Esileht Imetamine On siin kedagi, kes ei imeta?

Näitan 26 postitust - vahemik 31 kuni 56 (kokku 56 )

Teema: On siin kedagi, kes ei imeta?

Postitas:
Kägu

Mulle enne lapsesaamist mõtlesin tulevasest imetamisest ebamugavustundega. Plaanisin küll imetada, sest see on lapsele kõige kasulikum, aga kujutlus sellest, et laps mul iga päev pikkade tundide kaupa rinna otsas on, rõõmu ei teinud.

Tegelikkuses imetamine mulle meeldis – see oli nii rahulik ja armas koosolemise aeg. Lisaks lihtne ja mugav. Piim tuli korralikult alles nädala pärast (sünnitusmajas andsin rinda enam-vähem tühjalt ja RPAd söögiks), aga pärast seda ei olnud kordagi mingit probleemi. Laps imes ja mul piima oli. Põletikku ei tekkinud kordagi, nibud kunagi valusad ei olnud. Imetasin 1 aasta ja 4 kuud lõpuks, nii et kordagi ei pumbanud ega pudelist ei saanud. (Lisatoitu hakkas saama 5.5-kuuselt.) Ise ka üllatunud, et niimoodi läks.

Mu jutu mõte on see, et ette ei tea, mida sa tegelikult imetamisest arvad või mida tunned.

Kordagi ei tekkinud vajadust käia kuskil lapseta? Minu laps kohe kahe kuune ja juba vaja minna autol rehve vahetama, sünnitusjärgsesse kontrolli, hambaarsti juurde. Pean välja pumpama ja nii ahistatust tekitab, et kuskile minna ei saa, kuna hullult põen et hakkab nutma ja tahab süüa avalikus kohas, ei kujuta ette ka hästi vetsus püsti imetamist. Iga õhtu kui 3h rinnal istub unistan RPA-st, ilmselt seda ka väljaspool kodu lihtsam anda.
Rasedana mõtlesin kuidas lähen imikute võimlemisse jne, aga kuhu ma nüüd saan kui juba kohale jõudes võibolla rinda tahab 🙁

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
kairit69

Mulle enne lapsesaamist mõtlesin tulevasest imetamisest ebamugavustundega. Plaanisin küll imetada, sest see on lapsele kõige kasulikum, aga kujutlus sellest, et laps mul iga päev pikkade tundide kaupa rinna otsas on, rõõmu ei teinud.

Tegelikkuses imetamine mulle meeldis – see oli nii rahulik ja armas koosolemise aeg. Lisaks lihtne ja mugav. Piim tuli korralikult alles nädala pärast (sünnitusmajas andsin rinda enam-vähem tühjalt ja RPAd söögiks), aga pärast seda ei olnud kordagi mingit probleemi. Laps imes ja mul piima oli. Põletikku ei tekkinud kordagi, nibud kunagi valusad ei olnud. Imetasin 1 aasta ja 4 kuud lõpuks, nii et kordagi ei pumbanud ega pudelist ei saanud. (Lisatoitu hakkas saama 5.5-kuuselt.) Ise ka üllatunud, et niimoodi läks.

Mu jutu mõte on see, et ette ei tea, mida sa tegelikult imetamisest arvad või mida tunned.

Kordagi ei tekkinud vajadust käia kuskil lapseta? Minu laps kohe kahe kuune ja juba vaja minna autol rehve vahetama, sünnitusjärgsesse kontrolli, hambaarsti juurde. Pean välja pumpama ja nii ahistatust tekitab, et kuskile minna ei saa, kuna hullult põen et hakkab nutma ja tahab süüa avalikus kohas, ei kujuta ette ka hästi vetsus püsti imetamist. Iga õhtu kui 3h rinnal istub unistan RPA-st, ilmselt seda ka väljaspool kodu lihtsam anda.

Rasedana mõtlesin kuidas lähen imikute võimlemisse jne, aga kuhu ma nüüd saan kui juba kohale jõudes võibolla rinda tahab 🙁

