Teema autor olen üle pika aja.
Vahepeal oli mitu kiiret-kiiret päeva, ehkki just siis tuli huvitavaid ja kasulikke postitusi, suur aitäh kõigile! Ma lugesin küll, ehkki vastata ei jõudnud. Iseäranis tänan 10. aprillil kell 23:00 ja 11. aprillil kell 10:22 kirjutanud kägudele, kelle postitustes oli mitu mõtet, millest võiks ehk praktilist kasu olla (ma olen paar korda ka ise põgusalt mõelnud, et äkki mingist premeerimise süsteemist võiks veidi abi olla, aga kuidagi pooleli on jäänud ja pole jälle sobival hetkel meelde tulnud see mõte). [Ääremärkusena siiski, et minu vanem laps oli väga varane rääkija, kahe aasta sünnipäeva paiku rääkis pikkade põimlausetega ilmatu keerukad ja abstraktsed jutud maha, nii et sellesse mudelisse, kus laps sõnalise väljenduse puudulikkuse tõttu hakkab kätega rääkima, ta hästi ei sobitu.]
Ning eelkõige ja eriti tahaksin muidugi tänada seda head inimest, kes vaevus eile (14. aprillil) kell 21.12 kirjutama sedavõrd pika, aruka ja sisuka postituse, milles oli minu jaoks nii-nii palju äratundmist — tõesti nagu minu lapsest kirjutatud! — ning sedavõrd palju asjalikku nõu, samuti natuke mingit tulevikuperspektiivi, et millega arvestada ja mis võiks ees oodata. Muidugi oleks ju olnud väga kergendav lugeda, et kellegi laps on olnud täpselt samasugune, aga näe, mõne aastaga kasvas täiesti välja :P, aga tegelikult on muidugi mõistlik ja abistav seda tulevikuperspektiivi realistlikult hinnata. 🙂 Samas ma tahaksin öelda, et ma kohe kuidagi ei tahaks uskuda (võib-olla naiivselt), et ema, kelle igast lausest õhkub niivõrd armastust oma lapse vastu ning kelle laps on ühtviisi sümpaatne ja sotsiaalselt toimetulev väga paljudes erinevates koduvälistes situatsioonides ja enamasti ka kodus, oleks saanud kuskil väga oluliselt ja lootusetult mööda panna. Suuremast osast vägagi halvasti käituvatest lastest kasvavad ju lõpuks kenad ja normaalselt käituvad täiskasvanud, saati siis lapsest, kes juba praegu käitub enamikus situatsioonides väga kenasti ning kellel on lisaks olemas kodune tugi ja armastus. Eks kaheksa-aastane on ju ka alles väga kujunemisjärgus. Ma ise olin veel teismelisena täiesti teine inimene kui hiljem täiskasvanueas … Eks lihtsalt mõne lapsega ongi mingis mõttes keerukam kui teisega (samas mingis teises mõttes, ma täiesti tunnistan, on vähemalt mul oma lapsega jällegi väga lihtne olnud).
Kõik see ebakindluse ja armastusenälja jutt — oi, kui tuttav see mulle ette tuli! Ja see tunne, et polegi võimalik oma lapse tahet murda, ilma et see murdmine sisaldaks ekstreemselt vägivaldseid ja ebaõiglasi võtteid, kusjuures abi sellest ka ei ole, vaid lihtsalt süveneb lapse manipuleerimisoskus ja tema enda kuvand endast kui ohvrist — appi, kui tuttav! Ning kindlasti keskmisest suurem taiplikkus ja hea käitumine, empaatiavõime, tundlikkus väga paljudel muudel juhtudel … No tõesti, täpselt nagu minu lapsest oleks kirjutatud.
