Jutt käib nelja-aastasest tüdrukust, kes lasteaias ja mujal ilma emata on kui musterlaps. Saab kõigilt ainult kiita, ei ole kellegagi agressiivne, on nutikas, lõbus, ettevõtlik, seltskondlik, kaastundlik jne – kõik ideaalsed omadused.
Aga minuga, emaga, on nii ja naa. Eks ka minul on päris palju olukordi, kus ma ei suuda ära imestada, kuidas laps oma vanuse kohta nii leplikult, mõistlikult ja tasakaalukalt käitub. Aga siis on need teised olukorrad — oi-oi-oi!
Näiteks laps vihastab. Kas pettumusest, et ma midagi keelan, et peab magama minema, et ma jõudsin lasteaeda järele just siis, kui ta oli midagi põnevat toimetamas, mis iganes tühisel põhjusel — ning läheb täiesti tühiasja peale näost ülitigedaks, vehib rusikatega, lööb mind (seejuures minu juures olles ei häbene ta ka võõraid inimesi, ses mõttes ka näiteks lasteaiaõpetajad on tema seesugust käitumist kõrvalt näinud, aga ilma minuta ei ole iial mingit probleemi). Ja väga tihti ma ei oska sellise käitumise lõpetamiseks mitte midagi tõhusat teha. Keelan (muidugi väga tõsiselt) — ei kuula. Ähvardan mingi tema jaoks toreda tegevuse ära jätta — karjub, et ei tahagi seda (mis muidugi ei tähenda, et ta hiljem meeleheitlikult ei nutaks, kui mul pole olnud võtta seesugust karistust, mida rakendada kohe ja silmapilk, vaid toreda tegevuse ärajäämine saabub hiljem, kui halb käitumine on juba lõppenud). Hoian käsi kinni, et ta mind rusikatega ei taoks — hakkab mulle jalgadega vastu sääri peksma. Käsin resoluutsel toonil pigile istuda või teise tuppa minna — ei kuuletu, jookseb eest ära. Võtan kätest kinni ja püüan teda ise toolile või teise tuppa viia — punnib vastu, lööb, vingerdab, ainult väga suurt jõudu rakendades oleks sekundi murdosaks võimalik ta sinna pingile või teise tuppa panna, aga niipea kui ma haaret lõdvendan, lahkub ta silmapilk kas vihast röökides või mängu-ja võidurõõmust naerdes.
Seejuures ei ole ta minu meelest üldse mingis impulsiivses vahkvihas, kus ta enda üle kontrolli kaotaks, vaid vihane on ta ainult osaliselt, rohkem on tegu temapoolse rohkem või vähem teadliku võimuvõitlusega, mida näitab osalt ka see, et vahel kipuvad ta vihapisarad vastu tahtmist hoopis naeruks muutuma, ta ei löö kunagi (või siis ainult väga harva, poolkogemata) nii kõvasti, et see päriselt valus oleks, ning kellegi teisega ta sellist käitumist endale ei luba (paar üksikut korda on olnud teiste lähedastega: isa, vanaema, aga see on suur erand). Ning ilmselt olen ma ülisaamatu :'(, aga mingis mõttes tunnen, et ma olengi seda võitlust kaotamas. St formaalselt justkui mitte — laps ei ole kunagi halva käitumise tulemusema saanud seda asja, millest jonn algas –, aga faktiliselt käitub ta täiesti võimatult, ilma et sellel oleks tema jaoks mingeid tõsiseid tagajärgi. Vähemalt mitte seesuguseid, mis järgnevaid analoogseid episoode ära hoida aitaksid. Ja mina ei oska ka välja mõelda, mis asi see oleks, millega last mõjutada annaks.
Muidugi on ju põhimõtteliselt üks asi, millega konkreetses situatsioonis saab halva käitumise lõpetada — füüsiline karistus (ehkki seda ju ei tohi rakendada, samas kui laps mind klobida ilmselt siis tohib :P). Tuleb tunnistada, et paar korda mingis ahastusehoos, kui ma mitte kuidagi teisiti pole osanud situatsiooni lahendada, olengi ma last viimaks patsist sikutanud ja ühel korral vastu löönud (muidugi mitte jõuliselt) — kuna selline käitumine minu poolt ei ole tavaline, siis lapse rünnaku minu vastu on see küll korrapealt lõpetanud ning raevukas jonn on asendunud meeleheitliku enesehaletsusnutuga. Aga pikas perspektiivis see talle midagi õpetanud pole, pigem vastupidi — kuna mina olen nii, nagu kõik soovitused ette näevad ja ma ise samuti tundnud olen, lapselt vabandust palunud, et talle haiget tegin (nõudes küll samas, et ka tema peab oma eelneva halva käitumise pärast vabandust paluma), siis ma näen, et pigem pöörab see lapse jaoks olukorra tema kasuks: ta mõistab väga hästi, et see, kui ma talle haiget olen teinud, pole täiskasvanu poolt õige käitumine, ning siis olen moraalselt justkui mina lõpuks suur süüdlane ja tema süütu ohver, kui tema rünnaku sel moel lõpetanud olen. Ja eks ta õige ju ole, et täiskasvanu peakski suutma teisiti, aga paljudel juhtudel ma lihtsalt ei oska! No tõesti ei oska … (Vahel juhtub, et ma saan väga ilusasti sõnadega olukorra lahendada, aga tihti laps isegi ei hakka mind kuulama, ükskõik mida või kuidas ma temaga rääkida püüan.)
