Teema: Perekonnanimi, abielu, lapsed

#3764507:

#3764144:

#3764024:

Tegelikult tohib kui juba on nt naine abielus ja sidekriipsuga liidetud perekonnanimi. Nt küsitakse, kas lapsele tahetakse panna Kask nagu isal või Mägi-Kask nagu emal. Tuttaval oli nii

Vast on seadus vahepeal muutunud, sest mina suutsin leida kehtivast nimeseadusest punkti, et sinu kirjeldatu on võimalik ainult siis, kui isadus pole kindlaks tehtud ???? Võmalik muidugi, et ise tõlgendan valesti ka, ehk siis võid mulle nimeseaduses viidata selle koha, mille põhjal on nii lubatud.

Seadus ei ole muutunud. Saab panna kas ema või isa nime. Kuna ema nimi on juba (varasemalt abiellunud) Mägi-Kask, siis see ongi tema nimi nüüd. Ainult Mägi enam ei eksisteeri.

No ehk ikka loeks seadust, mitte fanaseeriks siin perekoolis. Tsiteerin:

(2) Lapsele ei või perekonnanimeks anda vanemale abiellumisel või perekonnanime muutmise korras antud kahest nimest koosnevat perekonnanime. Kui mõlema vanema perekonnanimi koosneb perekonnanime muutmise korras antud kahest nimest, antakse lapsele vanemate kokkuleppel ühe vanema perekonnanimi. Käesolevat lõiget ei kohaldata kahest nimest koosneva nime suhtes, mis on saadud § 8 lõike 1 punktis 3 sätestatud juhul.
[RT I 2010, 1, 1 – jõust. 01.07.2010]

(21) Kui lapse õel või vennal on kahest nimest koosnev perekonnanimi, mis ühtib vanema kahest nimest koosneva perekonnanimega, võib lapsele erandina anda vanema kahest nimest koosneva perekonnanime. Mitmikutele antakse sama perekonnanimi.
[RT I 2010, 1, 1 – jõust. 01.07.2010]

Seega, laps saab ainult liitnime perekonnanimeks, kui tema õel või vennal see juba on. Ja õel-vennal saab see olla, kui emal on liitnimi ja isadus on tõestamata mis on:  § 8 lõike 1 punktis 3 sätestatud juhul saadud nimi.

Muide, see et Tuuli Roosma mitmikutel on erinev perekonnanimi on ajast, kui seda punkti seaduses veel polnud. Ma kahtlustan, et nende näide tekitaski vajadust seadus ära muuta.

Tean kahte meest, kes võtnud naise nime. Ja tean peret, kus mees jäi oma nimega, naine oma nimega ja lapsed on naise nimega. Ja siis tean ka peret, kus lapsed olid naise nimega senikaua, kui omavahel abielluti ja naine võttis mehe nime ning lastel muudeti ka nimed ära.

Teha võib kuidas iganes, peaasi, et mehe nõusse saad. Mina leian, et see on iganenud komme, et ühiseks saaks just mehe nimi, minu meelest võiks valida selle, kummal ilusam nimi on.

Mina tean juhust, kus mehe perekonnanimi oli Muna ja võttis abielludes naise nime. Aga tean ka juhust, kus ei oldud abielus ja laps sai isa perekonnanime, milleks on Köögard, põhjendusega, et see on haruldane ja kaduv nimi. Minu meelest poleks paha kui mõnel nimel lastakski kaduda…

#3766393:

Mulle endale tundub imelik hoopis selline olukord, kus naine kannab lapsi, sünnitab ja on nendega aastaid kodus, kuid sealjuures ei ole tal õigust isegi oma lastega sama nime kanda

Julgen arvata, et see on Eestis pigem levinud peremudel.
Ametliku statistika andmetel sünnib abieludest natuke üle 40% lapsi, kes saavad valdavalt isa nime, seejuures oluline osa abielunaistest oma perekonnanime ei muuda ja väljaspool abielu sündinutest saavad suurem osa isa nime.
Niiet sina siis lihtsalt käidki muudkui ringi ja ainult imestad võõraste inimeste eraelu üle?

#3766702:

Sul on väga segane jutt.

Proovime siis uuesti.
Nagu teada andsid, on sinu jaoks imelik, kui lastel on isa perekonnanimi ja emal on erinev perekonnanimi.
Riikliku statistika järgi Eesti lastest 40% on sündinud abielust, 60% vabaabielust. Viimastel valdavalt ongi sinu imestatud nimekorraldus. OK, jäävad üksikemade lapsed ja muud juhtumid, ütleme, et neid on 5-10%, aga siit juba 50%-l kõigist lastest isa perekonnanimi, emal erinev.
Abielust sündinud lastest (40% kõigist) on mingi osa (mitte väga suur, aga taaskord ikka 5-10%), kus naine pole otsustanud nime muuta, lapsed aga mehe ehk taaskord emast erineva nimega.
Kokkuvõttes, vähemalt pooltel juhtudest ongi see seis, mille üle sina imestad – laps on emast erineva perekonnanimega.
Muidugi sa võid avaldada arvamust, mind huvitaski, et kas see suur imestamine asja üle, mis tegelikult on nii tavaline, ära ei väsita?

