mul on selles suhtes vastuolulised tunded, mida kellegagi jagada ei söanda. Peaks ju rõõmustama ja õnnelik olema, kuid millegipärast on mul hoopis raske ja rõhuv tunne.
Aidake mul iseendast aru saada, ma ei taha niimoodi tunda.
See on ju loomulik – emana ikka muretsed, kas kõik läheb hästi, kas noorte suhe jääb püsima, kas majanduslikult vaeavad välja, kas lapse tervis on korras jne
Luba endal tunda mida tunned ja iga asi settib oma aja.
See on ju loomulik – emana ikka muretsed, kas kõik läheb hästi, kas noorte suhe jääb püsima, kas majanduslikult vaeavad välja, kas lapse tervis on korras jne
Luba endal tunda mida tunned ja iga asi settib oma aja.
No ma saan teemaalgatajast pigem nii aru, et ta mitte ei muretse noorte elu pärast, vaid ta ei suuda rõõmustada vanaemaks saamise üle.
Minu meelest sõltub palju sellest, kui vana teemaalgataja on. Mina olen 45 ja mul on kaks klassiõde, kes said juba paar-kolm aastat tagasi vanaemadeks. Vaat nende asemele ei suuda ma ennast kuidagi kujutada! Kui nemad rõõmustasid sotsiaalmeedias hullupööra vanaemaks saamise üle, siis minu jaoks oleks see praeguses vanusest küll kõike muud kui rõõmustav mõte ja viimane asi, mida oodata! Olen enda meelest selleks veel nii noor, ei kujuta ennast kuidagi VANAemana ette. Ônneks on mu lapsed alles 13 ja 11, seega selle staatuseni on veel piisvalt aega. Nii et kui teemaalgataja on alla 50, siis saan tema tunnetest aru küll.
kas rõhuvaks tundeks on reaalset põhjust? noored liiga noored või majanduslikku kindlust pole või suhe ebakindel?
Või asetad teda sellesse olukorda, mis oli sul kunagi-titega raske, suhe lõi logisema, tülid olmeteemadel,magamatus, tugivõrgistik puudus. st elad nagu oma raskusi uuesti läbi või kardad et need tabavad ka teda( kui sul neid oli, ega ma ju tea)
See on ju loomulik – emana ikka muretsed, kas kõik läheb hästi, kas noorte suhe jääb püsima, kas majanduslikult vaeavad välja, kas lapse tervis on korras jne
Luba endal tunda mida tunned ja iga asi settib oma aja.
No ma saan teemaalgatajast pigem nii aru, et ta mitte ei muretse noorte elu pärast, vaid ta ei suuda rõõmustada vanaemaks saamise üle.
Minu meelest sõltub palju sellest, kui vana teemaalgataja on. Mina olen 45 ja mul on kaks klassiõde, kes said juba paar-kolm aastat tagasi vanaemadeks. Vaat nende asemele ei suuda ma ennast kuidagi kujutada! Kui nemad rõõmustasid sotsiaalmeedias hullupööra vanaemaks saamise üle, siis minu jaoks oleks see praeguses vanusest küll kõike muud kui rõõmustav mõte ja viimane asi, mida oodata! Olen enda meelest selleks veel nii noor, ei kujuta ennast kuidagi VANAemana ette. Ônneks on mu lapsed alles 13 ja 11, seega selle staatuseni on veel piisvalt aega. Nii et kui teemaalgataja on alla 50, siis saan tema tunnetest aru küll.
sina oled lihtsalt vana ema, kui vaadata su laste ja sinu enda vanust 😀
ma oleks pigem 45selt vanaema kui vana ema 😉
See on ju loomulik – emana ikka muretsed, kas kõik läheb hästi, kas noorte suhe jääb püsima, kas majanduslikult vaeavad välja, kas lapse tervis on korras jne
Luba endal tunda mida tunned ja iga asi settib oma aja.
