Rääkige enda kogemustest, kuidas ja mis ajaga te saite oma keha ideaalsesse seisu?
No nagu me kõik teame, siis enamus on teoorias tugevad… aga praktikas jääb vajaka.
Räägin enda näite. Peale esimest last läks mu kaal lakke ja oi oi mis mõnus rasvarullik ma kõhust ja mujaltki olin. No siis käis mingisugune klõps peast läbi ja sain toitumise korda ja liikusin palju. Oh kui rahul ma oma kehaga olin. Tagant järgi vaadates pilte, siis ma olin ikka kaunis peenike. Noh, siis jäin teist last ootama. Sain kaalu enam vähem taas paika ja olin väljanägemisega rahul. Siis aga elu tegi omad korrektuurid ja juhtus elus asju mis viisid nii stressi ja madalseisu. Nüüdseks olen sellest taastunud. Mis aga ei taastu on mu motivatsioon ja tahe leida endas see jõud, et taas kaal/ keha viia sinna seisu kus ma endaga rahul olin. Hetkel hoopis mu kaal kasvab. No ausalt, eneselegi märkaatult on 3 kg kukil.
Ja vot- ei oska ja suuda end kokku võtta toitumise osas. Ja ennast nii muserdab see, et ma iga jumala päev tõusen ja mõtlen, et ok täna on see päev kus ma hakkan korralikult toituma. Veidral kombel seda päeva ei saabu 😀
Ehk teiste lugusid lugedes suudan end kokku võtta.
Mine trenni. Lodev tunne on ebameeldiv, aga peale 2 sünnitust on üsna loogiline, et kõht ei pruugi enam sama heas toonuses olla kui enne lapsi, mind see näiteks ei häiriks, aga kui sind häirib, mine trenni. Või hakka kodus kõhulihaste harjutusi tegema.
Sa oled 30-aastane. Selles vanuses ainevahetus muutubki, ongi keerulisem alla võtta. Sul on kaks varianti, kas võtta eesmärgiks alla saamine (mis võib keeruline olla, nõuab karme reegleid) või korrigeerid natuke oma mõttemaailma ja võtad sihiks kaalu säilitamise (mis annab sulle võimaluse ka natuke elu nautida). Kui sa 170 cm juures kaalud 64,5 kg, siis on su paksus rohkem su enda peas kinni.
Kes siin miinustavad, kui inimene 4-5 ülekilo puhul tahab pidurit tõmmata? Kas peaks 40 kilo endale selga sööma, varem ei või midagi ette võtta?
Pidurdamine on üks asi, aga tema räägib ju ideaalse kaalu ihalusest. Pole sama.
Ideallkaal ongi see, mille poole peaks püüdlema või mida hoidma. Miks see probleem on? Peab sinna +5 peale jääma ja soovitavalt iga aastaga veel +5 juurde korjama?
Ideallkaal ongi see, mille poole peaks püüdlema või mida hoidma. Miks see probleem on? Peab sinna +5 peale jääma ja soovitavalt iga aastaga veel +5 juurde korjama?
Mina arvan, et üks pereema ei pea piinlema seepärast, et ühiskond arvab, et ta ilmtingimata peab ideaalse kehaga olema. Peaasi, et on tervislikus vahemikus, see on ainus, mis on oluline. Tervislik kehakaal 170 cm pikkusel inimesel on kuni 72 kg. Saage täiskasvanuks!
Mina pidasin ennast ka paksuks kui olin noor, nüüd vaatan pilte – kena, sale tüdruk. Ometi pidasin dieete ja rikkusin tervist.
Nüüd olen 54 ja ülekaalus ning nüüd tegelen kaalu alandamisega, nüüd on asjal mõte.
Kui sina noor olid, siis oligi teistsugune paksusestandard. Need, keda tol ajal peeti paksuks, on tänapäeva paksude maailmas normaalkaalulised. Selliseid hülgeid nagu praegu rohkelt ringi liigub, tol ajal ei olnudki.
Kui sina noor olid, siis oligi teistsugune paksusestandard. Need, keda tol ajal peeti paksuks, on tänapäeva paksude maailmas normaalkaalulised.
