Ei vaidle vastu, et kunagi sai tõesti rahata ka õnnelik olla, kui riik veel ei koorinud oma aktsiise ja muid tulusid.Oli võimalus kasvatada loomi ja pidada oma põldu aga nüüd lähevad juba põllumajandamise kulud nii suureks, et ei tasu seegi ära, peale pead ikka maksma. Praegust aga paraku on ühiskond nii kaugele arenenud, et ei ole lihtsalt võimalik rahata elada. Kui tahad liitrit diislit osta, pead juba sellegi eest peaaegu poole riigile andma.Ma saaks aru, kui bensiinil oleks selline maks peal, siis võimsate autode omanikud ja sportautodega linnakaid tegevad rullnokad saaks oma sõite piirata, kuid diiselautodega sõidetakse enamjaolt eluks vajalikke sõite ja tehakse tööd. Võis aga täheldada, et kohe kui hakati Eestis rohkem diiselautosid ostma, tõsteti diisli hind bensiinist kallimaks – see on nii haige.Kas poliitikud ise ei taipa, et soodustavad salakauba vedu ja maksudest kõrvalehiilimist.
Teema: Õnn peitub ikka küll rahas, tänapäeval!
Mind ka huvitaks täiesti siiralt, mis eriala see on, et just peale euro tulekut on toimunud selline langus sissetulekus. Või on tegemist lihtsalt kokkusattumusega euro tulek-koondamine?
Teisalt, Tallinna linnas peaks vähemalt mingit tööd, kui ka mitte erialal, ometi leiduma. Ehk oled tõesti depressioonis, aga kuidagi liiga lootusetu on see arusaam elust, pigem vaata nii, et kui vana moodi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]amatöör kirjutas:[/small]
issand jumal, kuidas inimesed suudavad nii valesid seoseid luua?! kes keelab sul praegu kõik oma asjad ära anda ja elada sama vaeselt kui olid abielu alguses? kas sa oleksid siis sama õnnelik kui noorena? või ei puutu raha siiski asjasse ja noorena olid õnnelik muudel põhjustel, mitte selle pärast, et olid vaene?
buumi ajal polnud ju probleem selles, et raha oli palju, vaid selles, et ahnus ajas ka laupäeviti tööle. [/tsitaat]
Ma ei püüdnudki mingeid seoseid luua. Noorena olin õnnelik, hoolimata sellest, et mul polnud tihti isegi selleks raha, et endale õhtuks midagi süüa osta. Praegu on liiga palju muresid, hoolimata sellest, et materiaalseid muresid pole. Tahtsingi öelda seda, et vähemalt minu õnnetundel pole olnud suurt pistmist sellega, mis mu pangaarvel toimub, lugenud on hoopis minu ja mu lähedaste tervis, lähedased suhted, armastus või selle puudumine.
Mitte väga ammu oli siin samalaadne teema.
Kokkuvõtvalt, raha olemasulu ei taga õnnelik olemist aga ilma rahata õnnelik olla ei saa. Muidugi võib väita, et olin noorena õnnelik, isegi siis kui raha ei olnud aga ilmselt siis elaiste vanematekodus; toit oli laual ja riie seljas ning tuba soe; ei pidanud te mõtlema, et kuidas kõhu täis saab või kuidas arved saavad makstud.
Ilma rahata ei ole tänapäeval lihtsalt võimalik elada.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mitte väga ammu oli siin samalaadne teema.
Kokkuvõtvalt, raha olemasulu ei taga õnnelik olemist aga ilma rahata õnnelik olla ei saa. Muidugi võib väita, et olin noorena õnnelik, isegi siis kui raha ei olnud aga ilmselt siis elaiste vanematekodus; toit oli laual ja riie seljas ning tuba soe; ei pidanud te mõtlema, et kuidas kõhu täis saab või kuidas arved saavad makstud.
Ilma rahata ei ole tänapäeval lihtsalt võimalik elada. [/tsitaat]
Ei elanud vanematekodus, rentisin kehvades tingimustes tuba ja rabelesin kooli kõrvalt juhuotsi, et endal hinge sees hoida. Olme ei omanud sellel ajal muu kõrval lihtsalt tähtsust.