No ma saan teemaalgatajast pigem nii aru, et ta mitte ei muretse noorte elu pärast, vaid ta ei suuda rõõmustada vanaemaks saamise üle.
Minu meelest sõltub palju sellest, kui vana teemaalgataja on. Mina olen 45 ja mul on kaks klassiõde, kes said juba paar-kolm aastat tagasi vanaemadeks. Vaat nende asemele ei suuda ma ennast kuidagi kujutada! Kui nemad rõõmustasid sotsiaalmeedias hullupööra vanaemaks saamise üle, siis minu jaoks oleks see praeguses vanusest küll kõike muud kui rõõmustav mõte ja viimane asi, mida oodata! Olen enda meelest selleks veel nii noor, ei kujuta ennast kuidagi VANAemana ette. Ônneks on mu lapsed alles 13 ja 11, seega selle staatuseni on veel piisvalt aega. Nii et kui teemaalgataja on alla 50, siis saan tema tunnetest aru küll.
sina oled lihtsalt vana ema, kui vaadata su laste ja sinu enda vanust ????
ma oleks pigem 45selt vanaema kui vana ema ????
mis mõttes vana ema? sünnitanud 32 ja 34 aastaselt. täiesti norm vanus ju laste saamiseks.
ma saaks aru, kui ta ise oleks 55, et siis võiks öelda, et vana ema.
See on ju loomulik – emana ikka muretsed, kas kõik läheb hästi, kas noorte suhe jääb püsima, kas majanduslikult vaeavad välja, kas lapse tervis on korras jne
Luba endal tunda mida tunned ja iga asi settib oma aja.
No ma saan teemaalgatajast pigem nii aru, et ta mitte ei muretse noorte elu pärast, vaid ta ei suuda rõõmustada vanaemaks saamise üle.
Minu meelest sõltub palju sellest, kui vana teemaalgataja on. Mina olen 45 ja mul on kaks klassiõde, kes said juba paar-kolm aastat tagasi vanaemadeks. Vaat nende asemele ei suuda ma ennast kuidagi kujutada! Kui nemad rõõmustasid sotsiaalmeedias hullupööra vanaemaks saamise üle, siis minu jaoks oleks see praeguses vanusest küll kõike muud kui rõõmustav mõte ja viimane asi, mida oodata! Olen enda meelest selleks veel nii noor, ei kujuta ennast kuidagi VANAemana ette. Ônneks on mu lapsed alles 13 ja 11, seega selle staatuseni on veel piisvalt aega. Nii et kui teemaalgataja on alla 50, siis saan tema tunnetest aru küll.
sina oled lihtsalt vana ema, kui vaadata su laste ja sinu enda vanust ????
ma oleks pigem 45selt vanaema kui vana ema ????
Hm, oled ikka väga haruldane siis tänapäeval.
Ma ka 45 ja noorim laps 11 a, igati normaalne ju. Ka eakaaslastel sama vanad lapsed. Minu vanim laps on juba täisealine ja olen ikka üsna erand omavanuste hulgas, seepärast ka vanaemaks saamine oleks psüühiliselt raske. 45-seid vanaemasid ikka praegu juba suht vähe. 15-20 aastat tagasi neid oli veel….
mul on selles suhtes vastuolulised tunded, mida kellegagi jagada ei söanda. Peaks ju rõõmustama ja õnnelik olema, kuid millegipärast on mul hoopis raske ja rõhuv tunne.
Aidake mul iseendast aru saada, ma ei taha niimoodi tunda.
Ok, sa said 15 aastaselt lapse ja see nüüd omakorda on samuti 15 aastaselt sünnitanud. (ise olid ju talle eeskuju!)
30nesena ongi raske vanaema olla.
Aga võta seda pigem kui “tädi” olemist. Neil pole ju vahet, mõni tädi või onu on objektist 100x noorem, vahet pole.