See tundub sulle ainult harjumatu nii mõelda, aga kõigis nendes kohtades saab imetada.
Igaüks ei ole muidugi nii vapper, et suvalises kohas imetab, ehkki see on muidugi ainult tervitatav. Autoga minnes on üks variant loomulikult imetada autos, aga leidub ka mugavamaid kohti.
Kui ootad rehvivahetuse järele, siis enamasti on olemas üks mõnus koht istumiseks ja kohvi joomiseks, siis seal imetadki. Samamoodi hambaarsti juures. Sünnitusjärgsesse kontrolli minnes sobib imetamiseks iga diivan ooteruumis, sest enne Sind on seal imetanud juba tuhanded emad. Ja alati tasub küsida, nii hambaarsti juures kui rehvivahetuses, kas on kuskil olemas ka mõni privaatsem ruum peale WC. Töötan haiglas ja just ühe patsiendi lähedane küsis, kas ta saab kuskil imetada seni kuni protseduure tehakse – ja muidugi selle võimaluse talle leidsin.
Just ringi liikumisel ja väljas käimisel on rinnapiimaga toitmisel ülimalt palju eeliseid. Iga algus on raske, kuid varsti on sinulgi vaatepunkt hoopis teine. Ja kui mõelda õhtusele tissirallile, siis võrreldes 3 tundi laps süles ringi tuiamisena on ju see hoopis mugavam, kas pole?
Ja mine ükskord kohale ka sinna titade võimlemisse – Sa näed, et emad imetavad nii enne võimlemist kui pärast ja kui vaja, siis kasvõi vahepeal.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen see kägu, kes siin enne sünnitust kuulutas, et ei plaani imetama hakata. Kuna aga see sujus üllatavalt kenasti, siis ikkagi hakkasin 🙂 Küll aga pole mul piisavalt piima ja laps saab ikka natuke RPA juurde ka (annan mõlemat rinda 30 minutit, ja kui ta ikka näitab välja, et kõht on tühi, siis annan RPA juurde, siis muutub kohe rahulikuks). Arst ka soovitas niiviisi, kaal tõuseb ja kõik on rahul ja õnnelikud. Aga see pole teema. Tahtsin öelda, et ei maksa üle tõmmelda selle ainult ja veelkord ainult imetamisega ja ennast 24/7 laps rinna külge aheldamisega. Minu laps võtab kenasti nii rinda kui lutti kui ka lutipudelit ja seetõttu saan võimaldada endale ka temast eemalolekut ja omi käike. Sobib hästi nii mulle kui beebile ja on stressivaba. Ei juhtu sellest midagi katastroofilist, kui laps vahepeal RPA saab ja sa kuskil ära käid. No olgem ausad – ei juhtu. Ükski laps ei ütle sulle aastaid hiljem, et tead ema, ma ei andesta sulle kunagi, et sa mulle X kuupäeval X kellaajal RPA andsid. Võtke väheke vabamalt selle imetamise ülistamisega ja muude variantide mahategemisega 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mulle enne lapsesaamist mõtlesin tulevasest imetamisest ebamugavustundega. Plaanisin küll imetada, sest see on lapsele kõige kasulikum, aga kujutlus sellest, et laps mul iga päev pikkade tundide kaupa rinna otsas on, rõõmu ei teinud.

Tegelikkuses imetamine mulle meeldis – see oli nii rahulik ja armas koosolemise aeg. Lisaks lihtne ja mugav. Piim tuli korralikult alles nädala pärast (sünnitusmajas andsin rinda enam-vähem tühjalt ja RPAd söögiks), aga pärast seda ei olnud kordagi mingit probleemi. Laps imes ja mul piima oli. Põletikku ei tekkinud kordagi, nibud kunagi valusad ei olnud. Imetasin 1 aasta ja 4 kuud lõpuks, nii et kordagi ei pumbanud ega pudelist ei saanud. (Lisatoitu hakkas saama 5.5-kuuselt.) Ise ka üllatunud, et niimoodi läks.

Mu jutu mõte on see, et ette ei tea, mida sa tegelikult imetamisest arvad või mida tunned.

Kordagi ei tekkinud vajadust käia kuskil lapseta? Minu laps kohe kahe kuune ja juba vaja minna autol rehve vahetama, sünnitusjärgsesse kontrolli, hambaarsti juurde. Pean välja pumpama ja nii ahistatust tekitab, et kuskile minna ei saa, kuna hullult põen et hakkab nutma ja tahab süüa avalikus kohas, ei kujuta ette ka hästi vetsus püsti imetamist. Iga õhtu kui 3h rinnal istub unistan RPA-st, ilmselt seda ka väljaspool kodu lihtsam anda.

Rasedana mõtlesin kuidas lähen imikute võimlemisse jne, aga kuhu ma nüüd saan kui juba kohale jõudes võibolla rinda tahab 🙁

See tundub sulle ainult harjumatu nii mõelda, aga kõigis nendes kohtades saab imetada.

Igaüks ei ole muidugi nii vapper, et suvalises kohas imetab, ehkki see on muidugi ainult tervitatav. Autoga minnes on üks variant loomulikult imetada autos, aga leidub ka mugavamaid kohti.