Kas see oli siis sinu arust normaalne, et kõik noored tüdrukud nälgisid, sest pidasid end paksuks. Mäletan, et nälgisin pidevalt, menstruatsioonid kadusid, oli nõrkus ja halb enesetunne, aga oma soovitud kaalu ei saavutanud kunagi. Tegelikult olin pigem kõhn, 170 cm pikk ja 55 kg. Mina sealt allapoole ei saanud, aga ikka paks. See pole ju normaalne elu ega suhtumine. Tänapäeva noored on endaga palju rohkem rahul, pole tähtis, mida sinusugune arvab. Ja see ongi oluline. Seni kuni tegemist pole tervisele kahjuliku kaaluga, peakski igaüks endaga rahul olema, mitte ajama taga mingit kaalu, mis polegi tema kehale sobiv.
Rääkige enda kogemustest, kuidas ja mis ajaga te saite oma keha ideaalsesse seisu?
No nagu me kõik teame, siis enamus on teoorias tugevad… aga praktikas jääb vajaka.
Räägin enda näite. Peale esimest last läks mu kaal lakke ja oi oi mis mõnus rasvarullik ma kõhust ja mujaltki olin. No siis käis mingisugune klõps peast läbi ja sain toitumise korda ja liikusin palju. Oh kui rahul ma oma kehaga olin. Tagant järgi vaadates pilte, siis ma olin ikka kaunis peenike. Noh, siis jäin teist last ootama. Sain kaalu enam vähem taas paika ja olin väljanägemisega rahul. Siis aga elu tegi omad korrektuurid ja juhtus elus asju mis viisid nii stressi ja madalseisu. Nüüdseks olen sellest taastunud. Mis aga ei taastu on mu motivatsioon ja tahe leida endas see jõud, et taas kaal/ keha viia sinna seisu kus ma endaga rahul olin. Hetkel hoopis mu kaal kasvab. No ausalt, eneselegi märkaatult on 3 kg kukil.
Ja vot- ei oska ja suuda end kokku võtta toitumise osas. Ja ennast nii muserdab see, et ma iga jumala päev tõusen ja mõtlen, et ok täna on see päev kus ma hakkan korralikult toituma. Veidral kombel seda päeva ei saabu ????
Ehk teiste lugusid lugedes suudan end kokku võtta.
N. 31a.
Jabur on lugeda, kui 31-aastane naine hädaldab 3 lisakilo pärast. Teemat lugema asudes arvasin, et inimesel on pärisprobleem …
Mida ma lugesin… 30a on keeruline alla võtta 🙂 Jätame selle lause ikka 50 ringis naistele. Olen ka ise pea 50 ja ses vanuses tuleb tõesti korrektiive teha, kui tahta normaalkaalu piiresse mahtuda. Samas olen märganud, et ka organism ise reguleerib. Isud ei ole enam nii suured ja valikud muutuvad ka aina tervislikumaks. Samuti keha kohe nõuab mõningast regulaarset liigutamist.
Kui sina noor olid, siis oligi teistsugune paksusestandard. Need, keda tol ajal peeti paksuks, on tänapäeva paksude maailmas normaalkaalulised. Selliseid hülgeid nagu praegu rohkelt ringi liigub, tol ajal ei olnudki.
Vastupidi, tollal oli reegel “pikkus miinus kaal” peab võrduma 100, see oli kogu kaalustandard. Seega 170 cm-ne ja 64.5 kg kaaluv naine oleks tollal täiesti rahul olnud.
Kas sul on objektiivselt ülekaal või sa ise lihtsalt tahaksid peenikesem olla?
olen 170cm pikk ja kaalum 64.5kg hetkel. Ei ole ülekaalus, aga kõht on mõnus rasvane.
Pikkus sama, kaal 54, mõistan, et soovid alla võtta. Ära pane tähele nende 90+ kägude heietusi, et kaal ei ole oluline … siemine ilu on tähtsam … blablabla.
Ideallkaal ongi see, mille poole peaks püüdlema või mida hoidma. Miks see probleem on? Peab sinna +5 peale jääma ja soovitavalt iga aastaga veel +5 juurde korjama?
Mina arvan, et üks pereema ei pea piinlema seepärast, et ühiskond arvab, et ta ilmtingimata peab ideaalse kehaga olema. Peaasi, et on tervislikus vahemikus, see on ainus, mis on oluline. Tervislik kehakaal 170 cm pikkusel inimesel on kuni 72 kg. Saage täiskasvanuks!
Ole mõnusalt pehme edasi ja siis imesta mõne aasta pärast miks su kallis abikaasa kena figuuriga naisi kiikab. 72 kg on liig mis liig 179 cm kasvu juures. Mul sama pikkus aga kaal 54 kg. – ei ole kõrendik vaid heas lihastoonuses ja rasvarulle ei esine.
