Need naised, kes sellist asja varjavad on puhas rämps.
Teema: naised, kes on saanud mitte oma mehega lapse
20.01.2013 10:36
To report this post you need to login first.
20.01.2013 10:39
[small]devil24 kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tulin seda teemat lugedes mottele, et kui oudne sellises vales ja pettuses ikkagi terve elu elada oleks.
Mul on näiteks tytar (välimuselt kyll täiesti mu mehe koopia nii, et autorluses ta kahtlema ei pea), kes armastab oma issit yle koige maailmas ja nad on nii lähedased ja armastavad yksteist- see oleks yletamatult oudne moelda kui ma yhel päeval tuleks lagedale jutuga, et tead mees see polegi sinu laps… Voi veel hullem ,see tuleks miskit muud moodi välja. Milline valu, segadus ja oudus oleks see lapsele ja milline kohutav tagasilöök mehele. Ma arvan, et mu kallis abikaasa lööks mu siis lihtsalt suurest vihast maha (arvestades tema temperamenti ja äkilisust) voi jälestaks, vihkaks mind elu lopuni valu eest, mis talle pohjustasin.
Kuidas kyll saab oma elu sellise ROVEDA vale najal yles ehitada? Täiesti moistetamatu…[/tsitaat]
ma lugesin su juttu ja esimene mõte oli, et appi, sellise mehega koos elada, kes on suuteline oma naise maha lööma! aga siis jäin mõtlema, et ei, see ei ole absoluutselt see lugu, kus tegemist on jõhkra käitumisega vägivaldse mehega. see on just täpselt see juhtum, mille kohta öeldakse, et inimene sooritas mõrva afektiseisundis… tõepoolest, kui mõtlen oma mehe ja lapse omavahelise sooja suhte peale, siis sellist asja lõhkuda, kahele teineteisest nii sügavalt hoolivale inimele sellist valu põhjustada… kole, väga kole!
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 20.01 10:23; 20.01 10:29; 20.01 10:39;
To report this post you need to login first.
20.01.2013 11:07
Ma arvan, et parem oleks tal see üles tunnistada. Kuna kui ta seda ei tee ja see kunagi hiljem välja tuleb, siis on ta kolmele inimesele kõvasti haiget teinud, kaasaarvatud ta ise.
Kui aga ta sellest praegu räägib, siis on tal veel võimalus normaalset elu elada ja seda lapselegi pakkuda. Mitte koguaeg muretseda ja hirmus elada. Ma ei suudaks nii! Ma ei suudaks muidugi oma meest petta ka.
Minu arust peaks see armuke ka ikkagi teada saama, et tema laps on sündimas ja naise mehel peaks olema valikuvõimalus, kas ta suudab andestada ja kokku jääda naisega ja teadlikult teise mehe last kasvatada või siis on valus lahkuminek ja oma eludega edasi minemine.
Mõelda nüüd, kui see laps sünnib tõesti täielikult oma biolooglise isa koopiana. Ja siis naine ikka väidab, et ei ei see on ikka sinu laps. No mina sellist seebiooperit küll päriselus ette ei kujuta.
Leina, et kui julges teha, siis tuleb ka julgeda tunnistada ei saa isekuse pärast rikkuda ära teiste inimeste elu. No seda on ta muidugi juba teinud, aga kui nüüd seda varjama jääb, siis hiljem on kahjud palju suuremad.
[small]Ja nagu keegi siin ütles, et kui kunagi võib luuüdi vaja minna, et siis tuleb välja, et polegi päris laps.
See on ikka natuke teistmoodi. Selleks, et luuüdi sobiks, ei piisa ainult sellest, et peab lähisugulane olema (laps/ema/isa jne), selleks peab ikka palju rohkem parameetreid sobima. Pigem on väga harv juhus, kus pereliikmed luuüdi doonoriks sobivad.
Sama on veregrupiga, lapsel võib ikka olla vanematest totaalselt erinev veregrupp. Ei lähe arvesse ainult vanemad, vaid ka esivanemad jne.
