Esileht Erivajadustega laps Mitu puudega last peres

Näitan 28 postitust - vahemik 31 kuni 58 (kokku 58 )

Teema: Mitu puudega last peres

Postitas:
Kägu

Kõige värskemad uuringud ja nende põhjal tehtud statistika näitab, et autismi taasesinemise sagedus on iga järgneva lapse puhul 18% (eeldusel, et lastel on samad vanemad). Seega on umbes üks viiest tõenäosus, et kui üks laps on autismiga, on ka õde-vend sama diagnoosiga.

Sellest on abi siis kui laste vanusevahed väga suureks jäetud, kuna autism tuvastatakse üldiselt kõige varem kusagil kolmanda eluaasta juures. Tihtipeale on lapsed juba sündinud ja siis avastatakse, et tegu on autistidega.

Mul ei aidanud ka see. Minu lastel on suured vanusevahed. Noorimal ja vanemal on 15 aastat. Aga kuna diagnoosi sai alles 16-aastaselt sisuliselt, olid selleks ajaks teised juba olemas. Teine laps sai diagnoosi aasta hiljem kui noorim sündis.

Peab ikka väga teadlik märkaja olema ja nii nagu mäletan, polnud vanema lapsega kuhugi geeniuuringutele ka võimalik saada. See ei käinud nii lihtsalt.

Tänasel päeval diagnoositakse oluliselt varem. 2-aastasel lapsel hiljemalt peaks vanem märkama, tavaliselt isegi oluliselt varem. Sealt edasi järjekorrad, et uuringutele saada, uuringute kestvus, kordusuuringud jne. Hiljemalt 4a peaks diagnoos tänapäeval ikka käes olema kui on autism, mitte ATH.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõige värskemad uuringud ja nende põhjal tehtud statistika näitab, et autismi taasesinemise sagedus on iga järgneva lapse puhul 18% (eeldusel, et lastel on samad vanemad). Seega on umbes üks viiest tõenäosus, et kui üks laps on autismiga, on ka õde-vend sama diagnoosiga.

Sellest on abi siis kui laste vanusevahed väga suureks jäetud, kuna autism tuvastatakse üldiselt kõige varem kusagil kolmanda eluaasta juures. Tihtipeale on lapsed juba sündinud ja siis avastatakse, et tegu on autistidega.

Mul ei aidanud ka see. Minu lastel on suured vanusevahed. Noorimal ja vanemal on 15 aastat. Aga kuna diagnoosi sai alles 16-aastaselt sisuliselt, olid selleks ajaks teised juba olemas. Teine laps sai diagnoosi aasta hiljem kui noorim sündis.

Peab ikka väga teadlik märkaja olema ja nii nagu mäletan, polnud vanema lapsega kuhugi geeniuuringutele ka võimalik saada. See ei käinud nii lihtsalt.

Tänasel päeval diagnoositakse oluliselt varem. 2-aastasel lapsel hiljemalt peaks vanem märkama, tavaliselt isegi oluliselt varem. Sealt edasi järjekorrad, et uuringutele saada, uuringute kestvus, kordusuuringud jne. Hiljemalt 4a peaks diagnoos tänapäeval ikka käes olema kui on autism, mitte ATH.

Enamasti on need koos. Ja autistlikud jooned peavad ikka väga tugevad olema kui 2-aastaselt juba märgatakse.Mis aega mõtled tänapäeva all?

Minu 13-aastane sai alles aasta tagasi autistlike joonte diagnoosi kuigi oleme temaga 7.eluaastast peale igasugu spetsialistide juures käinud. St kooli minnes hakkasid probleemid.Esialgu oli ATH diagnoos vaid. Lasteaeda läks ta mul kaheselt.

 

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõige värskemad uuringud ja nende põhjal tehtud statistika näitab, et autismi taasesinemise sagedus on iga järgneva lapse puhul 18% (eeldusel, et lastel on samad vanemad). Seega on umbes üks viiest tõenäosus, et kui üks laps on autismiga, on ka õde-vend sama diagnoosiga.

Sellest on abi siis kui laste vanusevahed väga suureks jäetud, kuna autism tuvastatakse üldiselt kõige varem kusagil kolmanda eluaasta juures. Tihtipeale on lapsed juba sündinud ja siis avastatakse, et tegu on autistidega.

Mul ei aidanud ka see. Minu lastel on suured vanusevahed. Noorimal ja vanemal on 15 aastat. Aga kuna diagnoosi sai alles 16-aastaselt sisuliselt, olid selleks ajaks teised juba olemas. Teine laps sai diagnoosi aasta hiljem kui noorim sündis.

Peab ikka väga teadlik märkaja olema ja nii nagu mäletan, polnud vanema lapsega kuhugi geeniuuringutele ka võimalik saada. See ei käinud nii lihtsalt.

Tänasel päeval diagnoositakse oluliselt varem. 2-aastasel lapsel hiljemalt peaks vanem märkama, tavaliselt isegi oluliselt varem. Sealt edasi järjekorrad, et uuringutele saada, uuringute kestvus, kordusuuringud jne. Hiljemalt 4a peaks diagnoos tänapäeval ikka käes olema kui on autism, mitte ATH.

Enamasti on need koos. Ja autistlikud jooned peavad ikka väga tugevad olema kui 2-aastaselt juba märgatakse.Mis aega mõtled tänapäeva all?

Minu 13-aastane sai alles aasta tagasi autistlike joonte diagnoosi kuigi oleme temaga 7.eluaastast peale igasugu spetsialistide juures käinud. St kooli minnes hakkasid probleemid.Esialgu oli ATH diagnoos vaid. Lasteaeda läks ta mul kaheselt.

Ei ole need enamasti koos. Kui alguses teie lugu lugesin, arvasin, et tegu NL ajaga. Mis diagnoos lapsel siis lõpuks on? Ametlik diagnoos. Autistlike joonte diagnoosi pole olemas. Autism see olla ei saa kui nii hilja diagnoositi ja keegi varem ei märganud.
Teie lugu on väga ebatüüpiline. Sellises vanuses esmane diagnoos saada… Enamasti saadakse see väikelapseeas, mistõttu need pädevuskeskused Tallinnas ja Tartus isegi ei võta vastu koolilapsi.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõige värskemad uuringud ja nende põhjal tehtud statistika näitab, et autismi taasesinemise sagedus on iga järgneva lapse puhul 18% (eeldusel, et lastel on samad vanemad). Seega on umbes üks viiest tõenäosus, et kui üks laps on autismiga, on ka õde-vend sama diagnoosiga.

