Teema: Paksud ja diabeediravim

Minu lähedane haigestus depressiooni ja hakkas sööma antidepressante. Kui ta oli neid kolm aastat söönud ilma et need talle mingitki positiivset tulemust oleks andnud, haigestus ta äkitselt ka 1. tüübi diabeeti. Lisaks hakkas kiirelt tõusma kehakaal.

Ehkki arstid meie küsimise peale mitte midagi ei tunnistanud, leidsin kirjandust lugedes, et antidepressandid ja diabeet on omavahel päris suures seoses. Lisaks kipuvad antidepressandid ka kehakaalu tõstma.

Lähedane ise oli oma kehakaalu üllatuslikust tõusmisest suures stressis (st lisaks sellele depressioonile, mis tal juba enne niigi oli), ja otsustas hakata dieeti pidama. Dieedipidamine läks aga peagi üle enesenäljutamiseks ja muutus edasi söömishäireks. Nüüd on ta ainult luu ja nahk ning nälgib ikka edasi. On istunud psühhiaatriahaigla söömishäirete osakonnas, ilma et sealt oleks abi saanud. Nälgimisest on inimene nõrk, ei jaksa mitte midagi teha, ei jaksa nt ühistransporti kasutada, vaid teda tuleb autoga trepist treppi sõidutada, kodus liigub ringi vaid aeglaselt taarudes. Selle kõige tõttu sai ta SKAlt raske puude.

Ma ausalt öelda oleks sada korda õnnelikum, kui tal oleks praegu alles see mõõdukas (10-15 kilo) ülekaal, mis tal enne oli, võrreldes meeletu nälgimisega, millega ta oma keha praegu retsib.

#4232818:

See tundub päris haige. Selle asemel, et lõpetada õgimine ja elada tervislikult, sööb osa pakse omale sisse diabeediravimit?!

meditsiini ajaloos on ennegi juhtunud, et ravim töötatakse välja ühel eesmärgil, aga siis selgub, et sel on huvitav kõrvaltoime, mis annab ravimile uue ja mõni kord ka ulatuslikuma kasutamisvõimaluse. 😉

#4233218:

#4233187:

Minu lähedane haigestus depressiooni ja hakkas sööma antidepressante. Kui ta oli neid kolm aastat söönud ilma et need talle mingitki positiivset tulemust oleks andnud, haigestus ta äkitselt ka 1. tüübi diabeeti. Lisaks hakkas kiirelt tõusma kehakaal.

Ehkki arstid meie küsimise peale mitte midagi ei tunnistanud, leidsin kirjandust lugedes, et antidepressandid ja diabeet on omavahel päris suures seoses. Lisaks kipuvad antidepressandid ka kehakaalu tõstma.

Lähedane ise oli oma kehakaalu üllatuslikust tõusmisest suures stressis (st lisaks sellele depressioonile, mis tal juba enne niigi oli), ja otsustas hakata dieeti pidama. Dieedipidamine läks aga peagi üle enesenäljutamiseks ja muutus edasi söömishäireks. Nüüd on ta ainult luu ja nahk ning nälgib ikka edasi. On istunud psühhiaatriahaigla söömishäirete osakonnas, ilma et sealt oleks abi saanud. Nälgimisest on inimene nõrk, ei jaksa mitte midagi teha, ei jaksa nt ühistransporti kasutada, vaid teda tuleb autoga trepist treppi sõidutada, kodus liigub ringi vaid aeglaselt taarudes. Selle kõige tõttu sai ta SKAlt raske puude.

Ma ausalt öelda oleks sada korda õnnelikum, kui tal oleks praegu alles see mõõdukas (10-15 kilo) ülekaal, mis tal enne oli, võrreldes meeletu nälgimisega, millega ta oma keha praegu retsib.

Noh, I tüübi diabeediga ei anna end eriti näljutada. Kui ta ei söö, siis ta sureb väga kiiresti. Erinevalt tervest inimesest.

Nii et ma arvan, et ajad midagi sassi natukene.

I diabeedi puhul võib inimene kõhnuda juhul, kui ta ei süsti end õigesti. See tähendab, et tal on veresuhkur koguaeg kõrge. Ja kõrge suhkru tagajärjel inimene kõhnub.

Tundub, et sa ise ei tea sellest mitte midagi. Jah, lähedane tõesti näljutab ennast. Ja mitte ükski arst ei ole meile seni maininud, et ta kiiresti ära sureb, nagu sina siin praegu hüppad. Ka kõrge veresuhkru oletusega panid sa puusse – ta diabeedisensori logi näitab, et veresuhkur on enamiku ajast normis ja pigem madal. Kui inimene ei söö, siis ta veresuhkur ei tõusegi.