Kõige tähtsamaks peetakse tervist, aga et hoida end tervena ja ravida korralikult, on vaja raha, sest ravi on väga kallis, ei räägi just ravimistest, vaid operatsioonidest ja kasvõi hambaravist, kõigeks on vaja palju raha.
Nii et kui on piisavalt raha, saad tervislikult toituda, oled ravitud, stressivaba ja muretu-see ongi tervise alus.
Nii et raha tagab tervise, aga enamik hädasid hakkavadki pikaajalisest stressist, närvipingest jne.
Mul on olnud erinevaid etappe, olnud ka selline kus olin hea inimene ja laenasin kogu oma raha nn sõbrale. Tean, kui pole üldse raha, aga on olemas eneseuhkus et minna abi küsima. Mul polnud ka miskit…
Praegu ma ei kurda, ja oleks patt kui kurdaksin. Julgen küll väita, et tegelikkuses on paljuski õnn rahas, sest see annab vabaduse ja võtab ära niisama mõttetud pinged.
Kui on raha, siis ei teki nääklemisi niisama, saad nautida teineteise seltskonda, ei pea arvestama kõike rahasse (kui selle ostan, siis jääb see asi tegemata) ja ei mõtle kõike läbi raha. Ma saan teemaalgatajast aru ja see tekitabki lõpuks suure ja koleda hunniku enda ette, millest läbi ei saa minna ja üle ei jaksa.
Eks ta ole jah!
Hiljuti sai üks ema oma väikesele lapsele raske vähidiagnoosi.
Peale seda mõtlesin, mis tähtsust on sellel, et ma pole oma 40-aastase elu jooksul kordagi käinud soojal maal, mis sest et ma ei suuda oma palgast osta endale autot ja sõidan iga päev 1 tund tööle ja õhtul 1 tund tagasi liinibussiga. Mis sest, et mul neljal lapsel on nelja peale ainult 1 arvuti, mis sest, et mul pole oma maja ja lastel pole oma tuba, mis sest, et mul pole lahedaid riideid… jne.
Mõtlesin, et olen rahul ja õnnelik sellega, mis mul on, sest mul on minu kõige tähtsamad – minu pere, minu lapsed, minu teised lähedased.
Materiaalne on meist endist sõltuv, tervis ja kuri saatus tihtipeale mitte. Sageli me ise ei saa mõjutada raske haiguse ära hoidmist ja selle ravi nii, et see oleks positiivse lõpuga.
Raha on vaid vahend äraelamiseks, kui seda on palju, siis saad lihtsalt mugavamalt elada, aga raha iseenesest ei tee kohe kindlasti õnnelikuks.
Mina isiklikult arvan, et sellised, rahaliselt väga rasked olukorrad on inimese elus tavaliselt siiski ajutised, näiteks nii kaua, kuni lapsed veel väikesed ja tööl saab käia ja teenida vaid üks lapsevanem jmt.
Sellised rasked ajad mööduvad, kui sa just ise ei ole lootusetu laiskvorst ja loru.
Majandusliku heaolu tagamiseks saad alati ise midagi ära teha. Kui ei tee, siis pole mõtet ka haliseda ja vinguda.
Ei, õnn ei peitu rahas!
Kõik on suhteline.
Loomulikult on suurim õnn terved lapsed, õigemini….ma tean, mida tähenab ka laste mittesaamine, ma tean ka mida tähendab enneaegsete laste saamine, ma tean neid magamata tunde ja öid…ma tean seda kõike. Seda mõtlemist, kas mu lastega on kõik korras ja kas nendega saab kõik korda.
Ilmselt keegi ei sea seda kahtluse alla, et terved lapsed on erakordselt suur õnn (ok, vahel satume me seda ära unustama ja liiga elementaarselt võtma), suur õnn on see kui su lähedased on olemas ja neil on kõik hästi, na don terved, rõõmsad ja saavad ise hakkama.
Muuseas, tagasi selle teema juurde, kas raha teeb õnnelikuks. Kui laps peaks jääma haigeks, siis ilma rahata on teda väga palju raskem ravida. Raha eest ei saa osta tervist, kuid raha eest saab osta näiteks heaolu haigele lapsele. Me võime väita, et \”Õnn ei peitu rahas\” – ei peitu jah ainult rahas, aga raha eest saab natuke rohkem õnnelik olla kui ilma rahata. Tee või tina, aga niimoodi on. Ma ei usu nendesse inimestesse, kes ütlevad, et \”õnn ei peitu rahas!\”.
