Esileht Koolilaps Nutisõltuvus – kuidas jagu saada

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 41 )

Teema: Nutisõltuvus – kuidas jagu saada

Postitas:
Kägu

13-aastane tüdruk istub ainult toas, mobiil ja arvuti käeulatuses. Väljas ei käi ja kodustega eriti suhelda ei taha.

Tegin talle nüüd nädalase pausi, et enam ei saa neid – esimene päev – käis köögis ainult vett võtmas ja sõnagi ei räägi.

Kaua selline trots kestab? Et ei räägi ja mitte midagi ei tee ja toast välja ei tule?

Või oleks pidanud lõputult tal laskma ekraanis olla?

Mida mina ise veel teha saaksin (no nädala jagu ta ekraane ei saa, üritasin talle seletada, et miks; loodan, et sai aru), et laps saaks aru, et ei ole ok olukord see tegelikult. Ja kuidas ma saaksin ta rohkem suhtlema-arutlema?

Lisaks on ta väga kinnise loomuga ja puberteediiga on asja veel hullemaks teinud.

 

+5
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jestas, ma boikoteeriks ka, kui keegi keelaks mul nädal aega netti kasutada! Milleks ometi selline äärmuslikkus?!

+14
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selline äärmuslikkus üleöö tekitabki trotsi. Minu lapsel on telefoni kasutusaeg aeg 3h päevas. Ise teab kui ruttu ära kasutab.

+10
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

No kui ma olen juba pikemat aega üritanud igatemoodi lapsele selgeks teha, et tuleks ka muid asju teha ja ennast natukenegi liigutada (mitte peaaegu terve päev voodis pikali netis olla) ja miski ei aita – no mis ma siis teen?

Nõus midagi tegema ja suhtlema on ainult siis kui midagi saada tahab.

Ja ma tulin siis nõu küsima, et mida teha (et oleks nii lapsel kui teistel enamvähem ok olla)!

Halvustamine ei ole abi ja nõu pakkumine. Nii et täiskasvanud inimesed, võtke ennast kokku ja kirjutage ainult siis, kui teil ka päriselt on mingit nõu pakkuda! Halvustamine jätke endale (sest ega mul ka ei ole hea olla, et sellise otsuse tegin aga ma lihtsalt ei oska hetkel edasi ja sellepärast ka siia uurima tulin).

Sõna võtku ainult need, kel tõesti midagi asjalikku öelda on (halvustajad jätku a mõtted endale).

+6
-9
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Sellisel nulltolerantsil võiks olla mõte, kui kogu kontekst ka muutuks, a la nädalaks maale/metsa/reisile.

+21
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

No kui ma olen juba pikemat aega üritanud igatemoodi lapsele selgeks teha, et tuleks ka muid asju teha ja ennast natukenegi liigutada (mitte peaaegu terve päev voodis pikali netis olla) ja miski ei aita – no mis ma siis teen?

Nõus midagi tegema ja suhtlema on ainult siis kui midagi saada tahab.

Ja ma tulin siis nõu küsima, et mida teha (et oleks nii lapsel kui teistel enamvähem ok olla)!

Halvustamine ei ole abi ja nõu pakkumine. Nii et täiskasvanud inimesed, võtke ennast kokku ja kirjutage ainult siis, kui teil ka päriselt on mingit nõu pakkuda! Halvustamine jätke endale (sest ega mul ka ei ole hea olla, et sellise otsuse tegin aga ma lihtsalt ei oska hetkel edasi ja sellepärast ka siia uurima tulin).

Sõna võtku ainult need, kel tõesti midagi asjalikku öelda on (halvustajad jätku a mõtted endale).

Öeldigi ju sulle, et see ei ole adekvaatne lahendus!

+13
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Uskumatult ebaadekvaatne, see kõlab nagu mingi räme karistus ja veel ilma asendustegevust organiseerimata.

Kui siiamaani oli kõik vabalt saada ja nüüd lampi nädalaks kraanid kinni, siis homme lisaks veele võtab ka tabletid mis leiab.

