Esileht › Ilu ja tervis › Palun aidake mind, kasvõi natukenegi
Lugedes seda teemat sain aru et paljud ei ole tegelikult üldse aru saanud, mida nad õieti vastasid, läks lihtsalt sõdimiseks või enda õigustamiseks ja paljud puistasid kaasatundvaid võltse sõnu, ilma et nad oleksid tegelikult kaasa tundnud. Teemaalgatajal soovitan mitte siinset foorumit tõsiselt võtta.
Inimene tahab end oma kassi surma puhul ära tappa. Xanax väidetavalt ei mõju.
Mida foorum teha saab?
See ongi inimestel ju erinev, nagu iga muu asigi. Olen ise lasknud magama panna meie 15.aastase kassi, kes haige oli. Kui ma seda tegema läksin, siis oli imelik küll ja protseduuri ei kirjelda. Aga see, mis pärast kodus tuli, oli ka nii halb. 5 a sellest möödas, aga ikka pisarad tükivad silma, kui sellest räägin või mõtlen. Eriti, kui mõtlen sellele, mida oleksin saanud paremini ja hoolivamalt teha, kui ta veel elas. Et oleksin enne võinud arstile viia ja rohkem lasta uurida. Korra ta põgenes mu käest, kui pidin arstile minema ja peitis ennast nii ära, et arstiaeg läks kaotsi ja jäigi minemata. Nüüd aastaid hiljem, sain enda kohta teada(pikad juhtmed), et mind teise looma olemasolu ei aidanud. Kui olen masenduses, ei soovi midagi. Kuid nüüd tean, et mul ei olnud see tunne nii intensiivne ja suutsin igapäevasju teha ja kuidagi olla tavaline, ehk 20% teemaalgatajast. Kuid intensiivsuse vähesuse “kompenseeris” mulle hoopis pikem aeg sellega olla. Kuid muidugi pole ju teada, mis variant on TA-l. Kas lühem ja intevsiivsem või pikem ja leebem. Loodame, et siis esimene on sul. Ja et kohe varsti hakkab kergem. Ole rahul, et said temaga olla. Sinu elu iga päev on ka väga väärtuslik. Mine õue ja lase lahedal tuulel pisarad kuivatada. Meid on ju palju.
Ei osanud rubriiki valida, kuid kuna tegemist on minu vaimse tervise ja psüühilise seisundiga, siis panin siia.
<strong>Ma lasksin eelmisel nädalal oma lemmiklooma magama panna (5-aastane koerake). Tal oli ravimatu haigus ja umbes viimane nädal ainult valud ja piin, valu ei allunud valuvaigistitele, viimasel päeval lõpuks lihtsalt karjus mul toas ja pissis tuppa ja roomas põrandal.
Elasime temaga kahekesi.
Palun öelge midagi. MIDAGIGI. Ükskõik mida. Ma reaalselt tahan surra. Ma ei saa kodus olla, ma ei julge õuest tuppa tulla, sest kodu on tühi, hiilin kikivarvul ja hinge kinni hoides nurgast nurka ja põletan tema lemmikkohtades küünlaid. Kõik tema esemed on juba likvideeritud, silma alt ära. Aga ta on kõikjal, absoluutselt kõikjal, igal toolil ja diivanil, mu voodis, oma söögikohas, oma pesas, minu süles, kardinate taga, garderoobikapis, vannitoa soojal põrandal, rõdul, esikus nurga taga luuramas.
Palun öelge midagi. Kõige jubedam on see, et surm ei tule, see valu ei rebi mu keha molekulideks, kuigi tunne selline on. Reaalselt seda aga ei toimu ja ma pean edasi elama.
Xanax on olemas, võtan.
Koer suri, mis kassist jahute?
Lihtsalt nutan seda lugedes, mõeldagi on õudne. Need väiksed käpikud ju nagu lapsed ja nii kalliks saavad. Mul suur raskus südames inimesest lahkumineku pärast, mis väga värske ja sain siit head nõu – ootan, et 40 päeva läbi saaks. Xanaxist võib kiiresti sõltuvusse jääda, paari nädalaga. Sellepärast ma hoian rohtudest eemale. Mind aitab mõistuse juures olla jõusaali trenn.
Kuidas teemaalgataja olukord on?
