Loen 70+ raamatut aastas aga kodus enda isiklikke ei ole. Kuna elan ühetoalises, poleks ruumigi raamatutele.
Tasuta asjade eest maksta ei taha, raamatukogus on valik piisav.
Lapsepõlvekodus oli palju raamatuid aga praegu mõeldes meenub ainult üks, mida lugesin üle ühe korra(“Kadri kasuema”), eelistasin juba lapsena raamatukogu. Umbes kolm korda on juhtunud, et avastan poole lugemise pealt, et olen seda raamatut juba lugenud, siis tavaliselt edasi ei loe seda raamatut.
Meil on väga palju raamatuid, aga meie raamaturiiulid on näiteks hoopis magamistoas ja töötoas ja majapidamisruumis ja isegi köögis (kokaraamatud).
Elutoas ei ole tõesti ühtegi raamatut.
Nendesse tubadesse, kus meie raamatud on, me iialgi võõraid ei luba ja ma arvan, et meie majast võib ka jääda mulje, et seal pole ühtegi raamatut, kuigi tegelikult on neid ikka väga palju. Mina loen raamatuid korduvalt ja olen seda meelt, et kui raamat on nii hea, et ta väärib ülelugemist, siis võiks ta endal riiulis olla. Lisaks ka selline klassika, mida olen mina koolis kohustusliku kirjandusena lugenud ja mida ka minu lapsed peavad lugema. Minule meeldib mõelda, et see raamat, mida mu laps hetkel kohustusliku kirjandusena loeb, on olnud ka minu vanaema käte vahel. Vanad ja pereringis edasi antud raamatud on minu jaoks ikka palju rohkem kui trükivärv paberil ja sellepärast ma neist ei loobugi.
Noh ja igasugused teatmeteosed ja ajalooraamatud ja sellised asjad, mida mõnikord kasvõi teadmiste täiendamiseks on vaja sirvida, ikka ju on inimesel kodus olemas.
Selliseid kaasaegseid naistekaid ja ulmekaid ja kriminulle ma loomulikult oma riiulis ei talleta. Ma ei loe ka neid muidugi.
Muide – ma ei laenuta ka oma raamatuid kunagi sõpradele ega tuttavatele välja. Olen seda kunagi teinud ja avastanud, et mingil põhjusel ei ole inimestel kombeks raamatuid tagasi tuua. Ja isegi kui neile meelde tuletada, ilmneb, et nad ei teagi, kuhu on selle pannud. Justkui poleks see midagi erilist ja justkui ei saaks keegi ühest vanast kapsast puudust tunda ja veel vähem seda tagasi tahta. Arvan, et sedasi suhtuvad raamatutesse inimesed, kellel endal isiklikke raamatuid ei ole.
Mina jälle mõtlen, et mis see minu asi on, kui palju kellelgi raamatuid kodus on. Või mis see teiste asi on, kui palju minul neid kodus on. Igaüks teeb nii nagu ise tahab ja paremaks peab.
Meil on väga palju raamatuid, aga meie raamaturiiulid on näiteks hoopis magamistoas ja töötoas ja majapidamisruumis ja isegi köögis (kokaraamatud).
Elutoas ei ole tõesti ühtegi raamatut.
Nendesse tubadesse, kus meie raamatud on, me iialgi võõraid ei luba ja ma arvan, et meie majast võib ka jääda mulje, et seal pole ühtegi raamatut, kuigi tegelikult on neid ikka väga palju. Mina loen raamatuid korduvalt ja olen seda meelt, et kui raamat on nii hea, et ta väärib ülelugemist, siis võiks ta endal riiulis olla. Lisaks ka selline klassika, mida olen mina koolis kohustusliku kirjandusena lugenud ja mida ka minu lapsed peavad lugema. Minule meeldib mõelda, et see raamat, mida mu laps hetkel kohustusliku kirjandusena loeb, on olnud ka minu vanaema käte vahel. Vanad ja pereringis edasi antud raamatud on minu jaoks ikka palju rohkem kui trükivärv paberil ja sellepärast ma neist ei loobugi.
Noh ja igasugused teatmeteosed ja ajalooraamatud ja sellised asjad, mida mõnikord kasvõi teadmiste täiendamiseks on vaja sirvida, ikka ju on inimesel kodus olemas.
Selliseid kaasaegseid naistekaid ja ulmekaid ja kriminulle ma loomulikult oma riiulis ei talleta. Ma ei loe ka neid muidugi.
