Teema: Nõuandeid alustajale sõimelapse vanematele

Mitte kedagi ei huvita, kuidas asjadele nime sisse kirjutad. Kui sulle sobib, pane plaastriga. Mina kogenud lapsevanemana ütlen, et mida suurem ja nähtavam on nimi, seda suurem on tõenäosus, et su laps iseenda asjadega õhtul koju tuleb. Kinnastel ja kummikutel on minu lastel nimed lausa suurelt välisküljel olnud. Kusjuures mind üldse ei häiri kellegi nimesilt kasutatud kombe sees, ma kleebin selle oma lapse nimesildiga üle lihtsalt. Mulle väga meeldivad need kleebitavad ja triigitavad sildid – saab telefoninumbri ka peale panna.

Kõigil riietel ja jalatsitel peavad nimed sees olema. Toariietele on hea triigitava sildiga panna. Sokkidele olen nimed markeriga sooniku siseküljele kirjutanud. Jah, ka need lähevad lasteaias jalutama näiteks peale õuest tulekut, kui märjaks saanud sokid kuivatisse riputatakse.

Oma tutvusringkonna pealt ütleks, et negatiivselt suhtutakse mitte tööle minemisse vaid sõime panemisse. Eelistatakse alla kolmestele erahoide. Väiksem seltskond ja paremad tingimused. Mul kolm last ja päris suur tutvusringkond aga sõimes on neist käinud vaid mõni väga üksik laps. Samas, kui paljudes peredes teeb kodune vanem ka lapsega kodus olles osakoormusega tööd.

Olme osas ei tasu üle mõelda, kui last harjutama hakkad, saad oma rühma õpetajatelt küsida, kuidas neil kombeks. Mina nt särke-pükse pole kunagi sildistanud. Kolme lapse peale paar asja on kaduma jäänud aga pole väga oluline. Kindlasti on sildistatud kõik kindad, jalatsid ja õueriided. Ühe lapse rühmas oli kuivatuskapis õhtul 5 paari ühesuguseid kindaid 🙂 Ise eelistan kleebitavaid silte. Triikimisega ei viitsi jännata, samas plaaster tuleb ju pesus ära

Mina elan ka riigis, kus hommikul emad beebid vankriga lasteaeda lükkavad. Laps alustas augustis, juunis oli lapsevanemate veebikoosolek. Seal siis üks paarike lehvitas õnnelikult oma beebiga ja kasvatajad rõõmsalt hõiskasid, et ohoo, teie laps on juba ilmale tulnud, lasteaiakohale registreerudes oli ju veel kõhus! Eesti ema vaatas ehmunud näoga ja ainult oigas sisimas…

Muude asjade kohta ei oska nõu anda, aga plaaster markeriga ei kõlba küll nime kirjutamiseks. Lasteaiariideid tuleb tihti pesta, tõenäoliselt tuleb ta sealt iga jumala päev rokasena ja vahel läheb mitu komplekti vahetusriideid ka veel. Ilmaski ei jõua sa iga kord neid uuesti plaasterdada ja nime kirjutada. Mul on triigitavad sildid pandud etiketi külge. Need on enamasti libeda siidise pinnaga ja sealt saab pärast kleepsu kätte, kui küünega ots lahti tõmmata. Vähemalt need sildid, mis mul on, saab. Pesumasinas seevastu peavad hästi vastu, alates eelmise aasta augustist on ära tulnud u 4 silti. Minu lapsel on tõepoolest sildistatud kõik riideesemed alustades mütsist ja lõpetades aluspükstega, sest lasteaed nõuab nii. Sokid ajasid mul juhtme kokku, aga netis olevate õpetuste kohaselt tuleb triikida silt jala siseküljele talla alla keskele, tallavõlvi kohale. Sealt ei kulu maha. Ei ole tõepoolest sokkidelt sildid ära tulnud.

Laps mul lasteaeda minnes veel lugeda ei osanud, nendel siltidel saab aga mingi pildikese ka juurde valida ja siis lapsele selgeks õpetada, et nt sellise lillega või kiisuga või autoga on sinu asjad.

