Teema: Nõuandeid alustajale sõimelapse vanematele

#3974466:

Mul on ka päris arvestatav investeeringute portfell. Kui mu igakuised kulud jääksid samale tasemele, jätkuks sellest vähemalt 2.5 aastaks, aga kui kulud väga kokku tõmmata, siis saaks ilmselt isegi üle 3 aasta hakkama. Aga pärast seda oleks mu säästud ja investeeringud ju otsas. Ehk kui ma oleks pärast vh lõppu üle 3 aasta kodus, siis ma oleks pärast seda täiesti rahatu, mu tööandja poleks kohustatud mind tagasi võtma, vaevalt ma ka teiste tööandjate juures 5-aastase tööpausiga väga atraktiivne kandidaat oleksin. Mina sellist olukorda ei taha.

Oled kindel, et sa investeeringu tähendusest aru saad? Investeering on miski, mis passiivselt sulle tulu teenib ehk et sa kasutad jooksvalt investeerimistulu, mitte investeeringut ennast.

Kuidas saavad sul investeeringud 2,5 aastaga ära kuluda?:)

Tundub, et sa pead silmas lihtsalt säästusummat kontol, kust kulutad. See pole investeering.

Kõige lihtsam näide, kinnisvarainvesteeringud. Piisab kolmest korterist, et väga normaalselt lõputult tool käimata elada. Elad ju üüritulust, investeeringut ennast sa ei puutu ja tema väärtus vaid tõuseb. Misasi sul siin täpsemalt “ära kulub”?

Sama asi aktsiate, fondide jm sellisega. Elamiseks kulutad ju vaid divikaid, mitte isegi investeeringu enda suurenemist ehk osaku voi aktsia hinna kasvu.

Mul on finantsharidus ja finantsalane töökoht, ma saan väga hästi aru, mida investeering tähendab.

Mul on arvestatav portfell, aga mitte nii suur, et ma saaks nautida finantsvabadust, see tähendab, et ma peaksin hakkama oma investeeringuid realiseerima. Kinnisvara otseinvesteeringuna mul pole. Sinu “lihtne näide” kolmest korterist, ei ole enamus inimeste jaoks realistlik. Finantsvabaduse jaoks peaks portfelli suurus 250 tuhat + eurot juba olema.

#3974466:

Mul on ka päris arvestatav investeeringute portfell. Kui mu igakuised kulud jääksid samale tasemele, jätkuks sellest vähemalt 2.5 aastaks, aga kui kulud väga kokku tõmmata, siis saaks ilmselt isegi üle 3 aasta hakkama. Aga pärast seda oleks mu säästud ja investeeringud ju otsas. Ehk kui ma oleks pärast vh lõppu üle 3 aasta kodus, siis ma oleks pärast seda täiesti rahatu, mu tööandja poleks kohustatud mind tagasi võtma, vaevalt ma ka teiste tööandjate juures 5-aastase tööpausiga väga atraktiivne kandidaat oleksin. Mina sellist olukorda ei taha.

Oled kindel, et sa investeeringu tähendusest aru saad? Investeering on miski, mis passiivselt sulle tulu teenib ehk et sa kasutad jooksvalt investeerimistulu, mitte investeeringut ennast.

Kuidas saavad sul investeeringud 2,5 aastaga ära kuluda?:)

Tundub, et sa pead silmas lihtsalt säästusummat kontol, kust kulutad. See pole investeering.

Kõige lihtsam näide, kinnisvarainvesteeringud. Piisab kolmest korterist, et väga normaalselt lõputult tool käimata elada. Elad ju üüritulust, investeeringut ennast sa ei puutu ja tema väärtus vaid tõuseb. Misasi sul siin täpsemalt “ära kulub”?

Sama asi aktsiate, fondide jm sellisega. Elamiseks kulutad ju vaid divikaid, mitte isegi investeeringu enda suurenemist ehk osaku voi aktsia hinna kasvu.

