Olen eneseabi raamatust lugenud, et õige mehega peab olema selline lõõgastunud olek, ehk et siis mugav peab olema. Kas ja kui tihti olete suhtes pidanud oma mugavustsoonist välja tulema, oli see heas või halvas suhtes, mis järgnes?
Konkreetne näide ka. Sigines netis meesterahvas, kellega leppisime kokku, et kohtume millalgi. Ma kohe ei vastanud, eelistan vastata omas tempos. Kahe päeva pärast kirjutas, et miks must kippu ega kõppu ei ole. Minule tundus see nagu minu sundimine vastuseks, nagu minu kontrollimine. Aga ma vastasin ja ütlesin, et see nädal ei saa ja lisasin kuupäevad ka, 22-28.04. Ja lisasin, et iga päev ei kirjuta. Siis kirjutas sama päev vastuse, et 22.04 on täna, et me räägime 23 ja 24.04 päevadest, et tuleb nö ruttu vastata. Mina kirjutasin, et 23 ja 24 on selle nädala sees ja ma ei saa nagunii kohtuda. Siis vabandas end välja, et sai valesti aru. Minule tundub, et ta dikteerib oma tempot mulle peale.
Samas, kohtamisi peab ju kuidagi kokku leppima, aga nii, et mõlemile sobib, või on tegu tüübiga, et mis siin ikka jokutada? Sel juhul ta lihtsalt ei sobi mulle, kuna mul on mugav aeglasemalt liikumine. See kohtamine ei ole ju sunnitöö, et olgu aga järgmine päev olla. Või kuidas teie asjast aru saate? Isiklikud kogemused kellegil?
Või peabki mugavustsoonist välja ronima, kui on plaanis hakata kohtamas käima? Samas, aga niiviisi pinda käia, et miks sa ei vasta, jne. Vastan, millal vastan, oma asi. Ega kokku saamata ikka ei jää. Või kuidas teil on olnud kohtamas käies, kas olete suht ruttu kokku leppinud, või rahulikult omas tempos kulgenud, enne kui kokku lepitud sai? Samas mõne jaoks ongi kiire tempo mugavustsoon, temal siis seda probleemi pole, mis siin kirjas..