Raha peab meid teenima, mitte meie ei saa olla raha orjad.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kõik on suhteline.
Loomulikult on suurim õnn terved lapsed, õigemini….ma tean, mida tähenab ka laste mittesaamine, ma tean ka mida tähendab enneaegsete laste saamine, ma tean neid magamata tunde ja öid…ma tean seda kõike. Seda mõtlemist, kas mu lastega on kõik korras ja kas nendega saab kõik korda.
Ilmselt keegi ei sea seda kahtluse alla, et terved lapsed on erakordselt suur õnn (ok, vahel satume me seda ära unustama ja liiga elementaarselt võtma), suur õnn on see kui su lähedased on olemas ja neil on kõik hästi, na don terved, rõõmsad ja saavad ise hakkama.
Muuseas, tagasi selle teema juurde, kas raha teeb õnnelikuks. Kui laps peaks jääma haigeks, siis ilma rahata on teda väga palju raskem ravida. Raha eest ei saa osta tervist, kuid raha eest saab osta näiteks heaolu haigele lapsele. Me võime väita, et \”Õnn ei peitu rahas\” – ei peitu jah ainult rahas, aga raha eest saab natuke rohkem õnnelik olla kui ilma rahata. Tee või tina, aga niimoodi on. Ma ei usu nendesse inimestesse, kes ütlevad, et \”õnn ei peitu rahas!\”.
Raha peab meid teenima, mitte meie ei saa olla raha orjad.
[/tsitaat]ja mismoodi sa lapse heaolu selle rahaga parandad, kui tal on ravimatu haigus, mis lõppeb surmaga? Saab ilusamalt surra?
Valu on valu ja seda rahaga ära võtta või leevendada ei saa.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
ja mismoodi sa lapse heaolu selle rahaga parandad, kui tal on ravimatu haigus, mis lõppeb surmaga? Saab ilusamalt surra?
Valu on valu ja seda rahaga ära võtta või leevendada ei saa. [/tsitaat]
väga lihtsalt. sa kasutad ära kõik võimalused. nagu inga raitarile ei mahtunud hinge, et meie arsti pidasid vähihaige poisi ravi prognoosituks. aga sul pole ka raha, et proovida ära teiste arstide oskuseid, et minna teiste arstide juurde.
aga kui laps pole suremas, siis on raha ikkagi üliolune tervise parandamaisel, ma juba enne kirjutasin et spets toit maksab, kõrva implantaat maksab, taastusravi maksab. sest taastusravi pakub haigekassa liiga lühiajaliselt.
alles oli sügisel rahapalumine noorele naisele, et ta saaks minna välismaale ravile. ei tea, kas ravi oleks aitanud, aga naine suri enne ära, kui ravile jõudis. ma ei saa öelda, et imesid pole sündinud. on küll. aga rahapuudusel jääb ära ime sündimise võimalus teiste arstide juures, teise raviga.
lisaks. kui sul jääb haigeks vanaema. kes on mõistuse juures, aga vajab hooldust. mis sa siis teed. maksad hooldekodu, mis on ka palju suurem summa, kui vanaema pension. või võtad ta enda juurde. ah, sul pole ruumi. sul pole raha ju osta endale suuremat elamist. ja sul pole raha palgata vanaema juurde, keegi kes teda hooldaks, sul lihtsalt poler raha ja võimalusi. ometi seesama vanaema hoidis sind terve lapsepõlve ja sul on hing haige, et sa ei saa nüüd midagi tema heaks teha, sest endalgi pole raha.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
ja mismoodi sa lapse heaolu selle rahaga parandad, kui tal on ravimatu haigus, mis lõppeb surmaga? Saab ilusamalt surra?
Valu on valu ja seda rahaga ära võtta või leevendada ei saa. [/tsitaat]
Jah, sul on õigus aga sa näed asja natuke liiga kitsalt. Oletame, et see pere on rahaliselt hästi kindlustatud, sel juhul saabki lapse ema või lapse mõlemad vanemad olla lapse kõrval seni, kuni lapsele on päevi antud. Kui aga vanemad peavad tööl käima, et tagada nii iseenda, teiste laste eluspüsimine ja maksta maksud, siis neil ei ole võimalust olla selle haige lapse juures.
