Teema: On siin kedagi, kes ei imeta?

#2953079:

#2950971:

Mulle enne lapsesaamist mõtlesin tulevasest imetamisest ebamugavustundega. Plaanisin küll imetada, sest see on lapsele kõige kasulikum, aga kujutlus sellest, et laps mul iga päev pikkade tundide kaupa rinna otsas on, rõõmu ei teinud.

Tegelikkuses imetamine mulle meeldis – see oli nii rahulik ja armas koosolemise aeg. Lisaks lihtne ja mugav. Piim tuli korralikult alles nädala pärast (sünnitusmajas andsin rinda enam-vähem tühjalt ja RPAd söögiks), aga pärast seda ei olnud kordagi mingit probleemi. Laps imes ja mul piima oli. Põletikku ei tekkinud kordagi, nibud kunagi valusad ei olnud. Imetasin 1 aasta ja 4 kuud lõpuks, nii et kordagi ei pumbanud ega pudelist ei saanud. (Lisatoitu hakkas saama 5.5-kuuselt.) Ise ka üllatunud, et niimoodi läks.

Mu jutu mõte on see, et ette ei tea, mida sa tegelikult imetamisest arvad või mida tunned.

Kordagi ei tekkinud vajadust käia kuskil lapseta? Minu laps kohe kahe kuune ja juba vaja minna autol rehve vahetama, sünnitusjärgsesse kontrolli, hambaarsti juurde. Pean välja pumpama ja nii ahistatust tekitab, et kuskile minna ei saa, kuna hullult põen et hakkab nutma ja tahab süüa avalikus kohas, ei kujuta ette ka hästi vetsus püsti imetamist. Iga õhtu kui 3h rinnal istub unistan RPA-st, ilmselt seda ka väljaspool kodu lihtsam anda.

Rasedana mõtlesin kuidas lähen imikute võimlemisse jne, aga kuhu ma nüüd saan kui juba kohale jõudes võibolla rinda tahab ????

See tundub sulle ainult harjumatu nii mõelda, aga kõigis nendes kohtades saab imetada.
Igaüks ei ole muidugi nii vapper, et suvalises kohas imetab, ehkki see on muidugi ainult tervitatav. Autoga minnes on üks variant loomulikult imetada autos, aga leidub ka mugavamaid kohti.
Kui ootad rehvivahetuse järele, siis enamasti on olemas üks mõnus koht istumiseks ja kohvi joomiseks, siis seal imetadki. Samamoodi hambaarsti juures. Sünnitusjärgsesse kontrolli minnes sobib imetamiseks iga diivan ooteruumis, sest enne Sind on seal imetanud juba tuhanded emad. Ja alati tasub küsida, nii hambaarsti juures kui rehvivahetuses, kas on kuskil olemas ka mõni privaatsem ruum peale WC. Töötan haiglas ja just ühe patsiendi lähedane küsis, kas ta saab kuskil imetada seni kuni protseduure tehakse – ja muidugi selle võimaluse talle leidsin.
Just ringi liikumisel ja väljas käimisel on rinnapiimaga toitmisel ülimalt palju eeliseid. Iga algus on raske, kuid varsti on sinulgi vaatepunkt hoopis teine. Ja kui mõelda õhtusele tissirallile, siis võrreldes 3 tundi laps süles ringi tuiamisena on ju see hoopis mugavam, kas pole?
Ja mine ükskord kohale ka sinna titade võimlemisse – Sa näed, et emad imetavad nii enne võimlemist kui pärast ja kui vaja, siis kasvõi vahepeal.

#2953455:

#2953079:

#2950971:

Mulle enne lapsesaamist mõtlesin tulevasest imetamisest ebamugavustundega. Plaanisin küll imetada, sest see on lapsele kõige kasulikum, aga kujutlus sellest, et laps mul iga päev pikkade tundide kaupa rinna otsas on, rõõmu ei teinud.

