Teema: pereelu ja (kõrval)suhted

Neid teemasid on nii palju olnud ja peale paari ausat vastust hakatakse kohe hurjutama.

Aga kui tahad teada, siis mina olen olnud see kolmas. Mis ma ikka ütlen, minul süümekaid ei olnud, mina olin vaba naine. Mees oli see, kellel silmad ringi käisid, ei olnud ma tal esimene ega ka viimane. Siiski, kõik kõrvalsuhted olid päris pikad, kestsid aastaid. Meie oma näiteks neli aastat.

Mina olin üliõpilane, seega vaba tulema ja minema, mingi korralduslik pool takistuseks polnud. Mees oli sellisel ametil, kus otseselt alati kohal ei pidanud olema, vaid telefonikõne kaugusel. Ja nii me kohtusimegi. Käisime isegi lühireisidel koos.

Mõtlesin ka aeg ajalt, et mis selle mehe hinges toimub, mina poleks suutnud niimoodi oma partnerit petta. Tal olid muidugi hoopis teistsugused tõekspidamised elus. Tema arvates oli see ok, kuni kodus on kõik asjad korras, naine rahul ja lapsed toidetud jne. Ma olen üsna kindel, et naine tema kõrvalsuhetest teadis, aga ju otsustas silma kinni pigistada. Mingeid tülisid neil selle tõttu igatahes eriti ei olnud. Nad on praegugi koos (meie suhe lõppes 15 a tagasi).

#3280115:

#3280111:

Neid teemasid on nii palju olnud ja peale paari ausat vastust hakatakse kohe hurjutama.

Aga kui tahad teada, siis mina olen olnud see kolmas. Mis ma ikka ütlen, minul süümekaid ei olnud, mina olin vaba naine. Mees oli see, kellel silmad ringi käisid, ei olnud ma tal esimene ega ka viimane. Siiski, kõik kõrvalsuhted olid päris pikad, kestsid aastaid. Meie oma näiteks neli aastat.

Mina olin üliõpilane, seega vaba tulema ja minema, mingi korralduslik pool takistuseks polnud. Mees oli sellisel ametil, kus otseselt alati kohal ei pidanud olema, vaid telefonikõne kaugusel. Ja nii me kohtusimegi. Käisime isegi lühireisidel koos.

Mõtlesin ka aeg ajalt, et mis selle mehe hinges toimub, mina poleks suutnud niimoodi oma partnerit petta. Tal olid muidugi hoopis teistsugused tõekspidamised elus. Tema arvates oli see ok, kuni kodus on kõik asjad korras, naine rahul ja lapsed toidetud jne. Ma olen üsna kindel, et naine tema kõrvalsuhetest teadis, aga ju otsustas silma kinni pigistada. Mingeid tülisid neil selle tõttu igatahes eriti ei olnud. Nad on praegugi koos (meie suhe lõppes 15 a tagasi).

Kas te rääkisite neist erinevatest tõekspidamistest või said sa alles hiljem analüüsides aru? Mis sinu hinges toimus ja mis viis suhte lõppemiseni?

Jah, ikka rääkisime. Lausa vaidlesime. Ega mina tema teguviisi heaks ei kiitnud, ütlesin ka, et mina nii ei saaks. Ja ei saa ka, olen nüüd 12 a abielus olnud ja ikka on kiusatusi ette tulnud, aga olen neist üle olnud.

Minu hinges ei toimunud midagi. Mees meeldis, olin noor ja jooksin sarvi maha. Ilus aeg oli. See suhe mingeid piiranguid ei seadnud, käisin ka teistega kohtingutel. Mingeid illusioone mul ju polnud, st ei arvanud, et mees oma naise maha jätab. Ta oli seda ka välja öelnud. Ses suhtes igati aus. Eks ma armunud ikka olin, aga mitte ülepeakaela siis ilmselt. Suhte lõpp oli kuidagi loomulik. Kuna ei teinud saladust ka sellest, et ise lahtiste silmadega ringi käisin (ei maganud küll kellegagi samal ajal), siis ilmselt sai mees ka aru, et on aeg.. Hakkasime harvem suhtlema, mina läksin peale kooli tööle, tulid uued hobid ja sõbrad. Ja nii see läks.