Ma olen 42a, vanimad lapsed on 23a ja 19a ja oleksin küll rõõmuga valmis vanaemaks saama. Paraku pole poistel veel pruutegi…
Nooremad lapsed (15a ja 13a) ootavad ka, et suuremad pered looks ja lapsed saaks. Oleks, keda nunnutada 🙂
Endale ma selles vanuses kindlasti last ei tahaks, seega pesamuna “tegema” ei hakka. 24/7 väikelast enam ei taluks, aga aeg-ajalt võõraste tittedega mässata on päris mõnus. Nad saab ju pärisvanematele tagastada kui tüütuks muutuvad 😉
Õnneks on lähisuguvõsas 5a ja 3a lapsed, keda mulle mõnikord hoida tuuakse. Eks harjutan nende peal seni vanaemaks olemist.
See on ju loomulik – emana ikka muretsed, kas kõik läheb hästi, kas noorte suhe jääb püsima, kas majanduslikult vaeavad välja, kas lapse tervis on korras jne
Luba endal tunda mida tunned ja iga asi settib oma aja.
No ma saan teemaalgatajast pigem nii aru, et ta mitte ei muretse noorte elu pärast, vaid ta ei suuda rõõmustada vanaemaks saamise üle.
Minu meelest sõltub palju sellest, kui vana teemaalgataja on. Mina olen 45 ja mul on kaks klassiõde, kes said juba paar-kolm aastat tagasi vanaemadeks. Vaat nende asemele ei suuda ma ennast kuidagi kujutada! Kui nemad rõõmustasid sotsiaalmeedias hullupööra vanaemaks saamise üle, siis minu jaoks oleks see praeguses vanusest küll kõike muud kui rõõmustav mõte ja viimane asi, mida oodata! Olen enda meelest selleks veel nii noor, ei kujuta ennast kuidagi VANAemana ette. Ônneks on mu lapsed alles 13 ja 11, seega selle staatuseni on veel piisvalt aega. Nii et kui teemaalgataja on alla 50, siis saan tema tunnetest aru küll.
sina oled lihtsalt vana ema, kui vaadata su laste ja sinu enda vanust ????
ma oleks pigem 45selt vanaema kui vana ema ????
Pole ma kuskilt otsast vana ema. Ma tõesti pean paremaks sünnitada oma lapsed varastes kolmekümnendates kui et saada laps 18-aastaselt ja lapselaps 38-selt. Mu lähedased sõbrannad on ka oma lapsed 30ndates saanud ja näevad veel igati kobedad välja.
Oleme siin kõik ajutiselt. Kipume unustama, et surm on väga lähedal, sest elu on habras. Vanaemaks saamine hakkab oma vanust koguaeg meelde tuletama. Ega muud polegi, kui tunnistada, et muretsemiseks ja tülitsemiseks enam aega ei ole. Elu on liiga üürike, et kehvadele asjadele aega kulutada.
Lihtne. Sa oled nüüd ametlikult vana. Liiga vara.
Mina olen 51, mul on 3 last, kõik täiskasvanud. Mitte mingil juhul ei tahaks praegu vanaemaks saada, juba mõtegi sellest on eemaletõukav. Mitte et see muidugi minu teha on. Loodame, et lähema 5 aasta jooksul seda veel ei juhtu.
Mina ka ei taha veel vanaemaks saada – õnneks on lastel aru peas. Elu on näidanud, et esimese kaaslasega kokku ei jääda ja tõesti ei tahaks oma lastelastele kärgperendust. Õppigu, reisigu, loogu endale materiaalne baas ning siis hakaku lapsi saama.
.
Ema sõbranna tütar (n.ö. ka minu sõbranna) on 47selt 3x vanaema – tütardel on gümnaasiumiharidus, töökogemus puudub ning sõltuvad 100% oma meestest või siis käivad emalt laenams. Sama muster – sõbranna tütar sai ka noorelt lapsed ning ema siis aitas, toetas teda jne. Nüüd on pensionär ning ka nüüd peab oma tütre ja tütretütardel toeks olema, käib emale siis kurtmas, et ei jõua. Kurb on see, et endale midagi lubada ei saa.