Sellest on abi siis kui laste vanusevahed väga suureks jäetud, kuna autism tuvastatakse üldiselt kõige varem kusagil kolmanda eluaasta juures. Tihtipeale on lapsed juba sündinud ja siis avastatakse, et tegu on autistidega.

Mul ei aidanud ka see. Minu lastel on suured vanusevahed. Noorimal ja vanemal on 15 aastat. Aga kuna diagnoosi sai alles 16-aastaselt sisuliselt, olid selleks ajaks teised juba olemas. Teine laps sai diagnoosi aasta hiljem kui noorim sündis.

Peab ikka väga teadlik märkaja olema ja nii nagu mäletan, polnud vanema lapsega kuhugi geeniuuringutele ka võimalik saada. See ei käinud nii lihtsalt.

Tänasel päeval diagnoositakse oluliselt varem. 2-aastasel lapsel hiljemalt peaks vanem märkama, tavaliselt isegi oluliselt varem. Sealt edasi järjekorrad, et uuringutele saada, uuringute kestvus, kordusuuringud jne. Hiljemalt 4a peaks diagnoos tänapäeval ikka käes olema kui on autism, mitte ATH.

Enamasti on need koos. Ja autistlikud jooned peavad ikka väga tugevad olema kui 2-aastaselt juba märgatakse.Mis aega mõtled tänapäeva all?

Minu 13-aastane sai alles aasta tagasi autistlike joonte diagnoosi kuigi oleme temaga 7.eluaastast peale igasugu spetsialistide juures käinud. St kooli minnes hakkasid probleemid.Esialgu oli ATH diagnoos vaid. Lasteaeda läks ta mul kaheselt.

Ei ole need enamasti koos. Kui alguses teie lugu lugesin, arvasin, et tegu NL ajaga. Mis diagnoos lapsel siis lõpuks on? Ametlik diagnoos. Autistlike joonte diagnoosi pole olemas. Autism see olla ei saa kui nii hilja diagnoositi ja keegi varem ei märganud.

Teie lugu on väga ebatüüpiline. Sellises vanuses esmane diagnoos saada… Enamasti saadakse see väikelapseeas, mistõttu need pädevuskeskused Tallinnas ja Tartus isegi ei võta vastu koolilapsi.

Ka tavaintellektiga laps võib olla autistlike joontega. Ma ei räägi siin lapseea autismist, see spekter on väga lai. Vahepeal nimetati aspergerideks neid autistlikke lapsi kellel ei ole vaimupuuet.

Sa vist mõtlesid vaimupuudega autiste kellel autism lisaks muudele tervisehädadele.

Mis pädevuskeskus? Kas aastatagune PERHi psühhiaatri diagnoos pole piisavalt pädev? On veel mingid eraldi pädevuskeskused?

Minu teisele lapsele, 20-aastasele pandi autistlike joonte ehk tol ajal aspergerluse diagnoos Tallinna lastehaigla psühhiaatri poolt ja just nimelt 9-aastaselt mitte väikelapseeas. See peaks ikka väga pädev koht olema.

Ma emana tõesti ei hakka täpseid meditsiinilisi koode siia kirjutama. Aga autistlikud nad on ja ka puudega.

 

 

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõige värskemad uuringud ja nende põhjal tehtud statistika näitab, et autismi taasesinemise sagedus on iga järgneva lapse puhul 18% (eeldusel, et lastel on samad vanemad). Seega on umbes üks viiest tõenäosus, et kui üks laps on autismiga, on ka õde-vend sama diagnoosiga.

Sellest on abi siis kui laste vanusevahed väga suureks jäetud, kuna autism tuvastatakse üldiselt kõige varem kusagil kolmanda eluaasta juures. Tihtipeale on lapsed juba sündinud ja siis avastatakse, et tegu on autistidega.

Mul ei aidanud ka see. Minu lastel on suured vanusevahed. Noorimal ja vanemal on 15 aastat. Aga kuna diagnoosi sai alles 16-aastaselt sisuliselt, olid selleks ajaks teised juba olemas. Teine laps sai diagnoosi aasta hiljem kui noorim sündis.

Peab ikka väga teadlik märkaja olema ja nii nagu mäletan, polnud vanema lapsega kuhugi geeniuuringutele ka võimalik saada. See ei käinud nii lihtsalt.

Tänasel päeval diagnoositakse oluliselt varem. 2-aastasel lapsel hiljemalt peaks vanem märkama, tavaliselt isegi oluliselt varem. Sealt edasi järjekorrad, et uuringutele saada, uuringute kestvus, kordusuuringud jne. Hiljemalt 4a peaks diagnoos tänapäeval ikka käes olema kui on autism, mitte ATH.

Enamasti on need koos. Ja autistlikud jooned peavad ikka väga tugevad olema kui 2-aastaselt juba märgatakse.Mis aega mõtled tänapäeva all?

Minu 13-aastane sai alles aasta tagasi autistlike joonte diagnoosi kuigi oleme temaga 7.eluaastast peale igasugu spetsialistide juures käinud. St kooli minnes hakkasid probleemid.Esialgu oli ATH diagnoos vaid. Lasteaeda läks ta mul kaheselt.

Ei ole need enamasti koos. Kui alguses teie lugu lugesin, arvasin, et tegu NL ajaga. Mis diagnoos lapsel siis lõpuks on? Ametlik diagnoos. Autistlike joonte diagnoosi pole olemas. Autism see olla ei saa kui nii hilja diagnoositi ja keegi varem ei märganud.

Teie lugu on väga ebatüüpiline. Sellises vanuses esmane diagnoos saada… Enamasti saadakse see väikelapseeas, mistõttu need pädevuskeskused Tallinnas ja Tartus isegi ei võta vastu koolilapsi.

Ka tavaintellektiga laps võib olla autistlike joontega. Ma ei räägi siin lapseea autismist, see spekter on väga lai. Vahepeal nimetati aspergerideks neid autistlikke lapsi kellel ei ole vaimupuuet.

Sa vist mõtlesid vaimupuudega autiste kellel autism lisaks muudele tervisehädadele.

Mis pädevuskeskus? Kas aastatagune PERHi psühhiaatri diagnoos pole piisavalt pädev? On veel mingid eraldi pädevuskeskused?