#3972226:

Minu laps alustab ka kohe sõimes. Küsin sellist asja – kui laps on seni uinunud lutiga (muul ajal lutti ei kasuta), siis ka see on lubatud lasteaias?

Ja veel…

Olen natuke kogenud halvustavat suhtumist, et laps läheb 1,5 aasta vanuselt lasteaeda. Et hoolimatud vanemad soovivad enda mugavuse nimel hüljata lapse – see on üks julmemaid, mis mulle on öeldud. Aga on ka lihtsalt pea vangutamisi ja turtsatusi. Eelmise lapse esimestel aastatel elasime teises riigis, kus vanemahüvitist maksti tunduvalt vähem aega kui Eestis, mis tähendas, et enamik lapsi läksid ka oluliselt varem lasteaeda ning enamik ei näinud selles mitte midagi veidrat ega häbiväärset. Siin on suhtumine pigem teine.

Lisaks rahateemale halvustatakse ema soovi naasta tööle seetõttu, et töö meeldib. Loodetavasti pole vaja mainida, et emad-isad, kes naasevad tööle armastavad oma lapsi ka vaatamata sellele väga palju. Ühesõnaga, natuke olen häiritud sellest suhtumisest.

Ma ei tea, kas on tehtud mõni uuring, kas siinsed lapsed on siis oluliselt õnnelikumad, vaimselt ja füüsiliselt tervemad, kuna on emaga kaua kodus (see on üks peamine argument, miks halvustatakse). Kui uurida infot rahvatervise ja Eesti laste tervisest, ka enesetappude (ka katsete) statistikast, siis see pigem tõde ei näi olevat.

Minu laps läks 1a5k vanuselt hoidu ja mina pole negatiivset suhtumist sellega seoses kogenud. Ma pean tunnistama, et ma pigem vaatan hoopis ise natuke imelikult neid, kes last 3 või rohkem aastat kodus tahavad hoida, eriti kui uut last pole peale tulnud. Eks ühest küljest tööl jõuab ka hiljem käia, aga paratamatult on 20ndad ja 30ndad karjääri tegemiseks kõige parem aeg.

Käruga saab last hästi lasteaeda viia, käru jaoks on lasteaia õues katusealune vms koht, mille juhataja sulle kätte näitab. Lutti minu teada ei lubata. Alguses, kui lasteaiaga harjutate, ilmselt kohe ei magagi. Seda alles hakatakse harjutama nagu kõike muud. Mähkmed peavad sul endal kaasas olema ja need saad jätta lapse kappi-eeldan, et su laps pole veel potitreenitud. Seda potitreenimist nad hakkavad seal kohe ka harjutama. Riiete poole pealt, mina kirjutasin tavalise pastapliiatsiga riiete, jalanõude, isegi sokkide sisse, lapse eesnime. Kui rühmas on sama nimega lapsi veel, pane eesnimi ja perenime esitäht. Selle järgi saavad aru, sest ise ka tõenäoliselt pärast ei mäleta, mis riided täpselt lapsel seal olid. Siis on hea, kui nimi sees on. Pastakas kulub pesus maha ja kui nime pole sees, võib teisel lapsel olla sama asi ja läheb vahetusse või üldse kaduma. Oma nimeline joogipudel peab olema, küll öeldakse. Riiete poole pealt mainiti, et peavad olema õueriided, mis peavad vett ja tuult sügisel-talvel. Ei pea olema firma omad just. Kevadel siis samade omadustega kevadriided. Mõnel lapsel oli õues trööpamiseks eraldi kombe. Samuti ei lubatud panna lapsele sõrmikuid, neid saab siis kanda, kui laps oskab ise kätte tõmmata neid. Lukud, nööbid, krõpsud peavad riietel terved olema ja salli ei lubata. Peab olema krae ja hästi peas püsiv müts või tuukrimüts. Põhimõtteliselt kui nad õue lähevad, siis on kiire ja lihtne neil riietuda (alguses muidugi ikka aidatakse riide) ja kogu rühm saab korraga minna.

