Ma ei teagi, kust oma teemat alustada. Olen viimasel ajal lugenud siinset ja teisi foorumeid ja mõelnud oma peretuttavate peale ning avastanud, et kuidagi sarnased on need suhtelood… Jutustajad on alati naised: mees ei toeta laste kasvatamisel, on tõrjuv, tuleb koju hilja, naist ei mõista, kodused kohustused on kõvasti kaldu naise suunas, kes muuhulgas käib ka tööl. Kurdetakse, et mehega ei saa rääkida- kas on vait või keerab vestlus kiiresti ägedaks.
Mul samasugune lugu. Olen aastaid olnud põhiline lastega tegeleja ja hoidja- algul titemured, nüüd laste koolimured. Olen tööl täistööajaga + viimasel ajal lisatöö, lisaks kodu ja lapsed. Mees veedab enamuse ajast tööl (on ettevõtja), pole puhkepäevi, pole puhkust. Ühiseid plaane meiega ei tee, midagi ette ei võta. Laste vaheaegade ja suvepuhkuste sisustamine on 100% minu ülesanne. Kodus käib söömas ja magamas. Vanasti põhjendas ta tööl elamist sellega, et meil oli vaja oma kodu soetada. Selle vastu ei saanud ma ju kuidagi ja kannatasin üleväsimuse ning sellest tekkinud ärevushäire all. Oma kodu, suurem ja ilusam, on meil nüüd aastaid olemas, aga keda pole, on ikka mees. Tööl enamuse ajast veetmine pole meid olulisemalt rikkamaks teinud. Olen püüdnud sellest kõigest korduvalt ja korduvalt rääkida, aga tulutult. Asi lõpeb kiiresti kas mehe lukkuminekuga või rämeda tüliga (lendavad asjad jne).
Olen proovinud rääkida minasõnumitega (“Ma vajaksin”, “Ma tunnen”), aga pärast esimesi lauseid, on tema juba endast väljas “Ma ei taha neid süüdistusi kuulata” ja “Et ta ei talu enam mu juttu ja ma pean vait jääma”. Vahel ta räägib, “et ta ei tea, kes ta isegi on” ja viskab kummalisi repliike “tema saab ilma naisteta hakkama” ja “ta on hakanud mõistma mehi, kes peret ei taha”. Mis mõttes?? Sellised asjad tõmbavad mu nii käima- nutan ja olen õnnetu, mille peale ta viskab, et “ära hala”. Mul on tunne, et jooksen peaga korduvalt vastu seina. Tunnen, et ma pole meie eluga rahul ja olen nõus muudatustega, kui vaid teine pool kaasa tuleks. Olen rääkinud nüüd ka lahutusest, kuigi juba sellele mõtlemine toob klombi kurku, ja tavaliselt ta praalib siis, et mingu ma siis minema. Meil on kolm last, kes praegugi elavad meie tülisid üle, kui seda mehele ütlen, siis ta süüdistab mind lastega manipuleerimises. Viimasel ajal ei ole meie vahel ka enam mingisugust lähedust. Mees magab võimalusel eemal ja ütles, et need tülid on talle nii mõjunud, et ta ei tunne mingit soovi läheduse vastu ning et taastumine võtab aega.Seda juttu rääkis ta viimati sügisel, siiani pole midagi muutunud.
Tunnen, et olen nii õnnetu. Mul on laste pärast nii kurb. Olen ise üles kasvanud kasuisaga ja ma ei taha seda oma lastele. Tahan suhet päästa (ja proovida unustada vanu valusaid seikasid), aga näib, et teisel poolel on ükskõik. Kas see on keskeakriis (mees on 40ndates)? Loen nõuandeid siit ja sealt ja ega muud pole, kui on vaja tulla nõustamisele (mis aitab siis, kui mõlemad tahavad asja parandada). Olen ka sellest temaga rääkinud, aga nõustamise aega juba tema kinni ei pane. Ma saan ka seda teha (nagu ma kõike meie peres olen teinud) ja võib-olla ta tuleb ka kaasa, aga ka see teadmine tekitab tunde, et kõike teen mina ja tema passiivselt triivib kaasa. Oleme koos olnud ligi 20 aastat.
Miks nii nende suhetega läheb? Mida me naistena valesti teeme? Oleme liiga lollid, liiga naiivsed? Mu mehel on tagala minu poolt kindlustatud- lapsed hoitud, toit laual, puhtad riided kapis, aga tema on ikka trotsi täis. Miks? Kas ta on kade, et ma saan kõigega hästi hakkama?