Kuidas teemaalgataja olukord on?
Olen TA.
See on nii uskumatult liigutav, et sa küsid. Täitsa ootamatult nägin enda teemat taas üleval.
Täis on 5 nädalat. On kergem. Olen kontakteerunud inimestega, keda ma usaldan ja kes on lemmikloomi omanud ja neid ka kaotanud. Nad kõik aitasid mind, igaüks omal moel ja oma sõnadega. Kodus olla nagu saan päris hästi, kõige hullemad on kojutulemise hetked, siis veidi viivitan ja kujutan seda tühja esikut ette, enne kui ukse avan. Kui olen ennast ette valmistanud, siis saan hakkama. Üksi autoga sõites tikuvad pisarad tulema või kui poes on lemmikloomakaupade vahe, siis sealt kiirustan pilku pööramata mööda. Sellised tavalised pisiasjad, neid aga on kahjuks häirivalt palju.
Ühtegi fotot temast pole vaadanud mitte ühtegi korda, väldin. Kirjakirjutamise olen (vist) lõpetanud, kõik sai vist öeldud. Sellist teravat meeleheidet enam ei ole, lihtsalt on kurbus ja igatsus.
On soovitatud kohe võtta uus koer. Ma ei ole veel valmis. Ei teagi, mis oleks õigem.
Kuidas teemaalgataja olukord on?
Olen TA.
See on nii uskumatult liigutav, et sa küsid. Täitsa ootamatult nägin enda teemat taas üleval.
Täis on 5 nädalat. On kergem. Olen kontakteerunud inimestega, keda ma usaldan ja kes on lemmikloomi omanud ja neid ka kaotanud. Nad kõik aitasid mind, igaüks omal moel ja oma sõnadega. Kodus olla nagu saan päris hästi, kõige hullemad on kojutulemise hetked, siis veidi viivitan ja kujutan seda tühja esikut ette, enne kui ukse avan. Kui olen ennast ette valmistanud, siis saan hakkama. Üksi autoga sõites tikuvad pisarad tulema või kui poes on lemmikloomakaupade vahe, siis sealt kiirustan pilku pööramata mööda. Sellised tavalised pisiasjad, neid aga on kahjuks häirivalt palju.
Ühtegi fotot temast pole vaadanud mitte ühtegi korda, väldin. Kirjakirjutamise olen (vist) lõpetanud, kõik sai vist öeldud. Sellist teravat meeleheidet enam ei ole, lihtsalt on kurbus ja igatsus.
On soovitatud kohe võtta uus koer. Ma ei ole veel valmis. Ei teagi, mis oleks õigem.
Soovitan lapse saada, siis läheb fookus koduloomadelt täielikult maha.
Soovitan lapse saada, siis läheb fookus koduloomadelt täielikult maha.
Ega ikka lähe küll. Mul on lapsed ja loom ja kujutad ette – loom on ikka ülikallis ja oluline pereliige.
Soovitan lapse saada, siis läheb fookus koduloomadelt täielikult maha.
Ega ikka lähe küll. Mul on lapsed ja loom ja kujutad ette – loom on ikka ülikallis ja oluline pereliige.
Mul küll läks, enne olin suhteliselt loomahuviline ja loomadega seonduv läks väga hinge, aga nüüd on asjal hoopis teine mõõde. Need loomadenunnutajad ja oma beebideks pidajad, samamoodi terviseärevikud on reeglina üksikud naisterahvad, kel loomulik hoolitsusvajadus rahuldamata.
Kuidas teemaalgataja olukord on?
Olen TA.
See on nii uskumatult liigutav, et sa küsid. Täitsa ootamatult nägin enda teemat taas üleval.
Täis on 5 nädalat. On kergem. Olen kontakteerunud inimestega, keda ma usaldan ja kes on lemmikloomi omanud ja neid ka kaotanud. Nad kõik aitasid mind, igaüks omal moel ja oma sõnadega. Kodus olla nagu saan päris hästi, kõige hullemad on kojutulemise hetked, siis veidi viivitan ja kujutan seda tühja esikut ette, enne kui ukse avan. Kui olen ennast ette valmistanud, siis saan hakkama. Üksi autoga sõites tikuvad pisarad tulema või kui poes on lemmikloomakaupade vahe, siis sealt kiirustan pilku pööramata mööda. Sellised tavalised pisiasjad, neid aga on kahjuks häirivalt palju.