Muide – ma ei laenuta ka oma raamatuid kunagi sõpradele ega tuttavatele välja. Olen seda kunagi teinud ja avastanud, et mingil põhjusel ei ole inimestel kombeks raamatuid tagasi tuua. Ja isegi kui neile meelde tuletada, ilmneb, et nad ei teagi, kuhu on selle pannud. Justkui poleks see midagi erilist ja justkui ei saaks keegi ühest vanast kapsast puudust tunda ja veel vähem seda tagasi tahta. Arvan, et sedasi suhtuvad raamatutesse inimesed, kellel endal isiklikke raamatuid ei ole.
Väga ja väga nõus.
Pealegi tundub mulle, et see kiriseja kolleeg isegi ei võtnud asja mitte enda seisukohast, vaid mingi lollaka iganenud stampmõtlemise koha pealt. Umbes, et kui on nii, siis tingimata on see, ja kui naa, siis on too. Kui need poleks raamatud olnud, st nende nähtav puudumine, siis ta oleks kindlasti midagi muud leiutanud, seda tüüpi inimesed on just need “pahad sead, kes alati pori leiavad”. Lihtsalt see raamatute puudumine tema nina all oli selline moment, mis talle silma torkas ja millest oli siis hea kinni võtta, et oma negativismi väljendada.
Teemaalgataja, sa ära põe, vaid võtagi seda nii, et lihtsalt see inimene oli sulle mingil põhjusel kade ja kui ta muud viisi ei leidnud, et sulle selja tagant susata, siis võttis raamatud jutuks. Võiksid teinekord tema suhtes ettevaatlikum lihtsalt olla, muud midagi, ammugi ära kutsu teda oma koju ega demonstreeri/räägi talle midagi hiljuti saadud/ostetut.
Kaasanoogutamine ei võrdu- mõtlen ka nii. Ma tihti kuulan ja noogutan kaasa. Soovitan, väga kiiresti saab aru, mis inimesega tegu.
Võta mõnikord jutuks nutiühiskond:
No küll on mugav tänapäeval, ei mingit muret, laed omale aga E-raamatuid ja loed neid seal kus pähe tuleb. Vanasti mõni hindas inimese intelligentsust lausa koduse raamaturiiuli järgi, no tänapäeval sa ei tea pooli asju, millega mõni ja kus tegeleb.
Mul on üldsegi raamatud uste taga peidus. Vähem pinnapealsust soovitaks sellistele.
ma polegi selle peale tulnud, et peaks külaliste ees häbenema oma elutuba, sealt nimelt ei leia mitte ühtegi raamatut.
Isegi pooleliolev ei vedele diivanilaual, sest mulle meeldib lugeda teises toas, nimetame seda siis koduseks raamatukoguks 🙂 Igale külalisele ei tee kogu maja peal tuuri.
Nüüd tean, et tuleb teha, muidu peetakse lolliks ja see oleks valus.
Mida teie arvate, kas raamatute hulk kodus on nii oluline, et selle pealt mingeid järeldusi inimese kohta teha?
Muidugi on.
Teine asi on aga see, et näiteks meie kodus ei ole raamatud üldse külalistetoas vaid eraldi nö kabinetis, kuhu peaaegu iial ükski külaline ei satu, seega neid nad ka ei näe. Ainult väga loetud konkreetsed sõbrad, kes tahavad sinna mina just raamatud valima/vahetama.
Külaliste- või elutoas on raamaturiiulis maksimum 50 raamatut – seal ma hoian neid, mis on veel lugemata pluss mõned sagedamini kasutatavad teabeteosed – ÕS ja linnumääraja näiteks. Pärast lugemist lähevad raamatud elutoast kas mõnele tuttavale või kabinetti. Seal olen iga 5-6 aasta tagant teinud puastuse ja need, mida kindlasti enam ei taha, saatnud tuttavatele laiali. Väärtuslikumaid ka antikvariaati, kui saan aru, et minule nad rõõmu ei paku, aga mõne poeedi autogrammiga esikkogu võib olla kellelegi väga oluline.
Minul on ka raamatute jaoks eraldi ruum. Maja projekteerides planeerisime ka raamatukogu. Raamatud on vanemate pärandus ja ostame palju ka ise. Eraldi kogun kunstnike elulugusid. Olemas kõik olümpiaraamatud, mis mehe erihuvi. Palju muud ka.
Mulle meeldib end ümbritseda raamatutega, neid on igas toas – annavad inspiratsiooni, innustavad. Kui külla lähen, siis jah, kui pererahvas askeldab mujal, siis vaatan nende raamatuvalikut. Mingeid otsuseid selle põhjal tegema ei hakka, aga huvitav on.