Tahtsin veel lisada, et vanavanemate ärevus on normaalne. Nemad kasvatasid oma lapsed üles 20+ aastat tagasi ja neil on vaja aega harjuda selle olukorraga. Ma olin ka pettunud ja sügavalt üllatunud, kui mu ema lubas mind imikuga aidata, aga reaalselt ei julgenud tal mähetki vahetada (see, kuidas ta 2 last on suutnud üles kasvatada, tundus müstika). Ärevus aga kogemuste saades vaikselt taandub ja loodetavasti ka see destruktiivsus (ära nuta jne). Eks taktitundeliselt saab neid suunata ka.

Midagi pole teha – lapsega tegemine eeldab sisemist enesekindlust ja tasakaalukust ning ainus lootus on, et vanavanematel see aja jooksul tekib.

Iseenesest positiivne, et on öelnud, et tahavad lapsega rohkem aega koos veeta.

Käru osas pead ka uurima ikka konkreetsest aiast, kas on koht, kas tohib jätta, sh – kelle vastutusel, kui nt mõni lastest selle otsa turnib. Meil nt lasteaias hiljuti lõpetati ära see, et ratrad iga rühma ukse taga – olevat ka probleeme, et kui esimesed lapsed jõuavad õue ja õpetaja alles abistab viimaseid, siis turnivad rataste otsas (meil rühmast pääs otse õue). Nüüd on lageda taeva all eraldi koht, kus kogu lasteaia rattad ja vanema enda riisikol.

#3972202:

Head vanemad, palun jagage nõuandeid sõimes alustamise kohta.

Meil on uuel nädalal esimene kohtumine lasteaia juhatajaga, kellelt loomulikult ka kõike küsime, aga oleks tore juba praegu lugeda soovitusi. Laps on 1 aasta ja 7 kuud vana.

Mul on praegu mõned küsimused, aga kindlasti on asju, mille peale ma ei oska tulla. Palun ärge pahandage, kui imelikud küsimused.

1) Riiete nimesildid – guugeldades leidsin mitmeid variante, kuid ei tahaks püsivat silti panna, sest kombed ja paljud muud riided on juba saadud kelleltki teiselt ja plaanis ka edasi annetada. Kas imelik oleks lihtsalt plaastriga panna ja markeriga kirjutada? Kas iga sokk tuleb ka ära sildistada või pigem suuremad riided ja kindad, saapad? Kasvatajad ei jõua ega pea ju meelde jätma kõikide riideid.

2) Kas laps võib kaasa võtta oma joogipudeli? Selle siis ka silt peale, eeldan.

3) Kui ma olen nii sõimerühma järjekorras, mis nüüd realiseerub, kui ka ühe teise lasteaia järjekorras, kuhu laps saaks minna peale sõime, siis kas mu järjekord ikka säilib või kaob ära, kui juba ühte lasteaeda läheb? Kas on vaja mingi avaldus teha?

4) Kas keegi viib lapse käruga lasteaeda? Kuhu käru jätate?

1. Nimeline.ee lehe kleebitavad nimesildid kannatavad pesemist väga hästi aga tulevad ka ilma jälgi jätmata maha pärast. Soovitan.

2. Pudelid on igas aias ja rühmas sisemiste kokkulepete teema. Näiteks kuidas märgistada ja hoiustada nii, et  keegi teise pudelist ei jooks ja nt vett maha ei ajaks vms. Meil olid rühmas nimelised tassid, mida õpetaja lastele kätte andis (sõimerühmas).

3. Varem oli nii, et kui sõimerühma koha vastu võtsid siis aiarühma nimekirjas püsisid ikka aga seda pead lasteaias täpsustama.

4. Meie aias oli varjualune, kuhu sai kärud jätta. Ülearu palju seal ruumi küll polnud aga aeda kärutajate sõidukid mahtusid ära.

#3972302:

3) Üldjuhul kui ühes lasteaias koha vastu võtad, siis teiste lasteaedade järjekordadest kustutatakse automaatselt ära, Tallinnas vähemalt nii.