 

+12
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ühesõnaga, sind häiris kokkuvõttes see, et niigi vähe suhtlev tütar sai suhelda arvutis ja telefonis, ja sa otsustasid tal selle võimaluse läbi lõigata ja nüüd ta istub sul kapuuts peas 24/7 oma toas, käib köögis sõnatult vett võtmas, nüüd ta ei räägi enam kellegagi sõnagi ja see kõik sind ei häiri mitte grammigi, et 13a on 24/7 oma toas ja täiesti endasse tõmbunud? Kurja juur oli siis telefon ja arvuti, kui selle inimese peamised  suhtluskanalid?

+14
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

13-aastane tüdruk istub ainult toas, mobiil ja arvuti käeulatuses. Väljas ei käi ja kodustega eriti suhelda ei taha.

Tegin talle nüüd nädalase pausi, et enam ei saa neid – esimene päev – käis köögis ainult vett võtmas ja sõnagi ei räägi.

Kaua selline trots kestab? Et ei räägi ja mitte midagi ei tee ja toast välja ei tule?

Või oleks pidanud lõputult tal laskma ekraanis olla?

Mida mina ise veel teha saaksin (no nädala jagu ta ekraane ei saa, üritasin talle seletada, et miks; loodan, et sai aru), et laps saaks aru, et ei ole ok olukord see tegelikult. Ja kuidas ma saaksin ta rohkem suhtlema-arutlema?

Lisaks on ta väga kinnise loomuga ja puberteediiga on asja veel hullemaks teinud.

Loe oma jutt uuesti läbi, tundub üsna vastandlik. Kas sa tahad, et ta suhtleks või ei taha? Mis on eesmärk?

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Et kogu pere käib suvi läbi vahvatel üritustel ja ettevõtmistel ja 13-aastast kuidagi kaasa ei saa? Vanemad ei istu õhtuti netis vaid jutustavad lõbusalt, kaasavad ka lapse, huvituvad tema tegemistest, proovivad mõista lapse arusaamu, mängivad mänge jne, aga laps istub ikka oma toas?

Vaevalt.

+11
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõni aeg tagasi oli siin ka lapse nutisõltuvuse teema. Ja ema ütles, et lapsega tegeldakse-suheldakse ainult reisidel. Ja kuna see pere polnud pikalt reisinud (koroona), siis poldud ammu ka lapsega koos aega veedetud ega temaga suhelnud. Et ise ei suhtle ega luba tal ka teistega (sõpradega) suhelda.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, kahjuks sa ei võida sellise tegevusega mitte midagi ja rikud vaid suhted oma lapsega. Pealegi – enamus täiskasvanuid istub igal vabal hetkel telefonis. No mis teha, aeg on selline.

+13
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja kuidas siis oleks parem reageerida? Panen neti tagasi, osaliselt.

Aga ei saa ju terve suvi toas istuda. On paar organiseeritud üritust-laagrit, aga tervet suve nendega ei täida. Terve suvi ju perega ka kuskil ringi käia pole võimalik. Ikka jääb väga palju aega, kus ollakse ainult ekraanis – peangi sellega leppima?

Me käime perega nädalavahetuseti ka koos väljas – ratastega metsas-rannas (aga enam ei taha ta nendest osa võtta, metsa ei taha ja avalikus kohas liiga palju võõraid inimesi tema jaoks). Ringidest on loobunud, midagi teha ei taha.

Vbl on depressioon – aga kui lugeda ajakirjandust, siis abi on peaaegu võimatu saada. Esiteks ei ole aegasid psühholoogide-psühhiaatrite juurde ja kui ka saad mõne juurde, siis nad ei võta muret tõsiselt tihtipeale. Ongi nagu suletud ring – tahad abi saada aga seda pole võimalik saada erinevatel põhjustel 🙁

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lase lapsel olla, puhkus ju ometigi ongi selle jaoks, et ta saab ise otsustada, mida ta teeb või kuidas on. Tänapäeval keset aastat koolikoormus ja -stress niigi suur, las neil olla siis suvelgi see paar kuud vaba olemist. Ju tal on seal nutis-arvutis siis midagi teha, et seal istub, võib juhtuda, et varsti hakkab tal endal seal igav ja otsib omale muid väljundeid.