Samuti on silmavärviga ja lokkis juustega.
Seda kõike sai ju põhikoolis õpitud?! Mul on küll üle 20a põhikoolist möödas, aga siiamaani need asjad meeles, mis on RNA ja mis on DNA jms.[/small]
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 20.01 11:07; 20.01 11:20;
To report this post you need to login first.
20.01.2013 11:20
Oi kui vana teema 😀
Ei märganud nagu vaadatagi kuupäeva :s
Aga kui teemaalgataja siia vaatama satub, siis võiks teada anda, mida otsustati sellises situatsioonis teha ja kuidas asjad edasi on läinud.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 20.01 11:07; 20.01 11:20;
To report this post you need to login first.
20.01.2013 17:07
Saan vastata teise kandi pealt. Minu peres laskis üks mees teha DNA täiskasvanud lapse ja enda kohta. Seda last peeti tema ema kinnitusel selle mehe lapseks. Kasvatanud see mees teda ei olnud. On hoopis teise naisega abielus. DNA vastus tuli, et ei ole selle mehe laps. Nüüd on see täiskasvanud omalapsekspeetu väga solvunud. Talle mõjus see DNA tegemine väga halvasti. EI taha näha ega kuuldagi enam, kuigi meie arvame, et tõde on tähtis. Nii et selline teguviis ei ole ka hea variant.
To report this post you need to login first.
20.01.2013 17:36
Sorry, oma valede eest tuleb vastutada varem. Mitte lükata 20 aastat edasi.
Inimesed reageerivad erinevalt. Kui nii on käitutud, siis see on väga enesekeskne ja egoistlik. Sa pole armastanud ei oma meest, ega nn salasuhet ning eostatud lapsest rääkimata…..
Elu ei ole nii, et ups juhtus nii, aga serveerin teisiti. VÄGA ENESEKESKNE.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 20.01 01:11; 20.01 17:36;
To report this post you need to login first.
20.01.2013 17:54
Huvitav, et muidu on sellel sinu tuttaval litsipurakal kõik hästi planeeritud ja varjatud jne aga nüüd oma mehele ei tea, mida kosta selle õnnetusjuhtumi kohta oma üsas. Päris mannetu mutt! Mina end sinu asemel muidugi targaks ei peaks, või siis sama lolliks kui see naine, ja jätaks tema abipalvele vastamata. Vaadaku nüüd ikka ise, kuidas saab ja on.
Aga need puhta oletused kõik – enda tutvusringkonnas taolisi kirju hargivahega tüüpe ei hoia.
To report this post you need to login first.
20.01.2013 18:07
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Saan vastata teise kandi pealt. Minu peres laskis üks mees teha DNA täiskasvanud lapse ja enda kohta. Seda last peeti tema ema kinnitusel selle mehe lapseks. Kasvatanud see mees teda ei olnud. On hoopis teise naisega abielus. DNA vastus tuli, et ei ole selle mehe laps. Nüüd on see täiskasvanud omalapsekspeetu väga solvunud. Talle mõjus see DNA tegemine väga halvasti. EI taha näha ega kuuldagi enam, kuigi meie arvame, et tõde on tähtis. Nii et selline teguviis ei ole ka hea variant.[/tsitaat]Halvasti mõjub eelkõige emapoolne pettus. Miks on vaja petta oma last? See on äärmine alatus. Ma saadaks ka sellise ema persse, nii et lapsele pole mdagi ette heita…
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 20.06 16:10; 20.06 23:16; 20.06 23:18; 24.06 13:04; 24.06 23:40; 24.06 23:42; 20.01 18:07;
To report this post you need to login first.
20.01.2013 18:27
Õige oleks selles olukorras mehele tõtt rääkida, laps alles jätta ja üksi hakkama saada.
Kui südametunnistus piinama ei hakka ja tohutu tahtmine ikkagi mehega koos olla, siis abort. Kuid Eesti on väike, iga petmine võib välja tulla ja siis on ta mehest ilma nagunii.