Ma ikka pean seda kommenteerima veel, et kas sa ikka kujutad ette, kui palju aktsiaid peab olema, et dividendidest elada saaks? Balti börsil on üks paremaid dividendimaksjaid olnud Tallinna Kaubamaja, kelle dividenditootlus on umbes 7%. Selleks, et saada keskmiselt igakuiselt 1000 eurot dividende, peaks olema aktsiaid 171 tuhat. 1500 euro jaoks 257 tuhat. Ja tegelikult läheb sealt veel natuke tulumaksu maha.

Ka üürikinnisvara puhul saab kolme kinnisvara üüritulust elada siis kui neil laenu  peal ei ole või on tegemist pigem kallima otsa kinnisvaraga. Meie näiteks elame keskklassi uusarenduse 3-toalises. Ma arvan, et meie korteri saaks välja üürida 800-900 euroga, aga meil on kodulaen 550 eurot kuus. Kolme sellise korteriga ma oma igakuiseid kulutusi jooksvalt ei kataks.

Ma ei tea, las igaüks otsustab ikka ise, mis teeb. Kvalifikatsioon ei kao mõned aastad poole kohaga töötades kuhugi.

Lastehoid on vajalik teenus, ükskõik, kas emal on vaja perele sissetulekut teenida, tööga titendusest pead puhata vm. Kollektiivis olla aastase lapse enda arenguvajadus otseselt ei ole, aga see ei tähenda, et ta ei võiks seal käia, kui kokkuvõttes kõigil nii parem on.

Enne lapse sõimepanekut peab lisaks praktilistele küsimustele (millele ilmselt osatakse konkreetsest hoiust palju paremini vastata kui siin) mõtlema ka kõik variandid läbi, mis saab, kui laps peaks mitte harjuma või sageli haige olema vms.

1,5 leheküljega laste riiete sildistamisest investeerimisportfellideni.

#3977434:

No fakt on see, et täiskohaga tööle saad hakata reaalselt ainult siis, kui sul on keegi, kes lapse haiguste ajal sinu eest temaga kodus istub. Alguses oleks hea võtta 0,5 kohta, sest kui sul tugiinimest pole, siis enamuse ajast istud nagunii lapsega hoolduslehel. Ehk umbes 4-5a. hakkavad nad vähem haigestuma.

Riiete sisse kleepisin rullplaastri peale kirjutatud nime, püsis päris hästi.

Siiri Oviir ütles hiljuti ERR eetris oleks hästi, et kui tema lapsed olid väikesed, läksid aastaselt hoidu ja kui jäid seal tõbiseks, siis pandi küüslauk ninna ja vanemad tulid ikka järele kell 18 õhtul.

See on võib-olla liialdus ja äärmus, aga kas teistele lasteaialaste vanematele ei tundu, et lapsi tänapäeval jube kergelt koju saadetakse? Ja kust peab see tugivõrk tulema,kui vanavanemad ka enamasti töötavad tänapäeval? Ja jällegi miks enamasti naised on need, kes poole kohaga tööle lähevad, et laste eest hoolitseda? Kõik need teemad ajavad mind nii pöördesse ja mul on nii kahju, et enne laste saamist üldse ei tajunud seda, et lasteaed pole piisav selleks, et tööelu jätkata.

Laps on vähem haige kui ta ei pea 5 päeva nädalas käima aias.

Minu laps käis esimesel aastal 2-3 päeva nädalas. Ühe päeva oli mees kodus, ühe päeva minu ema, ühe päeva olin vahel ise ka. Me isegi ei vähendanud ametlikult töökoormust vaid kasutasime puhkusepäevi ja võtsime palgata puhkuse päevi. Haigusi oli minimaalselt.