+4
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nulltolerants ja võimuvõitlus küll hea mõte ei ole. Aga võid ju teha nt reegli, et kui tuleb koos teiega välja jalutama, rattaga sõitma vmt mingiks ajaks, siis võib pärast  netis olla. Ja siis peate need väljaskäimised muidugi nii huvitavaks tegema, et ta ise hakkaks ka neid tahtma.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hakkaks pihta selle looga teistmoodi. Nii et laps on enamus aega nutiseadnes. Oma toas. Väljas ei käi. Olen lapsega rääkinud sellest, aga ta ei taha kuulata ega midagi kuulda netisõlttuvusest ega piiramisest ega muudest tegevustest.Mida teha?

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hakkaks pihta selle looga teistmoodi. Nii et laps on enamus aega nutiseadnes. Oma toas. Väljas ei käi. Olen lapsega rääkinud sellest, aga ta ei taha kuulata ega midagi kuulda netisõlttuvusest ega piiramisest ega muudest tegevustest.Mida teha?

Nulltolerants pole kunagi hea, samas ei ole hea lasta lapsel oma toas istudagi. Pole vaja loenguid kui kahjulik on seadmetes istumine, teismeline on selle infoga kursis ammu enne sind. Sinu soovitus, et mingu siis välja, ei päde. Kuhu, kellega, mida tegema? Selle peaksid siis sina korraldama, kuidas tema päeva sisustada, mis oleksid need eesmärgistatud tegevused, millega ta tegelema peaks. Tuleks sõlmida kokkulepped, mis kõik peab olema tehtud enne, kui saab seadeid kasutada, et arvuti poleks kõige tähtsam, ja ka ajaliselt piiritletud peab see arvutiaeg jne olema ja kokku lepitud, mis juhul arvutisse kindlasti ei pääse. Seda peaks arutama, mitte kui kahjulik arvuti on ja nädalaks ära keelama. Nädal keeldu ei päästa, kui tegu on sõltuvusega, siis sõltuvusega tegeletakse palju pikemalt.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

13-aastane tüdruk istub ainult toas, mobiil ja arvuti käeulatuses. Väljas ei käi ja kodustega eriti suhelda ei taha. Tegin talle nüüd nädalase pausi, et enam ei saa neid – esimene päev – käis köögis ainult vett võtmas ja sõnagi ei räägi. Kaua selline trots kestab? Et ei räägi ja mitte midagi ei tee ja toast välja ei tule?

Lisaks on ta väga kinnise loomuga ja puberteediiga on asja veel hullemaks teinud.

Kõigepealt mõtlen, et millises ümbruses see teismeline elab. Korter või maja? Kui maja, siis mis on seal maja ümber (kas on midagi, näit. aed, mis pakuks tegevust) ja edasi – naabruskond (on järve või mereranda)…?

Ise olin ka see kinnisem ja vaiksem, Aga ma olin koolivaheajal maakodus ja seal “sisustus” koolivaheaeg nagu iseenesest. Hommikul koos pereliikmetega aeda midagi rohima, marju (maasikad, sõstrad) korjama, rohtu niitma. Siis tuli rattaga väikelinna poodi minna (koduste riiete asemel “linnariided” selga, ratta korrasoleku kontroll ja minek). Ja käisime hea meelega, sest esiteks, sai rattaga sõita, teiseks, sai linna imeltleda, kolmandaks, sai jäätist osta. Linnas on ka raamatukogu. Peale linnast tulekut sai õues toolis igasugu lugemisvara lugeda – ajaleht, ajakiri või raamatukogust laenutatud raamat. Kui oli ilm piisavalt soe, siis jälle rattaga järve äärde ujuma ja õhtusöögiks tagasi. Suhtlus? Jah, seda oli sõbrannadega küll vähe. Vahetavahel mõni paberkiri: “Meil on maasikad juba valmis, käin ujumas, loen seda ja toda raamatut…”.

