Teema: Nutisõltuvus – kuidas jagu saada

Selline äärmuslikkus üleöö tekitabki trotsi. Minu lapsel on telefoni kasutusaeg aeg 3h päevas. Ise teab kui ruttu ära kasutab.

Sellisel nulltolerantsil võiks olla mõte, kui kogu kontekst ka muutuks, a la nädalaks maale/metsa/reisile.

Uskumatult ebaadekvaatne, see kõlab nagu mingi räme karistus ja veel ilma asendustegevust organiseerimata.

Kui siiamaani oli kõik vabalt saada ja nüüd lampi nädalaks kraanid kinni, siis homme lisaks veele võtab ka tabletid mis leiab.

#4010382:

13-aastane tüdruk istub ainult toas, mobiil ja arvuti käeulatuses. Väljas ei käi ja kodustega eriti suhelda ei taha.

Tegin talle nüüd nädalase pausi, et enam ei saa neid – esimene päev – käis köögis ainult vett võtmas ja sõnagi ei räägi.

Kaua selline trots kestab? Et ei räägi ja mitte midagi ei tee ja toast välja ei tule?

Või oleks pidanud lõputult tal laskma ekraanis olla?

Mida mina ise veel teha saaksin (no nädala jagu ta ekraane ei saa, üritasin talle seletada, et miks; loodan, et sai aru), et laps saaks aru, et ei ole ok olukord see tegelikult. Ja kuidas ma saaksin ta rohkem suhtlema-arutlema?

Lisaks on ta väga kinnise loomuga ja puberteediiga on asja veel hullemaks teinud.

Loe oma jutt uuesti läbi, tundub üsna vastandlik. Kas sa tahad, et ta suhtleks või ei taha? Mis on eesmärk?

Mõni aeg tagasi oli siin ka lapse nutisõltuvuse teema. Ja ema ütles, et lapsega tegeldakse-suheldakse ainult reisidel. Ja kuna see pere polnud pikalt reisinud (koroona), siis poldud ammu ka lapsega koos aega veedetud ega temaga suhelnud. Et ise ei suhtle ega luba tal ka teistega (sõpradega) suhelda.

Ja kuidas siis oleks parem reageerida? Panen neti tagasi, osaliselt.

Aga ei saa ju terve suvi toas istuda. On paar organiseeritud üritust-laagrit, aga tervet suve nendega ei täida. Terve suvi ju perega ka kuskil ringi käia pole võimalik. Ikka jääb väga palju aega, kus ollakse ainult ekraanis – peangi sellega leppima?

Me käime perega nädalavahetuseti ka koos väljas – ratastega metsas-rannas (aga enam ei taha ta nendest osa võtta, metsa ei taha ja avalikus kohas liiga palju võõraid inimesi tema jaoks). Ringidest on loobunud, midagi teha ei taha.

Vbl on depressioon – aga kui lugeda ajakirjandust, siis abi on peaaegu võimatu saada. Esiteks ei ole aegasid psühholoogide-psühhiaatrite juurde ja kui ka saad mõne juurde, siis nad ei võta muret tõsiselt tihtipeale. Ongi nagu suletud ring – tahad abi saada aga seda pole võimalik saada erinevatel põhjustel 🙁

Nulltolerants ja võimuvõitlus küll hea mõte ei ole. Aga võid ju teha nt reegli, et kui tuleb koos teiega välja jalutama, rattaga sõitma vmt mingiks ajaks, siis võib pärast  netis olla. Ja siis peate need väljaskäimised muidugi nii huvitavaks tegema, et ta ise hakkaks ka neid tahtma.

#4010696:

Hakkaks pihta selle looga teistmoodi. Nii et laps on enamus aega nutiseadnes. Oma toas. Väljas ei käi. Olen lapsega rääkinud sellest, aga ta ei taha kuulata ega midagi kuulda netisõlttuvusest ega piiramisest ega muudest tegevustest.Mida teha?