Ma olen ka muide mõelnud sellele, kas mu laps tunneb end igas olukorras armastatuna. Ja püüdnud teha kõik selleks, et ta tunneks. Iga päev muudkui igas sobivas situatsioonis lõpmatuseni korranud, kui palju ma teda armastan ja vajan, kui asendamatu ta mulle on, tuletanud tihti meelde ka seda, et ma armastan teda igal juhul, ükskõik milline ta on ja kuidas käitub (ma ise ei tajunud lapsena oma ema armastust tingimustevabana, ehkki ilmselt see muidugi seda ikkagi oli), rõhutades teiselt poolt muidugi seda, et teiste inimeste jaoks see nii pole ning et ka mina ei aktsepteeri ega luba sellegipoolest halba käitumist, püüan teha selliseid igapäevaseid väikesi armastuse žestikesi (stiilis hommikul moosist naerunägu pudru peal, mingi väike talle meeldiv üllatus hetkel, kui ta seda oodata ei oska jne). Et enda poolt ma nagu püüan, aga ega ma ju ikkagi ei tea päriselt, kas ja kui tingimatu ning kõikehõlmavana ta tegelikult mu armastust tajub. Minu mulje järgi siiski ma arvaksin, et ta üldiselt tunneb end armastatuna ja hoituna, aga tal on siiski mingi seesmine ebakindlus ja aeg-ajalt mingeid väikesi kahtlusi, mis sunnivad teda vahel esitama niisuguseid väga kavalaid kontrollküsimusi või tegema väikesi vihjeid mulle äratabamiseks ning reageerimiseks. Ta tõesti vajab väga palju seda kinnitust, kui väga ma teda armastan ja vajan ja et ta tõepoolest on asendamatu. (Eks siin mängib oma rolli ka see, et tegelikult on meil peres veel noorem (peagi kahe-aastane) laps, kelle olemasolu ma eespool meelega olen maha vaikinud lihtsalt seetõttu, et teemat mitte veel segasemaks ja hägusamaks ajada. Sest armukadeduse ennetamise ja “ravimisega” olen ma algusest peale väga teadlikult igal sammul tegelnud ning eks vastakad tunded suuremas lapses on ju siiski mingil määral ikka ja alati, aga keskeltläbi julgeksin ma oma lapsi tundes väita, et see teema on meil üsna mõistlikult kontrolli all praegu. Ja kuigi mingi armukadedusesähvak kindlasti mõnel juhul võib olla lapse käitumise vahetum või kaudsem ajend, siis kindlasti ei ole see ainuke ega peamine põhjus — samalaadse käitumise märgid olid näha juba hulk aega enne väiksema sündi. Aga loomulikult see mõjutab ka väga palju kogu meie elu nii praktilisest kui ka emotsionaalsest küljest. Praktilisest küljest mh ka niimoodi, et enamasti ma tegelikult ei saagi minna ise vannituppa või WCsse luku taha ja suuremat last märatsema jätta, sest ta võib hakata oma tuju sel juhul väiksema peal välja elama. Ning näiteks samas olukorras emotsionaalsest küljest jällegi sedasi, et ma ei saa ka koos väiksemaga sinna vannituppa või WCsse luku taha tõmbuda, kuna selline müüri ehitamine ühelt poolt enda ja väiksema ning teiselt poolt vanema lapse vahele: “Läheme meie selle märatseja juurest ära!” oleks ilmselgelt liiga ebaõiglane, armukadedust ja suurema lapse emotsionaalseid probleeme süvendav, mitte lahendav käitumine. See selleks.)