Tegelikkuses imetamine mulle meeldis – see oli nii rahulik ja armas koosolemise aeg. Lisaks lihtne ja mugav. Piim tuli korralikult alles nädala pärast (sünnitusmajas andsin rinda enam-vähem tühjalt ja RPAd söögiks), aga pärast seda ei olnud kordagi mingit probleemi. Laps imes ja mul piima oli. Põletikku ei tekkinud kordagi, nibud kunagi valusad ei olnud. Imetasin 1 aasta ja 4 kuud lõpuks, nii et kordagi ei pumbanud ega pudelist ei saanud. (Lisatoitu hakkas saama 5.5-kuuselt.) Ise ka üllatunud, et niimoodi läks.

Mu jutu mõte on see, et ette ei tea, mida sa tegelikult imetamisest arvad või mida tunned.

Kordagi ei tekkinud vajadust käia kuskil lapseta? Minu laps kohe kahe kuune ja juba vaja minna autol rehve vahetama, sünnitusjärgsesse kontrolli, hambaarsti juurde. Pean välja pumpama ja nii ahistatust tekitab, et kuskile minna ei saa, kuna hullult põen et hakkab nutma ja tahab süüa avalikus kohas, ei kujuta ette ka hästi vetsus püsti imetamist. Iga õhtu kui 3h rinnal istub unistan RPA-st, ilmselt seda ka väljaspool kodu lihtsam anda.

Rasedana mõtlesin kuidas lähen imikute võimlemisse jne, aga kuhu ma nüüd saan kui juba kohale jõudes võibolla rinda tahab ????

See tundub sulle ainult harjumatu nii mõelda, aga kõigis nendes kohtades saab imetada.

Igaüks ei ole muidugi nii vapper, et suvalises kohas imetab, ehkki see on muidugi ainult tervitatav. Autoga minnes on üks variant loomulikult imetada autos, aga leidub ka mugavamaid kohti.

Kui ootad rehvivahetuse järele, siis enamasti on olemas üks mõnus koht istumiseks ja kohvi joomiseks, siis seal imetadki. Samamoodi hambaarsti juures. Sünnitusjärgsesse kontrolli minnes sobib imetamiseks iga diivan ooteruumis, sest enne Sind on seal imetanud juba tuhanded emad. Ja alati tasub küsida, nii hambaarsti juures kui rehvivahetuses, kas on kuskil olemas ka mõni privaatsem ruum peale WC. Töötan haiglas ja just ühe patsiendi lähedane küsis, kas ta saab kuskil imetada seni kuni protseduure tehakse – ja muidugi selle võimaluse talle leidsin.

Just ringi liikumisel ja väljas käimisel on rinnapiimaga toitmisel ülimalt palju eeliseid. Iga algus on raske, kuid varsti on sinulgi vaatepunkt hoopis teine. Ja kui mõelda õhtusele tissirallile, siis võrreldes 3 tundi laps süles ringi tuiamisena on ju see hoopis mugavam, kas pole?

Ja mine ükskord kohale ka sinna titade võimlemisse – Sa näed, et emad imetavad nii enne võimlemist kui pärast ja kui vaja, siis kasvõi vahepeal.

Teoorias saan täiesti aru, olen ise ka ju imetavaid emasid näinud (paraku pole neisse väga hästi suhtunud). Aga mul pole sellist pluusigi mida ei peaks üles tõstma, et kõht ka veel paljas poleks. Ja kuidagi nii jube tundub see ikka, pigem läheks autosse või vetsu. Praegu loodan selle peale, et äkki 3+ kuu vanuses tahab vähem või on tekkinud mingigi graafik, et nt 3h on kindel kui ei söö.
Kunagi mul enda töö juures ka küsiti, et kas võib siin diivanil imetada, ma olin nii hämmingus, muidugi ütlesin et võib, kuid ma ei suutnud uskuda, et keegi vabatahtlikult imetab avalikus kohas ja küsib selle kohta veel, arvasin et mingi uhkustamise teema, nüüd saan alles aru, et võibolla tal polnud teist võimalust.

Mina olen see ema, kes kordagi ei pumbanud ja pudelist ei andnud.