#3280123:

#3280118:

Mina olin petetava rollis ja ütlen ausalt, inimene, kes oma perekonna reedab, ei ole austust ja lugupidamist väärt. Liiga argpükslik ja silmakirjalik, et oma kõrvalsuhe otse ja ausalt üles tunnistada. Salajased sahkerdamised ja seda kõike perekonnale veedetud aja kõrvalt. Lastega ja naisega koosveedetud aeg läheb armukesele. Rääkigu need petjad kohe ära, et ei soovi abielu ja astuvad välja, aga sedasi lõhkudes ja lammutades on kõige hullem, mis oma perekonnale teha saab. Ei taha enam koos olla, siis ole aus ja otsekohene, astu suhtest välja sirge seljaga. Usu mind, see on kõigile osapooltele lihtsam, kui seljataga petmine. Ma ei kujuta ette, mis nende petjate peas üldse toimub, teadlikult lähevad petma, jätavad lihtsalt lapsed ja naise koju ning armukese juurde. Kuidas saab selline inimene oma perekonnast hoolida, isegi oma lastest hoolida, keda sa niiväga soovisid. Ja mis kõige tobedam, siis asjade väljatulekul hakatakse lubama maad ja ilmad kokku, kuidas ikkagi ei taheta lahutust, kuidas perekond kõige olulisem, kuidas armastab abikaasat jne. Kui sa oled mõne sellise manipulaatori ja petise otsa sattunud, siis ole hea, mõtle mitu korda, enne kui tegutsed. Kui mehel on kusagil laps/lapsed ja abikaasa, aga tema kohtub sinuga salaja, pane lihtsalt korra ennast selle abikaasa asemele, kas sa sooviksid et sulle nii tehakse. Lõpuks taandubki kõik lausele, “ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse”.

Kas sinul ka mingi osa oli selles, et taoline olukord tekkis? Kuidas see lahenes, kes tegi otsuse suletud ringist välja murda?

Pärast 18 aastast abielu, kus on lapsed ja mõlemal omad tööd ja vahepeal võis ju tekkida ka rutiin, aga sai koos reisitud, ühiste sõpradega aega veedetud, sai ka eraldi tegutsetud. Ta ei öelnud muud, kui oli ahvatlev seiklus ja uudsus. Ilmselgelt, seda mina talle pakkuda ei suutnud. Otsest süüd endal ei näinud, peale selle, et pärast nii pikki aastaid enam värske pilguga ei vaadata. Mainin ka kohe ära, et paksuks ennast ei söönud ja kaltsudes ringi ei käinud nagu enamasti petetava kohta arvatakse. Ilmselgelt kõiki petja vajadusi ma täita ei saanud, seda ei saagi keegi.
Meie läksime tookord lahku. Ma lihtsalt ei suutnud enam seda kindlameelset ja toredat meest näha, kellega kunagi abiellusin ja lapsed sain. Väga kahju, aga nägingi petist ja silmakirjalikku inimest, kes nii mulle, aga ka lastele väga palju haiget tegi. Tema hakkas armukesega koos elama, aga läksid ka nemad mõne aja möödudes lahku. Armukesel oli ka laps ja ju siis neilegi see pereelu ei sobinud.
Mina ei väidagi, et kõik mehed nii nõmedad on, kui otsustavad lahutada, aga otsekohesust ja ausuat ootaks ju ometi. Saame ju kõik aru, et võidki kedagi armastama hakata kui oled abielus, aga siis tulebki otse öelda. Ma usun, et ausus maksab ka midagi ja nii haiget ei oleks teinudki. Mulle tegelikult tundubki, et need mehed, kes armukestele aastaid oma naist ja pereelu taga kiruvad, ei armastagi kedagi peale iseenda. Need, kes armukesega kooselu soovivad ja neid armastavad, räägivad kodus kohe ära ja kolivad välja ning hoolitsevad hiljem ka oma laste eest.

#3280167:

Mina võin rääkida lühidalt oma loo.