Tema laps läheb sõimerühma. Kui tegemist ongi sõimega, st aiarühmasid ei ole, siis jääb laps ikka aia järjekorda edasi.

Seda, kas keegi vaatab ja mida mõtleb, ära üldse jälgi. Nagu siit näed, vaatavad osad halvasti hoopis neid, kes lapsega kauem kodus. Mina ei vaata kedagi, on iga pere oma otsus, millal laps aeda/sõime panna.

Meil mingit sokkide sildistamist ei toimu. Ikka suuremad asjad.

#3972474:

#3972303:

#3972226:

Minu laps alustab ka kohe sõimes. Küsin sellist asja – kui laps on seni uinunud lutiga (muul ajal lutti ei kasuta), siis ka see on lubatud lasteaias?

Ja veel…

Olen natuke kogenud halvustavat suhtumist, et laps läheb 1,5 aasta vanuselt lasteaeda. Et hoolimatud vanemad soovivad enda mugavuse nimel hüljata lapse – see on üks julmemaid, mis mulle on öeldud. Aga on ka lihtsalt pea vangutamisi ja turtsatusi. Eelmise lapse esimestel aastatel elasime teises riigis, kus vanemahüvitist maksti tunduvalt vähem aega kui Eestis, mis tähendas, et enamik lapsi läksid ka oluliselt varem lasteaeda ning enamik ei näinud selles mitte midagi veidrat ega häbiväärset. Siin on suhtumine pigem teine.

Lisaks rahateemale halvustatakse ema soovi naasta tööle seetõttu, et töö meeldib. Loodetavasti pole vaja mainida, et emad-isad, kes naasevad tööle armastavad oma lapsi ka vaatamata sellele väga palju. Ühesõnaga, natuke olen häiritud sellest suhtumisest.

Ma ei tea, kas on tehtud mõni uuring, kas siinsed lapsed on siis oluliselt õnnelikumad, vaimselt ja füüsiliselt tervemad, kuna on emaga kaua kodus (see on üks peamine argument, miks halvustatakse). Kui uurida infot rahvatervise ja Eesti laste tervisest, ka enesetappude (ka katsete) statistikast, siis see pigem tõde ei näi olevat.

Minu laps läks 1a5k vanuselt hoidu ja mina pole negatiivset suhtumist sellega seoses kogenud. Ma pean tunnistama, et ma pigem vaatan hoopis ise natuke imelikult neid, kes last 3 või rohkem aastat kodus tahavad hoida, eriti kui uut last pole peale tulnud. Eks ühest küljest tööl jõuab ka hiljem käia, aga paratamatult on 20ndad ja 30ndad karjääri tegemiseks kõige parem aeg.

Miks? Mida on selles halba, kui ema tahab oma lapsega kodus olla. On olemas ju kõikvõimalikud huviringid, loovustoad jne. Ja see ema võib olla vabalt ka 35 ja 15a karjääri selja taga. Et ma lihtsalt ei saa päris hästi aru, mida selles taunitavat on sinu meelest, kui ema on lapsega 3 aastat kodune.

Ma ei mõelnudki, et selles on midagi halba, aga mind paneb see natuke imestama ja seda mitmel põhjusel. Kui jätta sissetuleku aspekt täiesti kõrvale, siis minu arust nii pikalt lapsega kodus olemine hakkab nüristama. Muidugi võib lapsehoolduspuhkuse ajal teha ka midagi muud vaimu värskendavat peale tööl käimise, aga enda hobidega tegelemise või koolis käimise ajaks on ka vaja laps ju kuskile jätta ikkagi. Teine asi on lapse arendamine. Kui ma vaatan lasteaias tehtavaid tegevusi, siis ma ise ei tuleks enamus asjade pealegi. Kindlasti on väga tublisid vanemaid, kes teadlikult last arendavad, aga päris palju on ka selliseid, kes seda ei tee. Jah, lapsega saab käia ka huviringides, aga väikelaste huviringid on tavaliselt 30-40 min korraga ja päris kallid ka, et kui tihti keskmine inimene seal käia jõuab, eriti pärast vanemahüvitise lõppu? Kord nädalas kuskile minna tunnikeseks on samas vähe. Lisaks olen ise täheldanud, et 3+ vanuses lasteaias alustanud lapsed harjuvad lasteaiaga palju kehvemini kui nooremad lapsed. Minu lapse rühmas on vähemalt 2 sellist last, kes alustasid sõimes pea kolmesena ja neid harjutati lasteaeda peaaegu pool aastat. Pool aastat pärast lasteaia algust jäid nad esimest korda lõunaund magama lasteaeda. Ja kõik see aeg ei saanud emad endiselt tööle tagasi minna, kuigi oleksid juba tahtnud. Tegemist ei ole minu teada erivajadusega lastega.