Nulltolerants pole kunagi hea, samas ei ole hea lasta lapsel oma toas istudagi. Pole vaja loenguid kui kahjulik on seadmetes istumine, teismeline on selle infoga kursis ammu enne sind. Sinu soovitus, et mingu siis välja, ei päde. Kuhu, kellega, mida tegema? Selle peaksid siis sina korraldama, kuidas tema päeva sisustada, mis oleksid need eesmärgistatud tegevused, millega ta tegelema peaks. Tuleks sõlmida kokkulepped, mis kõik peab olema tehtud enne, kui saab seadeid kasutada, et arvuti poleks kõige tähtsam, ja ka ajaliselt piiritletud peab see arvutiaeg jne olema ja kokku lepitud, mis juhul arvutisse kindlasti ei pääse. Seda peaks arutama, mitte kui kahjulik arvuti on ja nädalaks ära keelama. Nädal keeldu ei päästa, kui tegu on sõltuvusega, siis sõltuvusega tegeletakse palju pikemalt.

Kuidas kahepoolselt kokku leppida, kui ta ei tahagi mingeid kokkuleppeid ega tegevusi teha?

Ehk mis ma tahtsin öelda: see laps ei pruugi vaikida mitte tingimata lapsevanema kiusamiseks – vaid tal võib lihtsalt puududa igasugune ettekujutus, millega täita kogu see vaba aeg, kui internetti äkki ei ole –  ja kohustusi, kooliskäimist ka ei ole.

Kössitab kohmetult oma toas ja kirub (mõttes) seda tobedat olukorda, millesse ta pandi. Kui veel imestakse: “Miks sa mitte midagi ei tee ega midagi ei räägi?” –  see võimendab ebamugavustunnet veelgi.

Peaks, jah, mingid eesmärgistatud tegevused olema (kas siis üksi tehtavad või perega koos), millega vaiksem laps saaks oma päevad ära sisustada.

Selline olukord tekitab ainult segadust. Kuidas see tydruk sedasi tyhja kohapealt välja peaks mõtlema, millega aega sisustada?

Mina ka selles vanuses mängisin arvutimänge (ja tegin ise arvutimängu) palju. Kui seda piirama ja keelama hakati, kirjutasin oma asju, aga ega midagi füüsilist v sotsiaalset see küll tegema ei pannud – selleks mul lihtsalt puudusid valikud.

Mis reaalsed valikud on sinu lapsel endale tegevust leida, mis huvid tal on jne.

Küsimus oleks veel see, et konkreetsemalt MIDA ta arvutist/telefonist vaatab? Sest tegelikult inimene arvutis/telefonis olles ei vahi ju seda plastmassitükki ennast, vaid tal on mingid huvid seal :). Seega –  milles seisneb tema “elu” seal netis? Kas see on saladus või on ta midagi vihjanud, mis seal netis on tema jaoks?

Kas ta on mänguri-tüüpi, st. mängib mingeid arvutimänge? Suhtleb sõbrannadega? Nojah, aga edasi, mis on sel juhul jutuaine? Kui lapse enda elus sündmusi eriti pole (istub oma toas, kuskil ei käi) – no siis oma elust muljetada järelikult eriti ei ole. Räägivad maailmast, elust ja asjadest üleüldiselt? Et siis tegelikult ei olegi tüdruk kõige vastu huvitu (nagu pealt paistab), vaid elu ja asjad huvitavad küll ja tekitavad mõtteid, aga täiskasvanutega kõigest sellest rääkida häbenetakse (peavad veel mõnda arvamust imelikuks, hakkavad pahandama)? Ja seetõttu ongi täiskasvanutega vait nagu sukk? Jälgivad mingeid influencerid, blogijaid, kuulsusi…? Muljetavad nendest omavahel? Et kellegi teise elu kaasa elada tundub lihtsam kui  “hankida endale ise elu” ehk leida endale mingid tegevused? Võib ka olla.

Muidugi on see oletus, aga ei pruugi olla tingimata depressioon, vaid lihtsalt üleminekuraskused lapse elult noore elule. Et järsku enam ei leia tegevusi. Ja kui midagi ei tee – siis ei toida mitte miski enam enesekindlust. Ja kui enesekindlust pole – siis ei taha enam avalikku kohta rahva hulka minna, lihtsam tundub varjuda oma tuppa. Nii võib see olla.