Eks need une ja režiimi asjad on meil nagu enamikus peredes: enam-vähem. Mingi päeva kondikava on meil paigas, aga eks vahel ikka erandeid tekib. Samas ma pole märganud, et need erandid (kohe või hiljem tagantjärele) mu lapse käitumist kuidagi oluliselt mõjutaksid, pigem ta talub ootamatusi ja erandeid päris hästi. Magamise koha pealt on hea see, et mu laps on alati üsna rahuliku ja hea unega olnud ning magab siiani lõunaund — vahel tunni, vahel ka paar tundi. Mõnikord mulle tundub, et vahest vajaks ta siiski rohkem und, eriti kui tuleb teda lasteaiahommikul üles ajada ja see läheb niiiii raskelt. Aga samas ärkab ta enamiku hommikuid, kui lasteaeda ei pea minema, täiesti vabatahtlikult sama vara või veel varem (see on ikka see Murphy seadus, et üles ei saa ainult ja ainult siis, kui on tingimata vaja tõusta), lõunaunede pikkusi reguleerib ta samuti üldjuhul ise. Aga eks ma ikka püüan vaadata jah, et ta piisavalt und saaks, ja kui tundub unine, üritan õhtul varem magama saada jne. Ma olen ise ka mõelnud, et vahest ikkagi kevadväsimus ja siis veel kellakeeramine on ka see põhjus, miks juba teist aastat järjest just kevadel meil need situatsioonid siin kulmineeruma kipuvad.
Tegelikult on meil vahepeal olnud mitu täitsa toredat päeva. Ilma et ma oleksin midagi tavalisest erinevat ette võtnud. Eks vahepeal on olnud ikka mingeid pettumusi ja sunniolukordi, kus laps on minu peale vihastanud, aga praegu ta on suutnud piirduda inetute nägude ja sõnadega “Vastik!”, “Loll!” jmt, korra vist tõstis rusika õhku, aga võttis end üsna kohe mu rahulike sõnade peale kokku. Ma olen seda ennegi märganud, et niisugused “tuurid” käivad tal lainetena, ebasoovitav (või ka vist soovitav, ehkki seda ei märka nii hästi :P) käitumine nagu toodab iseennast, laps võtab olukordadele reageerimiseks selle mustri, mida ta viimasel ajal on korduvalt kasutanud. Ning vahepeal oli meil siin pikki kuid, kui polnud mingeid olulisi käitumisprobleeme, nüüd kevadel aga tuli jälle ja läks muudkui hullemaks. Kui ma nädala eest siia Perekooli kirjutasin, oli meil tõesti kohe mitu väga inetut situatsiooni päevas. Aga kohe pärast kirjutamist siis millegipärast nüüd mõned päevad on jälle justnagu päris rahulik olnud. Täna just vaatasin, et enne lõunaund oli mitu rasket pettumust järjest, sest tõesti olin sunnitud keelama ja edasi lükkama asju, mida laps väga tahtis, ja ta läks kurjaks ja hakkas jonnima ka, aga väga ilusasti saime sõnade, kallistuste ja kokkulepetega teema lahendatud. Eks tõenäoliselt on mu oma reaktsioon ka kuidagi asjas osaline, sest kuigi ma püüan seda vältida, siis tõenäoliselt on ikkagi natuke niimoodi, et kui laps on viimasel ajal palju halvasti käitunud, küllap ma siis alateadlikult paratamatult natuke ootan ja kardan jälle samasugust käitumist — ning arvatavasti laps ka haistab seda pinget juba õhust ning see soosib omakorda tema väljaastumisi. Aga kui ta on mitu päeva järjest oma emotsioonidega ilusti toime tulnud, siis oletatavasti ma ise ikkagi paratamatult olen ka seesmiselt rahulikum ja soosin sellega meie rahumeelse tsükli jätkumist. 🙂
Muide, kes on hädas unejärgsete hüsteeriahoogudega, siis just paar päeva tagasi ma täiesti puhtjuhuslikult avastasin nipi, mis meil paar päeva on väga hästi toiminud. 🙂 Eks seda, kui kaua mõju kestab, näitab aeg … Nimelt käisime lapsega teatris ja lõunaunne minek jäi hiljemaks. Seetõttu panin lapse ilma unejututa magama ja lubasin unejuttu lugeda siis, kui ta ärkab — eks selle kokkuleppe saavutamiseks tuli veidi sõdida, aga saime toime. Siis aga oli lapsel muidugi eriti magus uni ja pidin ta üles ajama, et jõuaks veidi lugeda ja siis väiksemat last hoidja juurest ära tooma. Ning nagu arvata võis, äratamise peale pani tüdruk mul muidugi korrapealt pasunad üürgama, ligi ei lasknud jne. Pikutasin siis natuke seal lähedal oma voodi peal ja ootasin, kas läheb üle. Ei läinud. Vaatasin, et kell on nii palju, varsti peaks juba nooremale lapsele järele minema. Aga lugeda ka ju tarvis, muidu peab suurem laps väiksema pärast tõusma ja mina olen teda veel petnud ka, et unejutu ära jätsin, sai ju kindlalt lubatud. Kuna midagi targamat pähe ei tulnud, võtsin lihtsalt raamatu kätte ja hakkasin rahuliku häälega poolelijäänud kohast edasi lugema. Ning see oli nagu imerohi! 🙂 Sest loomulikult oli lapsel vaja kuulda, mida ma loen, aga kisades ju ei kuule. 😛 Korrapealt oli rahu ja vaikus majas ning kolm minutit hiljem oli laps ka mul juba kaisus. 🙂 Igatahes paar päeva on nüüd ettelugemine meil suurepärase rahustina toiminud. Eks saame näha, kauaks seda mõju jätkub. Õnneks minu laps on selline, kellel on raamatutele ära öelda hirmus raske.