Olen kohtunud teisega juba 4 aastat.Alguse sai see ikka sellest,et pereelu ei olnud korras.Heast suhtest ei lähe üldiselt inimene mujalt tähelepanu otsima.

Minu suhtes on palju puudulikku, sealhulgas ei ole mul hellust ega tähelepanu ja sekselu on kohutav.Mitte sageduse,vaid just kvaliteedi suhtes,kaaslane tugineb peamiselt vaid oma vajadustele.Kuidagi juhuse tahtel sattusin ühel suvel kokku inimesega,kellesse kahekümnendates sisse võetud olin.Tol ajal hoidsin end tagasi ja suhtlemisest kaugemale ei läinud,sest olin oma elukaaslasega juba paarisuhtes.

Mõned aastad hiljem oma kehvas suhtes andsin siiski mõttele järele ja kohtusin selle kunagise “armumisobjektiga”,et veenduda oma tunnetes ja nende üldises olemasolus.

Sellest arenes pikaaegne emotsionaalne ning ka füüsiline suhe mis kestab.Keegi sellest ei tea,peale meie endi.Minu jaoks(tema puhul ei tea,ma ei soovi sellel teemal rääkida) arenes nende aastate jooksul sellest kõrvalsuhtest armastus.Kohtume harva,kord kuus või kaks. Suhtleme tihedalt.

Mis mu hinges toimub?

Olen ehk mõne inimese silmis nüüd halb inimene,aga mina ei kahetse ainsatki hetke mille olen veetnud temaga.Väga hea klapp nii füüsiliselt,kui ka emotsionaalselt.Muidugi sellest suhtest ilmselt enamat ei arene, aga võin öelda,et tänu temale suudan ma praeguses suhtes kuidagi eksisteerida ja perekonda koos hoida.Oleksin muidu ilmselt pere ammu lõhkunud.

Miinustada võite julgelt,ma ei hakka üksikasjalikult välja tooma,kui nartsissistlik mu kaaslane on ja mida olen vaimselt pidanud läbi elama. Seda kas minu kaaslane ka kõrvalsuhteid pidanud on,ma 100% ei tea,kuid kahtlused on olemas. Tal on väga liikuv eluviis ja raske oleks seda raudkindlalt välja uurida.Ausaltöeldes ei oleks ma ennast teades iial uskunud,et selliseks kõrvalsuhteks võimeline olen. Algselt oli see pidev võitlus iseendaga,kas lõpetada või jätkata jne.

Seda kuidas see oma lõpu leiab ju ei tea, eks elu toob vastused.

Teemaalgataja, kas oled petetu rollis?

Miks oled sa ikka oma mehega koos kui elu temaga nii halb on? Kui oled pidanud ei tea mida vaimselt läbi elama, nagu kirjutad.
Kõrvalsuhte pidamine aitab sul peret koos hoida? Aga milleks seda peret tarvis on, mida sa siin üldse pereks nimetad? Sa ei tule ilma oma nartsissistliku kaaslaseta majanduslikult toime? Kas ühiselt ülesehitatud kodu ja koduloomad on tõesti olulisem kui kui aus elu, puhta südametunnistusega?
Kas sind ennast ei häiri, milline sa oled, nimetad kaaslast nartsissistiks, aga sinu kommentaar viitab pigem sellele, et nartsissist oled sina. Selleks, et suuta topeltelu elada, peab ikka mingi empaatiavõimet välistav isiksushäire olema. Põhimõtteliselt süüdistad oma kaaslast selles, et sinul on kõrvalsuhe. Lahkuminek on aga mõeldamatu. Armuke ilmselgelt ei ole valmis sind ülal pidama, midagi su pahal kaaslasel ikka on, mida armukesel pole.

.