Mina saingi esimese lapse 35-aastaselt, aga kui ma oleks olnud kahe lapsega 5-6 aastat kodus, siis oleks mul väga raske olnud samalt positsioonilt jätkata, kui valdkond pidevalt areneb.

Igaks juhuks ütlen, et mu vanem laps käis esimesel aastal hoius 3 päeva nädalas.

#3973705:

#3973654:

#3972474:

#3972303:

#3972226:

Minu laps alustab ka kohe sõimes. Küsin sellist asja – kui laps on seni uinunud lutiga (muul ajal lutti ei kasuta), siis ka see on lubatud lasteaias?

Ja veel…

Olen natuke kogenud halvustavat suhtumist, et laps läheb 1,5 aasta vanuselt lasteaeda. Et hoolimatud vanemad soovivad enda mugavuse nimel hüljata lapse – see on üks julmemaid, mis mulle on öeldud. Aga on ka lihtsalt pea vangutamisi ja turtsatusi. Eelmise lapse esimestel aastatel elasime teises riigis, kus vanemahüvitist maksti tunduvalt vähem aega kui Eestis, mis tähendas, et enamik lapsi läksid ka oluliselt varem lasteaeda ning enamik ei näinud selles mitte midagi veidrat ega häbiväärset. Siin on suhtumine pigem teine.

Lisaks rahateemale halvustatakse ema soovi naasta tööle seetõttu, et töö meeldib. Loodetavasti pole vaja mainida, et emad-isad, kes naasevad tööle armastavad oma lapsi ka vaatamata sellele väga palju. Ühesõnaga, natuke olen häiritud sellest suhtumisest.

Ma ei tea, kas on tehtud mõni uuring, kas siinsed lapsed on siis oluliselt õnnelikumad, vaimselt ja füüsiliselt tervemad, kuna on emaga kaua kodus (see on üks peamine argument, miks halvustatakse). Kui uurida infot rahvatervise ja Eesti laste tervisest, ka enesetappude (ka katsete) statistikast, siis see pigem tõde ei näi olevat.

Minu laps läks 1a5k vanuselt hoidu ja mina pole negatiivset suhtumist sellega seoses kogenud. Ma pean tunnistama, et ma pigem vaatan hoopis ise natuke imelikult neid, kes last 3 või rohkem aastat kodus tahavad hoida, eriti kui uut last pole peale tulnud. Eks ühest küljest tööl jõuab ka hiljem käia, aga paratamatult on 20ndad ja 30ndad karjääri tegemiseks kõige parem aeg.

Miks? Mida on selles halba, kui ema tahab oma lapsega kodus olla. On olemas ju kõikvõimalikud huviringid, loovustoad jne. Ja see ema võib olla vabalt ka 35 ja 15a karjääri selja taga. Et ma lihtsalt ei saa päris hästi aru, mida selles taunitavat on sinu meelest, kui ema on lapsega 3 aastat kodune.