Minu teisele lapsele, 20-aastasele pandi autistlike joonte ehk tol ajal aspergerluse diagnoos Tallinna lastehaigla psühhiaatri poolt ja just nimelt 9-aastaselt mitte väikelapseeas. See peaks ikka väga pädev koht olema.

Ma emana tõesti ei hakka täpseid meditsiinilisi koode siia kirjutama. Aga autistlikud nad on ja ka puudega.

See kommentaar tekitab lisaks eelnevatele kahtlustele mul üsna kindla veendumuse, et tegu on trolliga. 1.) Sul on kaks puudega last ja need pädevuskeskused tulevad uudisena? Infona, et Tallinna oma tegutsebki LH küljes.

2.) Erinevad terminid, diagnoosid omavahel täiesti sassis

3.) Nii kerge diagnoosiga ei anta tänapäeval kellelegi puuet.

+3
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõige värskemad uuringud ja nende põhjal tehtud statistika näitab, et autismi taasesinemise sagedus on iga järgneva lapse puhul 18% (eeldusel, et lastel on samad vanemad). Seega on umbes üks viiest tõenäosus, et kui üks laps on autismiga, on ka õde-vend sama diagnoosiga.

Sellest on abi siis kui laste vanusevahed väga suureks jäetud, kuna autism tuvastatakse üldiselt kõige varem kusagil kolmanda eluaasta juures. Tihtipeale on lapsed juba sündinud ja siis avastatakse, et tegu on autistidega.

Mul ei aidanud ka see. Minu lastel on suured vanusevahed. Noorimal ja vanemal on 15 aastat. Aga kuna diagnoosi sai alles 16-aastaselt sisuliselt, olid selleks ajaks teised juba olemas. Teine laps sai diagnoosi aasta hiljem kui noorim sündis.

Peab ikka väga teadlik märkaja olema ja nii nagu mäletan, polnud vanema lapsega kuhugi geeniuuringutele ka võimalik saada. See ei käinud nii lihtsalt.

Tänasel päeval diagnoositakse oluliselt varem. 2-aastasel lapsel hiljemalt peaks vanem märkama, tavaliselt isegi oluliselt varem. Sealt edasi järjekorrad, et uuringutele saada, uuringute kestvus, kordusuuringud jne. Hiljemalt 4a peaks diagnoos tänapäeval ikka käes olema kui on autism, mitte ATH.

Enamasti on need koos. Ja autistlikud jooned peavad ikka väga tugevad olema kui 2-aastaselt juba märgatakse.Mis aega mõtled tänapäeva all?

Minu 13-aastane sai alles aasta tagasi autistlike joonte diagnoosi kuigi oleme temaga 7.eluaastast peale igasugu spetsialistide juures käinud. St kooli minnes hakkasid probleemid.Esialgu oli ATH diagnoos vaid. Lasteaeda läks ta mul kaheselt.

Ei ole need enamasti koos. Kui alguses teie lugu lugesin, arvasin, et tegu NL ajaga. Mis diagnoos lapsel siis lõpuks on? Ametlik diagnoos. Autistlike joonte diagnoosi pole olemas. Autism see olla ei saa kui nii hilja diagnoositi ja keegi varem ei märganud.

Teie lugu on väga ebatüüpiline. Sellises vanuses esmane diagnoos saada… Enamasti saadakse see väikelapseeas, mistõttu need pädevuskeskused Tallinnas ja Tartus isegi ei võta vastu koolilapsi.

Ka tavaintellektiga laps võib olla autistlike joontega. Ma ei räägi siin lapseea autismist, see spekter on väga lai. Vahepeal nimetati aspergerideks neid autistlikke lapsi kellel ei ole vaimupuuet.

Sa vist mõtlesid vaimupuudega autiste kellel autism lisaks muudele tervisehädadele.

Mis pädevuskeskus? Kas aastatagune PERHi psühhiaatri diagnoos pole piisavalt pädev? On veel mingid eraldi pädevuskeskused?

Minu teisele lapsele, 20-aastasele pandi autistlike joonte ehk tol ajal aspergerluse diagnoos Tallinna lastehaigla psühhiaatri poolt ja just nimelt 9-aastaselt mitte väikelapseeas. See peaks ikka väga pädev koht olema.

Ma emana tõesti ei hakka täpseid meditsiinilisi koode siia kirjutama. Aga autistlikud nad on ja ka puudega.

See kommentaar tekitab lisaks eelnevatele kahtlustele mul üsna kindla veendumuse, et tegu on trolliga. 1.) Sul on kaks puudega last ja need pädevuskeskused tulevad uudisena? Infona, et Tallinna oma tegutsebki LH küljes.

2.) Erinevad terminid, diagnoosid omavahel täiesti sassis

3.) Nii kerge diagnoosiga ei anta tänapäeval kellelegi puuet.

Ometi on neil puue, täiskasvanul ka töövõime puudus. Ja vean teda teraapiaid pidi.

Ma ei ole troll. Otsisin siis digiloost lapse diagnoosi- F84.1 atüüpiline autism. Pandud aasta tagasi. Ja laps pole käinud kordagi Tallinna lastehaiglas psühhiaatri juures. Nn pädevuskeskuses.

Käib mul praegu tavakoolis.

Siinne kirjutaja vist on näinud vaid Vihmamehe filmi…

Ka Elon Musk pidavat olema autist…

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Autism see olla ei saa kui nii hilja diagnoositi ja keegi varem ei märganud.

Autism pole tänapäevases tõlgenduses enam laia spektriga?

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Autismi ei pruugi väga varakult märgata eriti kui normintellektiga laps või tunnused ei ole väga silmatorkavad. Autism ei ole nüüd nii väga ka levinud, et kohe autismi kahtlustama hakatakse, eriti kui see on peres esimene laps või vanem laps on tavalaps. Kui peres pole varem autiste olnud, siis vanemad ei teagi millised jooned viitavad autismile. Mina pidin ka guugeldama mida tähendas lasteaia iseloomustuses sõna kajakõne. Polnud varem kuulnud.

