Teema: Misofoonia ravivõimalused

#4091933:

#4091929:

#4091922:

#4091786:

#4091591:

Häältest häiritud naised, kumb variant siis on- kas teie mehed/lapsed jm lähedased söövad nagu kõik normaalsed inimesed, aga see tekitab teis ikka viha ja ärevust? Või siis nad tõepoolest “lätsutavad, matsutavad ja lõgistavad proteese”?

Mõlemal juhul tasuks endale otsa vaadata. Kui tavapärane elu nii väga häirib, siis miks mitte elada erakuna? Eriti, kuna see häire oli paljudel juba lapsena ja ajaga vaid süvenenud. Või kui kodu on häälekas sealaut, siis miks selline partner valiti ja temaga lapsed saadi?

Sa oled üks neist, kes depessioonis inimestele ka soovitab, et ole lihtsalt rõõmsam?

Ei maksa ennast nii tähtsaks ka teha, et oma veidrust tõsise haigusega võrdled.

Kõlab nagu need paksuteemade tädikesed, kes oma koogikestearmastuse heroiinisõltuvusega samale pulgale panevad.

Sa suhtudki kõike, millest sa aru ei saa või mis su endaga ei ole juhtunud, samamoodi? Et pole kogemust, järelikult pole olemas?

Kas ma väidan, et pole olemas? On, aga seda pole vaja võrrelda tõsiste haigustega.

Ma ei olegi võrrelnud. See oli lihtsalt näitena toodud teistest samasugustest juhtudest, kus inimesed ei võta inimeste konditsioone tõsiselt lihtsalt sellepärast, et nad ei mõista neid.

#4091935:

#4091933:

#4091929:

#4091922:

#4091786:

#4091591:

Häältest häiritud naised, kumb variant siis on- kas teie mehed/lapsed jm lähedased söövad nagu kõik normaalsed inimesed, aga see tekitab teis ikka viha ja ärevust? Või siis nad tõepoolest “lätsutavad, matsutavad ja lõgistavad proteese”?

Mõlemal juhul tasuks endale otsa vaadata. Kui tavapärane elu nii väga häirib, siis miks mitte elada erakuna? Eriti, kuna see häire oli paljudel juba lapsena ja ajaga vaid süvenenud. Või kui kodu on häälekas sealaut, siis miks selline partner valiti ja temaga lapsed saadi?

Sa oled üks neist, kes depessioonis inimestele ka soovitab, et ole lihtsalt rõõmsam?

Ei maksa ennast nii tähtsaks ka teha, et oma veidrust tõsise haigusega võrdled.

Kõlab nagu need paksuteemade tädikesed, kes oma koogikestearmastuse heroiinisõltuvusega samale pulgale panevad.

Sa suhtudki kõike, millest sa aru ei saa või mis su endaga ei ole juhtunud, samamoodi? Et pole kogemust, järelikult pole olemas?

Kas ma väidan, et pole olemas? On, aga seda pole vaja võrrelda tõsiste haigustega.

Ma ei olegi võrrelnud. See oli lihtsalt näitena toodud teistest samasugustest juhtudest, kus inimesed ei võta inimeste konditsioone tõsiselt lihtsalt sellepärast, et nad ei mõista neid.

Oled ju võrrelnud. Või keegi teine tegi seda- et misofoonia on sama tõsine nagu depressioon. Ei ole mõtet seada samale pulgale murdunud küünt ja infarkti.

#4092005:

#4091963:

#4091935:

#4091933:

#4091929:

#4091922:

#4091786:

#4091591:

Häältest häiritud naised, kumb variant siis on- kas teie mehed/lapsed jm lähedased söövad nagu kõik normaalsed inimesed, aga see tekitab teis ikka viha ja ärevust? Või siis nad tõepoolest “lätsutavad, matsutavad ja lõgistavad proteese”?