Sellist elu endale ja oma lastele ei tahaks.
vbl on tõesti asi selles, et ma tean seda vastutust ja raskust ja tahaks nagu oma last selle eest kaitsta, mis on tegelikult jabur. aga kuidas sellest tundest lahti saada? ehk tõesti aeg aitab, nagu esimene vastaja ütles.
Mõtle koos lapsega välja kaine ja loogiline logistika, kuidas sina saaksid talle toeks olla. Planeerimine on üsna tõhus abi ebamääraste hirmude vastu.
ma olen 44 ja ma oleks seitsmendas taevas, kui ma vanaemaks saaks. aga sellega läheb ikka omajagu aega – laps veel liiga väike, et mehetegusid teha. miks ma rõõmus oleks? ma olen alati rohkem lapsi tahtnud, kui mul on. kõvasti rohkem. aga elu on teisiti läinud.
Mina olen 51, mul on 3 last, kõik täiskasvanud. Mitte mingil juhul ei tahaks praegu vanaemaks saada, juba mõtegi sellest on eemaletõukav. Mitte et see muidugi minu teha on. Loodame, et lähema 5 aasta jooksul seda veel ei juhtu.
olen sama vana ja lapsed 30,30,23. vanemad lapsed võiksid küll juba lapsi saama hakata. oleksin väga-väga rõõmus, tahan olla vanaema. kuna enda lapsed sain üsna noorelt, siis viimasest beebitamisest on ju juba üle 20 aasta möödas. kui hetkel oleks veel teismelisi lapsi, siis võib-olla nii väga veel ei tahaks, aga ma olen elanud juba vähemalt 5 aastat üsna muretut elu ja ausalt öeldes kui see hedonistlik eluperiood veel pikemaks venib, siis hakkab see tunduma elu raiskamisena.
Olen 48aastane ja kahekordne vanaema 3aastasele tüdrukule ja 3kuusele poisile. Mul endal on kolm last: 28aastane, 23aastane ja 13aastane.
Kui mu poeg 25aastaselt teatas, et saab isaks, siis oli muidugi palju emotsioone ja ka muret. Aga mu poeg oli selleks hetkeks juba hariduse omandanud ja täiesti iseseisev.
Nüüdseks olen väga õnnelik, et olen noor vanaema, sest tahan ja jaksan lapselastega käia ja olla.
Kui vanemana on nii rõõmu kui muret, siis vanaemana on ainult rõõmu.
olen sama vana ja lapsed 30,30,23. vanemad lapsed võiksid küll juba lapsi saama hakata. oleksin väga-väga rõõmus, tahan olla vanaema. kuna enda lapsed sain üsna noorelt, siis viimasest beebitamisest on ju juba üle 20 aasta möödas. kui hetkel oleks veel teismelisi lapsi, siis võib-olla nii väga veel ei tahaks, aga ma olen elanud juba vähemalt 5 aastat üsna muretut elu ja ausalt öeldes kui see hedonistlik eluperiood veel pikemaks venib, siis hakkab see tunduma elu raiskamisena.
Alati on ju võimalik kellelegi kasuvanaema olla. Või noh, minu lapse 70+aastane hoidja räägib, et ta läks omal ajal suures lastearmastuses 17aastasena lastesõime tööle ja nii see elu lapsi kasvatades ongi möödunud. Omad lapsed ja lapselapsed on tal muidugi ka olemas.
Äkki kardad sa hoopis seda, et sind hakatakse vanaemana liialt ära kasutama?
mul on selles suhtes vastuolulised tunded, mida kellegagi jagada ei söanda. Peaks ju rõõmustama ja õnnelik olema, kuid millegipärast on mul hoopis raske ja rõhuv tunne.