Sama on ka siis, kui ükskõik milline pereliige haigestub ja abi vajab. Kui palju on siin olnud teemasid, et ei ole haiget ema/ isa kuhugi panna; sest on vaja tööl käia, sest oma pere on vaja ülal pidada. Hooldekodud on liialt kallid ja ise koju jääda inimest 24/7 põetama tähendab seda, et perel puudub sissetulek või jääb ainult ühe vanema sissetulek. Sellist muret aga ei oleks, kui raha oleks piisavalt.
Ja tõesti, selleks ei pea olema inimene laisk ega looder, lihtne on öelda, et majanduslikest muredest saab üle, tuleb ainult tööl käia. Kahjuks on paljudel ametikohtadel palgad nii madalad, et kui maksud ära maksta siis jääb vaevu midagi söögirahaks; kõigest muust võib ainult unistada.
Teemaalgataja- kui minul ajad rasked,siis sunnin ennast mõtlema nendele asjadele mis mul olemas ON, mitte nendele mida mul EI OLE.
Näiteks ilusa ilmaga õues jalutamine,jooksmine ja lapsega müramine on tasuta.Pealegi toodab keha füüsilise liikumise tagajärjel seda va õnnehormooni ja see töötab!
Ja üleüldse,kirstu läheme kõik kaks kätt taskus ja lõppkokkuvõttes pole sellel mammona kogumisel mitte mingit tähtsust.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Teemaalgataja- kui minul ajad rasked,siis sunnin ennast mõtlema nendele asjadele mis mul olemas ON, mitte nendele mida mul EI OLE.
Näiteks ilusa ilmaga õues jalutamine,jooksmine ja lapsega müramine on tasuta.Pealegi toodab keha füüsilise liikumise tagajärjel seda va õnnehormooni ja see töötab!
Ja üleüldse,kirstu läheme kõik kaks kätt taskus ja lõppkokkuvõttes pole sellel mammona kogumisel mitte mingit tähtsust.[/tsitaat]
see on ka õige.
aga mõned inimesed saavad elus rohkem toredat kogeda, rohkem näha, aga ka äkki andmisrõõmu kogeda(kui see on oluline) mida saab paraku raha eest.
eks andmisrõõmu kogemine on ka erinev. sa võid mõelda et andsin talle purgi moosi. või sa saad mõelda, et ma andsin talle kuulmise, nägemise äkki. või nt proua A. Järvesoo… läks ka hauda \”kaks kätt taskus\”. aga kui paljud pered said tema abiga endale nii suure kingituse!
ja kui paljud pered koguvad kunstviljastuse raha….mõtle, isegi last ei saa sa ilma rahata, kui on sellega probleeme
Siin kaks Kägu sassis, aga las olla…mina olen Kägu 23:19.
Jumala eest, ma loodan, et mitte kellegi lapsed, mitte kunagi ei pea haiged olema, aga …kui siiski on, siis ma julgen tõepoolest arvata, et kui on raha, siis on lapse jaoks teha KÕIK kordades lihtsam omades raha. See, et ma armastaksin raha eest oma last rohkem kui ilma rahata, on absurdne.
Lapse armastamist (lähedastest hoolimist) ei saa panna rahasse, aga üritan öelda seda, et raha olemasolu võtab ära argimured (kuidas saada süüa, kuidas maksta kommunaalid, kuidas saata lapsed kooli jne jne), vat selles on vahe. Kui lisaks suuretele muredele on veel pidev stress sellest, kuidas hinge sees hoida, kuidas saada lastele täisväärtuslikku süüa, vat selles on asi.