Mina olen varasemalt kõrvalsuhted väga suurelt hukka mõistnud, aga täna olen olukorras, kus ma mõistan sellist olukorda. Olen naine, kahe lapse ema, praegu elan veel mehega koos. Mehel pole mitte mingit huvi minu, kui naise vastu, teda huvitavad vaid seriaalid, arvutis istumine ja söömine. Minult ootab ta peamiselt, seda, et ma kogu aeg süüa teeks. Mitte ühtegi komplimenti, puudutusi, hellust ega füüsilist lähedust. Oleme sellest palju rääkinud, ka nõustamises käinud, ma lõhnastan ennast, kreemitan, poen talle kaissu, hellitan, aga ei mingit huvi. Ta on väsinud ja ütleb, et proovime mõni teine kord. Mina enam ei suuda. Olen tema käest 2x ausalt luba küsinud, et hästi elame koos, aga ma otsin omale armukese, ma vajan siiski ka mehe tähelepanu. Sellega ta nõustunud ei ole. Ilmselt ma vist petmiseni ei jõua, sest suure tõenäosusega läheme õige varsti laiali. Aga ma mõistan kõrvalsuhteid, kui oma suhtes ikka mingit lähedust ei ole, ega siis muud üle ei jäägi.

Ja mina olen nüüdseks (kestnud 4 kuud) see eneseväärikuseta naine,kes on oma mehe armuke. (15 aastat kooselu, väiksed lapsed, mehel orbiidil naine,kes temasse ära armus). Mina nende “suhtest” tean iga väiksemat detaili, teise naise jaoks olen mina mehe eksnaine.
Miks ma sellel kõigel toimuda lasen? Miks ma lasen oma tunnetel trampida? Ma tõesti ei tea! Olen muutunud suht ükskõikseks ja pühendun hetkel tööle ja lastele, aga samas mul on oma mehega hea klapp,lähedus ja vaatamata sellele,et mina olen hetkel armukese rollis, ei suuda ma oma mehest loobuda ja naudin mehega omavahelist lähedust palju rohkem kui siis kui ma veel ise püüdsin hoida pingsalt kooselu koos ja ikka korralikult patja nutsin.
Mis saab edasi,näitab aeg

Mis saab edasi,näitab aeg

Maksad kätte?[/quote]

Kas sulle tundub nii?????
See hetk kui mina käed tõstsin ja alla andsin,et no hea küll kui kooselu lõpp,siis lõpp. Olgu õnnelikud! Oli mees see,kes niiöelda tagasi ujus ja minult lähedust ja toetust otsib. Miks mees teise naisega suhtlemist ära ei lõpeta, vaid laseb endasse rohkem armuda…ta ei tea isegi miks. Aga kuna mul puudub eneseväärikus,siis olengi nõus olema oma mehe armuke,sest nagu juba ütlesin, naudin mina oma mehe lähedust hetkel palju rohkem kui siis kui mina pidin pingutama,et ta mu kõrval oleks.

#3280384:

Kättemaks mitte sõna sõnalt, aga kaudselt – mehele, suheldes temaga, kuigi tunded surnud, armukesele, teades, et nendegi suhe on vaid pettus jne. Las olla, ma usun, et see annab sulle mingi egobuusti, ja ego on sul kindlasti haiget saanud.

Mõtlen, et kuidas sa talud seda, et su mees kepib sind ja veel kedagi… ? Naudid sellist “lähedust”?

Sulle on kaks korda vastatud. Ikka surud peale OMA ainuõget diagnoosi, ja igaks juhuks tänitad takka ka.

Mina olen siis ka empaatiat välistava isiksushäirega nagu siin nimetati,pereema, kes juba mitu aastat ka kõrvalsuhtes.
Minu abielust kadusid intiimsuhted kuna abikaasa ei soovi ja nii võimatu kui see kunagi ei tundunud, tekkiski ühel hetkel kõrvalsuhe. Normaalne see olukord muidugi pole, aga head lahendust seni kuskilt ei paista. Nagu siin varem märgiti, on ka minul tegelikult armuke see plaaster, mis minu peret koos hoiab.
Empaatiavõime on enda arvates hästi arenenud, aga kahte elu korraga elada on pagana raske ja pigem üritan asju pidevalt nii korraldada, et kõik rahul oleksid ja võrdselt tähelepanu saaksid. Esimesel kohal on muidugi üldse lapsed.
Mis sellest kõigest lõpuks saab näitab aeg.