Kui ootad rehvivahetuse järele, siis enamasti on olemas üks mõnus koht istumiseks ja kohvi joomiseks, siis seal imetadki. Samamoodi hambaarsti juures. Sünnitusjärgsesse kontrolli minnes sobib imetamiseks iga diivan ooteruumis, sest enne Sind on seal imetanud juba tuhanded emad. Ja alati tasub küsida, nii hambaarsti juures kui rehvivahetuses, kas on kuskil olemas ka mõni privaatsem ruum peale WC. Töötan haiglas ja just ühe patsiendi lähedane küsis, kas ta saab kuskil imetada seni kuni protseduure tehakse – ja muidugi selle võimaluse talle leidsin.

Just ringi liikumisel ja väljas käimisel on rinnapiimaga toitmisel ülimalt palju eeliseid. Iga algus on raske, kuid varsti on sinulgi vaatepunkt hoopis teine. Ja kui mõelda õhtusele tissirallile, siis võrreldes 3 tundi laps süles ringi tuiamisena on ju see hoopis mugavam, kas pole?

Ja mine ükskord kohale ka sinna titade võimlemisse – Sa näed, et emad imetavad nii enne võimlemist kui pärast ja kui vaja, siis kasvõi vahepeal.

Teoorias saan täiesti aru, olen ise ka ju imetavaid emasid näinud (paraku pole neisse väga hästi suhtunud). Aga mul pole sellist pluusigi mida ei peaks üles tõstma, et kõht ka veel paljas poleks. Ja kuidagi nii jube tundub see ikka, pigem läheks autosse või vetsu. Praegu loodan selle peale, et äkki 3+ kuu vanuses tahab vähem või on tekkinud mingigi graafik, et nt 3h on kindel kui ei söö.
Kunagi mul enda töö juures ka küsiti, et kas võib siin diivanil imetada, ma olin nii hämmingus, muidugi ütlesin et võib, kuid ma ei suutnud uskuda, et keegi vabatahtlikult imetab avalikus kohas ja küsib selle kohta veel, arvasin et mingi uhkustamise teema, nüüd saan alles aru, et võibolla tal polnud teist võimalust.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teoorias saan täiesti aru, olen ise ka ju imetavaid emasid näinud (paraku pole neisse väga hästi suhtunud). Aga mul pole sellist pluusigi mida ei peaks üles tõstma, et kõht ka veel paljas poleks. Ja kuidagi nii jube tundub see ikka, pigem läheks autosse või vetsu. Praegu loodan selle peale, et äkki 3+ kuu vanuses tahab vähem või on tekkinud mingigi graafik, et nt 3h on kindel kui ei söö.
Kunagi mul enda töö juures ka küsiti, et kas võib siin diivanil imetada, ma olin nii hämmingus, muidugi ütlesin et võib, kuid ma ei suutnud uskuda, et keegi vabatahtlikult imetab avalikus kohas ja küsib selle kohta veel, arvasin et mingi uhkustamise teema, nüüd saan alles aru, et võibolla tal polnud teist võimalust.

Ega teistel ka pole selliseid pluuse, nad ostavad need.
Aga loomulikult, kui sa ei taha kodust eemal imetada, siis ei pea.
Lapsed on ka erinevad. Minu omad on sünnist saadik hoidnud mõistlikke vahesid, st 2-3 tundi sain kenasti ära käia ja nad kellegi hooleks jätta. Selle ajaga jõuab rehvid vahetatud, arstil käidud ja poes ka.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen see ema, kes kordagi ei pumbanud ja pudelist ei andnud.

Kuna meil üsna kohe kujunes graafik, et laps sõi päevasel ajal u iga 3 tunni tagant, siis esimese 6 kuu jooksul käisingi nii ära, et kohe peale imetamist läksin ja hiljemalt 2.5-3 tunni pärast pidin tagasi olema. Kõik sinu nimetatud käimised oleks saanud sellise ajavaruga tehtud.
Peale kuuendat kuud sai juba mõned toidukorrad lisatoiduga asendatud, seega siis sai vajadusel veidi kauem ära olla. Tervet päeva ei pidanud tõesti kunagi lapsest eemal olema, ilmselt 5-6 tundi oli kõige pikem äraolek tema esimese eluaasta jooksul. Peale tema aastaseks saamist imetasin eelkõige hommikul ja õhtul, vajadusel korra ka öösel, mõnikord harva korra päeval.