Aidake mul iseendast aru saada, ma ei taha niimoodi tunda.
Mina mõistan sind. Mul endal see teema veel aktuaalne ei ole (loodetavasti), aga kui oleks, siis ega ma väga vaimustusest ei hüppaks. Noortele oleks toeks muidugi ja aitaks igati, need asjad ju teineteist ei välista.
Mul on paar tuttavat 40-selt vanaemaks saanud ja ausalt– ma ei kadestanud neid. Olen kindel, et kui mu laps teataks, et ei soovi kunagi lapsi saada, siis ega see mind väga ei kurvastaks. See ei tähenda sugugi, et lapsi vihkaksin, ei, inimesed on lihtsalt erinevad. Mõned on “titeinimesed” ja teised mitte. Mina ei ole.
See on ju loomulik – emana ikka muretsed, kas kõik läheb hästi, kas noorte suhe jääb püsima, kas majanduslikult vaeavad välja, kas lapse tervis on korras jne
Luba endal tunda mida tunned ja iga asi settib oma aja.
No ma saan teemaalgatajast pigem nii aru, et ta mitte ei muretse noorte elu pärast, vaid ta ei suuda rõõmustada vanaemaks saamise üle.
Minu meelest sõltub palju sellest, kui vana teemaalgataja on. Mina olen 45 ja mul on kaks klassiõde, kes said juba paar-kolm aastat tagasi vanaemadeks. Vaat nende asemele ei suuda ma ennast kuidagi kujutada! Kui nemad rõõmustasid sotsiaalmeedias hullupööra vanaemaks saamise üle, siis minu jaoks oleks see praeguses vanusest küll kõike muud kui rõõmustav mõte ja viimane asi, mida oodata! Olen enda meelest selleks veel nii noor, ei kujuta ennast kuidagi VANAemana ette. Ônneks on mu lapsed alles 13 ja 11, seega selle staatuseni on veel piisvalt aega. Nii et kui teemaalgataja on alla 50, siis saan tema tunnetest aru küll.
sina oled lihtsalt vana ema, kui vaadata su laste ja sinu enda vanust ????
ma oleks pigem 45selt vanaema kui vana ema ????
Pole ma kuskilt otsast vana ema. Ma tõesti pean paremaks sünnitada oma lapsed varastes kolmekümnendates kui et saada laps 18-aastaselt ja lapselaps 38-selt. Mu lähedased sõbrannad on ka oma lapsed 30ndates saanud ja näevad veel igati kobedad välja.
18 ja 32 vahele jääb 14 aastat 😀
minu meelest on normaalne lapsed saada pigem nooremana, sest siis on endal rohkem viitsimist nendega jännata ning peale lapsepuhkusi keskenduda karjäärile. teatavasti paljusid ei oota peale lhp-sid enam sama töökoht ning alustada tuleb uuesti. noorena on seda lihtsam teha kui neljakümnesena.
kui vaadata 30+ ja eriti veel vanemas eas lapsed saanud tuttavaid, siis valdav enamik neist on totaalsed kanaemad, kellele lapsukesed täiega pähe istuvad. kobedad näevad nad välja küll, aga see, kuidas lapsukese pilli järele joostakse, tundub naeruväärne.
see, kui sina oled vanana valmis lapsi kasvatama, on mündi üks külg. teine külg on see, kui kaua saab su laps ilma sinu eest hoolitsemata oma elu elada ning siis on suur vahe, kas vanem on lapse sündides 20 või 45.
mitu neljakümnendates tuttavat on juba aastaid püstihädas oma 75-80aastaste vanematega. samas need, kelle vanemad on 60+, saavad rahus oma elu elada, vanemad veel töötavad ja reisivad ringi jne.
jah, vanad vanemad on praeguse aja laste jaoks uus normaalsus, aga lapse seisukohalt vaadates ei ole see parim valik
ma olen veel alla 50 jah, aga selles pole asi. vanaema tiitel mind ei häiri ega hirmuta.
vbl on tõesti asi selles, et ma tean seda vastutust ja raskust ja tahaks nagu oma last selle eest kaitsta, mis on tegelikult jabur. aga kuidas sellest tundest lahti saada? ehk tõesti aeg aitab, nagu esimene vastaja ütles.