Minu laps läks lasteaeda kui oli 2. Mina ei saanud midagi aru. Lapsed on väga erinevad ja midagi eriti kummalist silma ei hakanud. Kõne oli jah hiline, potil hakkas natuke hiljem käima kui vanem laps, inglise keele sõnade kasutamise panin andekuse arvele jne. Erinevus tuli selgemalt esile peale sõimerühma. Sageli ilmnevadki jooned kollektiivis ja just vanuse kasvades kui erinevus tavalastest rohkem silma hakkab. Kodus on väike pere, laps saab olla omaette, puhata, temaga suheldakse indviduaalselt ja eripära ei hakka nii silma. Usun, et tänapäeval ollakse märkide märkamisel ja kohe spetsialistide juurde suunamisel agaramad kui 15-20 aastat tagasi. Teadlikkus on tõusnud.

 

 

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõige värskemad uuringud ja nende põhjal tehtud statistika näitab, et autismi taasesinemise sagedus on iga järgneva lapse puhul 18% (eeldusel, et lastel on samad vanemad). Seega on umbes üks viiest tõenäosus, et kui üks laps on autismiga, on ka õde-vend sama diagnoosiga.

Sellest on abi siis kui laste vanusevahed väga suureks jäetud, kuna autism tuvastatakse üldiselt kõige varem kusagil kolmanda eluaasta juures. Tihtipeale on lapsed juba sündinud ja siis avastatakse, et tegu on autistidega.

Ehk siis kui just erandjuhtum pole, kus vanemad ja ümbritsevad spetsialistid x aastait ei märka ilmselgelt puudega lapsi, siis hoidke oma laste kindlatel näitajatel silma peal ja kui on eelnevalt suguvõsas pervasiivseid arenguhäireid vm, siis ehk õnnestub ka geneetiku juurde saada.

https://www.lastehaigla.ee/public/vaimse_tervise_keskus/V2ikalaste_arenguh2ired_K6iva.pdf

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Õnneks on tänapäeval teadlikkus autismi osas tunduvalt tõusnud, aga siiski paratamatult on lapsevanemaid, kel selle teemaga kokkupuude puudub ja lihtsalt ei oska selliseid seoseid näha. Eriti esimese lapse puhul. Jah, areneb aeglasemalt, kõne ei tule, ei ole seltsiv, valib toite, mäng on rutiinne, ei talu uusi olukordi jne. Aga arvestades kui palju on erinevaid iseloome ja lisaks igasuguseid nn kohutavate kaheste kiiksusid, siis vabalt lähevad paljud asjad selle kraesse ja kui veel vanaema või kergekäeline perearst kõrvalt ütleb, et küll kasvab välja, eks siis see väärt aeg, mil võinuks sekkuda, lihtsalt paraku venibki. Eks rahvasuugi räägib, et poisid arenevad aeglasemalt, hakkavad hiljem rääkima jmt.

Kui autist oma tujukusega keeldub laste kollektiivi minemast ja ei teki sotsiaalsuse ja arengu võrdlust samaealistega, siis see varajane sekkumine paraku ei saagi toimuda.

Ilmselt niimõnigi hiljem diagnoosi saanud lapsevanem on tagantjärele tark ja iseenda peale pahane, aga mis sellest enam kasu on. Ja tagatipuks, ega autist on autist ja jääb selleks, see varajane sekkumine ei muuda teda märkimisväärselt teistsuguseks. Oma erihuvid ja meelepärased tegevused leiab ta ikka. Kas nendes ka hilisemat tööalast rakenduslikkust on, on muidugi iseküsimus. Kõige tähtsam on talle pakkuda turvalist ja närve säästvat keskkonda, et ta niigi hell närvikava ei saaks kahjustatud. Kui ei talu sotsiaalsust, pole mõtet teda suurde kooli suruda, pigem on tark valida individuaalõpe jne.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõige värskemad uuringud ja nende põhjal tehtud statistika näitab, et autismi taasesinemise sagedus on iga järgneva lapse puhul 18% (eeldusel, et lastel on samad vanemad). Seega on umbes üks viiest tõenäosus, et kui üks laps on autismiga, on ka õde-vend sama diagnoosiga.

Sellest on abi siis kui laste vanusevahed väga suureks jäetud, kuna autism tuvastatakse üldiselt kõige varem kusagil kolmanda eluaasta juures. Tihtipeale on lapsed juba sündinud ja siis avastatakse, et tegu on autistidega.

Ehk siis kui just erandjuhtum pole, kus vanemad ja ümbritsevad spetsialistid x aastait ei märka ilmselgelt puudega lapsi, siis hoidke oma laste kindlatel näitajatel silma peal ja kui on eelnevalt suguvõsas pervasiivseid arenguhäireid vm, siis ehk õnnestub ka geneetiku juurde saada.

https://www.lastehaigla.ee/public/vaimse_tervise_keskus/V2ikalaste_arenguh2ired_K6iva.pdf

Mina isiklikult arvan, et teadmine saada autistlik laps poleks mind temast raseduse ajal loobuma pannud. Minu suguvõsa nö joontega liikmed on näiteks kunstis ja muusikas andekad. Sh ka minu laps. Jah ta on sotsiaalselt ebaküps aga see mida ta joonistab, loob on super.  Maailm oleks ikka väga igav kui kõik oleksid ühetaolised. St eelnevalt range geneetilise analüüsi läbinud. Ja mis siis saab kui vaatamata eelnevale kodutööle sünnib ikkagi puudega laps?

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõige värskemad uuringud ja nende põhjal tehtud statistika näitab, et autismi taasesinemise sagedus on iga järgneva lapse puhul 18% (eeldusel, et lastel on samad vanemad). Seega on umbes üks viiest tõenäosus, et kui üks laps on autismiga, on ka õde-vend sama diagnoosiga.

Sellest on abi siis kui laste vanusevahed väga suureks jäetud, kuna autism tuvastatakse üldiselt kõige varem kusagil kolmanda eluaasta juures. Tihtipeale on lapsed juba sündinud ja siis avastatakse, et tegu on autistidega.

Ehk siis kui just erandjuhtum pole, kus vanemad ja ümbritsevad spetsialistid x aastait ei märka ilmselgelt puudega lapsi, siis hoidke oma laste kindlatel näitajatel silma peal ja kui on eelnevalt suguvõsas pervasiivseid arenguhäireid vm, siis ehk õnnestub ka geneetiku juurde saada.

https://www.lastehaigla.ee/public/vaimse_tervise_keskus/V2ikalaste_arenguh2ired_K6iva.pdf

Mina isiklikult arvan, et teadmine saada autistlik laps poleks mind temast raseduse ajal loobuma pannud. Minu suguvõsa nö joontega liikmed on näiteks kunstis ja muusikas andekad. Sh ka minu laps. Jah ta on sotsiaalselt ebaküps aga see mida ta joonistab, loob on super. Maailm oleks ikka väga igav kui kõik oleksid ühetaolised. St eelnevalt range geneetilise analüüsi läbinud. Ja mis siis saab kui vaatamata eelnevale kodutööle sünnib ikkagi puudega laps?

