Teema: Õed-vennad

Ei suhtle. Eriti.

Miks peakski. Terve lapsepõlve mind tõrjutud, naeruvääristatud, antud mõista, et olen mõttetu. Mässavas teismeeas mingiks ajaks nagu saime sõbramaks. 20ndates olime kõik täiskasvanuks sirgunud ja pereüritused olid toredad. Ma ei saanud aru, miks ei võinud terve eelneva elu see kõik nii olla. Oli tõesti selline periood, mil olingi rõõmus selle üle, minevikus ei elanud, viha vms ei pidanud. Noh ja siis järjest kõigil oma elud, oma pered, vähe aega jne. Nüüdseks ei suhtle. Seda pigem mu enda isiklikel põhjustel. Ei tea, mis on juhtunud, kuid iga kord, kui neid näen, hakkab aina minevik peas keerlema jälle. Ei pea otseselt viha kellegi peale, olgugi, et põhjust oleks. Enda arvates olen ikka lahti lasknud negatiivsest jamast. Ent perekogunemistel hulbib ikka vana **** pinnale ja tekitab mus suhtlemistõkkeid. Ma ei soovi neile halba, kuid lihtsalt see kõik tmbab mu alati nii rivist välja, et ma iga kord mõtlen, et tahaksin olla kusagil mujal see mittekeegi omaette, ilma et keegi mind kogunemistele üldse kutsuks.
Muidugi tahaks, et oma lapsed saaksid ka täiskasvanuna paremini läbi.. Aeg näitab, kuidas kujuneb.

Ja mina vahel kurvastan, et olen ise üksiklaps ja samuti on seda minu laps. Siinseid lugusid lugedes tundub aga, et polegi me millestki ilma jäänud ja et head suhted õdede-vendade vahel on pigem erand kui reegel.

Minu aasta noorem õde on mulle kõige lähedasem inimene maailmas. Mõnes mõttes isegi lähedasem kui abikaasa ja lapsed, sest me oleme õega teineteist tundnud õe sünnist alates, meil on ühised mälestused juba peaaegu 40 aastat, me mõistame kõiki vihjeid, nalju, viiteid lapsena loetud raamatutele, koos nähtud filmidele, mäletame pere lemmikloomi, esimest kodumaja, naabrilapsi, napakat vanatädi, koos tehtud pahandusi jne jne jne.

See ei tähenda, nagu me saaks alati ideaalselt läbi või suhtleks iga päev südamest-südamesse või kohtuks üliregulaarselt. Me elame oma elusid, praeguseks isegi eri riikides, ja messengeris suhtleme üle mõne päeva, helistame mõned korrad kuus, kokku saame 3-4 korda aastas. Aga ta on põhimõtteliselt nagu mina, lihtsalt teises kehas, ja mina nagu tema, me ei pea teineteisele midagi seletama või välja vabandama või põhjendama, ta on päris minu oma inimene ja tõesti ainus inimene kogu maailmas, kes võiks igal ajal igas seisus minu juurde sisse sadada, ma aitaks ja toetaks nagu oskan. Ja tunnen, et ka vastupidi, mina saaksin alati temale toetuda, kui midagi peaks päris pekki minema mu elus.

täiskasvanuna on hästi oluline, kas on klapp venna naisega – kui on, siis suhtlus tihe, kui ei, siis pigem neutraalne ja harv.

#3881360:

Mina olin oma veidi vanema vennaga 20ndate eluaastateni lähedane, siis hakkasin talle miskipärast vastu ja nüüd me pole juba 10 a suhelnud. Ta isegi ei teretanud mind ega saatnud mulle sünnipäevaõnnitlusi. Vanemad on ka hämmingus, keegi ei tea, mis juhtus. Näen sagedasti teda unes – et ta on hea ja hooliv vanem vend. Väga pikka aega leinasin, nüüd olen leppinud ja mõistan, et ju me lihtsalt oleme erinevad ja tema ei talu seda.

Näitab suurt hoolivust, kui vend suudab märgata ja sind aktsepteerida, muutmata iseennast. Kaklemime ei ole lahendus, neutraalsus on.

Suhtlen õe ja vennaga päris palju. Vennanaisega ka. Meie lapsed veedavad palju koos aega, ja selle üle on mul küll hea meel, et kui nad ise oma sõprust tuksi ei keera mingi arusaamatusega, siis on neil täiskasvanuna laiem lähedaste ring.

#3863422:

Minu kogemusel on oluline sarnane taust. Minu vend edasi õppima ei läinud. Elab maakohas vanematekodu lähedal ja teeb lihttööd. Nooremana ta ei olnud minust rumalam, polnud lihtsalt seda ambitsiooni, et edasi pürgida. Paraku keskkond on oma töö teinud ja tänasel päeval on vend lihtne maamees. Suhtleme seoses tähtpäevadega, vahel on vaja koos vanematekodus mõni suurem töö teha. Aga ühiseid jututeemasid eriti pole. Tülis me ka pole, lihtsalt oleme erinevad inimesed. Vend on vaktsineeerimata ja valis viimastel valimistel EKRE-t, aga me ei räägi neil teemadel.

Mehe vend on kõrgharidusega ja laia silmaringiga. Tema ja tema naine on meie parimad sõbrad. Saame tihti niisama kokku, paar korda kuus teeme ühise õhtusöögi. Oleme käinud koos reisimas. Meil on palju ühiseid jututeemasid ja sarnased huvid. Ämma juurde katsume ka alati samal nädalavahetusel minna, et oleks lõbusam. Lisaks on veel mehe vennanaise õde ja tema abikaasa ka tihti meie pundis, nemad on ka sarnase elustiili ja mõttelaadiga.

Vend aga mõtleb, et põlgate teda, sest tema on vaene ja teie rikkad. Ja see paneb teda veel rohkem hoidma omasuguste (loe: EKRE ja vaktsiinivastaste) poole. Sest rikkad ja ilusad temaga ju suhelda ei taha, isegi oma õde mitte. Mis tal siis muud üle jääb, kui hoida nende poole, kes teda tahavad. Ja nii see ühiskond meil lõhenebki.

Inimesed, kellel on elus hästi läinud, peaksid omalt poolt rohkem andma ja pingutama, et ennast tunneksid hästi ka need, kes on saanud vähem. Selleks, et tõrjutuse ja ilmajäetuse all kannatajaid oleks vähem. Muidu kukub ühiskond lõpuks kokku ja siis ei ole ka rikaste ja ilusate elu enam nii hea, nagu nad harjunud on.

Meid peres 5 last, vanusevahe u 17 aastat. Saame kõik hästi läbi, igapäevaselt suhtleme messengeris päevakajalistel teemadel, jagame nalju, olukorda koroonarindel jpm. Tähistame laste sünnipäevi, endi sünnipäevi… Ema on ikka see liim, mis meid seob.

Lisaks on veel laiendatud pere, kuhu kuuluvad siis ema õed/vennad ja nende pered (kokku mingi 35 iniemst?). Kohtume igal jõulul ja jaanil ja juubelitel, samamoodi ühine messengeri list, kus jagame pilte jms Kõik elukaaslased on kenasti omaks võetud ja näivad rõõmsad 🙂

Mul ei tule meelde ühtegi suuremat tüli ega arusaamatust. Ükskord vaatasingi kriitilise pilguga oma FB sõbralisti, pooled ongi sugulased 🙂 Ja kuigi vahest võib selline suur hõim tüütu olla (eks seda klatshi ikka ole ja kõvasti :)), siis alati tean, et kui hätta satun saan nende peale loota.