Kolmandat võimalust ei ole, kuna laps alles jätta ja see teisele mehele kaela määrida oleks ääretult kole tegu.. Isegi sõnast kole ei piisa. Mõtle nüüd, saabki isa ükspäev teada, et see laps polegi tema oma, et ta on armastanud ja kasvatanud võõrast last.(meestel ei pruugi võõra lapse vastu midagi olla, aga teadmine, et su naine on sulle aastast aastasse näkku sülitanud kõige alatumal moel, teeb viha ja haiget)Ja suht 100% mees hülgab lapse ja mõtle nüüd lapsele, tema valu, tema ei mõista, mis jamaga ema on hakkama saanud, tema on ka seda isa hakanud isana võtma. Oeh neid purunenud südameid.
Rumal inimene kes petab ja veel rumalam kes petab kondoomita.. Nüüd kui süda veel sees, siis õige tegu oleks mehele rääkida tõtt.
To report this post you need to login first.
20.01.2013 20:42
See on siin juba suht vana teema küll, kuid kui laps jäeti alles, siis loodan südamest, et lapse isa teab, et see on tema laps ja et neiu rääkis ka oma mehele, et see pole tema laps.
See on tõesti liiga paljude inimeste suhtes ebaaus, kui ei räägi sellist asja välja.
Minu abikaasale tehti samasugust julma nalja. Kasvatas aasta aega kellegi teise poega teades, et see on tema laps. Ühel ilusal päeval otsustati siis mehele kõik välja rääkida, laps ära võtta ja hakata koos elama lapse pärisisaga. See tegi väga palju haiget nii lapsele kui ka minu abikaasale (rääkimata rahapanusest mis tolle lapsealla maeti). Kohtuläbi tehti ära DNA testid ja nimemuutused. Nüüd on see teema juba vana, kuid hing sai haavatud. Nüüd ootame enda esimest last ja isegi mina kannatan nüüd selleläbi, et tean, et mu mees on teinud läbi kõik need sünnitused ja rasedused, esimesed pepupühkimised ja pesemised. Esimesed naerud ja sammud. Minu laps on nüüd \”teine\” laps ja see teeb mulle väga haiget, olgugi, et too polnud tema laps, ta on selle KÕIK läbi teinud.
Samuti on mul kahju tolle lapse pärisisast, kes jäi sellest kõigest ilma. Samuti andis mu mees tollele lapsele oma lemmik nime, mis ta tahtis oma esimesele pojale anda, mis pole küll mingi suurim mure, kuid siiski.
Minu abikaasa polnud ka mingi loll, et ei osanud arvutada, et pole tema laps, kuna nad üritasid rasestuda, kuid pikemat aega lihtsalt ei õnnestunud, niisiis oli too naine kindel juba rasestudes, et laps pole minu abikaasa oma.
Ka meie raseduse alguses oli mu mehel kerge kahtlus selle seiga tõttu, kuid nüüd raseduse lõpus on ta rahunenud ja leppinud/usub, et meie laps on ikka tema oma.
Igaljuhul, kindlalt anda meestele teada, kelle lapsega tegu on, see on võigas vale ja sellist asja ei soovi oma vihavaenlasele ka! 🙁
To report this post you need to login first.
20.01.2013 22:54
Mulle meenub teema siin kunagi,kus üks mees sai ka peale 7 a (võin aastatega eksida) teada, et laps keda ta kõik need aastad kasvatanud on, pole tema oma. Oi kui kurb oli seda lugeda, seda valu. 7 aastasele lapsele on see ka väga valus juba ja igavesti mälus.. Kui naine ei hoolinud oma mehest (teda pettes) siis olgu vähemalt nii palju mõistust, et mitte teha lapsele haiget. Loota, et ei tule välja – on narrus. See tõenäosus on, aga terve elu elada himrus ja paanikas? On see ikka seda väärt?
Aga tõesti sooviks teada, mis siis sai sellest loost? Kas isa kasvatabki seda pisikest nüüd enda lapse pähe või oli naisel julgust olla aus?
To report this post you need to login first.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