Andekus on ainult üks pool ja seda pole kõigil. Nähes, kuidas puudega lapse sünd inimesi ja peresid lõhub, kuidas hooldajad oma karjääri, tervise ja elukvaliteedi ohverdavad, rääkimata teistest õdedest-vendadest ma ei sünnitaks elus puudega last kui mul oleks see valik. Sealjuures mulle meeldivad nad väga, valisin oma teiseks erialaks nendega töötamise. Lihtsalt Eestis on puuetega lapsega pered jäetud unarusse.

+12
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõige värskemad uuringud ja nende põhjal tehtud statistika näitab, et autismi taasesinemise sagedus on iga järgneva lapse puhul 18% (eeldusel, et lastel on samad vanemad). Seega on umbes üks viiest tõenäosus, et kui üks laps on autismiga, on ka õde-vend sama diagnoosiga.

Sellest on abi siis kui laste vanusevahed väga suureks jäetud, kuna autism tuvastatakse üldiselt kõige varem kusagil kolmanda eluaasta juures. Tihtipeale on lapsed juba sündinud ja siis avastatakse, et tegu on autistidega.

Ehk siis kui just erandjuhtum pole, kus vanemad ja ümbritsevad spetsialistid x aastait ei märka ilmselgelt puudega lapsi, siis hoidke oma laste kindlatel näitajatel silma peal ja kui on eelnevalt suguvõsas pervasiivseid arenguhäireid vm, siis ehk õnnestub ka geneetiku juurde saada.

https://www.lastehaigla.ee/public/vaimse_tervise_keskus/V2ikalaste_arenguh2ired_K6iva.pdf

Mina isiklikult arvan, et teadmine saada autistlik laps poleks mind temast raseduse ajal loobuma pannud. Minu suguvõsa nö joontega liikmed on näiteks kunstis ja muusikas andekad. Sh ka minu laps. Jah ta on sotsiaalselt ebaküps aga see mida ta joonistab, loob on super. Maailm oleks ikka väga igav kui kõik oleksid ühetaolised. St eelnevalt range geneetilise analüüsi läbinud. Ja mis siis saab kui vaatamata eelnevale kodutööle sünnib ikkagi puudega laps?

Andekus on ainult üks pool ja seda pole kõigil. Nähes, kuidas puudega lapse sünd inimesi ja peresid lõhub, kuidas hooldajad oma karjääri, tervise ja elukvaliteedi ohverdavad, rääkimata teistest õdedest-vendadest ma ei sünnitaks elus puudega last kui mul oleks see valik. Sealjuures mulle meeldivad nad väga, valisin oma teiseks erialaks nendega töötamise. Lihtsalt Eestis on puuetega lapsega pered jäetud unarusse.

Puue on ikka väga lai mõiste, mis tähendab nad meeldivad väga?Iga lapsega omad rõõmud ja mured.  Vist õnneks pole see tänapäeval veel võimalik, et sünnivad vaid normikeskmised inimesed.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõige värskemad uuringud ja nende põhjal tehtud statistika näitab, et autismi taasesinemise sagedus on iga järgneva lapse puhul 18% (eeldusel, et lastel on samad vanemad). Seega on umbes üks viiest tõenäosus, et kui üks laps on autismiga, on ka õde-vend sama diagnoosiga.

Sellest on abi siis kui laste vanusevahed väga suureks jäetud, kuna autism tuvastatakse üldiselt kõige varem kusagil kolmanda eluaasta juures. Tihtipeale on lapsed juba sündinud ja siis avastatakse, et tegu on autistidega.

Ehk siis kui just erandjuhtum pole, kus vanemad ja ümbritsevad spetsialistid x aastait ei märka ilmselgelt puudega lapsi, siis hoidke oma laste kindlatel näitajatel silma peal ja kui on eelnevalt suguvõsas pervasiivseid arenguhäireid vm, siis ehk õnnestub ka geneetiku juurde saada.

https://www.lastehaigla.ee/public/vaimse_tervise_keskus/V2ikalaste_arenguh2ired_K6iva.pdf

Mina isiklikult arvan, et teadmine saada autistlik laps poleks mind temast raseduse ajal loobuma pannud. Minu suguvõsa nö joontega liikmed on näiteks kunstis ja muusikas andekad. Sh ka minu laps. Jah ta on sotsiaalselt ebaküps aga see mida ta joonistab, loob on super. Maailm oleks ikka väga igav kui kõik oleksid ühetaolised. St eelnevalt range geneetilise analüüsi läbinud. Ja mis siis saab kui vaatamata eelnevale kodutööle sünnib ikkagi puudega laps?

Andekus on ainult üks pool ja seda pole kõigil. Nähes, kuidas puudega lapse sünd inimesi ja peresid lõhub, kuidas hooldajad oma karjääri, tervise ja elukvaliteedi ohverdavad, rääkimata teistest õdedest-vendadest ma ei sünnitaks elus puudega last kui mul oleks see valik. Sealjuures mulle meeldivad nad väga, valisin oma teiseks erialaks nendega töötamise. Lihtsalt Eestis on puuetega lapsega pered jäetud unarusse.

Puue on ikka väga lai mõiste, mis tähendab nad meeldivad väga?Iga lapsega omad rõõmud ja mured. Vist õnneks pole see tänapäeval veel võimalik, et sünnivad vaid normikeskmised inimesed.