50+, olen ka 170, väga pikalt kaalunud 61-62 kilo. Siis vaikselt kaalu tekkis juurde (olen maias), 65 peal hakkasid riided pigistama ja muidu ka olemine muutus raskeks ja laisaks.
Nüüd taas 62, ja tõesti palju kergem olla. Toitumises tegin korrektiive (vähendasin kõvasti juustu tarbimist, vähem liha ja rohkem juurikaid, täistera ning läätsesid), liigun kõvasti rohkem. Magusast ei loobunud, kooke-saiu-komme söön endiselt, aga veidi vähem.
Hea on, et õigel ajal jaole sain – 3 kilo ikka palju kergem kaotada kui 13…
Uuri perearstilt, ehk on Sul kõhu sirglihaste lahknemine ehk diastaas? Googelda diastasis recti ja leiad meetodi, kuidas ise kodus kontrollida seda. Teatavatel juhtudel tehakse isegi operatsioon. Ja Sinu murega pöörduks mina psühhiaatri vastuvõtule, kes suunab Sind ka psühholoogile vajadusel. Motivatsiooni puudus on üks depressiooni tundemärke.
Ole mõnusalt pehme edasi ja siis imesta mõne aasta pärast miks su kallis abikaasa kena figuuriga naisi kiikab. 72 kg on liig mis liig 179 cm kasvu juures. Mul sama pikkus aga kaal 54 kg. – ei ole kõrendik vaid heas lihastoonuses ja rasvarulle ei esine.
😀 Kui erinevalt inimesed ikka maailma näevad. Mu tütar, 20, on sinust 10 cm lühem, kaalub samuti 54 kg ja on äärmiselt kõhn, igas seltskonnas kõige õblukesem, ausalt jabur mõelda, et ta 10 cm pikemana peaks sama vähe kaaluma. See oleks haige. Mina ise olin keskkoolis 165 cm pikk ja kaalusin 50 kg, olin väga sale. Sinu standardi järgi oleks me mõlemad tütrega “rasvarullid” 😀 😀
Aga edu sulle selle toonusega. Ja sina omakorda ära mõne aasta pärast imesta, miks abikaasa teisi naisi kiikab, kes muule kui kaalule ka mõelda suudavad.
72 kg on liig mis liig 179 cm kasvu juures. Mul sama pikkus aga kaal 54 kg. – ei ole kõrendik vaid heas lihastoonuses ja rasvarulle ei esine.
179 cm juures 54 kg on ikka kõrendik küll. Ja täitsa võimalik, et sinu abikaasa leiab lõpuks, et sellise kondise kaelkirjaku võiks veidi naiselikuma figuuriga naise vastu vahetada küll.
+12
-2
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu
17.10.2021 13:46
Inimesel oli küsimus, kuidas motivatsiooni leida, mitte kuidas keegi välja peaks nägema. Mida te kraaklete siin? Kui tema jaoks on 3 lisakilo ja pekine kõt probleem, siis pole see kellegi teise asi, eriti veel mõistmatu on siinsed ümberkasvatamiste katsed. Tegelege oma asjadega, kui midagi abistavat öelda ei ole.
Inimesel oli küsimus, kuidas motivatsiooni leida, mitte kuidas keegi välja peaks nägema. Mida te kraaklete siin? Kui tema jaoks on 3 lisakilo ja pekine kõt probleem, siis pole see kellegi teise asi, eriti veel mõistmatu on siinsed ümberkasvatamiste katsed. Tegelege oma asjadega, kui midagi abistavat öelda ei ole.
Vaata, kui inimesel motivatsiooni ei ole, aga justkui ikka tahab alla võtta, siis mina näen siin vastuolu ja tekib täiesti loogiline küsimus, et kas ta ikka päriselt tahab alla võtta, või äkki tunneb, et peab, ühiskondlik surve (mida siin see 170/54 daam esindab). Mina seepärast kirjutasingi, et tegelikult, objektiivselt võttes, pole see mingi ülekaal ja võib ka lihtsalt leppida, et noorus on läbi ja nüüd on teisiti.
Kui sina noor olid, siis oligi teistsugune paksusestandard. Need, keda tol ajal peeti paksuks, on tänapäeva paksude maailmas normaalkaalulised. Selliseid hülgeid nagu praegu rohkelt ringi liigub, tol ajal ei olnudki.
Vastupidi, tollal oli reegel “pikkus miinus kaal” peab võrduma 100, see oli kogu kaalustandard. Seega 170 cm-ne ja 64.5 kg kaaluv naine oleks tollal täiesti rahul olnud.