Oh, tegelikult juba nõuka ajal oli neid paare, kus mees võttis naise nime. Sellest lihtsalt ei räägitud nii palju. Ma tean tutvusringkonna peale kokku päris mitmeid paare, kus mees on võtnud abielludes naise nime ning lapsed ka naise nimega, põhjuseks, et taheti slaavipärasest nimest lahti saada.

Samuti tean, kus ei abiellutud (mehel imelik nimi), seega naine jäi oma ilusama nimega ja lapsed ka naise perekonnanimega. Erilist on selles nii palju, et tol ajal oli aastakümneid kestev perekonnaelu (mees-naine siiani koos, lapsed täiskasvanud) ilma ametliku abieluta haruldus.

#3766873:

Võib-olla sulle tundub nii, sest endal on selline seis. Meil said lapsed minu nime Mina eelistan, et kogu perel sama tagumine nimi, aga teiste perede puhul katsun seda nime asja mitte üle hinnata. Samas selline mõtteviis on küll minu jaoks uudne ja raske samastuda, et kui lastel on isa nimi ja naisel erinev, siis on see naise jaoks “võõras”. Oma lastele valitud isa nimi on võõras? Miks lapsele ema nimi peab rohkem oma olema kui isa oma? (kui see “kandmine ja sünnitamine” välja jätta, mida ma ise naisena, ei suuda küll mingi “argumendina” näha) Sinule on võõras, kui lastel oleks isa nimi, aga isal on ükskõik?

Ma ei olnud see, kes isa nime võõraks pidas ja temagi vist ütles, et naine oleks siis nagu “võõras” erineva nimega. Eks kõigil sama nimi on muidugi hea. Mul mees arvas ka nii ja abielludes võttis sama nime mis minul ja lastel. Mina tahtsin lihtsalt öelda, et ei ole märganud, et nii väga paljudes peredes emal erinev perekonnanimi on. Võib-olla osa neist tunnebki end selle pärast natuke võõrana ja tahaks abielluda, kõik kindlasti mitte.

#3766801:

Oh, tegelikult juba nõuka ajal oli neid paare, kus mees võttis naise nime. Sellest lihtsalt ei räägitud nii palju. Ma tean tutvusringkonna peale kokku päris mitmeid paare, kus mees on võtnud abielludes naise nime ning lapsed ka naise nimega, põhjuseks, et taheti slaavipärasest nimest lahti saada.

Samuti tean, kus ei abiellutud (mehel imelik nimi), seega naine jäi oma ilusama nimega ja lapsed ka naise perekonnanimega. Erilist on selles nii palju, et tol ajal oli aastakümneid kestev perekonnaelu (mees-naine siiani koos, lapsed täiskasvanud) ilma ametliku abieluta haruldus.

Minu vanavanemad abiellusid ametlikult 1955, kumbki jättis oma nime. Lapsed said siiski isa perekonnanime, mida mu ema juhtumisi vihkas. 😛 Ei olnud vene nimi. Lihtne eestikeelne sõna ja üsna levinud eesti perekonnanimi, mille tähendus mu emale ei meeldinud. Vanaemal olid teised põhjused, miks ta nime vahetada ei tahtnud. Nimelt oli vanaisa olnud enne teda esimese vabariigi ajal juba abielus (esimene naine laskis end lahutada, kui venelased vanaisa vangilaagrisse saatsid ja mõistsid 25 aastat isamaa reetmise, st Saksa sõjaväkke mobiliseerimise eest). Kui pärast Stalini surma amnestia tuli ja vanaisa laagrist vabaks lasti, siis vanaema ei tahtnud olla sama nimega proua X, nagu juba esimene naine oli olnud. Mitte et mina sellest loogikast aru saaksin, kui ta ometi ju ikkagi oli nimest hoolimata teine ametlik abikaasa.

#3763993:

Tänapäeval ei ole miski imelik. Mul sõbranna abiellus, jättis enda nime, siis sündisid kaksikud ja üks kaksikutest sai ema perekkonnanime teine isa nime. Minu jaoks täiesti arusaamatu, sest mehel täitsa okei perek.nimi. Aga eks igaüks otsustab ise..

Tuuli Roosma või?

#3767318:

Mul on oma nimi, mehel oma ja lastel meie m6lema (ei ela Eestis).

Väga tore,aga nagu sa isegi märkisid, sa ei ela Eestis ja meil Eestis nii ei saa teha. S.t. tuleb teha ikkagi valik isa ja ema nime vahel (kui need on erinevad)
Kuidas te siis oleks toiminud, kui Eestis elaks?

#3767644:

Siis oleks kokku leppinud, kelle nime lapsed saavad. See on ju omavahelise kokkuleppe küsimus.

Aga kumma nime sina oleks lastele eelistanud (kui mehel sobiks mõlemad variandid)?