Me räägime autistidest. Kui autistile määratakse puue, peab ta olema selline, kes ei saa ilma pideva abita hakkama. Tänasel päeval määratakse puue väga raskelt. Ise kasvatan samuti autisti ja sellist, kel on raske puue. Armastan teda kogu südamest, ta on meie päikeselaps. Aga kui ma oleks varem teadnud, ei oleks ma tema enda, meie ja teiste laste tõttu teda sünnitanud. Rõõmud jah. Aga rõõmud on ka nö “normaalse” lapsega. Samas muresid sellisel skaalal üldiselt pole kui just mõnd traagilist õnnetust ei juhtu. Sellest ei ole kaitstud ka autistlik laps. Mis saab autistist kui meid enam pole? Ta ei saa elus iseseisvalt hakkama, terendab kõhe hooldekodu. Olen töötanud ühes ja näen, milline seis seal on praegu. Loodetavasti on paarikümne aasta pärast parem, aga sellegipoolest inimene, kes on harjunud olema lähedastega, tunneb et ta justkui hüljatakse. Nad pole ju lollid. Teised õed-vennad on saanud võib-olla 1/3 tähelepanust, kuna kõik läheb autistile. Üks lastest vihkab oma venda. Teine õnneks mitte. Teraapiad ei ole aidanud, viha venna vastu on niivõrd suur. Meie ise saame hakkama, kuna vanemad ju peavad saama, eks? Kuniks enam ei saa. Tervis on kehvapoolne, mõlemad depressioonis, üks meist loobus tasuvast töökohast ja jäi autisti tõttu koduseks aastateks, aga vähemalt oleme koos. Enamasti lasevad mehed jalga. Mis tähendab, nad meeldivad väga? Seda, et oleks minu teha, siis ma kustutaks selle haige ühiskonna ümbert ära ja teeksin nii, et kõik oleks sellised nagu erikoolides on. Siirad, uudishimulikud, otsekohesed, naeratavad… 🙂 Et see oleks uus “normaalne” ja praegune “normaalne” muutuks ebanormaalseks, kuna ainus vahe neil tegelikult ju ongi see, et ühtesid “normaalseid” on vähem. Kui keegi aru saab, mida ma silmas pean. Nii ma mõtlen.

+16
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

See viimane kommentaar on pigem seetõttu, et tagantjärgi tarkus ja kogemus.

Eks puudeid on igasuguseid ja raske puue ei tähenda tingimata, et ta ei tule toime ühiskonnas ilma vanemateta. Minu autist sai täiskasvanuna raske asemel keskmise puude, tal on puuduv töövõime aga käib osaajaga tööl ning osaleb igasugu tegevustes Tallinna klubimajas. Tõenäoliselt on tema tulevik kuskil kogukonnakeskuses või toetatud elamine. Mitte hooldekodu.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See viimane kommentaar on pigem seetõttu, et tagantjärgi tarkus ja kogemus.

Eks puudeid on igasuguseid ja raske puue ei tähenda tingimata, et ta ei tule toime ühiskonnas ilma vanemateta. Minu autist sai täiskasvanuna raske asemel keskmise puude, tal on puuduv töövõime aga käib osaajaga tööl ning osaleb igasugu tegevustes Tallinna klubimajas. Tõenäoliselt on tema tulevik kuskil kogukonnakeskuses või toetatud elamine. Mitte hooldekodu.

Tänasel päeval saavad jalutud, kel varem oli sügav puue, ka järsku raske puude ja varasemad raske puudega lapsed/täiskasvanud keskmise puude või suisa ei tuvastatagi puuet. See on massiline. Inimene ise ei pruugi sugugi paremini hakkama saada, lihtsalt keegi otsustas, et meie puuetega inimeste kvoot on täis.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See viimane kommentaar on pigem seetõttu, et tagantjärgi tarkus ja kogemus.

Eks puudeid on igasuguseid ja raske puue ei tähenda tingimata, et ta ei tule toime ühiskonnas ilma vanemateta. Minu autist sai täiskasvanuna raske asemel keskmise puude, tal on puuduv töövõime aga käib osaajaga tööl ning osaleb igasugu tegevustes Tallinna klubimajas. Tõenäoliselt on tema tulevik kuskil kogukonnakeskuses või toetatud elamine. Mitte hooldekodu.

Tänasel päeval saavad jalutud, kel varem oli sügav puue, ka järsku raske puude ja varasemad raske puudega lapsed/täiskasvanud keskmise puude või suisa ei tuvastatagi puuet. See on massiline. Inimene ise ei pruugi sugugi paremini hakkama saada, lihtsalt keegi otsustas, et meie puuetega inimeste kvoot on täis.

Just täpselt nii see on paraku, kuna kõik taandub riigi rahakotile… Need, kes täna puude saavad, on ikkagi raskes seisus inimesed. Selge pilguga, akadeemiliselt toimiv autist täna  puuet endale pigem ikka ei saa. Hea, et diagnoositudki saab.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu suguvõsa nö joontega liikmed on näiteks kunstis ja muusikas andekad. Sh ka minu laps. Jah ta on sotsiaalselt ebaküps aga see mida ta joonistab, loob on super.

Kas see siis on nii suurel määral pärilik, et suguvõsas esineb veel?

 

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõige värskemad uuringud ja nende põhjal tehtud statistika näitab, et autismi taasesinemise sagedus on iga järgneva lapse puhul 18% (eeldusel, et lastel on samad vanemad). Seega on umbes üks viiest tõenäosus, et kui üks laps on autismiga, on ka õde-vend sama diagnoosiga.

Sellest on abi siis kui laste vanusevahed väga suureks jäetud, kuna autism tuvastatakse üldiselt kõige varem kusagil kolmanda eluaasta juures. Tihtipeale on lapsed juba sündinud ja siis avastatakse, et tegu on autistidega.

Ehk siis kui just erandjuhtum pole, kus vanemad ja ümbritsevad spetsialistid x aastait ei märka ilmselgelt puudega lapsi, siis hoidke oma laste kindlatel näitajatel silma peal ja kui on eelnevalt suguvõsas pervasiivseid arenguhäireid vm, siis ehk õnnestub ka geneetiku juurde saada.

https://www.lastehaigla.ee/public/vaimse_tervise_keskus/V2ikalaste_arenguh2ired_K6iva.pdf

Mina isiklikult arvan, et teadmine saada autistlik laps poleks mind temast raseduse ajal loobuma pannud. Minu suguvõsa nö joontega liikmed on näiteks kunstis ja muusikas andekad. Sh ka minu laps. Jah ta on sotsiaalselt ebaküps aga see mida ta joonistab, loob on super. Maailm oleks ikka väga igav kui kõik oleksid ühetaolised. St eelnevalt range geneetilise analüüsi läbinud. Ja mis siis saab kui vaatamata eelnevale kodutööle sünnib ikkagi puudega laps?