Hakkan mõtlema, et… kas praegused teismelised käiks rattaga poes, komps pakiraamil? Oleks neil poeskäik ja näit. jäätise söömine üldse mingi sündmus, mis paneks toest välja tulema? Hmm, enamusel käib poes ja toob kõik vajaliku vist vanemate auto. Kas praegused teismelised rohiks aias, lõikaks äraõitsenud lilleõisi, korjaks midagi jms? Kas praegused teismelised loeks õues toolis lehti ja raamatuid? Kas nad käiks rattaga raamatukogust raamatuid toomas ja loeks neid?

Ausalt öeldes ei oska selle küsimusele vastata. Endal alles väikelapsed, kes mängivad koduõues liiva ja veega ja aeg on sisustatud.

Aga mida sina, teemaalgataja, kujutad ette, et vaiksem teismeline – kes ilmselt ei käi üritustel/seltskonnas kogu aeg – võiks koolivaheajal teha alternatiivina arvutis-telefonis olemisele?

Kui seni on harjunud arvutis kogu aja olema, siis alguses ongi ju, et…  – järsku pole mitte midagi teha ega mitte mingit jutuainet, millest kasvõi kodustega rääkida…. Täielik ehmatus!

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas kahepoolselt kokku leppida, kui ta ei tahagi mingeid kokkuleppeid ega tegevusi teha?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hakkaks pihta selle looga teistmoodi. Nii et laps on enamus aega nutiseadnes. Oma toas. Väljas ei käi. Olen lapsega rääkinud sellest, aga ta ei taha kuulata ega midagi kuulda netisõlttuvusest ega piiramisest ega muudest tegevustest.Mida teha?

Leiaks tegevusi koos lapsega, läheks rattaga sõitma jne. Ja teeks reeglid. Millal ja mis tingimsutel ja kui kaua nutiseadet kasutada võib. St mitte ei keelaks nutiseadmeid päriselt, aga nt nutiseade on lubatud kindaltel aegadel, tingimusel, et on sinuga koos käinud ujumas, palli mängimas, rattaasõitmas vmt. Ja loomulikult pead siis hoolitsema, et need tegevused on ka lõbusad ja toredad, et ta seda ühist aega ka ise nautima hakkaks.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ehk mis ma tahtsin öelda: see laps ei pruugi vaikida mitte tingimata lapsevanema kiusamiseks – vaid tal võib lihtsalt puududa igasugune ettekujutus, millega täita kogu see vaba aeg, kui internetti äkki ei ole –  ja kohustusi, kooliskäimist ka ei ole.

Kössitab kohmetult oma toas ja kirub (mõttes) seda tobedat olukorda, millesse ta pandi. Kui veel imestakse: “Miks sa mitte midagi ei tee ega midagi ei räägi?” –  see võimendab ebamugavustunnet veelgi.

Peaks, jah, mingid eesmärgistatud tegevused olema (kas siis üksi tehtavad või perega koos), millega vaiksem laps saaks oma päevad ära sisustada.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lisaks on ta väga kinnise loomuga ja puberteediiga on asja veel hullemaks teinud.

Nojah, selles mõttes teebki hullemaks, et väikeste tüdrukute mängud kaovad ju ära (ei mängita enam nukkudega jne. ).

“Seltskonnalõvi” -tüüpi neidudel asub lastemängude asemele sujuvalt suur suhtlemine,  üritused, enda näitamine ja säramine – riided, soengud jne. Kinnisemal aga kõike seda ei ole nii palju.