Avalikus kohas/ kodust väljas sai aja jooksul ka imetatud muidugi – pargis, autos, restorani eraldi ruumis jne -, aga seda loetud korrad. Ainus koduväline koht, kus iga kord mõnuga rinda andsin, oli lennukis õhtutõusmisel ja maandumisel (reisisime esimese aasta jooksul 4 korda).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen see kägu, kes siin enne sünnitust kuulutas, et ei plaani imetama hakata. Kuna aga see sujus üllatavalt kenasti, siis ikkagi hakkasin 🙂 Küll aga pole mul piisavalt piima ja laps saab ikka natuke RPA juurde ka (annan mõlemat rinda 30 minutit, ja kui ta ikka näitab välja, et kõht on tühi, siis annan RPA juurde, siis muutub kohe rahulikuks). Arst ka soovitas niiviisi, kaal tõuseb ja kõik on rahul ja õnnelikud. Aga see pole teema. Tahtsin öelda, et ei maksa üle tõmmelda selle ainult ja veelkord ainult imetamisega ja ennast 24/7 laps rinna külge aheldamisega. Minu laps võtab kenasti nii rinda kui lutti kui ka lutipudelit ja seetõttu saan võimaldada endale ka temast eemalolekut ja omi käike. Sobib hästi nii mulle kui beebile ja on stressivaba. Ei juhtu sellest midagi katastroofilist, kui laps vahepeal RPA saab ja sa kuskil ära käid. No olgem ausad – ei juhtu. Ükski laps ei ütle sulle aastaid hiljem, et tead ema, ma ei andesta sulle kunagi, et sa mulle X kuupäeval X kellaajal RPA andsid. Võtke väheke vabamalt selle imetamise ülistamisega ja muude variantide mahategemisega 🙂

Siiski ei saa mainimata jätta, et sul ON piisavalt piima. Oled väga kenasti saanud imetamise käima. Nüüd on vaja ainult natuke veel ennast imetamise füsioloogiaga kurssi viia – piima tekib just nii palju, kui on nõudlus. Ja kahjuks Sinu arst ei ole ka eriti pädev imetamise teemas.

Saan aru, et Sul on tegelikult ükskõik, kas ja mida laps sööb. Aga pudelist loobumine praegu aitaks eennetada paljusid imetamisprobleeme ja nõudluse-pakkumise tasakaal saaks paika. Oled juba avastanud imetamise enda jaoks, aga võiksid veel sammu edasi astuda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ilma spets. imetamisriietuseta saab vabalt hakkama. Ja ei paista ilma selleta rohkem. Ise eelistasin t-särki ja peal jakki. Laps on niikuinii süles ja minu kõhu vaatlemiseks ei jää kellelegi eriti võimalust. Jakk ka varjab. Ehkki tegelikult mul on kama, kas midagi paistab või ei, ei paistagi väga midagi.
Kõige tipp oli see, kui imetasin kohvikus sõprade seltskonnas ja järsku otsustasid kõik liikuma hakata. Hei, oodake, mul laps sööb, pidin ütlema. Keegi polnud näinudki 😛

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Suure salli varjus saab kergelt imetada ka pargipingil või mujal avalikus kohas.
Suur sall on üldse asendamatu lapsega teel olles: sellel saab pargis istuda, suurem laps saab salliga mängida nt arsti ooteruumis, selle saab õlgadele soojenduseks võtta või sellest midagi vahvat voltida. Salli mustreid on lapsel tore vaadata nt bussis. Ootamatu, väikese vihma eest kaitseb suur sall ka. Just name it 🙂
Ja eest nööbitavad pluusid/särgid on ka head abimehed. Ei olnud mul spets imetamisriideid
Väga lihtne oli lapsega liikuda. Imetasin kus ja kunas vaja. Esimese lapsega möllasin pudelite ja pulbritega….oli piin kodunt välja minna.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nojah, loodan ka, et ajapikku ehk tekib kindlam graafik. Vahepeal on küll vahed 3h või lausa 4h, aga järgmine päev võib juba ainult 1h või 1,5h olla. Ei tea ju ette. Proovisin nüüd ka istudes imetada, et nagu oleks autos või väljas, no ei õnnestu, mina olin piima täis, laps lõpuks nuttis ja pidin ikka pikali lisa andma. Siis küll mõtlesin, et kas teistel ei tilgu siis piima igalepoole. Ja laps ikka päris häälekalt imeb, ja vahepeal kui lahti laseb pritsib piima päris kaugele, seda oleks raske mitte märgata..

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nojah, loodan ka, et ajapikku ehk tekib kindlam graafik. Vahepeal on küll vahed 3h või lausa 4h, aga järgmine päev võib juba ainult 1h või 1,5h olla. Ei tea ju ette. Proovisin nüüd ka istudes imetada, et nagu oleks autos või väljas, no ei õnnestu, mina olin piima täis, laps lõpuks nuttis ja pidin ikka pikali lisa andma. Siis küll mõtlesin, et kas teistel ei tilgu siis piima igalepoole. Ja laps ikka päris häälekalt imeb, ja vahepeal kui lahti laseb pritsib piima päris kaugele, seda oleks raske mitte märgata..

