Taas teemaalgataja siin:
Siit sealt olen lugenud pisut erinevaid nn statistilisi analüüse. Aga eks nagu see ütlus oligi – on suured valed, väikesed valed ja statistika.
Just suur debatt käimas”Ühe isa blogi” pidaja ning EPL faktikontrolli vahel. Üks tõlgendab andmeid nii nii, teine naa. No mine võta kinni. Eestist “ees” olevad riigid vaktsimise osas räägivad juba täiesti avalikult, et uus tüvi möllab ja senisest vaktsimise kampaaniast polnud kasu, järjest rohkem infot kõrvalnähtudest jms…
Iga inimene siiski lõppude-lõpuks peab ise otsustama kas ta vajab seda vaktsiini või mitte – just enda tervise kaitseks vajadusel – eriti kui ta ei kuulu riskigruppi ning on pärast süste endiselt pärast vaktsimist on asümptomaatiline levitaja.
Vist enne mainisin samuti, et mu vanaema on mitmesuguste haigustega ja teda ei vaktsineerita kuna on oht, et tervis ei pea vastu sellele. Ja nüüd ongi teemaks, et vaktsineeritud on tema jaoks ohtlikumad! Kuna igal pool jutt, et vaktsineeritud on nn nakkusohutud, nemad teste tegema ei pea selle tõestamiseks, samas mina vaktsineerimata alati testin kui teda külastan ja seda teevad ka teised vaktsimata sugulased. (Vaktsitud seda ei tee – kuna neil on see õigus, eksole). Eks lõpuks nii olegi, et ta saab selle viiruse ühelt vaktsineeritud inimeselt lõpuks ja satub haiglasse, ning läheb kirja kui “juhtum tänu mittevaktsimisele”.
Niiet mõelgem kogu selle hüsteeria keskel korraks mis on asja point – keda me kaitseme sellega – ennast või teisi? Kui tahad ennast kaitsta, siis tuleks otsustada vastavalt oma tervisliku seisundi järgi. Kui teisi – siis riskirühmaga lähedalt kokkupuutudes (kiir)test.
….
Üks väike paralleel siinkohal – kuna justkui kõik, kes ei järgi reegleid, et tee vaktsiine jms tembeldatakse “vanaemate tapjateks” (kohutav ajupesu noortele).
Kui mina olin äsja sünnitanud mitmeid aastaid tagasi enne “pandeemiat”, ja oli parasjagu kevad-talvine aeg ning tutvusringkonnas pea kõik olid erinevate viirushaigustega riburadapidi kimpus, siis olin ülimalt hoolas, et mõnda viirust oma paarinädalasele lapsele koju ei tooks – üliharva käisin poes – siis desosin käsi ja korvisangasid, hoidsin distantsi. Sugulastel palusin üldse mitte tulla enne 1 kuuseks saamist. Range kätepesureegel kõigile kes tulid jms… ühesõnaga – saades aru, et olen riskigrupis, tegin kõik, et minuni viirused ei jõuaks. Ja ei jõudnudki.
Aga kuna alati viiruste hooajal sünnib endiselt palju lapsi keda ju ometigi kaitsma peame – kas peaksime siis elamagi sel ajal kogu ühiskonnana piirangutes (nii, et kõik ostukorvid on pidevalt desotatud, kõik kannavad maske, kindaid, ja iga võimaliku külmetushaiguse pärast vaktsiin, sest 0,…% võib see lõppeda fataalselt)? Või ikka mõistlikum on see kui see kes on riskigrupis ISE vastutab enda eest ning rakendab vajalikud ohutusabinõud?
Veel lisan siia oma 70 a vaktsineerimata ema ja 80 a vaktsineerimata vanaema arvamuse, et nende pärast küll kogu seda möllu vaja poleks olnud. Kui koroona tuleks ja lõpetaks maise elu, siis las nii olla. Ei ole vaja noortel nende pärast muretseda – elu juba elatud. Mina sellele hinnangut ei anna – see pelgalt nende arvamus – kindlasti ka teistsuguseid. Eks küsige oma vanaematelt-vanaisatelt (kelle pärast me seda “harjutust” siin kollektiivselt ju peamiselt läbi viime)