Kuna meil üsna kohe kujunes graafik, et laps sõi päevasel ajal u iga 3 tunni tagant, siis esimese 6 kuu jooksul käisingi nii ära, et kohe peale imetamist läksin ja hiljemalt 2.5-3 tunni pärast pidin tagasi olema. Kõik sinu nimetatud käimised oleks saanud sellise ajavaruga tehtud.
Peale kuuendat kuud sai juba mõned toidukorrad lisatoiduga asendatud, seega siis sai vajadusel veidi kauem ära olla. Tervet päeva ei pidanud tõesti kunagi lapsest eemal olema, ilmselt 5-6 tundi oli kõige pikem äraolek tema esimese eluaasta jooksul. Peale tema aastaseks saamist imetasin eelkõige hommikul ja õhtul, vajadusel korra ka öösel, mõnikord harva korra päeval.

Avalikus kohas/ kodust väljas sai aja jooksul ka imetatud muidugi – pargis, autos, restorani eraldi ruumis jne -, aga seda loetud korrad. Ainus koduväline koht, kus iga kord mõnuga rinda andsin, oli lennukis õhtutõusmisel ja maandumisel (reisisime esimese aasta jooksul 4 korda).

Ilma spets. imetamisriietuseta saab vabalt hakkama. Ja ei paista ilma selleta rohkem. Ise eelistasin t-särki ja peal jakki. Laps on niikuinii süles ja minu kõhu vaatlemiseks ei jää kellelegi eriti võimalust. Jakk ka varjab. Ehkki tegelikult mul on kama, kas midagi paistab või ei, ei paistagi väga midagi.
Kõige tipp oli see, kui imetasin kohvikus sõprade seltskonnas ja järsku otsustasid kõik liikuma hakata. Hei, oodake, mul laps sööb, pidin ütlema. Keegi polnud näinudki 😛

Nojah, loodan ka, et ajapikku ehk tekib kindlam graafik. Vahepeal on küll vahed 3h või lausa 4h, aga järgmine päev võib juba ainult 1h või 1,5h olla. Ei tea ju ette. Proovisin nüüd ka istudes imetada, et nagu oleks autos või väljas, no ei õnnestu, mina olin piima täis, laps lõpuks nuttis ja pidin ikka pikali lisa andma. Siis küll mõtlesin, et kas teistel ei tilgu siis piima igalepoole. Ja laps ikka päris häälekalt imeb, ja vahepeal kui lahti laseb pritsib piima päris kaugele, seda oleks raske mitte märgata..

#2955988:

Nojah, loodan ka, et ajapikku ehk tekib kindlam graafik. Vahepeal on küll vahed 3h või lausa 4h, aga järgmine päev võib juba ainult 1h või 1,5h olla. Ei tea ju ette. Proovisin nüüd ka istudes imetada, et nagu oleks autos või väljas, no ei õnnestu, mina olin piima täis, laps lõpuks nuttis ja pidin ikka pikali lisa andma. Siis küll mõtlesin, et kas teistel ei tilgu siis piima igalepoole. Ja laps ikka päris häälekalt imeb, ja vahepeal kui lahti laseb pritsib piima päris kaugele, seda oleks raske mitte märgata..

Esimest last imetasingi auto tagaistmel pikali.
Kui kasutad head ergonoomilist kõhukotti või kandelina, siis sellega ringi käies ei hakka laps sul pidevalt süüa nõudma, saad oma käigud käidud, siis tagasi autosse jõudes imetad. Kandelina on väga hea nii peale võtta kui ka suvel murul imetades endale alla panna. Mul sündis esimene laps suvel ja istudes imetamist ei õppinudki ära, läbi häda sai paar korda antud. Ometi sai kõkjal käidud. Ja kui laps suurem, siis seda piima ei pritsi enam nii väga ja saab ka istudes paar lonksu antud, isegi kui laps ei ole nõu pikemalt sööma.

Esimest last imetasin ca 8-9 kuud. Ei tulnud pähegi mitte imetada. Samas ega ma seda ise ei nautinud. Teise lapsega kadus 3-4 kuul piim ja läksin üle lutipudelitele. Oi see oli tüütu. Pudeleid pesta, segu täpselt valmistada õige temperatuuriga. Ja seda ca iga paari tunni tagant. Eriti öösiti. Nüüd kolmandat oodates teen omaltpoolt kõik et piima jaguks ja saaksin pisikese imetatud. Palju lihtsam. Tiss suhu ja söök valmis. Ei taha enam seda pudelite küürimist, rpa jahutamist ja eriti mitte veel kõike seda öösel- varahommikul. Rinnad ei ole mul seni lössi vajunud.