Mõlemal juhul tasuks endale otsa vaadata. Kui tavapärane elu nii väga häirib, siis miks mitte elada erakuna? Eriti, kuna see häire oli paljudel juba lapsena ja ajaga vaid süvenenud. Või kui kodu on häälekas sealaut, siis miks selline partner valiti ja temaga lapsed saadi?

Sa oled üks neist, kes depessioonis inimestele ka soovitab, et ole lihtsalt rõõmsam?

Ei maksa ennast nii tähtsaks ka teha, et oma veidrust tõsise haigusega võrdled.

Kõlab nagu need paksuteemade tädikesed, kes oma koogikestearmastuse heroiinisõltuvusega samale pulgale panevad.

Sa suhtudki kõike, millest sa aru ei saa või mis su endaga ei ole juhtunud, samamoodi? Et pole kogemust, järelikult pole olemas?

Kas ma väidan, et pole olemas? On, aga seda pole vaja võrrelda tõsiste haigustega.

Ma ei olegi võrrelnud. See oli lihtsalt näitena toodud teistest samasugustest juhtudest, kus inimesed ei võta inimeste konditsioone tõsiselt lihtsalt sellepärast, et nad ei mõista neid.

Oled ju võrrelnud. Või keegi teine tegi seda- et misofoonia on sama tõsine nagu depressioon. Ei ole mõtet seada samale pulgale murdunud küünt ja infarkti.

Sa seda ei mõtle, et misofoonia võib olla üks depressiooni põhjustest? Seisund, mis inimese paljudest normaalsetest asjadest elus julmalt kõrvale jätab, tohutut sotsiaalset isolatsiooni põhjustab. Ja mitte kord või kaks, vaid aastakümneid, terve elu. Ja see ei ole inimese enda valik, ta ei saa sinna parata, et ei suuda helisid taluda. Võid ette kujutada, millist stressi ja ahastust see tekitab.

Kas keegi neist häirega kägudest on väitnud, et on ahastuses ja kannatavad? Ikka pigem lähedaste süüdistamine ja ümberkasvatamine käib. Lapsed tohivad vaid blenderdatud toitu süüa ja mehe kõrvalolek tekitab vastikusvärinaid.
Ei tundu nagu ahastus, pigem teiste terroriseerimine.

#4092420:

#4091228:

#4090989:

Miks sa sellise inimesega üldse abiellusid? Mees põhjustab meeletut viha ja põgenemissoovi aga ikka otsustasid temaga elu jagada. Enne abiellumist ei juhtunud kordagi, et oleks koos söönud?

Armastusest abiellusin. Aga miks sina oma elu nii igavalt ja kehvasti elad, et ainus rõõm on komberdada mööda teemasid, mis sinusse kuidagi ei puutu ja targutada igal hetkel, kui võimalust näed?

Vabandust, mina ei ole sinu tsiteeritu. Minu arvates oled sa täiesti kontrollimatult hüsteeriline ja negatiivne inimene. ‘Komberdada mööda teemasid’? Kas sa ise ka nagu aru saad, mida kirjutad?

Ära rohkem oma meest terroriseeri, minge lihtsalt lahku.

😀 Milles ta hüsteeria väljendub?

Olen sarnasele teemale Perekoolis vastanud ning kopeerin selle siia teema alla ka.

Teemaalgatajale – esiteks tere ning minu kaastunne! Misofoonia on häire, mida ei soovitaks ma isegi mitte vihavaenlasele. Miinustajad, pange juba siitmaalt mulle miinus ära, sest edasine lugemine Teile ei meeldi ja Teie maailmapilti ei pruugi sobituda… kuigi erinevus pidi iseenesest rikastama.

Misofoonia (soovitan googeldada ja lugeda natukenegi) on esmaselt teemasse laialdasemalt toodud aastal 2001 +/-. Olgugi, et teema on olnud kuskil internetisopis üleval juba tublid 20 aastat, ei tea siiski väga suur osa ühiskonnast sellest mitte midagi. Ka minu tutvusringkond polnud isegi vähemalgi määral tuttav sellise teemaga või sellega, et selline asi üldse saab eksisteerida. Paraku saab.

