Teema: naised, kes on saanud mitte oma mehega lapse

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]äkki mõtleks ka lapse peale?? mina olen selline laps, kelle isa ei ole see mees, kellega ema hiljem abiellus. minu ema ei teinud seda küll tahtlikult – aasta oli 75, ultrahelisid ega DNA teste ei tehtud. ema ütles mulle ausalt, et ta ise ka ei teadnud:DDD oma ‘päris’ e bioloogilise isaga ma kohtunud ei ole. ta teab, et ma olen olemas, aga me pole seda kuidagi tõestanud, aga mõnikord räägib pilt rohkem kui tuhat sõna:)) välja tuligi see nii, et kui ma juba suurem olin, siis muutusin järjest rohkem ja rohkem oma bioloogilise isa moodi – oma sünnitunnistuse järgse isaga sarnasus puudub. ja lõpuks ema tunnistas üles… ta oli veetnud oma endise armsamaga koos veel ühe öö ja nii ma siia ilma tulingi:))
varjamine ei ole hea mõte – ma ei usu, et seda saab kuidagi varjata, ei saa ju valida, milline laps hakkab välja nägema. ja mõelge ka lapse peale – ka laps tahaks oma isa tunda![/tsitaat]

See, et laps on naabrimehe moodi, ei pruugi veel tähendada, et ta tõepoolest naabrimehe laps on. Piisab sellest, kui mõni isa- või emapoolne kaugem sugulane ka sedamoodi oli. Kuni pole DNA-testi tehtud, ei saa asja kindel olla.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kas mehel peaks naise päevadel tsükkel ka märkmikus kirjas olema? Osadel naistel näiteks polegi regulaarset tsüklit. [/tsitaat]

Sellest, millal naisel päevad on, peaks nii lähedane inimene, nagu abikaasa, küll aru saama. Kas või juba käitumise järgi. Laspesaamine on ju ka mehele kõikemuutev ja kardinaalne sündmus, selle toimumise mehhanism ja tõenäosus võiks huvi pakkuda küll.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ainult veregrupi järgi ei saa isadust tuvastada, kuid reeglina saab ema ja isa veregrupi järgi lapse veregrupi ennustada. http://www.kliinikum.ee/verekeskus/index.php?option=com_content&view=article&id=6&Itemid=25%5B/tsitaat%5D

Ainult see ei pea (ja vahel ei tohigi!) sugugi kummagi vanema oma olema.

Valetada on inetu, kui naine julgeb petta, siis võiks ka tunnistada seda. Mina olen ka üks selline inimene, kes ei tea oma isa ja ema pole kindel selles kumb on minu isa. Ema ei määrinud mind küll kellegile pähe, aga oli vahekorras kahe mehega üsna samadel aegadel ja sellepärast ei ole ta tänaseni kindel kumma laps ma olen. Isakandidaadid muidugi pole huvi ka tundnud minu vastu, seega kellegi tundeid peale minu pole riivatud:)

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen mees ja kindel on igaljuhul see, et kui lapse saamegi naisega ma teen selle DNA testi ikkagi ära , tänapäeval saab seda teha kirja teel koeproove saates.

Maksan mingi paar sotti euri aga siis tean KINDLALT , et on minu laps.

Ja naisele ma muidugi ei maini midagi, kes seda kaagutamist ära jõuab kuulata.

Iga arukas mees tänapäeval teeb DNA, võõrast spermast arenenud tittesi kasvata on ikka ülim idiootsus (muudki teha ju)

Arvestades, kui laialt on levinud libumentaliteet ja naised hooravad nagu nugised, iga tark mees teeb DNA ja naise teadmata ära. [/tsitaat] ja ikkagi, miks sa elad koos naisega, kellel on libumentaliteet ja kes hoorab nagu nugis?
tegelikult arvan, et sellise suhtumisega mehega ei olegi võimalik kaua koos elada. mingil hetkel ei suuda sa oma haiget mõttemaailma vaos hoida ja naisel saab kõrini ning ta on sinu spermast arenenud tittedega läinud ning sinu lapsi kasvatab võõras mees. ja kuna sa tundud nii ebameeldiv inimene olevat, revolver, siis keerab see naine sulle veel käru sellega, et sa oma lapsi ei näe ja tunned rõõmu vaid elatise maksmisest. tead ju küll, kuidas küla koerale…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vaata.