Järelikult, peab tekkima mingi hobi- või huvitegevus, mille ümber vaba aeg keerleb: sportimine; loomad – koerad, hobused, lindude vaatlemine; matkamine, keskkonna kaitsmine;  ilukirjanduse lugemine, kunst, muusika; kokandus – kodundus…

Kui mingit oma huvi või hobi ei teki – siis ongi kinnisematel neidudel väga raske ja kipuvad lihtsalt konutama jääma ega oska endaga midagi peale hakata.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selline olukord tekitab ainult segadust. Kuidas see tydruk sedasi tyhja kohapealt välja peaks mõtlema, millega aega sisustada?

Mina ka selles vanuses mängisin arvutimänge (ja tegin ise arvutimängu) palju. Kui seda piirama ja keelama hakati, kirjutasin oma asju, aga ega midagi füüsilist v sotsiaalset see küll tegema ei pannud – selleks mul lihtsalt puudusid valikud.

Mis reaalsed valikud on sinu lapsel endale tegevust leida, mis huvid tal on jne.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsel pole mitte ühtegi sõpra, trennikaaslast? Mitte ühtegi?

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Küsimus oleks veel see, et konkreetsemalt MIDA ta arvutist/telefonist vaatab? Sest tegelikult inimene arvutis/telefonis olles ei vahi ju seda plastmassitükki ennast, vaid tal on mingid huvid seal :). Seega –  milles seisneb tema “elu” seal netis? Kas see on saladus või on ta midagi vihjanud, mis seal netis on tema jaoks?

Kas ta on mänguri-tüüpi, st. mängib mingeid arvutimänge? Suhtleb sõbrannadega? Nojah, aga edasi, mis on sel juhul jutuaine? Kui lapse enda elus sündmusi eriti pole (istub oma toas, kuskil ei käi) – no siis oma elust muljetada järelikult eriti ei ole. Räägivad maailmast, elust ja asjadest üleüldiselt? Et siis tegelikult ei olegi tüdruk kõige vastu huvitu (nagu pealt paistab), vaid elu ja asjad huvitavad küll ja tekitavad mõtteid, aga täiskasvanutega kõigest sellest rääkida häbenetakse (peavad veel mõnda arvamust imelikuks, hakkavad pahandama)? Ja seetõttu ongi täiskasvanutega vait nagu sukk? Jälgivad mingeid influencerid, blogijaid, kuulsusi…? Muljetavad nendest omavahel? Et kellegi teise elu kaasa elada tundub lihtsam kui  “hankida endale ise elu” ehk leida endale mingid tegevused? Võib ka olla.

Muidugi on see oletus, aga ei pruugi olla tingimata depressioon, vaid lihtsalt üleminekuraskused lapse elult noore elule. Et järsku enam ei leia tegevusi. Ja kui midagi ei tee – siis ei toida mitte miski enam enesekindlust. Ja kui enesekindlust pole – siis ei taha enam avalikku kohta rahva hulka minna, lihtsam tundub varjuda oma tuppa. Nii võib see olla.

Aga kuidas sellest ringist välja tulla? Vot, hea küsimus. Suvevaheajaks tööle saata lapsi (mis vanasti oli variant, et tagasihoidlikumad lapsed ei istuks ainult kodus, vaid liiguks ja suhtleks natukenegi väljaspool kodu) on tänapäeval praktiliselt võimatu (kui just pole vanematel oma firmat vms. ). Kas tüdruk koduseid majapidamistöid teeb? See oleks üks kohustus, mis võiks tõugata no mitte kui just õue, aga vähemalt siis oma toast välja tulema ja liigutama. Sageli kardatakse lapse väsitamist – (“oi, vaene laps, koolivaheajal ka ei saa puhata!”) – aga tegelikult, “laps noor, jalg kerge” ehk 13a väsitavad igasuguseid kodutööd isegi vähem kui näiteks keskealist täiskasvanut, hehhee. Ok, kui lausa kurja võõrasema ja Tuhkatriinu looks kätte ei lähe (kus last sunnitakse armutult orjama), kuid see on äärmus.