Soovitus, et tehke rohkem tööd, ei ole ka eriti mõistlik umbes 75% juhtudest, sest lihtsalt palgad on nii väiksed ja samal ajak ei saa teha kahte tööd korraga. See, mida perekoolis räägitakse, ja kui palju palka saadakse, ei pruugi reaalses elus olla tõene. Kui inimene on korralik, käib tööl ja teeb tööd ning saab palka, siis oleks üsna patune öelda, et \”miks sa rohkem tööd ei tee?\”. Minu ema oli riigiasutuses tööl 9-16.30 ja ta palk oli tõeliselt närune. Muidugi nad said/saavad koos isaga kenasti hakkama (suudavad ka säästa), aga sellest palgast ei piisaks laste kasvatamiseks.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Teemaalgataja- kui minul ajad rasked,siis sunnin ennast mõtlema nendele asjadele mis mul olemas ON, mitte nendele mida mul EI OLE.
Näiteks ilusa ilmaga õues jalutamine,jooksmine ja lapsega müramine on tasuta.Pealegi toodab keha füüsilise liikumise tagajärjel seda va õnnehormooni ja see töötab!
Ja üleüldse,kirstu läheme kõik kaks kätt taskus ja lõppkokkuvõttes pole sellel mammona kogumisel mitte mingit tähtsust.[/tsitaat]
Ja sa ei näe mingit vahet mammona kogumisel ja igapäevaseks eluks vajaliku olemasolul?
Möllaksid sa siis ka lapsega rõõmsalt õues, kui näiteks enda viimane jalatsipaar läks just katki ja uute ostmiseks ei ole raha või lapse kombe läks katki ja uue ostmiseks ei ole raha ( isegi mitte kasutatud kaupade poest 10-15¤ eest).
See ongi see, et inimesed ei saa aru, kui piiratud mõnede majanduslikud võimalused on ja selle tagajärjel võib tõesti depresioon tekkida.
Teemaalgatajale soovitatakse siin lapse lasteaeda panemist; see eeldab, et on olemas lasteaiakoht. Kui seda pole, siis erahoid või lapsehoidja maksavad tõenäoliselt samapalju, kui naine tööl käies teeniks ( ma eeldan, et teemaalgatajal ei ole mingit \”erilist\”elukutset); sest kui tal see oleks, siis ilmselt oleks ta juba mõelnud töölemineku peale ja lapsehoidja palkamise peale. Ütleme, et kui laias laastus maksta lapsehoidmise eest 400¤; siis ise tuleks teenida vähemalt 700-800¤, et töölkäimisel kasvõi natuke mõtetoleks.
Majandusliku heaolu mõttes mängib raha rolli, siin ei ole midagi vaieldagi.
Õige on siis nii öelda:\”raha eest õnne ei saa aga õnnetuks teeb kui raha ei ole\”! Ja see on õige, näiteks, minu ema on 47-aastane, ta on nooruslik ja kena aga naeratada ei saa, ainult kätt suu ees hoides. Rääkima peab ka käsi suu ees, et hambad, mida ei ole, näha poleks. Ta on kandnud 4 last ja kunagi elanud üle raske haiguse, selle ravi tagajärjel on esimestest hammastest järele jäänud vaid 1 pruuniks tõmbunud tomp. Rõhutan ka seda, et ta pole kunagi suitsetaja olnud. Kuna isa suri suht varakult ületöötamise kätte (ka siit üks näide), siis on ema üksi. Sellise naeratusega aga uut elukaaslast leida on väga raske. Kuna emal on koolitada ja toita jäänud veel 2 last ja teenib ta napilt üle miinimumpalga, elukoht on maal(vaja on ülal pidada ka autot ja bensiini osta), siis hambaravi jääb vaid igaveseks unistuseks.Mõelda võib vaid sellele, et peaasi, et veremürgitust ei tuleks. Tasuvamat tööd ka pole saada, kodu ümber 30 km raadiusesse jäävad vaid tehased, kus töö käib vahetustega, ka sellist kohta ei saa endale laste tõttu lubada, sest hommikul on vaja lapsed kooli viia, kuna bussiliiklus on selles vallas puudulik.Kolimine ei tule kõne alla, sest maja ja kõrvalhooned, mis isa ehitas, on korralikud, kuid asukoha tõttu ei saa kodu eest väärilist hinda. Ei saa kritiseerida, et ise on oma elu selliseks teinud, see ei ole nii. Kui isa elas, oli kõik korras ja kui kodule asukohta otsiti, olid ajad teised ja vald hoolitses ka selle piirkonna teede ja bussiliikluse eest.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ja sa ei näe mingit vahet mammona kogumisel ja igapäevaseks eluks vajaliku olemasolul?