naisi sunnib võõraid ja kõvemaid alfaisaseid vaatama instinkt – naised tahavad alluda parimale, mitte ühele ja samale. Ja naised tahavad tunda, et nad on hinnatud, et nad on parimad. Siis saab tagumik kohe kõikuma. Seega mees ei saa kunagi olla kindel, et naine ei saa mingi ruberoidi käest kotte samal ajal kui oled komandeeringus. ja naisel on halb tuju, mida siis silub mingi tsurban
[/tsitaat]

Vaata, see on nii loomariigis ja sinu maailmas, sest sa ei ole homo sapiens. Ilmselt on see nii ka nende naiste hulgas, keda sa valid, sest kuna sa toimid ainult instinktipõhiselt, ei oskagi sa teistmoodi valida, vaid validki automaatselt tisside ja perse järgi. Ja Perekoolis näeme me iga päev selliste naiste postitusi, kes on ka homo sapiensist üsna kaugel ja kelle toimimisprotsessid ei allu mõttetegevusele (näiteks oli siin kunagi üks teema, kus naised rääkisid, et kui ikka kihk tuleb peale, siis ei saa ju kondoomile mõelda, sest iha lööb üle pea kokku – ja haletsesid neid, kellel alati aju ka ikka mingil määral töötab, öeldes, et ju nad pole siis õiget meest saanud).

Aga see ei tähenda, et kogu maailm selline oleks. On suur hulk inimesi, kes ei mõtle paha tujuga, et saaks kuskilt sahmaka keppi, läheks olemine paremaks. On hulk inimesi, kes enne mõtlevad ja siis teevad. Nii mehi kui naisi. Kuigi ka need inimesed on osake loodusest ja mingil tasandil toimuvad instinktiivselt, aga mitte lihtsalt nii suures ulatuses. Aga see on paratamatu, et iga siga leiab pori ja iga inimene leiab omasuguse.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Viimasele.

Jutt ilus ja sorav.

Aga kas tõesti sa arvad, et osad inimesed on \”osake loodusest\” ja osad mitte? Et ühed on reaalsemad, teised mitte?

me kõik oleme inimesed ja hinnangud hinnanguteks – me kõik oleme ju kuramuse inimesed

ME KÕIK

Sa pole parem, õilsam ja ägedam tegelane, kuna sa näiteks sellel ajal, kui mina kodus pihku peksan, hoopis tikid ilusa liniku.

Üks reaalsus on meil kõigil, ühed loodusseadused.

jah, aruga saab teha valikuid, aga üle oma varju ei ole võimalik hüpata.

Sina käid sital – mina ka käin – ja mõlemad sureme maha. Ükskõik kui palju sa ennast ka paremaks ei pea – oleme mõlemad varsti mulla all[/tsitaat]

Ma ei pea ennast paremaks, ma pean end erinevaks. Ja minu maailmas tõesti ei juhtu selliseid asju. Just selle pärast ei juhtu, et suguhormoon ei juhi kogu elu.

Kui aga rääkida sellest, kes parem on, siis evolutsiooni seisukohast oled loomulikult sina parem, sest sellised sigivad rohkem ja erinevate partneritega, seega on nende geenidel suurem tõenäosus edasi kanduda. Ja las olla nii, selge on see, et kumbki meist ei kadesta teineteist, aga mul on hea meel, et ma saan oma meest usaldada ja tema saab mind usaldada, ilma et me peaks selliste asjade pärast muretsema.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen mees ja kindel on igaljuhul see, et kui lapse saamegi naisega ma teen selle DNA testi ikkagi ära , tänapäeval saab seda teha kirja teel koeproove saates.

Maksan mingi paar sotti euri aga siis tean KINDLALT , et on minu laps.

Ja naisele ma muidugi ei maini midagi, kes seda kaagutamist ära jõuab kuulata.

Iga arukas mees tänapäeval teeb DNA, võõrast spermast arenenud tittesi kasvata on ikka ülim idiootsus (muudki teha ju)

Arvestades, kui laialt on levinud libumentaliteet ja naised hooravad nagu nugised, iga tark mees teeb DNA ja naise teadmata ära. [/tsitaat]

Ütle mees, milline on su sõber (naine) ja ma ütlen, milline oled sa ise. Ei hoora mina ega ükski mu tuttavatest. Mis seltskonnas sa liigud ometi?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kuule rebasemaie.