Ühtegi fotot temast pole vaadanud mitte ühtegi korda, väldin. Kirjakirjutamise olen (vist) lõpetanud, kõik sai vist öeldud. Sellist teravat meeleheidet enam ei ole, lihtsalt on kurbus ja igatsus.
On soovitatud kohe võtta uus koer. Ma ei ole veel valmis. Ei teagi, mis oleks õigem.
Nii hea meel kuulda ????
Kuidas teemaalgataja olukord on?
Olen TA.
See on nii uskumatult liigutav, et sa küsid. Täitsa ootamatult nägin enda teemat taas üleval.
Täis on 5 nädalat. On kergem. Olen kontakteerunud inimestega, keda ma usaldan ja kes on lemmikloomi omanud ja neid ka kaotanud. Nad kõik aitasid mind, igaüks omal moel ja oma sõnadega. Kodus olla nagu saan päris hästi, kõige hullemad on kojutulemise hetked, siis veidi viivitan ja kujutan seda tühja esikut ette, enne kui ukse avan. Kui olen ennast ette valmistanud, siis saan hakkama. Üksi autoga sõites tikuvad pisarad tulema või kui poes on lemmikloomakaupade vahe, siis sealt kiirustan pilku pööramata mööda. Sellised tavalised pisiasjad, neid aga on kahjuks häirivalt palju.
Ühtegi fotot temast pole vaadanud mitte ühtegi korda, väldin. Kirjakirjutamise olen (vist) lõpetanud, kõik sai vist öeldud. Sellist teravat meeleheidet enam ei ole, lihtsalt on kurbus ja igatsus.
On soovitatud kohe võtta uus koer. Ma ei ole veel valmis. Ei teagi, mis oleks õigem.
Soovitan lapse saada, siis läheb fookus koduloomadelt täielikult maha.
Idiootlik titemamma jutt. Mul on lapsed ja loomad ja küll ei ütleks, et üks asendab teist. Kõigi eest tuleb vastutada ja hoolitseda.
kel loomulik hoolitsusvajadus rahuldamata.
Ega jutus sul iva küll, kuid hoolitsusvajadus tekib taas, kui lapsed enam ninnunännu vanuses pole. Tsirka poole elust saab hoolitsusvajaduse klaasikesekese täita lastega.
Soovitan lapse saada, siis läheb fookus koduloomadelt täielikult maha.
Ega ikka lähe küll. Mul on lapsed ja loom ja kujutad ette – loom on ikka ülikallis ja oluline pereliige.
Mul küll läks, enne olin suhteliselt loomahuviline ja loomadega seonduv läks väga hinge, aga nüüd on asjal hoopis teine mõõde. Need loomadenunnutajad ja oma beebideks pidajad, samamoodi terviseärevikud on reeglina üksikud naisterahvad, kel loomulik hoolitsusvajadus rahuldamata.
Olid loomahuviline, mitte loomaomanik? See on hoopis teine teema. Normaalne loomaomanik armastab oma looma ja hoolitseb tema eest ka siis, kui lapsed on peres.
Kuidas teemaalgataja olukord on?
Olen TA.
See on nii uskumatult liigutav, et sa küsid. Täitsa ootamatult nägin enda teemat taas üleval.
Täis on 5 nädalat. On kergem. Olen kontakteerunud inimestega, keda ma usaldan ja kes on lemmikloomi omanud ja neid ka kaotanud. Nad kõik aitasid mind, igaüks omal moel ja oma sõnadega. Kodus olla nagu saan päris hästi, kõige hullemad on kojutulemise hetked, siis veidi viivitan ja kujutan seda tühja esikut ette, enne kui ukse avan. Kui olen ennast ette valmistanud, siis saan hakkama. Üksi autoga sõites tikuvad pisarad tulema või kui poes on lemmikloomakaupade vahe, siis sealt kiirustan pilku pööramata mööda. Sellised tavalised pisiasjad, neid aga on kahjuks häirivalt palju.
Ühtegi fotot temast pole vaadanud mitte ühtegi korda, väldin. Kirjakirjutamise olen (vist) lõpetanud, kõik sai vist öeldud. Sellist teravat meeleheidet enam ei ole, lihtsalt on kurbus ja igatsus.