Andekus on ainult üks pool ja seda pole kõigil. Nähes, kuidas puudega lapse sünd inimesi ja peresid lõhub, kuidas hooldajad oma karjääri, tervise ja elukvaliteedi ohverdavad, rääkimata teistest õdedest-vendadest ma ei sünnitaks elus puudega last kui mul oleks see valik. Sealjuures mulle meeldivad nad väga, valisin oma teiseks erialaks nendega töötamise. Lihtsalt Eestis on puuetega lapsega pered jäetud unarusse.

Puue on ikka väga lai mõiste, mis tähendab nad meeldivad väga?Iga lapsega omad rõõmud ja mured. Vist õnneks pole see tänapäeval veel võimalik, et sünnivad vaid normikeskmised inimesed.

Me räägime autistidest. Kui autistile määratakse puue, peab ta olema selline, kes ei saa ilma pideva abita hakkama. Tänasel päeval määratakse puue väga raskelt. Ise kasvatan samuti autisti ja sellist, kel on raske puue. Armastan teda kogu südamest, ta on meie päikeselaps. Aga kui ma oleks varem teadnud, ei oleks ma tema enda, meie ja teiste laste tõttu teda sünnitanud. Rõõmud jah. Aga rõõmud on ka nö “normaalse” lapsega. Samas muresid sellisel skaalal üldiselt pole kui just mõnd traagilist õnnetust ei juhtu. Sellest ei ole kaitstud ka autistlik laps. Mis saab autistist kui meid enam pole? Ta ei saa elus iseseisvalt hakkama, terendab kõhe hooldekodu. Olen töötanud ühes ja näen, milline seis seal on praegu. Loodetavasti on paarikümne aasta pärast parem, aga sellegipoolest inimene, kes on harjunud olema lähedastega, tunneb et ta justkui hüljatakse. Nad pole ju lollid. Teised õed-vennad on saanud võib-olla 1/3 tähelepanust, kuna kõik läheb autistile. Üks lastest vihkab oma venda. Teine õnneks mitte. Teraapiad ei ole aidanud, viha venna vastu on niivõrd suur. Meie ise saame hakkama, kuna vanemad ju peavad saama, eks? Kuniks enam ei saa. Tervis on kehvapoolne, mõlemad depressioonis, üks meist loobus tasuvast töökohast ja jäi autisti tõttu koduseks aastateks, aga vähemalt oleme koos. Enamasti lasevad mehed jalga. Mis tähendab, nad meeldivad väga? Seda, et oleks minu teha, siis ma kustutaks selle haige ühiskonna ümbert ära ja teeksin nii, et kõik oleks sellised nagu erikoolides on. Siirad, uudishimulikud, otsekohesed, naeratavad… 🙂 Et see oleks uus “normaalne” ja praegune “normaalne” muutuks ebanormaalseks, kuna ainus vahe neil tegelikult ju ongi see, et ühtesid “normaalseid” on vähem. Kui keegi aru saab, mida ma silmas pean. Nii ma mõtlen.

Olen sattunud instagrammis kontodele, kus kajastatakse oma puudega last. Paljudel juhtudel selgub, et nad on sünnitanud puudega lapse teadlikult, st kõrvalekalle on raseduse ajal piisavalt varakult selgunud, aga on otsustatud siiski sünnitada. Osadel on lapsed sellise puudega, et nad on täiesti lamavad ja hingavad ainult masinate abil või mõne geenirikkega, mille puhul enamus surevad juba lapseeas. Ja samas tehakse postitus, kus öeldakse, et mina tegin otsuse see laps alles jätta, loodetavasti teed sina sama otsuse, kui sellise valiku ette satud. Mina sellist asja ausalt öeldes ei mõista.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu suguvõsa nö joontega liikmed on näiteks kunstis ja muusikas andekad. Sh ka minu laps. Jah ta on sotsiaalselt ebaküps aga see mida ta joonistab, loob on super.

Kas see siis on nii suurel määral pärilik, et suguvõsas esineb veel?

Võib nii olla kuna minu lastel on.

Vbl meie suguvõsa teisi andekaid pole diagnoositud. Saavad sel määral hakkama, et pole vaja olnud. Kõrvaltvaatajana leian neil samu jooni.

Ühe lähisugulase lapsel küll on diagnoos ka.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu suguvõsa nö joontega liikmed on näiteks kunstis ja muusikas andekad. Sh ka minu laps. Jah ta on sotsiaalselt ebaküps aga see mida ta joonistab, loob on super.

Kas see siis on nii suurel määral pärilik, et suguvõsas esineb veel?

Jah. Kõik autistide ja ATHde vanemad nt saavad saatekirja geneetiku juurde. Juba ühe lapse puhul. Minul on perekonnas mitmeid esindajaid sh ma ise, paraku diagnoosi enamik neist saanud alles täiskasvanueas, lapsi on meil suguvõsas üldse vähe. 30a tagasi oli ATHga laps lihtsalt ulakas ja loll (ei suutnud ju keskenduda koolis) ja autist veidrik. Peale diagnoosi mina isiklikult hindasin kogu oma eelneva elu ümber ja sain lõpuks aru, mis toimunud oli. Õigete ravimite abil kadusid ka enda igapäevased probleemid ning mõistan last paremini.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui esimesel lapsel on probleem, siis enamasti  otsitakse ja  leitakse sellele loogiline põhjendus, näit oli ema raseduse ajal haige, sünnitus keeruline vms, sageli toetavad seda ka spetsialistid, sest kes ikka täpselt öelda oskab. Kui peale teise haige lapse sündi hakatakse aru saama, et tõenäoliselt on põhjus  pärilik, siis lapsi “tagasi” ei saada.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu suguvõsa nö joontega liikmed on näiteks kunstis ja muusikas andekad. Sh ka minu laps. Jah ta on sotsiaalselt ebaküps aga see mida ta joonistab, loob on super.

Kas see siis on nii suurel määral pärilik, et suguvõsas esineb veel?

Jah. Kõik autistide ja ATHde vanemad nt saavad saatekirja geneetiku juurde. Juba ühe lapse puhul. Minul on perekonnas mitmeid esindajaid sh ma ise, paraku diagnoosi enamik neist saanud alles täiskasvanueas, lapsi on meil suguvõsas üldse vähe. 30a tagasi oli ATHga laps lihtsalt ulakas ja loll (ei suutnud ju keskenduda koolis) ja autist veidrik. Peale diagnoosi mina isiklikult hindasin kogu oma eelneva elu ümber ja sain lõpuks aru, mis toimunud oli. Õigete ravimite abil kadusid ka enda igapäevased probleemid ning mõistan last paremini.

