Kuna sa ühes postituses mainid, et tegeled nö koguaeg lapsega ja teed kõik et ta oleks õnnelik. Kolme lapse emana võin öelda, et selline keskmise arenguga juba ise ringiliikuv laps ei vaja (reeglina) pidevat temaga tegelemist ja õnnelikuks tegemist. Piisab, kui oled tema jaoks olemas – et ta saab tulla sinu juurde, kui soovib, tegeled temaga, kui ta ise tegevust ei leia või ei saa hakkama (nt tahab aknast välja näha, aga ilma tõstmata ei näe ja seetõttu kisub kardinat – tuleb automaatne keeld ja nutt, aga laps ei tahtnudki kardinaga mängida, vaid üritas märku anda, et tõsta mind aknale).
Kui sa liiga palju ise tegevust pakud ja ei lase tal rahus toimetada ja ise maailma avastada, ka see viib frustratsioonini. Seetõttu ongi soovitused kõik mis keelatud, võimalusel silmaaltki ära panna, et ta saaks vabalt ringi liikuda ja toimetada. Madalanatele riiulitele/kummutitele mõned lubatud asjad, et tal oleks ka avastamisrõõm, mitte tühjad riiulid vaatamiseks
Kui laps peab söögitoolis istuma, aga pole söögiaeg (nt teedki süüa ja laps kisub püksisäärt – täitsa ok tõsta tooli vaatama) – anna talle midagi põnevat mängimiseks. Köögikappides reeglina leidub lastele ohutuid köögitarvikuid. Nt igasugused puidust, silikoonist, plastikust köögilabidad, mõõdulusikad, säilituskarbid. Ma olen isegi koogivormi ohverdanud – tõsi, kui sellega mängisid 3a ja 1a korraga, oli see lõpuks lömmis….
Aga point selles, et tekita vägem keelamise olukordi ja rohkem eduelamust lapsele (nt panedki silikoonist köögipintsli kummuti peale nurkapidi paistma, lapsel põnev avastus ja kui veel käest ei võeta!).
Lapsed muide, tahavad kõrgemalt asju ise võtta, mitte et ulatatakse. Nii et ära jookse teda alati ka abistama või lükka asi nii, et ta saaks sõrmedega ise edasi haarata