On soovitatud kohe võtta uus koer. Ma ei ole veel valmis. Ei teagi, mis oleks õigem.
Soovitan lapse saada, siis läheb fookus koduloomadelt täielikult maha.
Idiootlik titemamma jutt. Mul on lapsed ja loomad ja küll ei ütleks, et üks asendab teist. Kõigi eest tuleb vastutada ja hoolitseda.
Fakt on see, et koera pärast sa kliinilisse depressiooni ei langeks, nagu TA, kelle kogu fookus kulus koerale ja kelle maailm kukkus sellepärast kokku, sest ta on muidu üksik inimene.
Soovitan lapse saada, siis läheb fookus koduloomadelt täielikult maha.
Ega ikka lähe küll. Mul on lapsed ja loom ja kujutad ette – loom on ikka ülikallis ja oluline pereliige.
Mul küll läks, enne olin suhteliselt loomahuviline ja loomadega seonduv läks väga hinge, aga nüüd on asjal hoopis teine mõõde. Need loomadenunnutajad ja oma beebideks pidajad, samamoodi terviseärevikud on reeglina üksikud naisterahvad, kel loomulik hoolitsusvajadus rahuldamata.
Olid loomahuviline, mitte loomaomanik? See on hoopis teine teema. Normaalne loomaomanik armastab oma looma ja hoolitseb tema eest ka siis, kui lapsed on peres.
Olen olnud loomaomanik ja koera hoolitsuseta loomulikult ei jätaks, aga huvi pudulojuste vastu kadus koos laste sünniga.
Soovitan lapse saada, siis läheb fookus koduloomadelt täielikult maha.
Ega ikka lähe küll. Mul on lapsed ja loom ja kujutad ette – loom on ikka ülikallis ja oluline pereliige.
Mul küll läks, enne olin suhteliselt loomahuviline ja loomadega seonduv läks väga hinge, aga nüüd on asjal hoopis teine mõõde. Need loomadenunnutajad ja oma beebideks pidajad, samamoodi terviseärevikud on reeglina üksikud naisterahvad, kel loomulik hoolitsusvajadus rahuldamata.
Lastetud, kes kutsuvad ennast koera emaks ja isaks teevad seda kindlasti läheduse täitmiseks, nimelt loomaga suhtlemine vallandab oksütotsiini. Minul pole selle vastu midagi, et inimesed on õnnelikud ja saavad vanemlikud instinktid niiviisi rahuldatud, pigem muudab see ühiskonna positiivsemaks.
Lemmikloom täidab lähedusvajadust suurepäraselt, olles ühtaegu abitu nagu väikelaps, aga siiras, usaldatav, loom ei oska ega saa täiskasvanud lapse kombel vanemale haiget teha. Koerad tajuvad kenasti ära head inimesed. Kui aga on mitu last ja lemmiklooma, arusaadavalt ei jõua ega ka pole tungi igaühe eest hoolitseda ja polegi vaja. Lastele aga pakub koera eest hoolitsemine ja ktemaga jalutamine väga palju. Laps õpib hoolitsema, armastama ja hoidma.
kel loomulik hoolitsusvajadus rahuldamata.
Ega jutus sul iva küll, kuid hoolitsusvajadus tekib taas, kui lapsed enam ninnunännu vanuses pole. Tsirka poole elust saab hoolitsusvajaduse klaasikesekese täita lastega.
Mõnda aega ongi sellest puhata, lisaks ühel päeval lapselapsed.
Soovitan lugeda Milena Busquetsi raamatut ,,This Too Shall Pass”.
Mul sama, enne laste sündi läks kõik loomadega seonduv ülekohus väga-väga valusalt hinge ja tundus väljakannatamatu, samas ei tundnud ma nii intensiivselt seda laste suhtes. Nüüd on vastupidi – loomulikult olen hooliv ja empaatiline loomade suhtes, aga ei jõua südant nende pärast valutada. Kõik lastega seonduv ülekohus ja lõikab justkui noaga.
Mõnda aega ongi sellest puhata, lisaks ühel päeval lapselapsed.