Teisel aastal läks 5 päeva nädalas. Sama rühm, kõik sama. Üks haigus ajas teist taga. Kolmandal aastal oli koroona ja olimegi rohkem kodus, ise tegime kodukontorit ja hoidsime samal ajal kahe peale last. Laps vaatas pool päeva telekat kuid vähemalt ei olnud haige.

#3977434:

No fakt on see, et täiskohaga tööle saad hakata reaalselt ainult siis, kui sul on keegi, kes lapse haiguste ajal sinu eest temaga kodus istub. Alguses oleks hea võtta 0,5 kohta, sest kui sul tugiinimest pole, siis enamuse ajast istud nagunii lapsega hoolduslehel. Ehk umbes 4-5a. hakkavad nad vähem haigestuma.

Riiete sisse kleepisin rullplaastri peale kirjutatud nime, püsis päris hästi.

Täpselt. Lisan juurde, et see 0,5 koht peab ühtlasi olema paindlikel aegadel, st ise valid, millal töötad. Kui on kindlal kellaajal kindlas kohas vaja olla (medõde, õpetaja, müüja) siis on ka 0,5 koormusest haiguse korral vähe abi. Kõik eelnimetatud teenivad ka vähem kui lapsehoidja tavaline taks Tallinnas, 10 eur/h.

#3974466:

Teemasse: mina alla 3-aastast kollektiivi ei viiks, aga mul ei ole midagi inimeste vastu, kes seda teevad. Eks seal paras kolhoos on.

Sama siin. Kui oma esimest last 4a (oli 2 last järjest) lasteaeda panin, siis käisin kohanemisperioodil lapsega kaasas ja nägin õuealal ka sõimerühma. Seal väiksed “lapsepambud” nägid sügisel alustades ikka paljud väga armetud välja ja lausa ulgusid nutta. Kuigi õpetajad olid väga lastesõbralikud ja toredad, muudki võtsid neid sülle. Samal ajal minu 4a laps läks lasteaeda uudishimu ja õhinaga, kohanes õpetajate ja lasteiarutiiniga kiiresti (hakkas isegi õpetajaid kallistama), ei olnud mingeid äärmuslikke kohanemisraskusi ega nutmist. Ei tea, kuid mulle jättis kinda tunde, et ka minu teine laps läheb lastekollektiivi siis, kui on juba “suur ja tubli”. Ehk mitte enne 3a.

Ma olen (vist?) boheemlikum tüüp – sest ma ei ole kunagi, isegi mitte noore, üksi elava, töötava ja lastetu naisena – planeerinud rikkaks saamist, elu kuni surmani materiaalselt ära kindlustamist või midagi sellist. Elasin-töötasin tunde järgi, materiaalselt ma ei nõudnud väga palju. Nii olen ka töö ja pereelu ühitamisel käitunud põhiliselt sisetunde järgi.

Kõige mõnusam oli tegelikult 0,6 kohaga tööl käimine. Kolm päeva tööl, kaks vaba. Ühelt poolt olin rahul, et ei “istu”enam ainult kodus. Teisalt tänu kahele vabale tööpäevale sai kodus kõik rahulikult ära teha. Täiesti luksuslik elu (isikliku heaolutunde seisukohalt). Kui töökoormust tõstsin ehk täiskoormusega tööle läksin, siis alguses tundus, et muidu ju kõik kena, aga kodusolemiseks jääb vähe aega. Nüüdseks olen “lühikeste” nädalavahetustega ära harjunud.

#3981010:

Osakoormus on väga vahva, aga seda paljudel juhtudel vaid hetkeni, mil mees kõrval panustab. Lahkumineku või muu traagilise sündmuse puhul on siis see kodu koristanud ja lapsi poputanud naine väikese palgaga (või äkki üldse töötu, kui mitmeid aastaid otsustab seda lihtsamat elu nautida), raskustes nii elupinna üleval hoidmise kui kõige muuga. Lihtsalt mind nii vihastab see, et mehed ei tee ju peaaegu kunagi selliseid tööalaseid ohverdusi laste ja kodu nimel, aga naised on neid nii kergelt valmis tegema.