Ma ei mõelnudki, et selles on midagi halba, aga mind paneb see natuke imestama ja seda mitmel põhjusel. Kui jätta sissetuleku aspekt täiesti kõrvale, siis minu arust nii pikalt lapsega kodus olemine hakkab nüristama. Muidugi võib lapsehoolduspuhkuse ajal teha ka midagi muud vaimu värskendavat peale tööl käimise, aga enda hobidega tegelemise või koolis käimise ajaks on ka vaja laps ju kuskile jätta ikkagi. Teine asi on lapse arendamine. Kui ma vaatan lasteaias tehtavaid tegevusi, siis ma ise ei tuleks enamus asjade pealegi. Kindlasti on väga tublisid vanemaid, kes teadlikult last arendavad, aga päris palju on ka selliseid, kes seda ei tee. Jah, lapsega saab käia ka huviringides, aga väikelaste huviringid on tavaliselt 30-40 min korraga ja päris kallid ka, et kui tihti keskmine inimene seal käia jõuab, eriti pärast vanemahüvitise lõppu? Kord nädalas kuskile minna tunnikeseks on samas vähe. Lisaks olen ise täheldanud, et 3+ vanuses lasteaias alustanud lapsed harjuvad lasteaiaga palju kehvemini kui nooremad lapsed. Minu lapse rühmas on vähemalt 2 sellist last, kes alustasid sõimes pea kolmesena ja neid harjutati lasteaeda peaaegu pool aastat. Pool aastat pärast lasteaia algust jäid nad esimest korda lõunaund magama lasteaeda. Ja kõik see aeg ei saanud emad endiselt tööle tagasi minna, kuigi oleksid juba tahtnud. Tegemist ei ole minu teada erivajadusega lastega.

Mina saingi esimese lapse 35-aastaselt, aga kui ma oleks olnud kahe lapsega 5-6 aastat kodus, siis oleks mul väga raske olnud samalt positsioonilt jätkata, kui valdkond pidevalt areneb.

Igaks juhuks ütlen, et mu vanem laps käis esimesel aastal hoius 3 päeva nädalas.

Eks olegi vist maitseasi. Olen elus varem nii palju õppinud ja töötanud, et lihtsalt kodus olemine tundub praegu ka pärast neljandat aastat nii mõnus! Lihtsalt oma lastega omas tempos asju teha.

Tegevus väljaspool kodu on meil tavaliselt 2* nädalas, 3h. No pluss muidugi sõpradel külas, iga päev õues jne. Töö pärast ma ei muretse- kvalifikatsioon on mul olemas ja mingeid illusioone täpselt samal kohal jätkamise osas mul ei olnudki- nagu öeldud, ma olen nii kõvasti kogu elu õppinud ja ennast üles töötanud, et otsustasin võtta teadlikult pausi 4-5, ehk rohkemgi aastat.

Lapsed lähevad aeda kolmeselt, ilmselt 1-2-3 päeva nädalas, kuidas soovivad ise. Ise tööle ei kiirusta. Elu veel pikk ees, absoluutselt mingit nüristumise tunnet ei ole õnneks. Tõele au andes vaatan mina jälle natuke imelikult neid, kes ilma hädavajaduseta väikeste kõrvalt tööle lähevad, et kuidas nad raatsivad. Ilmselt vaatavad nemad mind sama imelikult. Ütlema kellelegi muidugi ei lähe seda, et kuule miks sa nii teed. Oma valik.

nda jaoks olen mõelnud et elus igaks asjaks oma aeg. Oli 10+a tööle, nüüd tuleb palju aastaid kodule. Ju ma kehv planeerija, rööprähklemine mulle ei sobi. Kui lapsed suure(ma)d, eks siis hakkan otsast harutama seda tööl ronimist jälle ????

Muidugi tahaksid paljud vanemad oma lastega rohkem aega koos veeta, aga naisena tuleks ikkagi mõelda veidi rohkem ka sellele, milline pikaajaline mõju on otsusel pikki aastaid lastega kodus olla. Isegi kui mees on praegu valmis naist üleval pidama, siis ta võib iga hetk otsustada seda mitte teha ja siis sa oled punktis, kus pead päriselt ise raha teenima ja päris raske on seda siis tegema hakata, kui oli plaanis ennast alles uuesti üles töötama hakata.

