Õnneks on tänapäeval teadlikkus autismi osas tunduvalt tõusnud, aga siiski paratamatult on lapsevanemaid, kel selle teemaga kokkupuude puudub ja lihtsalt ei oska selliseid seoseid näha. Eriti esimese lapse puhul. Jah, areneb aeglasemalt, kõne ei tule, ei ole seltsiv, valib toite, mäng on rutiinne, ei talu uusi olukordi jne. Aga arvestades kui palju on erinevaid iseloome ja lisaks igasuguseid nn kohutavate kaheste kiiksusid, siis vabalt lähevad paljud asjad selle kraesse ja kui veel vanaema või kergekäeline perearst kõrvalt ütleb, et küll kasvab välja, eks siis see väärt aeg, mil võinuks sekkuda, lihtsalt paraku venibki. Eks rahvasuugi räägib, et poisid arenevad aeglasemalt, hakkavad hiljem rääkima jmt.
Kui autist oma tujukusega keeldub laste kollektiivi minemast ja ei teki sotsiaalsuse ja arengu võrdlust samaealistega, siis see varajane sekkumine paraku ei saagi toimuda.
Ilmselt niimõnigi hiljem diagnoosi saanud lapsevanem on tagantjärele tark ja iseenda peale pahane, aga mis sellest enam kasu on. Ja tagatipuks, ega autist on autist ja jääb selleks, see varajane sekkumine ei muuda teda märkimisväärselt teistsuguseks. Oma erihuvid ja meelepärased tegevused leiab ta ikka. Kas nendes ka hilisemat tööalast rakenduslikkust on, on muidugi iseküsimus. Kõige tähtsam on talle pakkuda turvalist ja närve säästvat keskkonda, et ta niigi hell närvikava ei saaks kahjustatud. Kui ei talu sotsiaalsust, pole mõtet teda suurde kooli suruda, pigem on tark valida individuaalõpe jne.