Tänapäeva lääne naised on paljud nagu mingi vaeseks jäämise ja mehega mitte-võrdne olemise hirmu vangid. “Teeks nii – aga näe, ei julge, sest äkki jään vaeseks ”  – niisuguse hirmu all elavad paljud kaasaja naised oma elu.

Ma olen 90.-tel elanud, kui oligi vaesus. Aga elatud sai ju ikka. Muidugi on rohkem materiaalseid võimalusi parem kui vähem võimalusi ning ka ma ise elan täna palju nö. luksuslikumalt kui siis. Aga elada pidevalt kartes, et äkki ma jään vaesemaks – no ma ei tea…

Mina ei võta osakoormusega töötamist nii, et olen midagi ohverdanud – võtan seda nii, et olen saanud jupi oma väärtuslikest eluaastatest (mis ei ole lõputud!) elada nii, nagu olen tegelikult tahtnud. Minu meelest ei tasu elada nii, et loobud sellisest valikust, mida sa tegelikult tahaksid teha (näiteks osakoormusega töötada), lihtsalt mingi sündmuse pärast,  mis võibolla tulevikus võib juhtuda.

Ja siis lõpuks olen ma vana ja seda sündmust (näiteks “lähen mehest lahku ja jään vaeseks”), mida jubedalt kartsin, pole tegelikult juhtunudki ? Minul tekitaks see tobeda tunde, et olen raisanud oma väärtuslikud eluaastad, kartes seda “mis võibolla võib juhtuda”  ja mitte julgedes elada nii, nagu tegelikult oleks need aastad elada tahtnud ja oleks ka väga vabalt võimalik olnud. Ja siis ei saa süüdistada isegi vingrpussi mänginud saatust (et elu pani mind sundolukorda ja polnud võimalust) vaid iseennast, et mul oli ju valik – aga ma kartsin niiväga näit. vaeseks jäämist ega julgenud.

#3983294:

need sündmuses siiski juhtuvad. 1/2 abieludest lahutatakse, kooseludest ehk rohkemgi läheb katki, statistikat pole, vanaks jäävad kõik, naised saavad madalamat pensioni ja elavad kauem, vaja hooldekoduarvete tasumist, vajavad vananedes osakoormusega töötamist tervise pärast.

see pole hirm stiilis ‘äkki kukub lehm korstna peale’. lahkuminek ja vaesus vananedes on reaalsus rohkemate jaoks kui pooled.

Elus on erinevad etapid, Näit. lahkuminek toimub siis, kui lapsed on juba suuremad, siis vähemalt kodus pole enam nii raske, lapsed saavad juba külmkapist midagi kätte, kodutöödes aidata… Kui vanem paar, kelle lapsed juba suured  ja mees otsutab, et lahutame – no siis on ju variant, et elad edasi pmst nagu “vanatüdruk” ehk need naispensionärid,  kellel pole “mees, kolm last ja labradori koer” stiilis eluõnne kunagi olnudki: elamispind võib olla väiksem, ainult iseenda jaoks, toitu ostad ainult endale…  Sa ei sure ju sellest lahutusest!

Jah, kehv on siis, kui tervis on väga kehv, jääd lamama vms. – siis ei ole enam mingit eneseteostust, oma väikeses kodus omaette elamist vms. Aga lõppude lõpuks isegi need kõige vaesemad ehk täiesti omasteta lamajad KOV hooldab ju kuidagi ära.

Milleks seda mehest lahkuminekut nii paaniliselt karta, et sisuliselt ei julge oma elu elada nii, nagu tahaks – ma küll ei saa aru.