Kui täpne olla siis “tollal” olime kõik pea ühesugused, selliseid piitsavarsi oli vähe ja paksukesi samuti. Kõik olime sellised keskmiselt saledad, ei mingeid pekivolte ega ka ribisid väljas. Nüüd on ikka seinast seina – siin 54 kg ahastavad paksuse pärast, samas on palju noori naisi, kellel oleks tervise huvides vaja alla võtta.
Vastupidi, tollal oli reegel “pikkus miinus kaal” peab võrduma 100, see oli kogu kaalustandard.
See standard sobis ehk keskealisele naisele, aga noorele tüdrukule küll selline standard ei kehtinud, vähemalt mitte linnas. Oma välimusest hooliv noor tüdruk pidi ikka ülikõhn olema, mitte selline matsakas.
Rääkige enda kogemustest, kuidas ja mis ajaga te saite oma keha ideaalsesse seisu?
No nagu me kõik teame, siis enamus on teoorias tugevad… aga praktikas jääb vajaka.
Räägin enda näite. Peale esimest last läks mu kaal lakke ja oi oi mis mõnus rasvarullik ma kõhust ja mujaltki olin. No siis käis mingisugune klõps peast läbi ja sain toitumise korda ja liikusin palju. Oh kui rahul ma oma kehaga olin. Tagant järgi vaadates pilte, siis ma olin ikka kaunis peenike. Noh, siis jäin teist last ootama. Sain kaalu enam vähem taas paika ja olin väljanägemisega rahul. Siis aga elu tegi omad korrektuurid ja juhtus elus asju mis viisid nii stressi ja madalseisu. Nüüdseks olen sellest taastunud. Mis aga ei taastu on mu motivatsioon ja tahe leida endas see jõud, et taas kaal/ keha viia sinna seisu kus ma endaga rahul olin. Hetkel hoopis mu kaal kasvab. No ausalt, eneselegi märkaatult on 3 kg kukil.
Ja vot- ei oska ja suuda end kokku võtta toitumise osas. Ja ennast nii muserdab see, et ma iga jumala päev tõusen ja mõtlen, et ok täna on see päev kus ma hakkan korralikult toituma. Veidral kombel seda päeva ei saabu ????
Ehk teiste lugusid lugedes suudan end kokku võtta.
N. 31a.
Jabur on lugeda, kui 31-aastane naine hädaldab 3 lisakilo pärast. Teemat lugema asudes arvasin, et inimesel on pärisprobleem …
Tead, kolmest kilost saab lihtsalt kuus kilo ja siis juba pea 10 kilo. Minul endal nii juhtus, et kogu aeg lohutasin ennast, et ma mahun veel normaalkaalu piiridesse. Üldse ei tunne ennast hästi. Olengi kohmakam ja joosta ka ei jõua. Ma saan aru, et Perekoolis tohib kurta ainult 30 lisakilo üle, aga nutikam oleks pidurit tõmmata ikka enne kui sinna jõutakse.
See standard sobis ehk keskealisele naisele, aga noorele tüdrukule küll selline standard ei kehtinud, vähemalt mitte linnas. Oma välimusest hooliv noor tüdruk pidi ikka ülikõhn olema, mitte selline matsakas.
Ideallkaal ongi see, mille poole peaks püüdlema või mida hoidma. Miks see probleem on? Peab sinna +5 peale jääma ja soovitavalt iga aastaga veel +5 juurde korjama?
Mina arvan, et üks pereema ei pea piinlema seepärast, et ühiskond arvab, et ta ilmtingimata peab ideaalse kehaga olema. Peaasi, et on tervislikus vahemikus, see on ainus, mis on oluline. Tervislik kehakaal 170 cm pikkusel inimesel on kuni 72 kg. Saage täiskasvanuks!
Mina arvan, et kui üks naine identifitseerib ennast “pereemana”, siis on ta ennast naisena lihtsalt lootusetult maha kandnud. Vaatad ennast paljalt peeglist ja oled rahul selle pereemaga, kes sulle sealt paistab? Ei usu. Pigem ilmselt väldid paljalt peegli ette sattumist.
Nagu ka lühikesi varrukaid jne.
Mis tervislikku vahemikku puutub, siis 170/72 koosneb enamasti siiski nii 10kg ulatuses liigsest rasvast ja selles ei ole küll midagi tervislikku ega täiskasvanulikku. Mine lase oma kehakoostist mõõta, tule ütle meile, mis su rasva% on ja siis tuututa edasi mingist “tervislikust vahemikust”.