Ära põe selle pärast. Sellega on enamasti asi nii, et nii mõtled sina, sest sina oled elukogenum. Nooremad inimesed päris nii ei mõtle, nemad ette niipalju muretseda ei oska, muidu jääksid enamus lastest ju sündimata, suurest ärevusest. Mõtle oma noorusele, kui lapsed sündisid ja kuidas siis oli. Nemad kasvavad koos lastega ja nende muretsemine ka. Nad võtavad vabamalt osasid asju.
Kui asjad nii ei oleks loodud nagu nad on, siis saaksid 50+ naised ka veel lapsi, aga nad ei saa.
mitu neljakümnendates tuttavat on juba aastaid püstihädas oma 75-80aastaste vanematega. samas need, kelle vanemad on 60+, saavad rahus oma elu elada, vanemad veel töötavad ja reisivad ringi jne.
Ja kui lapsed on saadud noorelt, siis võib jälle teistpidi “vedada” ja saavad kohe mitme üleneja ja alaneja põlvkonna eest korraga hoolitseda. Oletame, et suguvõsas on kombeks saada laps 20a vanuses, siis 40a peab võib-olla ülal pidama 20-aastast tudengit, aitama hoida alla-aastast lapselast, hoolitsema vähihaige 60-aastase vanema ja lisaks ka 80-aastase vanavanema eest (kelle oma laps seda haiguse tõttu ei suuda). Meie suguvõsas on need vanusevahed pisut pikemad, aga kahe üleneja põlvkonna pärast muretseme juba päris mitu aastat.
Kas laps teab, et sa miskit hinges pelgad?
Minu abikaasa ema oli 38, kui sai vanaemaks. ( emaks sai 16 aastaselt!)
Oh seda vingumist!
” Mina ei aita teid, mul ei ole aega, mul on oma elu, te peate ise hakkama saama” jms.
Jube tüütu, sest meil polnud ju mõtteski, teda oma lapse kasvatamisse kaasata. Olime üpris noored siis, kuid see ei tähenda, et lapse talle oleks sünnitanud.
Mu tütar on nüüd 19. Ise olen 40. Mina olen küll valmis saama vanaemaks. Aga tema muidugi naerab selle jutu peale.
*mul on veel 2 last, 9a ja 3a
🙂
Ma näiteks mõtlen nii, et pigem saan noorena lapsed, sest siis näevad mu vanemad, vanavanemad ja ehk vanavanemadki mu lapsi ja lapselapsigi. Minu jaoks on see oluline ja ma tean, et ka nende jaoks on oluline järgmisi põlvkondi näha ja nendega aega veeta.
Mina olin 46, kui sain vanaemaks. Alguses oli jah kuidagi imelik, et nii noor vanaema, aga see tunne läks kuidagi ruttu mööda. Eks ka mina mõtlesin, kuidas noored hakkama saavad. Alguses elasid minu juures, aga see oli ikkagi lühikest aega. Nüüd on nad üürikorteris ja võib öelda, et elavad seal juba kaks aastat ja saavad väga hästi hakkama, sest minu abi läheb ainult siis vaja, kui on vaja last hoida. Tegelikult olen ma ikkagi rõõmus, et olen praeguseks juba ühe lapselapse ära näinud, sest me keegi ju ei tea, kui kaua me elame ja kui hea tervis meile hiljem antud on, et kas me enam saame- või jõuame üldse oma lastelastega tegeleda. Olen vahel küsinud, kuna ma teist korda vanaemaks saan ja siis on vastu küsitud, kuhu sul nii kiire on.