#3983343:

#3983294:

need sündmuses siiski juhtuvad. 1/2 abieludest lahutatakse, kooseludest ehk rohkemgi läheb katki, statistikat pole, vanaks jäävad kõik, naised saavad madalamat pensioni ja elavad kauem, vaja hooldekoduarvete tasumist, vajavad vananedes osakoormusega töötamist tervise pärast.

see pole hirm stiilis ‘äkki kukub lehm korstna peale’. lahkuminek ja vaesus vananedes on reaalsus rohkemate jaoks kui pooled.

Elus on erinevad etapid, Näit. lahkuminek toimub siis, kui lapsed on juba suuremad, siis vähemalt kodus pole enam nii raske, lapsed saavad juba külmkapist midagi kätte, kodutöödes aidata… Kui vanem paar, kelle lapsed juba suured ja mees otsutab, et lahutame – no siis on ju variant, et elad edasi pmst nagu “vanatüdruk” ehk need naispensionärid, kellel pole “mees, kolm last ja labradori koer” stiilis eluõnne kunagi olnudki: elamispind võib olla väiksem, ainult iseenda jaoks, toitu ostad ainult endale… Sa ei sure ju sellest lahutusest!

Jah, kehv on siis, kui tervis on väga kehv, jääd lamama vms. – siis ei ole enam mingit eneseteostust, oma väikeses kodus omaette elamist vms. Aga lõppude lõpuks isegi need kõige vaesemad ehk täiesti omasteta lamajad KOV hooldab ju kuidagi ära.

Milleks seda mehest lahkuminekut nii paaniliselt karta, et sisuliselt ei julge oma elu elada nii, nagu tahaks – ma küll ei saa aru.

Käia osakoormusega tööl või üldse kodune olla ilma vanemahüvitist saamata tähendab enamus naiste jaoks ju mehe kulul elamist. Sest olgem reaalsed, 99% -l eestlastest, ka meestest, ei ole kolme korterit, mis on otse loomulikult ilma laenuta kohe välja ostetud lisaks suurele väärtpaberiportfellile.
Mina isiklikult ei taha esiteks olla mehest sõltuv ja teiseks tahan ka ise karjääri teha. Kõik naised ei taha aastaid lastega kodus olla ja kodu koristada.

#3983883:

Nii kaua kui mehega koos oleme, käin 0,5 koormusega. Kui peaksin üksi jääma, küllap siis võtan täiskoormuse. Aga milleks ma peaksin praegult, kui lapsed on väiksed, ennast koormama rohkemaga, kui rahaliselt tuleme ka minu osalisekoormusega hästi välja. Kui elu läheb mingil hetkel teisiti, siis teen uued otsused.

Üks asi on lihtsalt täiskohaga tööle minna, hoopis teine asi end laiemalt majanduslikult kindlustada. Kui peaksite lahku minema ja ta näiteks jätma su ilma teie praegusest kodust, siis kas sul on kohe raha leidmaks üürikodu (mitme kuu ettemakse, maakleritasu jne) või tegemaks sissemakse uue kodu laenule? Kui te elu lõpuni koos ei ole, siis ei toeta ta sind pensioni eas, mil saad väikese koormusega töötamise tõttu väikest pensioni. Kas oma 0,5 koormusega töötades vähemalt investeerid III sambasse ja veel kusagile, et sul oleks mingigi OMA varandus hetkeks, kui te ei peaks enam koos olema.

Rahaasjad on palju keerulisemad kui lihtsalt valik töötada 0,5 või täiskoormusega.

Enamasti tähendab 0,5 koormus ka seda, et sa teed lihtsamat tööd või vähemalt ei arene karjääriredelil nii kiiresti kui täiskohaga töötavad inimesed, nende hulgas ka sinu mees. Ehk siis ajal mil sina töötad vähe, et laste ja kodu eest hoolitseda, teenib mees rohkem raha, kogub rohkem pensioni, teeb võib-olla paremat karjääri ja kasvatab oma sissetulekuid veelgi. Sina saad praegu mugava äraolemise vähese töötamise näol, aga riske on palju.