Mina ka ei plaani imetada. Esimest last imetasin aasta, ja oli probleeme gaaside, allergiate ja lapse heaoluga. Mitte midagi ise süüa ei saanud ja kaal ka ei langenud (ilmselt stessist). Teist imetasin paar kuud, samad mured, siis läksin probiootilise RPA peale üle, laps rahulik, terve ja praegu parema tervise ja seedimisega kui esimene. Ootan kolmandat ja ei tule mõtetki et võiks imetada! haiglas annan ternespiima et ämmakad mind ei terroriseeriks ja kõik.

Mis puudutab rindade välimust, siis minu rinnad läksid oluliselt ilusamaks peale imetamist, isegi mees märkas, et mega ilusa tilgakuju võtsid. Nüüd kannan pluuse ilma rinnahoidjata ka. Muide enne imetamist on naisel bioloogiliselt “eelrind” ja see niikuinii ei jää selliseks. Lisaks naistel kes pole kunagi imetanud on suurem risk rinnakasvaja tekkeks.

Mina.
Esimene ei saanud rinda, teisega imetasin hambad risti 10- kuud, siis ei seisnud rauapuuduse ja unetuse ( laps sôi iga 1,5 h tagant) pärast püsti ja vôôrutasin, kôik käis kergelt.
Mingit piimapaisu ei tekkinud kummagagi. Lapsed môlemad vähe haiged olnud, targad ja tublid tüdrukud, õpivad eliitkoolis ja käivad trennides. Ainult see, keda imetasin – tal oli 2-selt juba vaja juba hambaarsti juures auke parandada.
Nüüd ootan kolmandat ja esialgu ei tee mingit plaani, vaatame, hambad risti võibolla kannatan imetamist, minu jaoks on see mitmes mõttes piin, ei naudi.

Ma ei ole enne sünnitust niimoodi mõelnud kuid pärast sünnitust küll. Lapsel olid gaasivalud, allergia (nina oli pidevalt turses) ning vale imemisvõte, mida ma iseseisvalt ei osanud muuta ning minu jaoks oli alguses imetamine kohutav piin. Ma vihkasin ennast ning vihkasin imetamist, veel rohkem vihkasin kõiki, kellel oli kommentaar tagataskust võtta, kas siis teemal et õige ema ikka peaks imetama või siis, et mida sa näljutad last hakka kohe kunsttoitu andma. Siis oli küll tunne, et ma ei taha, tõstan käed üles ning annan alla. Lapse kaal tõusis väga visalt ning mees andis ka vihjeid, et võiks ikka kunstpiimale üle minna. Mõtlesin, et hästi, annan endast parima ja kutsusin imetamisnõustaja koju. Ta oli supernaine, ta vaatas ehmatusega mu kõhnakest 3,5kuust last aga ei kommenteerinud. Ta vaatas üle kõik meie majapidamise nurgad, padjad, diivani ja voodi, leidis mulle kõige mugavamad asendid, kus imetada, vaatas üle imemisvõtted ning jagas heldelt soovitusi. Olin lummatud, kui nägin kuidas mu laps sai esimest korda rinnapiimast kõhu täis, ta oli rahulolev ning tänuliku ilmega ning uinus minu külje vastu. Nagu oleks öelnud: “Aitäh, emme nii mõnus on olla, sa oled maailma parim ja ma armastan sind.” Eelnevalt oli lapse magamapanek üks suur rist ja viletsus. Hakkasin aktiivselt imetama ning 6 kuuselt hakkasime ka lisatoitu andma ning sellega saime kaalu korralikult tõusma. Imetasin last 1a ja 7 kuud ja see oli kõige raskem kuid samas kõige imelisem kogemus minu elus.

mu lapse isa minust arvaks,kui ütlen ,et ma ei soovi meie lapsele rinnapiima anda,sest rinnad on mulle väga kallid 😀
Püha müristus,kas võib võimalik olla,et sellisel põhjusel ei imetata??
Võta ükskõik,milline tehispiimapakend ja loe mis sinna on kirjutatud ( emapiim/rinnapiim on parim toit vastsündinule,konsulteeri arstiga ennem kui lõpetad imetamise).