Laste kasvatamine on väga suur töö ja vaev. Vanemad, kes kasvatavad lapsi hingega, ei saa iialgi puhata, uus kohustus- lapselapsed. Nad peavad puhkama. Pensionipõlves ei puhka midagi, liigesvalusid ravid.
Olen taas TA.
Mul on 2 last. Mees ja laste isa on ka. Mõlemad lapsed on teismelised, vanem peaaegu täiskasvanu, noorem põhikoolis. Ma ei ole kunagi elus olnud üksik inimene.
Olen taas TA.
Mul on 2 last. Mees ja laste isa on ka. Mõlemad lapsed on teismelised, vanem peaaegu täiskasvanu, noorem põhikoolis. Ma ei ole kunagi elus olnud üksik inimene.
Ära valeta, ise kirjutasid, kuidas tühja koju tulla on ülimalt õõvastav ja lükkad seda sellepärast edasi.
Olen taas TA.
Mul on 2 last. Mees ja laste isa on ka. Mõlemad lapsed on teismelised, vanem peaaegu täiskasvanu, noorem põhikoolis. Ma ei ole kunagi elus olnud üksik inimene.
Mul on väga kahju, et keegi on tulnud mu teemat solkima. See ei ole minu kirjutatud. Olen teemaalgataja.
Ära valeta, ise kirjutasid, kuidas tühja koju tulla on ülimalt õõvastav ja lükkad seda sellepärast edasi.
Mul on ka mees ja laps olemas, aga peale kassi surma oli kodus minu jaoks TÜHJUS … looma puudumine oli lausa füüsiliselt valus 🙁
Olen taas TA.
Mul on 2 last. Mees ja laste isa on ka. Mõlemad lapsed on teismelised, vanem peaaegu täiskasvanu, noorem põhikoolis. Ma ei ole kunagi elus olnud üksik inimene.
Mul on väga kahju, et keegi on tulnud mu teemat solkima. See ei ole minu kirjutatud. Olen teemaalgataja.
Teksti alusel tundub, et suure loomaarmastajana poleks Sa eelkõnelevatest vahetegijatest kuidagi kehvem ema. Äkki mõtled selle peale, ????.
Tegelik TA – kuidas sul praegu läheb?
Tegelik TA – kuidas sul praegu läheb?
No selle pika kirja vahekokkuvõttena kirjutas ju ikka TA.
Tegelik TA – kuidas sul praegu läheb?
Olen TA.
See on nii uskumatult liigutav, et sa küsid. Täitsa ootamatult nägin enda teemat taas üleval.
Täis on 5 nädalat. On kergem. Olen kontakteerunud inimestega, keda ma usaldan ja kes on lemmikloomi omanud ja neid ka kaotanud. Nad kõik aitasid mind, igaüks omal moel ja oma sõnadega. Kodus olla nagu saan päris hästi, kõige hullemad on kojutulemise hetked, siis veidi viivitan ja kujutan seda tühja esikut ette, enne kui ukse avan. Kui olen ennast ette valmistanud, siis saan hakkama. Üksi autoga sõites tikuvad pisarad tulema või kui poes on lemmikloomakaupade vahe, siis sealt kiirustan pilku pööramata mööda. Sellised tavalised pisiasjad, neid aga on kahjuks häirivalt palju.
Ühtegi fotot temast pole vaadanud mitte ühtegi korda, väldin. Kirjakirjutamise olen (vist) lõpetanud, kõik sai vist öeldud. Sellist teravat meeleheidet enam ei ole, lihtsalt on kurbus ja igatsus.
On soovitatud kohe võtta uus koer. Ma ei ole veel valmis. Ei teagi, mis oleks õigem.
Mul sama, enne laste sündi läks kõik loomadega seonduv ülekohus väga-väga valusalt hinge ja tundus väljakannatamatu, samas ei tundnud ma nii intensiivselt seda laste suhtes. Nüüd on vastupidi – loomulikult olen hooliv ja empaatiline loomade suhtes, aga ei jõua südant nende pärast valutada. Kõik lastega seonduv ülekohus ja lõikab justkui noaga.
Mul on nii lapsed kui loomad. Võõraste lastega seonduv jätab täiesti ükskõikseks, suvalise looma pärast võin silmad peast nutta.
Esileht › Ilu ja tervis › Palun aidake mind, kasvõi natukenegi