Mina hindan ka ausust ja usaldust ja ära proovigi vedada liivale piiri.

Sa ikka saa vist aru, tainaspea:

KA AUSAD JA USALDUVÄÄRSED inimesed tunnevad ju kiusatust – seega kiusatus on ju KÕIGIL ja OLEMAS

Ei või ja?

Kui kasvõi MÕTE teistest partneritest sind erutab, siis see on ju fakt – isegi kui füüsiliselt ei peta. Selline MÕTE läbib ikka ju mõttemaailma – või oled sa pühak , kes isegi ei mõtle valesid mõtteid?

Ei – me oleme KÕIK inimesed, ja kõigil seksuaalvõimekusega inimestel on sarnaseid kiusatusi.

See, kui sa mingi frigiidne või aseksuaalne oled, ei ole mingi näitaja, ära siin enda järgi päris üldistusi tee.

KÕIK tunnevad instinkti, aga kõik ei allu sellele – on ju nii?

Sina aga väidad, et sinul polegi sellist instinkti olnduki, et kepiks teistega?

?[/tsitaat]

Ma pole küll Rebase-Maie, aga ei, mul tõesti ei ole.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

See ütlemine ei vasta alati tõele. Mul on sõbranna, kes pikka aega olnud mu parim sõbranna. Ta on täpselt minu vastand. Litsakas naisterahvas – talle nii meeldib, mis teha. See on tema valik nii elada. Ma olen aktsepteerinud seda, et ta selline on – oma mehele teeb sarvi , eks see mees ole seda kuidagi ikka ära ka teeninud.
Ma ei kiida heaks tema käitumist ja suhtumisi, aga ta on mu sõber. Ta on alati valmis aitama kui mul on mure – ta on alati minu jaoks olemas kui teda vajan. suhtun ettevaatusega temasse, aga ta on ikkagi mu sõber ja ma aktsepteerin teda sellisena nagu ta on.[/tsitaat]
unustasin lisada, et olen naine.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kuule rebasemaie.

Mina hindan ka ausust ja usaldust ja ära proovigi vedada liivale piiri.

Sa ikka saa vist aru, tainaspea:

KA AUSAD JA USALDUVÄÄRSED inimesed tunnevad ju kiusatust – seega kiusatus on ju KÕIGIL ja OLEMAS

Ei või ja?

Kui kasvõi MÕTE teistest partneritest sind erutab, siis see on ju fakt – isegi kui füüsiliselt ei peta. Selline MÕTE läbib ikka ju mõttemaailma – või oled sa pühak , kes isegi ei mõtle valesid mõtteid?

Ei – me oleme KÕIK inimesed, ja kõigil seksuaalvõimekusega inimestel on sarnaseid kiusatusi.

KÕIK tunnevad instinkti, aga kõik ei allu sellele – on ju nii?

Sina aga väidad, et sinul polegi sellist instinkti olnduki, et kepiks teistega?

?[/tsitaat]

Võimalik, et me defineerime kiusatust erinevalt. Minu jaoks on kiusatus soov, millele on raske vastu panna. Näiteks mõtlen ma vahel, et peaks paar kg alla võtma (ei, ma ei ole vaal, ca 55 kg, aga suve alguses tundub ikka, et bikiine kandes võiks tiba vähem olla), aga ¨okolaad on liiga suureks kiusatuseks.

