse vastu vms, mis on ülimalt isekas soov.
Enamasti lapsi sünnitataksegi isekusest, üksikud küsivad, et kas laps tahaks siia maailma tulla (kas see maailm on terve tema eluea selline koht, kuhu tasub sündida). See isekus ei välista muidugi armastust, aga arvata, et emaarmastus on üksnes omakasupüüdmatu ja tingimusteta, on ilus müüt, aga mitte tegelikkus.
Mida tähendab “armastan rohkem kui iseennast”? Esiteks – suur osa inimesi ei armasta iseennast üldse. Teiseks – kui see tähendab, et “olen valmis nende eest surema”, siis suura on lihtne, raskem on elada (nt surra oma lähedaste eest pole raske, aga vot nendega koos elamine võib olla paras pähkel). Kolmandaks – kui see tähendab millestki loobumist, siis enamasti inimesed loobuvad üsna meelsasti kellegi heaks asjadest, millest nad eriti ei hooli (isegi kui nad arvavad, et see on neile tähtis) ja väga suurte raskustega sellest, millest nad tõsiselt hoolivad.
Emaarmastus võib olla ülimalt isekas, küll ja veel on kuuldud seda, et laps on rohi üksinduse vastu vms, mis on ülimalt isekas soov.
Enamasti lapsi sünnitataksegi isekusest, üksikud küsivad, et kas laps tahaks siia maailma tulla (kas see maailm on terve tema eluea selline koht, kuhu tasub sündida). See isekus ei välista muidugi armastust, aga arvata, et emaarmastus on üksnes omakasupüüdmatu ja tingimusteta, on ilus müüt, aga mitte tegelikkus.
Sellist juttu saabki ajada ainult inimene, kes ei tea, mida tähendab olla ema. Ja ka seepärast on mul neist naistest kahju.
Räägi lähemalt sest kahjutundimest. Käid ja küsid iga naise käest ja siis ütled talle, et sul on temast kahju?
Või kuidas see välja näeb?
Mida tähendab “armastan rohkem kui iseennast”? Esiteks – suur osa inimesi ei armasta iseennast üldse. Teiseks – kui see tähendab, et “olen valmis nende eest surema”, siis suura on lihtne, raskem on elada (nt surra oma lähedaste eest pole raske, aga vot nendega koos elamine võib olla paras pähkel). Kolmandaks – kui see tähendab millestki loobumist, siis enamasti inimesed loobuvad üsna meelsasti kellegi heaks asjadest, millest nad eriti ei hooli (isegi kui nad arvavad, et see on neile tähtis) ja väga suurte raskustega sellest, millest nad tõsiselt hoolivad.
Emaarmastus võib olla ülimalt isekas, küll ja veel on kuuldud seda, et laps on rohi üksinduse vastu vms, mis on ülimalt isekas soov.
Enamasti lapsi sünnitataksegi isekusest, üksikud küsivad, et kas laps tahaks siia maailma tulla (kas see maailm on terve tema eluea selline koht, kuhu tasub sündida). See isekus ei välista muidugi armastust, aga arvata, et emaarmastus on üksnes omakasupüüdmatu ja tingimusteta, on ilus müüt, aga mitte tegelikkus.
Sellist juttu saabki ajada ainult inimene, kes ei tea, mida tähendab olla ema. Ja ka seepärast on mul neist naistest kahju.
Sellist juttu ajab ainult inimene, kes oma elus ei ole tööalaselt kuhugi jõudnud, midagi huvitavat teinud. Sellisel inimesel ei ole ühtegi hobi, tal ei ole seltskonnas midagi rääkida. Tema ainus tegevus on olla ema. Ja siis ta räägibki ainult oma lastest, sest see on ainus teema, millest tal on rääkida. Ja mul on sellistest naistest nii kahju, sest elu on nii rikkalik ja mitmekesine, koos lastega, aga ka ilma lasteta. Aga tunda rõõmu ainult lastest, sellise inimese elu on tegelikult tühi ja nukker.
Sageli sellised inimesed kadestavad neid, kellel on huvitav elu. Ja kui mõni selline on veel lastetu, siis see tekitab veel eriti kibestumist, sest mis mõttes mõnel pole isegi lapsi, aga elab nii rahuolevalt! Lastetud peaksid välja nägema kurnatud ja nukrad zombied, kes tänaval aeglaselt ja muserdunult liiguvad! Nad ei tohiks naerda, nad ei tohiks oma elust rõõmu tunda, sest neil pole lapsi! Nad peaksid igalt vastutulijalt vabandust paluma oma lastetuse pärast! Tuletagem neile nende kahetsusväärset eksistentsi igal võimalikul momendil meelde!
mida tähendab armastada kedagi teist rohkem kui iseennast
Tohoh 🙂
Ma küll ei tahaks, et minu ema armastaks mind rohkem kui iseennast. Selle tulemuseks olekski see, et ta ei taha, suuda ega oska minust lahti lasta.
Ka ei tahaks, et ema oleks minu jaoks ohverdanud midagi rohkemat kui vajalik.