Ei kujuta kodu ette ilma raamatuteta, kuigi mul on kaks lugerit ja arvutis ka suur e-raamatukogu. Kuid nii mõnus on mõnda raamatut niisama sirvida, mõtiskleda, libistada pilguga üle oma sõnatute sõprade, kes igasugustest olukordadest on aidanud välja tulla.
Mida teie arvate, kas raamatute hulk kodus on nii oluline, et selle pealt mingeid järeldusi inimese kohta teha?
No tänapäeval kindlasti enam mitte. Mu e-luger mahutab rohkem raamatuid kui keegi riiulitesse koju jõuaks kuhjata. Odavam, säästab ruumi ja ei mingit metsa langetamist.
Ja kuidas valmib sinu luger? Kuidas jõuab nutiseade sinu kätte? Mõtle sellele teekonnale ja asjaolule, et iga kord, kui sa oma lugerit näpid, vajutad sa ökoloogilist jalajälge maha ikka väga sügavale.
Ja kuidas valmib sinu luger? Kuidas jõuab nutiseade sinu kätte? Mõtle sellele teekonnale ja asjaolule, et iga kord, kui sa oma lugerit näpid, vajutad sa ökoloogilist jalajälge maha ikka väga sügavale.
Sama kehtib ka raamatute kohta. Eriti nende kohta, mida vaid korra loetakse. Üht lugerit saab kasutada aastaid ning sellega läbi lugeda tuhandeid raamatuid, mille tootmiseks pole ühtegi puud maha võetud ja mille transpordile pole ühtegi liitrit bensiini kulutatud.
Enne, kui sa pole välja arvutanud lugeri kogu sisendenergiat, palun ära sellist kommentaari kirjuta.
Sama kehtib ka raamatute kohta. Eriti nende kohta, mida vaid korra loetakse. Üht lugerit saab kasutada aastaid ning sellega läbi lugeda tuhandeid raamatuid, mille tootmiseks pole ühtegi puud maha võetud ja mille transpordile pole ühtegi liitrit bensiini kulutatud.
iga kord, kui sa mõnd elektroonikaseadet kasutad, tarbib see energiat. raamat ei vaja pärast valmissaamist enam midagi.
https://www.investopedia.com/financial-edge/0812/e-books-vs.-print-books.aspx
See, kui palju raamatuid sul kodus on, pole veel mingi näitaja. Mulle ei meeldi absoluutselt need kodud, kus raamaturiiulid on paksult nõukaaegset kirjandust täis ja siis ollakse uhked, et kodus on palju raamatuid. Enamasti on tegemist pahnaga, see pole kodune raamatukogu, vaid tapeet. Inimese intelligentsust näitab hästi komplekteeritud kodune raamatukogu, ükskõik kui suur või väike see ka pole.
See jutt, et olen suur lugeja, aga kodus pole ühtki raamatut, on mingi Perekooli muinasjutt. Raamatuid ja lugemist armastaval inimesel tekib neid raamatuid ikka. Pean tunnistama, et pole raamatuid täishinnaga ostnud vist juba 15 aastat, aga riiulid ajavad üle ääre, sest täna saab raamatuid ju tasuta või sentide eest. Valin alati suure hoolega, mida koju toon, aga ikka on pidev riiulite puudus.
parem öelge, mida teha nende krdi ENE-dega? Mihuke pärandus. Suisa mitmes eksemplaris neid siia elamisse soetatud, et kõik lapsed läheks oma elu peale ENE-de komplekt seljas. Kes oskas siis arvata, et tuleb inernet eksole.
Taaskasutusse?
Mina hiljutise remondi käigus vaatasin kriitilise pilguga raamatukogu üle. Kõik mida ei plaani enam lugeda või mis on aegunud infoga teatmeteosed viisin taaskasutusse.
Ma arvan, et raamatute puudumine mulle silma ei jääks ning sellest järeldusi mõistagi ka ei tee.
Kui raamatuid on kodus väga palju, siis see vast hakkaks silma ning ju ma ka märkaks mis raamatud seal on. Või noh vähemalt Eesti kontekstis märkaksin ja tunneksin ka eemalt teatud sarju vms
Lugesin siinseid kommentaare ning tõesti, kui raamatud on külas nähtaval kohal, siis ikka pisut uudistad neid, kasvõi alateadlikult. Samuti meenub oma külalisi, kes raamaturiiuli ees seisnud. (Mul vist hetkel veel kõige totakamad raamatud elutoas, ülejäänud kabinetis, hmm peaksin vist ümberpaigutusi tegema).