Aga teiste meeste puhul võib mul peast käia läbi mõte, et Johnny Depp on nii seksikas või et Brad Pitt nägi noorena nii kena välja või et kellelgi seltskonnas on väga erutav hääl, aga sellega ei kaasne mõtet, et ma tahaksin selle mehega seksida. Kui ma olin noorem, siis vahel kaasnes, aga siis ei olnud ma veel ka suhtes, kus ma oleksin tundnud, et nüüd olen ma koos \”selle õigega\” ja mingeid igavese kooselu lubadusi ma ühelegi varasemale mehele ei jaganud. Abikaasale olen küll öelnud, et mulle meeldiks temaga koos vanaks saada. Nii et minu puhul kehtis küll sada protsenti see, et kui tuli See Õige, kadusid ka need momendid ära, kus ma kedagi teist ihaga vaatasin ja kasvõi mõtlesin nende realiseerimisele. Nüüd on nende asemel pigem hinnangud – kusjuures ma vaatan ka naisi selle pilguga, et mõni on ilus ja seksikas, kuigi ma füüsilist iha nende vastu ei tunne, see on lihtsalt hinnang. Aga nagu ma ütlesin, ma ei arvagi, et minu kogemused universaalsed oleksid, nagu ma ka ei arva, et minu abielu ilmtingimata päriselt elu lõpuni kestaks, kõik võib muutuda. Lihtsalt kõrvalt ma näen, et kuigi liivale ei saa joont tõmmata, on merel ja rannakaljul ikka vaks vahet.

Ahjaa, unustasin lisada, et üldiselt ma ei käi ka ilma oma meheta teiste meestega joomas. Nii et kui peaks ka joogise peaga tekkima ületamatu tung kellegagi salaja auto tagaistmele või loodusesse minna, on mul üks seksikas mees selleks kohe võtta. 😀

yles tuleb tunnistada. mitte tunnistamine on sulle vbl köige kergem variant. aga mehe ja lapse suhtes on aus tunnistada. ja ka lapse tegeliku isa suhtes. julged teha, julge ka tunnistada. lapsel on öigus teada enda tegelikku isa. ja tollel oma lapse kohta ja sinu mehel teada, et see ei ole tema laps….. kolm yhe vastu. kindlasti tuleb yles tunnistada, pole yldse kahtlustki

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ma ise pole kunagi kedagi petnud ega ka ei tee seda kunagi. Aga tekkis sama mõte – kes võidab tõe avaldamisest? Laps kaotab isaks peetu, mees armastatud lapse. Milles kasu seisneb? Et naine saab oma koormat kergendada? Paras, et see talle igavesti hinge peale jääb! Las kannatab! Sest ainus süüdalne on ju tema.[/tsitaat]Ainult et niisuguse asja puhul on alati risk, et ükskord tuleb pettus mingite meditsiiniliste uuringute käigus välja. Kas veregruppide ebasobiva kombinatsiooni tõttu, kas mingi organi- või koedoonorlusküsimuse tõttu, kas ühel või teisel põhjusel tehtud DNA-uuringu tõttu. Või siis ka lihtsalt seetõttu, et räägib mõni teadja (lapse bioloogiline isa, sõbranna, kellele on saladus usaldatud, tuttav, kes on lihtsalt poolkogemata saladuse jälile saanud).

Kui selline asi tuleb välja selles olukorras, kus mees on juba aastaid võõrast last kasvatanud ja laps teda oma isaks pidanud, on tegu katastroofiga kõigile. Mitte ainult naisele ja mehele, vaid ka lapsele ning osalt pere teistelegi lastele. See on niisuguse kategooria pettus, mida suhteliselt suure tõenäosusega ei pruugi üle elada ka parim ema-lapse suhe, lapsele niisugune psüühiline trauma, millest ta iialgi ei pruugi päriselt taastuda. See variant on nii must miljon korda hullem sellest jamast, mis tekib, kui enne lapse sündi suhted selgeks räägitakse ja ausalt edasised kokkulepped tehakse, et ma eluilmaski ei kaaluks niisugust kohutavat valet.

Kui tegu oleks mingi lihtsalt mehe ja naise vahel oleva petulooga, siis ma vahest ka soovitaksin mehele mitte ilmaasjata haiget teha ja ise oma süükoormat kanda. Aga kogu lapse elu niisugusele riskikaardile panna ja last algusest peale oma valede võrku mässida – ei iialgi!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Las kannatab! Sest ainus süüdalne on ju tema.[/tsitaat]

See on sinu ettekujutus, et kannatab, sest sinul on südametunnistus ja sina sellises olukorras kannataksid – aga samas ilmselt korraga kahte meest kummita ei paneks ka, eks? Sellistel valetajatel pole see tavaliselt esimene valetamine ja nad on sellega juba nii harjunud, et mingi hirm on ehk sees veel ainult vahel harva, kui keegi seltskonnas ütleb, et pole issi nägu vms.