Aga kuidas sellest ringist välja tulla? Vot, hea küsimus. Suvevaheajaks tööle saata lapsi (mis vanasti oli variant, et tagasihoidlikumad lapsed ei istuks ainult kodus, vaid liiguks ja suhtleks natukenegi väljaspool kodu) on tänapäeval praktiliselt võimatu (kui just pole vanematel oma firmat vms. ). Kas tüdruk koduseid majapidamistöid teeb? See oleks üks kohustus, mis võiks tõugata no mitte kui just õue, aga vähemalt siis oma toast välja tulema ja liigutama. Sageli kardatakse lapse väsitamist – (“oi, vaene laps, koolivaheajal ka ei saa puhata!”) – aga tegelikult, “laps noor, jalg kerge” ehk 13a väsitavad igasuguseid kodutööd isegi vähem kui näiteks keskealist täiskasvanut, hehhee. Ok, kui lausa kurja võõrasema ja Tuhkatriinu looks kätte ei lähe (kus last sunnitakse armutult orjama), kuid see on äärmus.

Üldiselt nõustun teemaalgatajaga, et oma toas kükitama harjunud last – kes om perekonnaga koos avalikes kohtades väga käia ei taha (kuna tundub, et see on keeruline ja teised vahivad ja ma ikka pole nii lahe jne)., huvitegevustest loobub  – ongi väga raske sealt toast kuidagi välja nügida.

Pehmeloomulisem vanem ilmselt annab alla ja lepib, et “las ta siis puhkab koolikoormusest ja las olla terve suvi netis”. “Kiusakam” vanem prooviks ilmselt laduda lapse õlgadele mingid kohustused või saata arvutisse kaduma kippuv laps kuhugi tööle (sellest vaba aeg jääks siis netis istumiseks). Kuigi, nagu öeldud, lapse töölepanek – ma ei mõtle niivõrd teenimise mõttes kui enda liigutamise ja toast välja saamise mõttes –  võib tänapäeval olla väga-väga keeruline! Jah, ühelt poolt mõnus elu: kogu suvine aeg on vaba. Aga teisalt, tagasihoidlikumatel lastel ei teki sellise kohustustevaba elu juures ka enesekindlust “näe, ma olen juba suur, saan millegi asjalikuga hakkama” mitte kuskilt… Pole enesekindlust – sulgutakse oma tuppa. Nõiaring.

Tegelikult on tegu samasuguse sõltuvusega nagu alkohoolikul. Ja siis tuleb küll päris karskeks hakata… Meie teeme nii, et kui lapsed ei tee kokkulepitud päevakavalisi tegevusi, sh majapidamistööd, jäävad ekraanidest ilma, kuni tehtud.

#4010700:

#4010696:

Hakkaks pihta selle looga teistmoodi. Nii et laps on enamus aega nutiseadnes. Oma toas. Väljas ei käi. Olen lapsega rääkinud sellest, aga ta ei taha kuulata ega midagi kuulda netisõlttuvusest ega piiramisest ega muudest tegevustest.Mida teha?

Nulltolerants pole kunagi hea, samas ei ole hea lasta lapsel oma toas istudagi. Pole vaja loenguid kui kahjulik on seadmetes istumine, teismeline on selle infoga kursis ammu enne sind. Sinu soovitus, et mingu siis välja, ei päde. Kuhu, kellega, mida tegema? Selle peaksid siis sina korraldama, kuidas tema päeva sisustada, mis oleksid need eesmärgistatud tegevused, millega ta tegelema peaks. Tuleks sõlmida kokkulepped, mis kõik peab olema tehtud enne, kui saab seadeid kasutada, et arvuti poleks kõige tähtsam, ja ka ajaliselt piiritletud peab see arvutiaeg jne olema ja kokku lepitud, mis juhul arvutisse kindlasti ei pääse. Seda peaks arutama, mitte kui kahjulik arvuti on ja nädalaks ära keelama. Nädal keeldu ei päästa, kui tegu on sõltuvusega, siis sõltuvusega tegeletakse palju pikemalt.

Täitsa uskumatu – kes meie päevi lapsena sisustasid? Hommikul võti kaela ja õue, õhtul püüti lassoga kinni ja pesti puhtaks… Igav polnud kunagi!