Alates mis ajast? Mul on 16aastane autist, diagnoosi sai 10aastaselt, mina mingit suunamist geneetiku juurde ei saanud.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu suguvõsa nö joontega liikmed on näiteks kunstis ja muusikas andekad. Sh ka minu laps. Jah ta on sotsiaalselt ebaküps aga see mida ta joonistab, loob on super.

Kas see siis on nii suurel määral pärilik, et suguvõsas esineb veel?

Jah. Kõik autistide ja ATHde vanemad nt saavad saatekirja geneetiku juurde. Juba ühe lapse puhul. Minul on perekonnas mitmeid esindajaid sh ma ise, paraku diagnoosi enamik neist saanud alles täiskasvanueas, lapsi on meil suguvõsas üldse vähe. 30a tagasi oli ATHga laps lihtsalt ulakas ja loll (ei suutnud ju keskenduda koolis) ja autist veidrik. Peale diagnoosi mina isiklikult hindasin kogu oma eelneva elu ümber ja sain lõpuks aru, mis toimunud oli. Õigete ravimite abil kadusid ka enda igapäevased probleemid ning mõistan last paremini.

Alates mis ajast? Mul on 16aastane autist, diagnoosi sai 10aastaselt, mina mingit suunamist geneetiku juurde ei saanud.

Ma ka pole saanud mitte ühtegi suunamist. Aasta tagasi pandi ka kolmandale lapsele see diagnoos. Teistel on juba aastast 2010.

Äkki siis kui otsustaksin veel sünnitada?

Pole enam võimalik järgi proovida kuna pole selles eas enam.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen aastaid autistlike ja ATH lastega töötanud psühholoog ja ütlen ausalt, et juba esimesel kohtumisel lapsega on aru saada, et midagi on nihkes, ka siis kui laps tuleb hoopis teist laadi probleemiga. Või näiteks kusagil laste sünnipäeval on lapsed koos ja mõni on  kergelt autistlik, saan ka aru. eks see on kogemus. Jah, lapsevanemad ei pruugi aru saada, aga see, et kogenud spetsialistid probleemi ei tuvasta, on juba omaette suur probleem. Siiani pole ma veel oma sisetundega selles osas eksinud, kuigi tihti ei taha kas vanemad probleemi tunnistada või jääb ekspertkomisjonile midagi märkmata, aga hiljemalt aasta-paari jooksul on kõik minu kahtlused ka diagnoosi saanud.

Vähe on kogenud spetsialiste ja tegelikult on ka adekvaatsetest teraapiavormidest puudus. Näiteks sotsiaalse suhtluse osas, oma emotsioonide ära tundmise osas jne. Väga kahju kõigist neist peredest kes abi ja tuge ei saa.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen aastaid autistlike ja ATH lastega töötanud psühholoog ja ütlen ausalt, et juba esimesel kohtumisel lapsega on aru saada, et midagi on nihkes, ka siis kui laps tuleb hoopis teist laadi probleemiga. Või näiteks kusagil laste sünnipäeval on lapsed koos ja mõni on kergelt autistlik, saan ka aru. eks see on kogemus. Jah, lapsevanemad ei pruugi aru saada, aga see, et kogenud spetsialistid probleemi ei tuvasta, on juba omaette suur probleem. Siiani pole ma veel oma sisetundega selles osas eksinud, kuigi tihti ei taha kas vanemad probleemi tunnistada või jääb ekspertkomisjonile midagi märkmata, aga hiljemalt aasta-paari jooksul on kõik minu kahtlused ka diagnoosi saanud.

Vähe on kogenud spetsialiste ja tegelikult on ka adekvaatsetest teraapiavormidest puudus. Näiteks sotsiaalse suhtluse osas, oma emotsioonide ära tundmise osas jne. Väga kahju kõigist neist peredest kes abi ja tuge ei saa.

Äärmiselt enesekindel ja eksimatu spetsialist.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hästi öeldud, nüüd kindlasti järgmise nädala jooksul panen vähemalt neli vale diagnoosi 🙂 Ja õige tähelepanek, liigne enesekindlus paneb komistama, aitäh selle eest.

Aga minu jutu mõte oli pigem selles, et meil on liiga vähe piisava väljaõppega spetsialiste, mis viib omakorda selleni, et abi viibib ja pered kannatavad tegelikult kauem kui nad peaksid. Selle taga on omakorda see, et noored pole piisavalt motveeritud, et selle valdkonnaga tegeleda, sest tegelikult on see väga raske töö mis pole piisavalt hästi tasustatud ja kogenud psühholoog saab mitmes eri eluvaldkonnas poole kergema vaevaga kolm-neli korda kõrgema sissetuleku. Samuti pole paigas spetsialistide tugisüsteem, mis viib selleni, et kahe aastaga ollakse läbi põlenud ja vahetatakse eriala. Selle elukutse puhul on äärmiselt oluline, et saaks regulaarselt n.ö ventileerida ja kogemusi jagada ja tagasisidet – praegu on nii, et igaküks ise otsib kus kellega rääkida saab ja kui näed, et kolleegid on ka koormatud siis ei taha neid omakorda segada ja nii viibki üks asi teiseni ja alguses enusiastlikult alustanud ja andekad tulevased spetsialistid loobuvad, sest nad on ka inimesed.

 

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen aastaid autistlike ja ATH lastega töötanud psühholoog ja ütlen ausalt, et juba esimesel kohtumisel lapsega on aru saada, et midagi on nihkes, ka siis kui laps tuleb hoopis teist laadi probleemiga. Või näiteks kusagil laste sünnipäeval on lapsed koos ja mõni on kergelt autistlik, saan ka aru. eks see on kogemus. Jah, lapsevanemad ei pruugi aru saada, aga see, et kogenud spetsialistid probleemi ei tuvasta, on juba omaette suur probleem. Siiani pole ma veel oma sisetundega selles osas eksinud, kuigi tihti ei taha kas vanemad probleemi tunnistada või jääb ekspertkomisjonile midagi märkmata, aga hiljemalt aasta-paari jooksul on kõik minu kahtlused ka diagnoosi saanud.

Äärmiselt enesekindel ja eksimatu spetsialist.

Parem oleks ebakindel ja ekslik, eksole.

0
0
Please wait...

Näitan 28 postitust - vahemik 31 kuni 58 (kokku 58 )


Esileht Erivajadustega laps Mitu puudega last peres