Tundub, et sul on tõesti raskem olukord. Paljudel paraku lihtsalt ei ole, nemad saavadki liikuda ja väljas imetada. Ära võrdle ennast teistega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nojah, loodan ka, et ajapikku ehk tekib kindlam graafik. Vahepeal on küll vahed 3h või lausa 4h, aga järgmine päev võib juba ainult 1h või 1,5h olla. Ei tea ju ette. Proovisin nüüd ka istudes imetada, et nagu oleks autos või väljas, no ei õnnestu, mina olin piima täis, laps lõpuks nuttis ja pidin ikka pikali lisa andma. Siis küll mõtlesin, et kas teistel ei tilgu siis piima igalepoole. Ja laps ikka päris häälekalt imeb, ja vahepeal kui lahti laseb pritsib piima päris kaugele, seda oleks raske mitte märgata..

Esimest last imetasingi auto tagaistmel pikali.
Kui kasutad head ergonoomilist kõhukotti või kandelina, siis sellega ringi käies ei hakka laps sul pidevalt süüa nõudma, saad oma käigud käidud, siis tagasi autosse jõudes imetad. Kandelina on väga hea nii peale võtta kui ka suvel murul imetades endale alla panna. Mul sündis esimene laps suvel ja istudes imetamist ei õppinudki ära, läbi häda sai paar korda antud. Ometi sai kõkjal käidud. Ja kui laps suurem, siis seda piima ei pritsi enam nii väga ja saab ka istudes paar lonksu antud, isegi kui laps ei ole nõu pikemalt sööma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Väga tubli, et laps ikkagi ka rinnapiima saab! Minul oli teise lapse imetamise ajal elus väga raske periood – laps oli kõigest ühekuune, kui minu ema suri. Ilmselt suure leina ja stressi tõttu ei olnud mul ka tükk aega piisavalt piima, nii et laps sai nii rinda kui ka rpa-t pudelist (oli vaja korralikult toita, sest juba sattusime kollasusega ka haiglasse). Ja imetamisnõustaja rahustas mu täiesti maha selle koha pealt, et see kuidagi paha oleks, kui ta rpa-t lisaks saab. Oluline oli see, et ta saaks ka rinnapiima – sealt saab ta kõik vajaliku kätte. Ja kui ta just lisaks (mitte ainsa toiduna) saab ka rpa-t, siis see on ok. Eks ajapikku saime selle piimatootmise ka piisavaks, nii et siis sai ta pikalt veel tissitada ka. Lihtsalt sellest on kahju, kui mõned titad täiesti tissist (st ema sellisest lähedusest) ja rinnapiimast (mida rpa-d ka 100% asendada ei suuda) ilma jäävad. Kui on tervislikud põhjused, siis ei ole midagi teha, aga kui ema lihtsalt ei taha anda, siis võiks vähemalt püüda lapse huvides enda meelestatust muuta. Muidugi – sundida ei saa, selge see.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Esimest last imetasin ca 8-9 kuud. Ei tulnud pähegi mitte imetada. Samas ega ma seda ise ei nautinud. Teise lapsega kadus 3-4 kuul piim ja läksin üle lutipudelitele. Oi see oli tüütu. Pudeleid pesta, segu täpselt valmistada õige temperatuuriga. Ja seda ca iga paari tunni tagant. Eriti öösiti. Nüüd kolmandat oodates teen omaltpoolt kõik et piima jaguks ja saaksin pisikese imetatud. Palju lihtsam. Tiss suhu ja söök valmis. Ei taha enam seda pudelite küürimist, rpa jahutamist ja eriti mitte veel kõike seda öösel- varahommikul. Rinnad ei ole mul seni lössi vajunud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on kaks last ja ootan kolmandat. Esimesed said kuus kuud rinda ja sama kaua plaanin anda ka kolmandale. Mulle imetamine ei meeldi aga lapse heaolu nimel olen pingutanud.. Ma saan täiesti aru kui mõni naine ei soovi selle protseduuriga tegeleda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina ka ei plaani imetada. Esimest last imetasin aasta, ja oli probleeme gaaside, allergiate ja lapse heaoluga. Mitte midagi ise süüa ei saanud ja kaal ka ei langenud (ilmselt stessist). Teist imetasin paar kuud, samad mured, siis läksin probiootilise RPA peale üle, laps rahulik, terve ja praegu parema tervise ja seedimisega kui esimene. Ootan kolmandat ja ei tule mõtetki et võiks imetada! haiglas annan ternespiima et ämmakad mind ei terroriseeriks ja kõik.