Mul on täiesti kamakaks kas üks rind suurem kui teine,rinnad löttis,venitusarmidega,lopergused-aga ma olen ülimalt uhke,et nendega olen toitnud oma last ja sedakaudu on ta kätte saanud vajalikud antikehad.

Ma väga ei mõista neid emasid kes sellepärast ei imeta,et kardavad rindade pärast. Minule on tähtsam lapse heaolu kui see milliseks mu rinnad imetades muutuvad. Mul tekitab just vastikust mõte toita last pudelist . Toidaksin last ainult siis kunst toiduga kui mul piima praktiliselt üldse poleks ja seda ei tuleks ka juurde.

#2903503:

#2897958:

selle smõttes, et beebi esimene vajadus emaüsast väljudes on saada em kaissu ja suht kiiresti hakkab rinda otsima. Ma ei tea, väga rask eon siis keelata ????

Mina soovitan kõik need “ei iial” teemad unustada. Mine sünnitusmajja,s ünnita laps, alguses pane ikka rinnale, sest se eon lapsele vajalik ja kui jätkuvalt tunned, et ei meeldi, siis saad ju alati imetamise lõpetada. Aga anna vähemal tlapsel eesimestel elupäevadel see vajalik lähedustunne, et ta oli siia oodatud, mitte mingi trofee teistele näitamiseks, et lapse toitminegi tundub vastik.

Kuna sa ei ole julgend kellelegis ellest rääkida,s iis ilsmelt äkki ongi hoopis hirm imetamise ees? sa ikka tead, et muutused naise rindadega ei ole põhjustatud imetamsiest vaid rasedusest – nibud jäävad nagunii suuremad ja rinnad vajuvad lössi nagunii peale rasedust – imetad sa siis või mitte ???? Ainutl et keelad iseendale kõige lihtsamat laspe lohutamise vahendit ????

Ütleme ka nii, et imetamist lõpetad aon lihtsam, kui hiljem imetamisele tagasi saada ???? Siin on palju teemasid olnud, kus naised teise või kolmanda lapsega kahetsevad, et esimest ei imetanud.

Eks ma olen mõelnud, et natuke proovin, aga kohe võtaks ka pudeli kõrvale. Ma kardan jah muutusi rindadega, aga samas kardan ka, et mul tekib lapse vastu vastikuse tunne. Mul on nii kohutav sellist asja kirjutada, sest tõesti ootan oma esimest last väga ja juba armastan ka teda väga, aga mismoodi ma ka ei püüa, imetamine tundub eemaletõukav tegevus + see rindade “rikkumine”. Naised on kirjeldanud, kuidas peale imetamist on varasemad ilusad rinnad tühjalt rippuvad koledad kotid. Ma saan aru, et sündiv beebi teeb õnnelikuks ja kindlasti imetlen teda hommikust õhtuni, aga mu rinnad on mulle ka väga kallid. Kõlan ilmselt nõmeda ja lapsikuna, tegelikult vanust juba 35 ????

Mis rindade rippumine? Absurdne pseudoprobleem. 70 aasta pärast on su keha vaid põrm, nii juhtub kõigiga. Aga kui annad elu edasi, siis liigub elu mööda suguvõsaliini edasi ja on palju väärtuslikum ja kestvam, kui mingid paar kehaosa, mis niikuinii vananevad ja lõpuks kaovad. Laps saab sellest korraliku trauma, kui jätad ta ilma sellest, mis loomulikult talle kuulub, haige.

Arvestades neid igasuguseid epideemiaid, mis ringi liiguvad, siis ise jätaksin imetamata küll ainult siis, kui see on mingil põhjusel füüsiliselt võimatu. See, et rinnapiimas on igasuguseid antikehi ja immuunsüsteemi rakke, mida asendajates ei ole, on ju ammu teaduslikult tõestatud.