/paljulapseline
Ma küll ei tahaks, et minu ema armastaks mind rohkem kui iseennast. Selle tulemuseks olekski see, et ta ei taha, suuda ega oska minust lahti lasta.
See on küll väga rumal järeldus. Klammerdumine ja armastus on kaks täiesti erinevat asja. Täiesti hämmastav, millist rumalust inimesed suust välja ajavad.
Ma küll ei tahaks, et minu ema armastaks mind rohkem kui iseennast. Selle tulemuseks olekski see, et ta ei taha, suuda ega oska minust lahti lasta.
See on küll väga rumal järeldus. Klammerdumine ja armastus on kaks täiesti erinevat asja. Täiesti hämmastav, millist rumalust inimesed suust välja ajavad.
Jah, aga käivad sageli koos. Kui me hakkame kedagi rohkem armastama kui iseennast.
Solvata aga pole vaja, eriti veel isiklikuks minna.
Kas tõesti mõni kujundab arvamust inimesest selle järgi, kas tal on laps või mitte? Minul ei ole ja ilmselt enam ei tule ka. Vanust juba 39. Lapsi pole mul sellepärast, et ei ole leidnud kahjuks niisugust inimest, kellega last saada. On olnud mitu kooselu, aga lapsi ma nende meestega ei soovinud. Lihtalt enda egoismist last saada mulle ei sobi. Igal inimesel on õigus emale ja isale, kes teda armastavad. Väga egoistlik oleks olnud laps saada lihtsalt sellepärast, et mina tahan. Pigem olen siis üksi.
Mulle tundub, et mul on keskmiselt rohkem lastetuid naisi tutvusringkonnas (umbes 30, vanuses 35+). Tavalised inimesed, natuke lapsikumad kui lastega naised, raha ning ajaga halvemini toime tulevad, aga muidu täitsa normaalsed inimesed. Paljudel neist on aega süvitsi tegeleda erinevate pseudoprobleemidega ja tunda kaasa kõigele ja kõigile (va oma teoreetilisele lapsele, keda nad mingil juhul taluda ei suudaks). Maailma muutvat karjääri kellelgi väga ette näidata pole, aga kellel siin Eestis seda ikka nii väga on.
Lastetutest naistest arvan igal juhul paremini, kui nendest, kes on saanud lapsed ilma, et see oleks olnud nende tõeline südamesoov, lihtsalt ühiskonna surve pärast ja selle pärast, et nagu peaks. Või naistest, kellel on iga paari aasta järel uus suhe ja iga mehega pannakse kohe laps ka hakkama, olenemata sellest, missugune jorss see mees on. Või naistest, kes saavadki lapsi täielike töllidega, sest kellegagi peab ju ometi lapsed tegema. Ja siis pärast elatakse nende joodikute ja välgivallatsejatega “laste pärast” koos. Ühesõnaga, lastetu naine on iga kell parem, kui naine, kes oma laste elud juba algusest peale teadlikult tuksi keerab, sest ei suuda neile normaalset lapsepõlve pakkuda.
Näha on, et põed oma viljatuse pärast. Otsid omaenese jaoks õigustusi, miks laste saamine igatpidi paha on. Sinu jaoks on lastetud naised kõik äärmiselt tasemel ja pered, kus rohkelt lapsi, koosnevad emastest/isastest töllidest ja joodik-naisepeksjatest
Lastetutest naistest arvan igal juhul paremini, kui nendest, kes on saanud lapsed ilma, et see oleks olnud nende tõeline südamesoov, lihtsalt ühiskonna surve pärast ja selle pärast, et nagu peaks. Või naistest, kellel on iga paari aasta järel uus suhe ja iga mehega pannakse kohe laps ka hakkama, olenemata sellest, missugune jorss see mees on. Või naistest, kes saavadki lapsi täielike töllidega, sest kellegagi peab ju ometi lapsed tegema. Ja siis pärast elatakse nende joodikute ja välgivallatsejatega “laste pärast” koos. Ühesõnaga, lastetu naine on iga kell parem, kui naine, kes oma laste elud juba algusest peale teadlikult tuksi keerab, sest ei suuda neile normaalset lapsepõlve pakkuda.
- Näha on, et põed oma viljatuse pärast. Otsid omaenese jaoks õigustusi, miks laste saamine igatpidi paha on. Sinu jaoks on lastetud naised kõik äärmiselt tasemel ja pered, kus rohkelt lapsi, koosnevad emastest/isastest töllidest ja joodik-naisepeksjatest
Ei tea kust sa selle viljatuse välja lugesid. Ma endast ei rääkinud ju midagi.Aga teadmiseks siis, et mul endal on lapsed, korralik mees ning kõik hästi.
Ja ma ei arvagi, et keegi ei peaks lapsi saama. Kui inimene on selleks valmis ja võimeline lapsed suureks kasvatama, siis lasku käia. Aga kuna ma töötan igapäevaselt keerulistest peredest laste ja noortega, siis on tõesti aja jooksul kujunenud arvamus, et mõned inimesed võiksid lapsed saamata jätta. Seetõttu kiidangi neid, kes on suutnud oma soove ja võimeid adekvaatselt hinnata ning mitte siia maailma õnnetuid inimesi juurde loonud.