Möllaksid sa siis ka lapsega rõõmsalt õues, kui näiteks enda viimane jalatsipaar läks just katki ja uute ostmiseks ei ole raha või lapse kombe läks katki ja uue ostmiseks ei ole raha ( isegi mitte kasutatud kaupade poest 10-15¤ eest).
See ongi see, et inimesed ei saa aru, kui piiratud mõnede majanduslikud võimalused on ja selle tagajärjel võib tõesti depresioon tekkida.
Teemaalgatajale soovitatakse siin lapse lasteaeda panemist; see eeldab, et on olemas lasteaiakoht. Kui seda pole, siis erahoid või lapsehoidja maksavad tõenäoliselt samapalju, kui naine tööl käies teeniks ( ma eeldan, et teemaalgatajal ei ole mingit \”erilist\”elukutset); sest kui tal see oleks, siis ilmselt oleks ta juba mõelnud töölemineku peale ja lapsehoidja palkamise peale. Ütleme, et kui laias laastus maksta lapsehoidmise eest 400¤; siis ise tuleks teenida vähemalt 700-800¤, et töölkäimisel kasvõi natuke mõtetoleks.
Majandusliku heaolu mõttes mängib raha rolli, siin ei ole midagi vaieldagi. [/tsitaat]
On vaks vahet, kas majandusliku heaolu all mõeldakse aukudeta saapapaari, või et igal pereliikmel peab olema isiklik arvuti. Selle teise eesmärgi nimel mina pole küll nõus ennast haigeks töötama.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
kui õiget ravi pole maailmas olemas, siis isegi ükskõik kui suure raha eest sa seda lihtsalt ei saa. Sellistel puhkudel on raha väärtus null! Ja õnnelikumaks ei tee see sind kohe üldse mitte…[/tsitaat]
Ma ei ütleks, et raha väärtus on siis null. Kui sina ja su mees teenite miinimumi ja ühise sissetuleku abil hoiate end kuidagi hinges ja siis juhtub üks nii raskelt haigeks jääma, et ei saa enam tööl käia ning teda on vaja elupäevade lõpuni põetada, on ikka väga raske küll.
Kui aga tuua teine äärmus, et mõlemal väga suured sissetulekud ja üks juhtub haigestuma, suudetakse tagada harjumuspärane elatustase, vajadusel osta põetamiseks vajalikke vahendeid, näiteks reguleeritav voodi. Maksta professionaalsele põetajale, kes oleks haige päralt 24/7. Tagada igati parim hoolitsus lihtsalt.
Lõpptulemusel surevad mõlemad need haiged, kuid teisel on võimalik seda teha parimal võimalikul viisil.
Üks asi, millest ma sugugi aru ei saa, et kui enamiku jaoks pole rahal vähimatki tähtsust ja parimad asjad on saadaval tasuta, siis miks te ummistate perekooli oma tulumaksutagastuse teemadega? Ja nendega, mis panka kellelegi juba kanne on saabunud?
Ja alles siin oli haiguslehe teema, kus enamik väitsid, et käivad pigem haigena tööl, kuna rahaliselt kaotaks koju jäädes palju. Aga kui oleks surmav haigus, siis poleks vähimatki tähtsust, millised sissetulekud on sul ja sinu kaasal?
mõtlemiseks ka ekspressilugu\”surra pisarates uriiniloigus\”.
kus madalapalgalised töötajad ei ole huvitatudki töö tegemisest. paremaid töötajaid pole aga selle palga eest vailida. aga maksta hooldushaigla eest tuleb ikka. sest kodus ka ei jõua keegi su eest hoolitseda.
Igaühe elu on inimese enda suhtumise nägu!
Viriseda võib alati, sest nii on kõige lihtsam;)
Elu on osaliselt loterii ja osaliselt teie enda kujundada. Loterii: kuhu perre sa sünnid, milliste inimestega sa kohtud, kas juhtud olema õigel ajal õiges kohas? Ise teha: palju sa viitsid ise vaeva näha, kas võtab oma võimetest maksimumi, kas arendad oma oskusi? Millised on sinu prioriteedid – võid ju näiteks tööd teha, nii et ninast veri väljas, aga jääd lähedastele võõraks, sul pole aega oma raha nautida ja lõpuks sa enam ei oskagi. Või valid teadlikult veidi madalama materiaalse elustandardi, aga teenimata jääva rahaga ostad endale aega nautida lihtsaid rõõme.