Mis puudutab rindade välimust, siis minu rinnad läksid oluliselt ilusamaks peale imetamist, isegi mees märkas, et mega ilusa tilgakuju võtsid. Nüüd kannan pluuse ilma rinnahoidjata ka. Muide enne imetamist on naisel bioloogiliselt “eelrind” ja see niikuinii ei jää selliseks. Lisaks naistel kes pole kunagi imetanud on suurem risk rinnakasvaja tekkeks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ülal on sellesmõttes õiged mõtted, et ega su rinnad ju ei tea, et sa imetada ei soovi. Piim ja piimapais tuleb nagunii ja no minul läksid need rinnad just esimese sünnituse 2. päeval õhupalli suurusteks ja selles olukorras oligi rinda imev laps mu rindadele kõige parem. Lapsega koos vähendasin nö tellimust kuni rind hakkas tootma mõistlikku kogust piima.
Seega ma arvan, et haglas pane lapsuke rinna otsa. Anna talle see eluks vajaminev ternespiim ja muu stardipiim rinnast ja koju minnes hakkad vaikselt pudelit kõrvale Imetamine pole jäle, see on väga nunnu. Ma polnud ka mingi emalik ema. Kogu see rasedus, sünnitus ja imetamine tundusid mulle alguses ikka väga kummalistena. Nüüd mõtlen hellusega väikesele soojale lutsutavale tegelasele oma rinna küljes. See on ikka nii ilus ja eriline.
Kunagi ei tea, kuidas su keha käitub. Mina võtsin raseduse ajal juurde 18 kilo ja mu rinnad (muidu A korv) paisusid õhupallideks, aga teise lapse imetamise lõpus olen jälle sale ja rinnad on ilusasti kikkis. Pole arme ega tühjasid kotte. Kuju ikkagi muutus, aga pigem naiselikumaks. Enne olid sellised teismelise tissid, nüüd on naiselikud piisa kujulised. Ma arvan, et võitsin ilus. Kui ma viriseks, siis tagumiku ja puusa kallal. Kokkuvõttes märkan ka seda ainult mina ja aeg oleks selle puusa ja tagumiku nagunii lömmi löönud. Laps on seevastu kordumatu aare!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina.
Esimene ei saanud rinda, teisega imetasin hambad risti 10- kuud, siis ei seisnud rauapuuduse ja unetuse ( laps sôi iga 1,5 h tagant) pärast püsti ja vôôrutasin, kôik käis kergelt.
Mingit piimapaisu ei tekkinud kummagagi. Lapsed môlemad vähe haiged olnud, targad ja tublid tüdrukud, õpivad eliitkoolis ja käivad trennides. Ainult see, keda imetasin – tal oli 2-selt juba vaja juba hambaarsti juures auke parandada.
Nüüd ootan kolmandat ja esialgu ei tee mingit plaani, vaatame, hambad risti võibolla kannatan imetamist, minu jaoks on see mitmes mõttes piin, ei naudi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mingi imerohi see rp ka pole. Võtke vabalt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei ole enne sünnitust niimoodi mõelnud kuid pärast sünnitust küll. Lapsel olid gaasivalud, allergia (nina oli pidevalt turses) ning vale imemisvõte, mida ma iseseisvalt ei osanud muuta ning minu jaoks oli alguses imetamine kohutav piin. Ma vihkasin ennast ning vihkasin imetamist, veel rohkem vihkasin kõiki, kellel oli kommentaar tagataskust võtta, kas siis teemal et õige ema ikka peaks imetama või siis, et mida sa näljutad last hakka kohe kunsttoitu andma. Siis oli küll tunne, et ma ei taha, tõstan käed üles ning annan alla. Lapse kaal tõusis väga visalt ning mees andis ka vihjeid, et võiks ikka kunstpiimale üle minna. Mõtlesin, et hästi, annan endast parima ja kutsusin imetamisnõustaja koju. Ta oli supernaine, ta vaatas ehmatusega mu kõhnakest 3,5kuust last aga ei kommenteerinud. Ta vaatas üle kõik meie majapidamise nurgad, padjad, diivani ja voodi, leidis mulle kõige mugavamad asendid, kus imetada, vaatas üle imemisvõtted ning jagas heldelt soovitusi. Olin lummatud, kui nägin kuidas mu laps sai esimest korda rinnapiimast kõhu täis, ta oli rahulolev ning tänuliku ilmega ning uinus minu külje vastu. Nagu oleks öelnud: “Aitäh, emme nii mõnus on olla, sa oled maailma parim ja ma armastan sind.” Eelnevalt oli lapse magamapanek üks suur rist ja viletsus. Hakkasin aktiivselt imetama ning 6 kuuselt hakkasime ka lisatoitu andma ning sellega saime kaalu korralikult tõusma. Imetasin last 1a ja 7 kuud ja see oli kõige raskem kuid samas kõige imelisem kogemus minu elus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

selle smõttes, et beebi esimene vajadus emaüsast väljudes on saada em kaissu ja suht kiiresti hakkab rinda otsima. Ma ei tea, väga rask eon siis keelata 😀