Üldiselt nõustun teemaalgatajaga, et oma toas kükitama harjunud last – kes om perekonnaga koos avalikes kohtades väga käia ei taha (kuna tundub, et see on keeruline ja teised vahivad ja ma ikka pole nii lahe jne)., huvitegevustest loobub  – ongi väga raske sealt toast kuidagi välja nügida.

Pehmeloomulisem vanem ilmselt annab alla ja lepib, et “las ta siis puhkab koolikoormusest ja las olla terve suvi netis”. “Kiusakam” vanem prooviks ilmselt laduda lapse õlgadele mingid kohustused või saata arvutisse kaduma kippuv laps kuhugi tööle (sellest vaba aeg jääks siis netis istumiseks). Kuigi, nagu öeldud, lapse töölepanek – ma ei mõtle niivõrd teenimise mõttes kui enda liigutamise ja toast välja saamise mõttes –  võib tänapäeval olla väga-väga keeruline! Jah, ühelt poolt mõnus elu: kogu suvine aeg on vaba. Aga teisalt, tagasihoidlikumatel lastel ei teki sellise kohustustevaba elu juures ka enesekindlust “näe, ma olen juba suur, saan millegi asjalikuga hakkama” mitte kuskilt… Pole enesekindlust – sulgutakse oma tuppa. Nõiaring.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei saagi. Andke aga muidugi esimeses klassis nutitelefon kätte. Kuuendas tulete teete siia teema, kuidas nutisõltuvusest lahti saada.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tegelikult on tegu samasuguse sõltuvusega nagu alkohoolikul. Ja siis tuleb küll päris karskeks hakata… Meie teeme nii, et kui lapsed ei tee kokkulepitud päevakavalisi tegevusi, sh majapidamistööd, jäävad ekraanidest ilma, kuni tehtud.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei saagi. Andke aga muidugi esimeses klassis nutitelefon kätte. Kuuendas tulete teete siia teema, kuidas nutisõltuvusest lahti saada.

Varem antakse paraku, juba imikule!

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hakkaks pihta selle looga teistmoodi. Nii et laps on enamus aega nutiseadnes. Oma toas. Väljas ei käi. Olen lapsega rääkinud sellest, aga ta ei taha kuulata ega midagi kuulda netisõlttuvusest ega piiramisest ega muudest tegevustest.Mida teha?

Nulltolerants pole kunagi hea, samas ei ole hea lasta lapsel oma toas istudagi. Pole vaja loenguid kui kahjulik on seadmetes istumine, teismeline on selle infoga kursis ammu enne sind. Sinu soovitus, et mingu siis välja, ei päde. Kuhu, kellega, mida tegema? Selle peaksid siis sina korraldama, kuidas tema päeva sisustada, mis oleksid need eesmärgistatud tegevused, millega ta tegelema peaks. Tuleks sõlmida kokkulepped, mis kõik peab olema tehtud enne, kui saab seadeid kasutada, et arvuti poleks kõige tähtsam, ja ka ajaliselt piiritletud peab see arvutiaeg jne olema ja kokku lepitud, mis juhul arvutisse kindlasti ei pääse. Seda peaks arutama, mitte kui kahjulik arvuti on ja nädalaks ära keelama. Nädal keeldu ei päästa, kui tegu on sõltuvusega, siis sõltuvusega tegeletakse palju pikemalt.

Täitsa uskumatu – kes meie päevi lapsena sisustasid? Hommikul võti kaela ja õue, õhtul püüti lassoga kinni ja pesti puhtaks… Igav polnud kunagi!

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina küll mäletan et lapsepõlves oli igav. Aga just igavuse peletamiseks oli vaja mõelda, et poleks igav. Vanemad selle igavusega muidugi ei tegelenud. Pigem sain õiendada selle igavuse jutuga. Või leiti kohe mingi töö. Nii et järgmine kord enam targu ei vindunud selle üle

+10
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 41 )


Esileht Koolilaps Nutisõltuvus – kuidas jagu saada