Minu lapsed ei tule mulle voodisse. Küll aga ärkab 5-aastane oma toas kell 5.30–6.00 ja kõige paremal juhul suudab ta umbes kolmveerand tundi vaikselt olla (= veerib oma toas sosinal raamatuid, ma oma õrna hommikuse unega ikkagi magada ei suuda). Seda, et ta üle tunni ihuüksi hiirvaikselt olla suudaks, tundub mulle tõtt-öelda endalegi palju loota, ehkki NIIIIII tahaks mõnelgi hommikul magada.
Minu uni minu uneks, aga kõige jamam on see, et viiene ajab oma toimetamisega üles ka seitsmese õe, kes tõesti hädasti lisaund vajaks (lapsed ei maga ühes toas). Ja sellele ma pole suutnud head lahendust leida. Väiksem isegi püüab vaikne olla ja sosistada, aga ikka läheb tal meelest ära ja mingil hetkel hüüab midagi kõva häälega üle korteri.
Kas tõesti enamikul teil suudavad mudilased ihuüksi hiirvaikselt veeta TUNDIDE KAUPA? Kuidas te selle ometi saavutanud olete? Varem või hiljem ju väikesel lapsel hakkab surmigav ja tahab väljakannatamatult seltsi (enamik mänguasju ju ka rohkem või vähem kolisevad ning on seetõttu varahommikul keelatud).
Hiirvaikselt muidugi pole, aga vaid vaikne multika haal v lapse jutustamine on kaugel larmist:)
Ilmselgelt on siis teistel kas twrvemad narvid (iga piiks ei hairi) või suuremad elamised.
Mul kolm last. Kõik nad on ärganud vaikselt, pannud elutoas telekast multikad ja keeranud ennast siis sinna teki sisse monulema.
Väga varajases nooruses sai selgeks tehtud, et voodis olema ei pea, aga ema-isa und häirida ei tohi.
Ei olnud yhtki probleemi.
Teemaalgataja peres lastakse lapsel lihtsalt soovikontserti korraldada, ei muud. Nendel peredel ongi juhe koos, et lapsega on nii raske. Aga te ei õpeta ju talle teie pere reegleid, millele lapsed alluma peavad, vaid jooksete nende soovide järele. Jessas, eriti kui tegu 5-aastasega! See on ju suur laps! Nii suur ei tee enam isegi yhtki pahandust ju Ka on täiesti mõistlik inimene ja võtab ise ka hommikusöögi. Miks te yldse peate objektiivselt temaga koos yles tousma vaid seepärast, et tema tõuseb?