Siis on kaua töötu olemisel mõju pensionile. Jällegi, tore, kui mees teenib ja säästab teile mõlemale ka pensioniks, aga kui ei või kui teda pole sama kauaks kui sind või kui otsustate lahku minna siis jällegi, oled suuremas vaesusriskis.

Ja muidugi oleks huvitav teada, et kui su mees ütleks nüüd, et tema tahab 4 aastat perega mõnusat aega veeta ja kodus olla, et kas sina siis oleksid lahkelt nõus teda niimoodi üleval pidama? Miks naiste jaoks on nii normaalne kodus olla, aga tahaks näha meest, kes ütleb, et tema nüüd jätab töötamise, et päev otsa lapsi kallistada. Miks ometi naised lapsi nii palju rohkem armastavad, et muu elu nende nimel ohverdavad, aga mehed vaevalt vaevalt seda teevad?

Ilmselt ühiskondlikult oleks kõige parem, kui oleks lühemad töönädalad ja tööpäevad, et kõik vanemad saaksid olla vähem tööl ja rohkem perega. Aga kuni see nii pole, on hirmus, kui paljud naised enda majandusliku seisu ohtu seavad sellega, et lastega nii pikalt kodus on.

Isiklikult olen nõus selle esimese kirjutajaga, kes pelgab 1,5-aastase lapse sõime panekul hukkamõistu. Juba aastasega ja varemgi tundsin meeletut nüristumist kodus. Mulle väga meeldib, mida ütles hiljuti ETV UV Faktori saates Siiri Oviir, kui rääkis ajast, mil ta oma lapsi kasvatas. Ta ütles, et tol ajal oli täitsa ühiskondlikult mõistetud see, et üheaastane võib juba ema seelikusaba alt väljas olla ja hoidu minna.

Ise praegu aastasega kodus olles tunnen, kuidas see on tegelikult minu ressursi täielik alakasutamine, et ma olen kodus ühe lapsega, mõtlen talle tegevusi, mängin mängumatil, selle asemel, et laps võiks tegelikult olla kusagil väikeses hoius. Ootan väga, et meie ühiskond jõuaks nüüd selle pika vanemahüvitise ülistamise kõrval faasi kus räägitaks ka vajadusest luua hoiud juba vähemalt aastastele, et need vanemad, kellele meeldib oma töö, kes tunnevad lapsega kodus olles nüriks muutumist ja kes päriselt ka muretsevad oma majandusliku seisu pärast, saaksid minna tööle ilma, et peaks kalli hoidja palkama.

#3974215:

Muidugi tahaksid paljud vanemad oma lastega rohkem aega koos veeta, aga naisena tuleks ikkagi mõelda veidi rohkem ka sellele, milline pikaajaline mõju on otsusel pikki aastaid lastega kodus olla. Isegi kui mees on praegu valmis naist üleval pidama, siis ta võib iga hetk otsustada seda mitte teha ja siis sa oled punktis, kus pead päriselt ise raha teenima ja päris raske on seda siis tegema hakata, kui oli plaanis ennast alles uuesti üles töötama hakata.

Mis krdi eeldus see on, et naine on koduseks jäädes mehe kaela peal? Ma olin enne laste saamist juba karjääri teinud ja omasin piisavalt investeeringuid, et oleksin saanud vajaduse korral vabalt ise kõik kodus oldud aastad kogu vahmiili üleval pidada. Õnneks mees osales ka pereelus ja mu investeeringud on vahepeal veelgi suuremaks kasvanud.

#3974282:

#3974215:

Muidugi tahaksid paljud vanemad oma lastega rohkem aega koos veeta, aga naisena tuleks ikkagi mõelda veidi rohkem ka sellele, milline pikaajaline mõju on otsusel pikki aastaid lastega kodus olla. Isegi kui mees on praegu valmis naist üleval pidama, siis ta võib iga hetk otsustada seda mitte teha ja siis sa oled punktis, kus pead päriselt ise raha teenima ja päris raske on seda siis tegema hakata, kui oli plaanis ennast alles uuesti üles töötama hakata.