Mina soovitan kõik need “ei iial” teemad unustada. Mine sünnitusmajja,s ünnita laps, alguses pane ikka rinnale, sest se eon lapsele vajalik ja kui jätkuvalt tunned, et ei meeldi, siis saad ju alati imetamise lõpetada. Aga anna vähemal tlapsel eesimestel elupäevadel see vajalik lähedustunne, et ta oli siia oodatud, mitte mingi trofee teistele näitamiseks, et lapse toitminegi tundub vastik.

Kuna sa ei ole julgend kellelegis ellest rääkida,s iis ilsmelt äkki ongi hoopis hirm imetamise ees? sa ikka tead, et muutused naise rindadega ei ole põhjustatud imetamsiest vaid rasedusest – nibud jäävad nagunii suuremad ja rinnad vajuvad lössi nagunii peale rasedust – imetad sa siis või mitte 😀 Ainutl et keelad iseendale kõige lihtsamat laspe lohutamise vahendit 😀

Ütleme ka nii, et imetamist lõpetad aon lihtsam, kui hiljem imetamisele tagasi saada 😀 Siin on palju teemasid olnud, kus naised teise või kolmanda lapsega kahetsevad, et esimest ei imetanud.

Eks ma olen mõelnud, et natuke proovin, aga kohe võtaks ka pudeli kõrvale. Ma kardan jah muutusi rindadega, aga samas kardan ka, et mul tekib lapse vastu vastikuse tunne. Mul on nii kohutav sellist asja kirjutada, sest tõesti ootan oma esimest last väga ja juba armastan ka teda väga, aga mismoodi ma ka ei püüa, imetamine tundub eemaletõukav tegevus + see rindade “rikkumine”. Naised on kirjeldanud, kuidas peale imetamist on varasemad ilusad rinnad tühjalt rippuvad koledad kotid. Ma saan aru, et sündiv beebi teeb õnnelikuks ja kindlasti imetlen teda hommikust õhtuni, aga mu rinnad on mulle ka väga kallid. Kõlan ilmselt nõmeda ja lapsikuna, tegelikult vanust juba 35 🙁

Algatuseks tahan öelda, et kui sa ei soovi imetada, siis pole vaja enneast kellegile vabdandada. Lihtsalt ära imeta. Selles osas ma pean sind kurvastama, et rindu ei “riku” mitte imetamine vaid juba rasedusega paisunud rinnad, mis siis oma endise suuruse tagasi võtavad ja selles osas on ainult väikene vahe, kas see toimub kohe peale sünnitust või peale mõnda aega imetamist.
Ma ei tea, kas Eestis seda on võimalik saada, aga on palju euroopa riike, kus veel tänapäevalgi imetamist väga ei propageerita (kuigi see muutub vaikselt) ja naistele antakse peale sünitust soovi korral ravimit, mis rinnapiima tekkimist pärsib.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei kujuta ette,mida

mu lapse isa minust arvaks,kui ütlen ,et ma ei soovi meie lapsele rinnapiima anda,sest rinnad on mulle väga kallid 😀
Püha müristus,kas võib võimalik olla,et sellisel põhjusel ei imetata??
Võta ükskõik,milline tehispiimapakend ja loe mis sinna on kirjutatud ( emapiim/rinnapiim on parim toit vastsündinule,konsulteeri arstiga ennem kui lõpetad imetamise).

Mul on täiesti kamakaks kas üks rind suurem kui teine,rinnad löttis,venitusarmidega,lopergused-aga ma olen ülimalt uhke,et nendega olen toitnud oma last ja sedakaudu on ta kätte saanud vajalikud antikehad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

eise lapsega kadus 3-4 kuul piim ja läksin üle lutipudelitele. Oi see oli tüütu. Pudeleid pesta, segu täpselt valmistada õige temperatuuriga. Ja seda ca iga paari tunni tagant. Eriti öösiti. Nüüd kolmandat oodates teen omaltpoolt kõik et piima jaguks ja saaksin pisikese imetatud. Palju lihtsam. Tiss suhu ja söök valmis. Ei taha enam seda pudelite küürimist, rpa jahutamist ja eriti mitte veel kõike seda öösel- varahommikul.

Mina ka ei mõista, kuidas mõned loobuvad nii mugavast ja käepärasest imiku öise toitmise ja rahustamise vahendist nagu imetamine ning eelistavad mingit piimasegu- ja pudelimajandust. Kahte esimest last imetasin – nii mõnus, lapse öise nihelemise puhul on vaja voodis minimaalselt asendit muuta, et rind suhu saaks ja pärast edasi magada.

