Minu meelest on kõige lihtsam vaadata inimesi eelkõige kui inimesi, mitte kui mehi ja naisi. Sugu on minu jaoks lihtsalt üks väline tunnus, umbes nagu pikkus või juuste värv. Arvutiabi küsin töölt sellelt, kelle kohta ma arvan, et ta võiks vastavat asja teada, olgu ta Aavo või Aada; kõrgelt riiulilt palun asja kätte ulatada selle, kes on piisavalt pikk; rasket kasti tõstma palun appi selle, kes tundub tugev. Kohvi võin teha vabalt, kui mul parasjagu aega on.
Mis puudutab kohustuste jagamist kooselus, siis leian, et peamine on, et kõik kuidagi tehtud saaks ja ideaalis nii, et võimalikult vähe oleks vaja teha vastumeelseid asju. Seega kui mees eelistab ja valdab paremini traditsioonilisi meestetöid ja naine naistetöid ning nad need vastavalt ära jagavad, on kõik tore ju. Samas kõik muud jaotused töötavad sama hästi, kui need asjaosalistele sobivad.
Sellisele vastuolule juhtis tähelepanu mu abikaasa. Ütles, et naised võiksid siis lõpuks ära otsustada, kas võtavadki täieliku n-ö võrdsuse või eelistavad jääda haprateks naisolevusteks, kes väiksemagi tehnikateema meeste teha jätavad.
Üldplaanis ma ei näe vastuolu, eks osad võivadki olla ju haprad naisolevused ja osad tehnikavõhikud (nii mehed kui naised). Selleks ju ongi hea erinevate oskuste ja omadustega inimeste tiim, et igaüks saaks panustada enda tugevustega ja abi nõrkustes. See, kui mõni naine keeldub kohvi tegemast, võib olla lihtsalt laiskus, aga ka protest (miks mina pean kogu aeg tegema?) või ka näit. ajapuudus (kohvi võiks teha see, kellel parasjagu vaba aega on, mitte ilmtingimata naine, eks). Ja tehnikaga tegeleda see, kes oskab (ja kellel aega on), sõltumata soost.