Ma mäletan juba 7-dast eluaastast peale (aasta oli 1998) kuidas ma tahtsin põgeneda söögilauast. Ma ka olen seda teinud, viisakalt muidugi. Lihtsalt vabandanud end välja, et pean minema tualetti või mis iganes.. tegelikkuses ma olen teises toas ja lihtsalt vaakun ärevuse/normaalsuse piiril, silmis pisarad. Momentaalne nö “äkkviha” on meeletu. Ei see viha ei tähenda seda, et helitekitajale sooviks otseselt kallale minna. Viha on enda suunal. Et MIS KURAT MINUGA VIGA ON!!!!!????! Kujutate ette, Te olete kasvav, arenev laps. 7, 8, 9 jne eluaastad. Te kujunete isiksusena.. aga lihtsalt te kogete enneolematut segadust enda sees. Te ei saa kuskilt tuge, sest inimesed ei saa aru, et Helid võivad viia sind kannatamise viimse piirini.

Tänaseks olen ma 30+ ja ma saan väita kahjuks käsi südamel, et ajaga ei ole see paranenud, vaid süvenenud.

Kuidas on mu igapäevaelu? Loomulikult ma elan. Suhtlen inimestega, veedan oma kaaslasega imeliselt aega. Aga iga aspekti puhul on helid, mis on väljakannatamatud.

Aga veelkord mu igapäevaelu?
Mul on PIINLIK! Mul on NII DRASTILISELT piinlik, et minus on selline viga.. Ma ei lähe loomulikult ütlema oma kaaslasele või vanematele, et kuulge viitsige ärge palun sööge. Või palun ärge klõpsige arvutihiirt.. või PALUN ÄRA HAMMUSTA ÕUNA. See ju ei ole normaalne, et ma lähen teistele inimestele keelitama nende argielu. Kuna viga on minus, tähendab see seda, et mina pean adapteeruma.

Siin ei ole see teema, et Ah ära pane tähele!! Misofoonikud kuulevad ruumis igast nurgast tulevad helisid ja spetsiifilised helid on lisaks niisama ülitundlikkusele veelgi tundlikumad. Need helid tekitavad ärevuse- või paanikahoo (ilma liialdamata, vaid seda selle hoo sõna kõige otsesemas tähenduses.

Olen konsulteerinud arstiga, teraapias käinud. Kuna tegemist on paljude jaoks nö “uue” asjana, siis on hetkeseisuga mulle tulnud vastused: Sorri, võta rahusteid, sest muu ei aita. Antidepressante olen tarvitanud ning kui vaadata misofoonia aspektist, siis ei teinud AD sellega küll midagi. Ikka sama sitt. End Xanaxeid täis igapäevaselt pumbata ei tundu ka mulle sobiv variant, seega ma elan hoopis maailmas, kus ma teatud asju väldingi (nt kino, teater, restoranid jms käin harva, rahvarohked kohad jne). Jah, veelkord, on sitaks piinlik! Eriti oma làhedaste inimeste ees. Nad kõik teavad mu seisundit, aga inimene kes seda ei koge, tihtipeale ei pruugi mõista. Ja enamasti ei mõistagi. Ma üldiselt ei kadesta inimesi, mul täiesti ükskõik kui palju on kellelgi raha või kui hea inimene keegi on. Aga vot ma kadestan misofoonia puudumist..

#4091959:

#4091538:

Misofoonia on sellest ajast aina hullemamaks läinud, üks pereliige sööb samuti lahtise suuga ja hullult häälekalt.

Lisaks misofooniale tekitab see ka häbi ja eemakehoidmist temaga teiste seltskonnas süüa.

Aga sel pereliikmel suu kinni süüa ei ole võimalik? Mis häire teda takistab?

Ei tea, pole pädevat vastust. Ju tal selline häire, et peab häälekalt sööma.

Ot mis ajal te neid klappe kannate, kogu päeva siis või? Pidevalt klapid kõrvas ja helid summutatud?