Enamasti inimesed ei tunneta loteriil kaotamist kohutava ebaõiglusena. Miljonivõitjaid võib küll kadestada, aga see on pigem selline kerge kadedus, mitte selline, mis mürgitab ilmajäänute elu. Miks siis kaotust eluloteriil tajutakse kohutava ebaõiglusena: näe tema sündis kuldlusikas suus, aga mina pidin ise korteriraha koguma. Miks minu lapsel on ravimatu haigus, aga temal on kolm tervet ja tubli last?
Väga vähesed suudavad ka ausalt tunnistada, et on ise oma halvas elus süüdi. Et oldi ise loll või laisk või mõlemat. No kas siis keegi siin perekoolis kurtjatest tunnistab, et oli ise loll, kui ennast 17-aastaselt esimesele pässile kaela riputas ja kohe riburadapidi neli last sünnitas? Või et oli ise mugav, valis mõnusa kellast kellani kohvijoomisega pooleks töö, vastutust võtta ei soovinud, initsiatiivi ei ilmutanud, ja sellepärast ongi 40-aastasena ikka sama koha peal, kus 23-aastasena ja sama palgaga ka.
toon näite endast – juba keskkooli ajal teadsin, et lähen ülikooli, samas nii paar tükki meie klassist selle üle ka sõna võtsid – sind sunnitakse ju ülikooli minema. ei sunnitud – kuna vanemad olid kõrgharidusega, tundus see normaalne jätk. Läksin ülikooli. klassiõed aga sünnitasid lapsi, õppisid tehnikumis jne. Kui saime 25.a. kokku – olid neid lapsed, mehed – minul vaid ülikooli diplom. oli ka nähvamist – eh, sul ei ole ju midagi. muigasin.
10 .a. hiljem – klassikokkutulekul oli suhe teine – olin teinud karjääri, kogunud tuntust, abielus, lapsed. Nähvajad juba lahutatud või teisel ringil. siis sain kuulda neilt – et mis minul viga, mul suur palk – nemad peavad napist müüja palgast välja tulema.
Nüüd oleme 40+.a. – mina majanduslikult kindlustatud, hea töökoht jne. nähvajad klassiõed aga rabavad min. palga eest, osa on üksikemad jne.
Omal ajal tegime kõik oma valikud ja see, et nendel on nüüd kitsad ajad käes – on nende valik. Nõuka ajal oli kõrgharidus tasuta, aga siis oli palju popim minna müüjaks õppima.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
tundub, nagu sa poleks nõukaajal elanudki. mindi müüjaks õppima, et mitte vireleda. nõukaajal elas müüja väga hästi. minu jaoks täiesti loogiline valik tol hetkel. haritlased virelesid oma 70-100 rublase palgaga. ka ei taha hästi uskuda, et omal ajal müüjaks õppinud 40+ inimene ikka veel lihtmüüjana kuskil poes töötab. vähemalt minu tutvusringkonnas on sellised inimesed kas ise firma teinud või poodides ikka kõrgematel kohtadel (enamik siiski valinud juba uue eriala), sest haridust ja kogemust müügitööga on. usun, et tänasel päeval saab üks tehnikumiharidusega õmbleja rohkem palka kui kõrgharitud raamatukoguhoidja. nii et pole see kõrgharidus alati mingiks päästerõngaks. endalgi vahetatud kõrgharidus juba ametikooli hariduse vastu, et sissetulekuid suurendada.
ühesõnaga, arvan, et see oli sul selline Perekoolilik sulekatsetus ilukirjanduse vallas. [/tsitaat]
Kaldun ka sinna poole, et see oli ilukirjanduslik katsetus. Kui ei olnud, siis sinu suhtumine tee mind kurvaks. Diplomi sa said ülikoolist, kuid kui jagati empaatiavõimet ja inimlikkust, siis sa puudusid.