Nüüdseks olen väga õnnelik, et olen noor vanaema, sest tahan ja jaksan lapselastega käia ja olla.
Kui vanemana on nii rõõmu kui muret, siis vanaemana on ainult rõõmu.
Täpselt nii see on. Minagi sain noorelt vanaemaks ja väga tore on. Nüüd, kui jään üha vanemaks, tunnen, kuidas järgmiste lapselaste jaoks on järjest vähem jõudu. Esimesega jaksasin hüpata, karata, ringi rännata ja ette võtta. Nii peakski olema.
See on ju loomulik – emana ikka muretsed, kas kõik läheb hästi, kas noorte suhe jääb püsima, kas majanduslikult vaeavad välja, kas lapse tervis on korras jne
Luba endal tunda mida tunned ja iga asi settib oma aja.
No ma saan teemaalgatajast pigem nii aru, et ta mitte ei muretse noorte elu pärast, vaid ta ei suuda rõõmustada vanaemaks saamise üle.
Minu meelest sõltub palju sellest, kui vana teemaalgataja on. Mina olen 45 ja mul on kaks klassiõde, kes said juba paar-kolm aastat tagasi vanaemadeks. Vaat nende asemele ei suuda ma ennast kuidagi kujutada! Kui nemad rõõmustasid sotsiaalmeedias hullupööra vanaemaks saamise üle, siis minu jaoks oleks see praeguses vanusest küll kõike muud kui rõõmustav mõte ja viimane asi, mida oodata! Olen enda meelest selleks veel nii noor, ei kujuta ennast kuidagi VANAemana ette. Ônneks on mu lapsed alles 13 ja 11, seega selle staatuseni on veel piisvalt aega. Nii et kui teemaalgataja on alla 50, siis saan tema tunnetest aru küll.
sina oled lihtsalt vana ema, kui vaadata su laste ja sinu enda vanust ????
ma oleks pigem 45selt vanaema kui vana ema ????
Pole ma kuskilt otsast vana ema. Ma tõesti pean paremaks sünnitada oma lapsed varastes kolmekümnendates kui et saada laps 18-aastaselt ja lapselaps 38-selt. Mu lähedased sõbrannad on ka oma lapsed 30ndates saanud ja näevad veel igati kobedad välja.
18 ja 32 vahele jääb 14 aastat ????
minu meelest on normaalne lapsed saada pigem nooremana, sest siis on endal rohkem viitsimist nendega jännata ning peale lapsepuhkusi keskenduda karjäärile. teatavasti paljusid ei oota peale lhp-sid enam sama töökoht ning alustada tuleb uuesti. noorena on seda lihtsam teha kui neljakümnesena.
kui vaadata 30+ ja eriti veel vanemas eas lapsed saanud tuttavaid, siis valdav enamik neist on totaalsed kanaemad, kellele lapsukesed täiega pähe istuvad. kobedad näevad nad välja küll, aga see, kuidas lapsukese pilli järele joostakse, tundub naeruväärne.
see, kui sina oled vanana valmis lapsi kasvatama, on mündi üks külg. teine külg on see, kui kaua saab su laps ilma sinu eest hoolitsemata oma elu elada ning siis on suur vahe, kas vanem on lapse sündides 20 või 45.
mitu neljakümnendates tuttavat on juba aastaid püstihädas oma 75-80aastaste vanematega. samas need, kelle vanemad on 60+, saavad rahus oma elu elada, vanemad veel töötavad ja reisivad ringi jne.
jah, vanad vanemad on praeguse aja laste jaoks uus normaalsus, aga lapse seisukohalt vaadates ei ole see parim valik
lapsed sünnitatakse hiljem aga inimesed ka elavad kauem.
mis sa rvad, kas 70 aastasest on 90 aastase hooldajat?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
