Teema: Normaalne või peaksin rääkima?

Kommentaar eemaldatud.
3.2. Vältida tuleb pahatahtliku ja halvustava arutelu algatamist ning jätkamist.

Perekooli Moderaator

#3259172:

Palun, võtke teadmiseks, et need lapsed, keda te hoogsalt toiduga pirtsutamises süüdistate, valdavas enamuses mitte ei taha, vaid lihtlabaselt EI SUUDA teatud toite süüa. On lapsi, kes ei suuda süüa tomatit ja lapsi, kes õunu ei suuda süüa jne. Põhjuseid ei hakka siin lahkama, kes tahab, harib end ise.

Antud juhul näikse probleem olevat, et laps sai millegi söömata jätmise eest karistada. See ei ole ok, õigupoolest on see täiesti lubamatu. Lasteaiakasvatajate haridus ja teadlikkus väikelaste söömise osas on suur ümmargune null. Enamasti on suhtumine, et sõid taldriku tühjaks, oi, tubli laps, sina ei söönud, paha laps.

Terviseamps, milline jabur sõna välja mõeldud. Ma olen kokku puutunud mitmete lastega, lelle seis on selline, et kui neid sunnitaks tomatit sööma, oksendavad nad lisaks tomatile välja ka kogu ülejäänud mao sisu. Väga tervislik amps, tõepoolest…

Palun olge hoolivamad ja ärge tembeldage lapsi pirtsutajateks, kui nad midagi ei söö. Põhjused on tavaliselt hoopis muus. Te ei tea, et väike inimene võib-olla peab iga päev söögilauas võitlust iseendaga, et üldse midagi kõhtu läheks ja palju on lapsi, kes nt lasteaias või koolis üldse midagi süüa ei suuda.

Aafrika näljapiirkondades üldiselt selliseid sündroome ei kohta. Leningradi blokaadis keedeti ka rihmad ja kingad ära.
Aga meil on jah võitlus selle hispaania tomatiga.

Ega ei imestaks enam millegi üle ka lasteaias. Ise kuulsin ühel päeval lapsele järgi minnes, et üks kasvataja (meie rühmas kurjem kasvataja) ütles ühele lapsele, et istud niikaua toolil kuni ema tuleb. Ei kuulnud, et keegi oleks pahandust teinud või üldse häält teinud. Jäin korra mõtlema, et kas kuulsin ikka õigesti, aga hoian kõrvad teravamad edaspidi.
Tuttav on õppinud pedagoog ja töötanud lasteaias kasvatajana ja on ammu rääkinud, et ei tohi kasutada sellist väljendust, et laps on paha. Laps ei ole paha, vaid paha võib olla lapse käitumine. Sinu asemel uuriksin kasvatajalt küll, et mis hea ja paha jutt on, mis laps räägib. Õuntest ei räägiks midagi.

#3260521:

#3260437:

Palun olge hoolivamad ja ärge tembeldage lapsi pirtsutajateks, kui nad midagi ei söö. Põhjused on tavaliselt hoopis muus. Te ei tea, et väike inimene võib-olla peab iga päev söögilauas võitlust iseendaga, et üldse midagi kõhtu läheks ja palju on lapsi, kes nt lasteaias või koolis üldse midagi süüa ei suuda.

Aafrika näljapiirkondades üldiselt selliseid sündroome ei kohta. Leningradi blokaadis keedeti ka rihmad ja kingad ära.

Aga meil on jah võitlus selle hispaania tomatiga.

Teate, kõik see jutt kehtib hästi täiskasvanud inimeste kohta ja suuremate (teismeliste) laste kohta ka – et tühja/pooltühja kõhuga on meeletult raske olla ja küll see inimene varem-hiljem ikka sööma hakkab jne.

Aga osa väikelapsi on selles mõttes täiesti müstilised. On neid, kes püsivad püsti jaburalt väikeste toidukoguste peal või/ja söövad väga heitlikult. Neid nagu ei häiri, nad ilmselt ei tunne ülivähe süües ja enamusest asjades keeldudes karjuvat nälga, nõrkust vms. ebamugavusi.

Tuttava laps on selline – enamsusest asjadest keeldub ja väheseid vastuvõetavaid asjugi nokib ülivähe. Magusat täis söödetud kindlasti pole – esiteks, enamust maiustusi ei võta suusissegi ja teiseks, neid väheseid, mida sööks, ei anna jälle vanemad isuprobleemide tõttu. Üle aastasest kuni koolini nii elanud – kõhn küll, aga püsib püsti ja elab tavalist elu, õpib ja käib trennis. Huvitav, kas teismelisena jätkab samasugust raasudest eluspüsimist – või algab õgimisiga?

Ei väidagi, et sellistele lastele peaks serveerima gurmeed kuldtaldrikult. Ei serveeritagi. Söövad valikust seda, mida suvatsevad süüa – ja elavad kah. Ainult et kellegi jutud sellest, kuidas tema küll paneks sellise väikelapse mingite sanktsioonidega kõike sööma ja ei oleks enam mingit pirtsutamist – noh, see on reaalsuses võimatu.

Olen nõus, et vahel on väikelastel täiesti müstilised kiiksud. Mina sellel teemal sõna ei võta, aga pirtsutamist mainisin seetõttu, et mu oma laps on hakanud pirtsutama (kohe varsti saab kuueseks ja ei ole kordagi elus olnud mingeid erilisi toidukiikse või terviseprobleeme, seega puhas pirtsutamine). Ja tema puhul on küll selge, et liiga palju on saadaval ikkagi nt magusat – isegi kui ma koju komme ei osta, on päris tihti juhtunud, et lähen lapsele lasteaeda järele ja tema näitab, et tal on kapis üks komm või kommipaber kommi ümbert, mille ta varem ära sõi. Tähendab, ka lasteaias õpetajad annavad lastele vahel, ja vot seda ma küll ei poolda. Loomulikult laps hakkab siis koju tulles normaalse toiduga pirtsutama, kui õhtupoolikul on lasteaias kommi saanud. Ja tal tegelikult häda pole midagi, sest kaloreid saab ilmselt piisavalt kokku, nii et isegi kui ta korrlaikku toitu ei söö, siis ta sellest kohe haigeks ju ei jää. Samas ei saa ju õpetaja ka ühele lapsele jätt akommi andmata, kui ta teistele juba annab… Nokk kinni, saba lahti.

Aga see õunteteema on siin nüüd juba nii pikalt arutlusele olnud, et oleks huvitav teada, mida TA siis ette võttis või kas ta õpetajaga rääkis.