Lihtsalt paljudel ei olnud võimalust minna edasi õppima. Mul oli klassiõde, kes oli väga tubli, tark ja töökas ning tema vanemad ütlesid talle konkreetselt \”sry, meil ei ole võimalik sind edasi koolitada\” ja niimoodi ta siis siis müüjaks läkski. Tal oli veel õde ja vend.
Elu ei ole nii must ja valge kui sa kirjeldad. Mallid saadakse kodust ja on loomulik, et kui ema-isa on teinud tublit, kuid kahjuks lihtsamat tööd, ei ole tasu nii suur. Neid selle pärast hukka mõista, tundub haritud inimese kohta natuke kummaline.
Enda taustast niipalju, et see osa, et kõigepealt õppisin, omandasin hariduse, tegin karjääri ja peale 30ndat abiellusin ja alles 34. aastaselt sain lapsed, on mu sinuga sama. Muu osa, sh ka see, et ma ei parasta oma nn kodukanti müüjaks jäänud koolikaaslasi, on mul erinev. Kuidagi kummaline tundub selle üle headmeelt tunda, et teistel läheb hästi. Kooli kokkutulekul käid ka ilmselt ainult sellepärast, et näidata \”olen naabrist parem!\”. Kurb.
Soovitus teemaalgatajale: mõelge tõsiselt Eestist lahkumise peale. Pole mõtet loota, et siin kultuuritöötajatel kuidagi paremaks läheb. Pigem ainult halvemaks. Minge kasvõi alguses kasvõi lihtsama töö peale, uues kohas lihtsalt on see kergem kui Eestis, vaimselt.
Olen pedagoog ja õpetajate palgad on samad 2006-st peale. Ajakirjanduses on välja toodud mingid müstilised arvud, mida õpetajad justkui teenivad aga ütlen, et see kõik on mingi statistiline trikk, tegelikult saavad õpetajad olulisel vähem. Kultuuritöötajad saavad veel vähem. Aga vahepeal oli kõva inflatsioon ja palk, millest 2008 täitsa ära elas, on nüüd muutunud imeväikeseks.
Mina ja pere plaanime tõsiselt lahkumist. Siin muutub elu juba võimatuks.
meie pere kõige õnnelikum aeg, just peresuhete mõttes oli siis, kui elasime väga, väga vähese rahaga.
suisa nii, et kui me suhted kunagi palju hiljem kiiva hakkasid kiskuma, siis süüdistas mees selles suurenenud sissetulekut ehk, et raha.
mina arvan, et asi on kinni hinnangutes olukordadele, mitte raha rohkuses või vähesuses.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
tundub, nagu sa poleks nõukaajal elanudki. mindi müüjaks õppima, et mitte vireleda. nõukaajal elas müüja väga hästi. minu jaoks täiesti loogiline valik tol hetkel. haritlased virelesid oma 70-100 rublase palgaga. ka ei taha hästi uskuda, et omal ajal müüjaks õppinud 40+ inimene ikka veel lihtmüüjana kuskil poes töötab. vähemalt minu tutvusringkonnas on sellised inimesed kas ise firma teinud või poodides ikka kõrgematel kohtadel (enamik siiski valinud juba uue eriala), sest haridust ja kogemust müügitööga on. usun, et tänasel päeval saab üks tehnikumiharidusega õmbleja rohkem palka kui kõrgharitud raamatukoguhoidja. nii et pole see kõrgharidus alati mingiks päästerõngaks. endalgi vahetatud kõrgharidus juba ametikooli hariduse vastu, et sissetulekuid suurendada.
ühesõnaga, arvan, et see oli sul selline Perekoolilik sulekatsetus ilukirjanduse vallas. [/tsitaat]
uskumatu küll, aga mu 40.a. klassiõed on siiani müüjad, ettekandjad – mitte oma ettevõttes, vaid palgatöölised. Müüjaks sai ka 6-kuuliste kursuste läbimisega ja tõesti nõuka ajal oli müüja amet au sees, aga see aeg sai 90ndate alguses ju otsa.
Minu on majandusalane kõrgharidus, seega ei ole kunagi 70-100 rubla palka saanud – kui räägime kõrgharidusest – siis ei ole jutt vaid raamatukoguhoidjatest, vaid ka notaritest, finantsjuhtidest, inseneridest – kes teenivad väga korralikult.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