Ja noh, tuleb tunnistada, et neil paaril juhul, kui lapse isa või vanaema on analoogse käitumise ohvriks langenud, on nemad isegi veel märksa abitumad olnud olukorra lahendamisel kui mina … Nii et kindlasti on üks osa olukorra absurdsuses minu saamatusel, aga ilmselt on ka laps üle keskmise osav ennast “kehtestama”.
Vahepeal oli meil tubli pool aastat, kui niisugust käitumist ei olnud üldse või peaaegu üldse, aga nüüd on see tagasi ning hullemini ja sagedamini kui varem. Ikka mitu episoodi päevas. Samas muul ajal on laps ka minuga väga tore: soe, hell, sülelemb, rõõmus, arvestav, kaastundlik. Ja mina tegelen temaga palju (lasteaias käib ainult paar päeva nädalas), hellitan, hoian, väljendan oma armastust tema vastu nii sõnade kui ka tegudega — et ei ela laps mul tähelepanu- ega armastusepuuduses.
Mingitki nõu?
Teine asi, mis muret teeb, on lihtsalt tühjalt kohalt tekkivad kisa- ja raevuhood. Ma ei tea, võib-olla peabki neljane oma pingeid ja väsimust kuidagi niimoodi välja elama, kui ta on lasteaias ja mujal väljaspool kodu nii lõputa pai. Aga teistpidi tekib küsimus, kustmaalt läheb siiski normaalsuse piir ning mida peavad pereliikmed (ja kõrvalkorterite elanikud) igapäevaselt taluma ja mida mitte. Kõige sagedamini tabab seesugune hoog meid pärast lõunaund, aga mitte ainult. Laps ärkab, vedeleb veel veidi voodis, tuleb siis täiesti ärkvel minu juurde elutuppa, võib-olla vahetab veel mõne rõõmsa ja normaalse lausegi, istub siis minu kõrvale või sülle — ja äkki tõmbab kisa taevani. Vahel otsib selleks mõne täiesti mõttetu ettekäände (“Ma tahtsin, et köögi uks kinni oleks, kui ma ärkan!”), aga tihti ei viitsi sedagi. Lihtsalt paneb pasunad vihaselt üürgama nii kõvasti, kui suudab, ajab ise ennast vihaseks, peksab rusikate ja jalgadega diivanit, röögib nagu ratta peal, puutuda, sülle võtta, lohutada, endaga rääkida ei lase, lihtsalt röögib vihaselt nagu kõige jubedamas jonnihoos. Heal juhul on nõus minema teise tuppa kisama, aga isegi siis on mulle jube katsumus seda lihtsalt vaikides taluda. Aga midagi muud teha ka ei oska. See võib kesta sõna otseses mõttes 20 minutit näiteks, mille järel vihanutt asendub õnnetu nutuga, siis saab minna temaga rääkima ja teda lohutama ning kõik laabub juba lihtsasti, tuju normaliseerub ruttu. Jällegi situatsioon, mis tekib ainult kodus (aga kodus see-eest pea iga lõunaune järel!), lasteaias või vanavanemate juures tõuseb alati rõõmsalt ja probleemideta. Rahulikul hetkel rääkides toob laps igasuguseid ettekäändeid, aga ise ta igatahes nende kisahoogude põhjust adekvaatselt seletada ei oska. Igatahes ei tohiks see olla soov saada tähelepanu, sest ma panen tema ärgates niigi käest ära kõik, mis mul hetkel pooleli on, olen valmis last kohe sülle võtma, hellitama, temaga mängima, mida ta tahab — samas ka ei ahista teda oma tähelepanuga, kui on selgelt näha, et laps eelistaks sel hetkel just omaette mõtisklemist ja unelemist. Aga jah, mina lihtsalt ei tea, kas peaks selliseid tühjalt kohalt tekkinud jubeda röökimise hooge võtma kui ealist paratamatust ja normi varianti, lapse võimalust oma pingeid välja elada, või tuleks sellesse siiski mingisugusel (millisel?) moel sekkuda. 🙁