Mis krdi eeldus see on, et naine on koduseks jäädes mehe kaela peal? Ma olin enne laste saamist juba karjääri teinud ja omasin piisavalt investeeringuid, et oleksin saanud vajaduse korral vabalt ise kõik kodus oldud aastad kogu vahmiili üleval pidada. Õnneks mees osales ka pereelus ja mu investeeringud on vahepeal veelgi suuremaks kasvanud.

Mõtlesin ka pärast kirjutamist, et muidugi võib olla naisi, kes kõvasti teeninud ja suudavad end ülal pidada ise ka, seega vabandust ennatliku järelduse eest. Aga oma tutvusringkonna põhjal tean, et tore, kui naisel üldse töö ja mingi sissetulek ning kui 1,5 aastat vanemahüvist läbi, siis naise sissetulekud nullis ja lapsega kodus olemise rõõm ikkagi mehe tööl käimise hinnaga.

Ja teine minu mõte meeste- naiste teemal on see, et miks valdavalt emad tunnevad nii suurt armastust oma laste vastu, et tahavad nendega aastaid kodus olla, aga mehed nagu eriti ei tunne ja peavad ikka normiks tööl käimist?

#3974282:

#3974215:

Muidugi tahaksid paljud vanemad oma lastega rohkem aega koos veeta, aga naisena tuleks ikkagi mõelda veidi rohkem ka sellele, milline pikaajaline mõju on otsusel pikki aastaid lastega kodus olla. Isegi kui mees on praegu valmis naist üleval pidama, siis ta võib iga hetk otsustada seda mitte teha ja siis sa oled punktis, kus pead päriselt ise raha teenima ja päris raske on seda siis tegema hakata, kui oli plaanis ennast alles uuesti üles töötama hakata.

Mis krdi eeldus see on, et naine on koduseks jäädes mehe kaela peal? Ma olin enne laste saamist juba karjääri teinud ja omasin piisavalt investeeringuid, et oleksin saanud vajaduse korral vabalt ise kõik kodus oldud aastad kogu vahmiili üleval pidada. Õnneks mees osales ka pereelus ja mu investeeringud on vahepeal veelgi suuremaks kasvanud.

Selliseid naisi (või mehi) on ikka vähe, kelle vara ilma sissetulekuta olles hoopis kasvaks. Eriti kui sellest samast varast peab veel jooksvaid kulutusi kandma.

Mul on ka päris arvestatav investeeringute portfell. Kui mu igakuised kulud jääksid samale tasemele, jätkuks sellest vähemalt 2.5 aastaks, aga kui kulud väga kokku tõmmata, siis saaks ilmselt isegi üle 3 aasta hakkama. Aga pärast seda oleks mu säästud ja investeeringud ju otsas. Ehk kui ma oleks pärast vh lõppu üle 3 aasta kodus, siis ma oleks pärast seda täiesti rahatu, mu tööandja poleks kohustatud mind tagasi võtma, vaevalt ma ka teiste tööandjate juures 5-aastase tööpausiga väga atraktiivne kandidaat oleksin. Mina sellist olukorda ei taha.

Aga minu jaoks on peamine pikalt kodus olemise miinus ikkagi nüristumine. Eespool keegi ütles, et pärast 4 aastat kodus on ikka nii mõnus. No paraku nüristunud ajule tundubki kodus tiksumine väga mõnus.

Ma olin enne laste saamist koos kõrgkoolidega 20 aastat õppinud ja 15 aastat töötanud, aga ausalt see ei tekitanud küll sellist tunnet, et nüüd tahaks 5+ aastat ainult kodus olla ja lastega mängida. Ma tabasin selle ära, et hakkan nüristuma ja ma pean midagi ette võtma, et sellest mugavustsoonist välja saada.

Kui vähegi töö(koht) võimaldab siis hea alternatiiv on väikelapse kõrvalt ka poole (või 0,75) kohaga tööl käia. Laps 2-3 päeva (või poolikud päevad) hoius ja samas saab (lisa)raha teenida, vaim ei nüristu, ei teki (cv-s) pikka tööpausi jne.