Seevastu kolmas oli enneaegne ja ei saanud kohe rinnast imemisega hakkama, mistõttu tuli anda pudelist. Päeval veel, aga öösel lapse pudelist toitmine söötmine oli mulle nagu sunnitöö ja ööuni sai märgatavalt enam rikutud kui rinnaga toitmise puhul! Tegin kõik endast oleneva, et sellest öisest pudeliga toitmise sunnitööst ometigi pääseda ja laps rinnast imema saada. Ja saingi. Nii mõnus oli koju haiglast tulles last imetada nagu kahte eelmistki last ja unustada igasugused pudelid!

Nii et ei-ei – mitteimetamine pole kindlasti minu jaoks!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma väga ei mõista neid emasid kes sellepärast ei imeta,et kardavad rindade pärast. Minule on tähtsam lapse heaolu kui see milliseks mu rinnad imetades muutuvad. Mul tekitab just vastikust mõte toita last pudelist . Toidaksin last ainult siis kunst toiduga kui mul piima praktiliselt üldse poleks ja seda ei tuleks ka juurde.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuna mul kadus mõlema lapsega rp 3-4 kuuselt siis kolmandaga ei plaani imetamisega isegi alustada. Miks? Ilmselt jätkan ka peale sünnitust ad raviga ja ei soovi lapsele seda sisse toita. Lisaks ei ole mõtet riskida uue “imetamise ebaõnnestumisega” ja tekitada depressiooni juurde. Olen paljudele söbrannadele sellest rääkinud ja kõik mõistavad. Mees ka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

selle smõttes, et beebi esimene vajadus emaüsast väljudes on saada em kaissu ja suht kiiresti hakkab rinda otsima. Ma ei tea, väga rask eon siis keelata 😀

Mina soovitan kõik need “ei iial” teemad unustada. Mine sünnitusmajja,s ünnita laps, alguses pane ikka rinnale, sest se eon lapsele vajalik ja kui jätkuvalt tunned, et ei meeldi, siis saad ju alati imetamise lõpetada. Aga anna vähemal tlapsel eesimestel elupäevadel see vajalik lähedustunne, et ta oli siia oodatud, mitte mingi trofee teistele näitamiseks, et lapse toitminegi tundub vastik.

Kuna sa ei ole julgend kellelegis ellest rääkida,s iis ilsmelt äkki ongi hoopis hirm imetamise ees? sa ikka tead, et muutused naise rindadega ei ole põhjustatud imetamsiest vaid rasedusest – nibud jäävad nagunii suuremad ja rinnad vajuvad lössi nagunii peale rasedust – imetad sa siis või mitte 😀 Ainutl et keelad iseendale kõige lihtsamat laspe lohutamise vahendit 😀

Ütleme ka nii, et imetamist lõpetad aon lihtsam, kui hiljem imetamisele tagasi saada 😀 Siin on palju teemasid olnud, kus naised teise või kolmanda lapsega kahetsevad, et esimest ei imetanud.

Eks ma olen mõelnud, et natuke proovin, aga kohe võtaks ka pudeli kõrvale. Ma kardan jah muutusi rindadega, aga samas kardan ka, et mul tekib lapse vastu vastikuse tunne. Mul on nii kohutav sellist asja kirjutada, sest tõesti ootan oma esimest last väga ja juba armastan ka teda väga, aga mismoodi ma ka ei püüa, imetamine tundub eemaletõukav tegevus + see rindade “rikkumine”. Naised on kirjeldanud, kuidas peale imetamist on varasemad ilusad rinnad tühjalt rippuvad koledad kotid. Ma saan aru, et sündiv beebi teeb õnnelikuks ja kindlasti imetlen teda hommikust õhtuni, aga mu rinnad on mulle ka väga kallid. Kõlan ilmselt nõmeda ja lapsikuna, tegelikult vanust juba 35 🙁

Mis rindade rippumine? Absurdne pseudoprobleem. 70 aasta pärast on su keha vaid põrm, nii juhtub kõigiga. Aga kui annad elu edasi, siis liigub elu mööda suguvõsaliini edasi ja on palju väärtuslikum ja kestvam, kui mingid paar kehaosa, mis niikuinii vananevad ja lõpuks kaovad. Laps saab sellest korraliku trauma, kui jätad ta ilma sellest, mis loomulikult talle kuulub, haige.

Please wait...
Näitan 26 postitust - vahemik 31 kuni 56 (kokku 56 )


Esileht Imetamine On siin kedagi, kes ei imeta?