PS. Sellele, kes siin vahepeal teatas, et ma olen probleemi lahendamise ja oma autoriteedi kehtestamisega lootusetult hiljaks jäänud, ma märgiksin lihtsalt statistika mõttes, et esimest korda olen ma Perekooli teinud nõuküsiva teema selle kohta, et laps on väga osav manipulaator ja ma ei oska “võitlustes” temaga kaugeltki iga kord peale jääda, siis, kui mu tütar oli 8,5-kuune: https://foorum.perekool.ee/teema/piire-katsetav-laps-kuidas-kull-temaga-kaituda/ Tookord sain ma natuke (väga piiratult toiminud) nõuandeid, aga eelkõige hulgaliselt mõistamatust ja uskumatust, et nii noor laps võiks keeldu mõista ja sihilikult seesuguse võimuvõitluse mänge mängida. Aga tagantjärele tarkus on täpselt see, et just nii need praegused käitumismured meil alguse said ning sealtpeale on minu kohatine võimetus ja abitus ning lapse nutikus ja mängulust kasvanud, kusjuures kõigi nende aastate jooksul olen ma pidevalt püüdnud leida seda võtit ja nippi, kuidas küll oma “autoriteeti kehtestada” või mõnel muul mõistlikul moel olukordade eskaleerumist vältima õppida. Muu hulgas korduvalt ka Perekoolist nõu ja abi küsinud. Vahel natuke mingit väikest ja ajutist abi leidnud, aga mitte midagi seesugust, mis oleks olukorda kvalitatiivselt muutnud. Kõige vähem kasu on aga neist vastustest, kus lihtsalt otse või kaude kirjutatakse, et oled loll ja saamatu, teed seda, teist, kolmandat ja kahekümne viiendat valesti, aga pole mitte mingit nõuannet, kuidas midagi paremat teha, soovitud olukorda saavutada või siis on need nõuanded täiesti üldsõnalised, nii et neist pole praktikas vähimatki abi … Muide, ma pole millegipärast kunagi nii mõelnud, aga just nüüd seda postitust kirjutades ma taipasin, et mu noorem laps, kes saab varsti kaheseks, on ju ammuilma juba suurem, kui oli vanem laps meie “võimuvõitluse” ja minu enesekehtestamisprobleemide algusaegadel — aga temaga pole justkui siiamaani mingeid analoogseid olukordi tekkinud. Muidugi ta võib vahel jonnida ja kangekaelne olla ja mis iganes — aga vähemalt seni ta tõesti pole tulnud selle peale, et minuga manipuleerida samal moel, nagu suurem laps juba imikueas algust tegi. Lausa nii, et ma pole sellise võimaluse olemasolule tänini isegi mõelda märganud … Ehkki mitmes mõttes on mu lapsed ju tegelikult loomu poolest omavahel ka sarnased.
