Kust või miks on meie kultuuri imbunud traditsioon, et peolaudadel (mitte ainult jõululaual) on enamasti soojaks pearoaks seapraad, kartul, kapsas, praeleem (kaste)? See oli vanaemadel nii ja on ka praegu. Isiklikult mina ei leia ses kolmainsuses mitte midagi pidulikku.
Kas sa oled eilane? Millal tapetakse siga, millal on saada seapead-jalgu (sült), verd (verivorst ja -käkk, veri seisab värske paar päeva), millal oli külluses värsket sealiha üldse saada? Ja kapsas oli hapendatuna peaaegu ainuke c-vitamiiniallikas talvel (lisaks pohlad-jõhvikad jm mis vees säilis). Kartul on hilisem lisandus.
Täpselt samad mõtted teemaalgatajaga!
See ei ole ju ammu enam nii, et detsembris tapetakse siga ja siis sealt paar kuud edasi on ainus aeg aastas, kui on volilt liha käes 😀 See oli nii viimati vist pool sajandit tagasi – pärast II ms jõudsid külmutuskapid masstootmisse. Kas ka NL-is, seda ei tea.
Jõululaual ma saan veel aru, et traditsiooni pärast pannakse seapraad hapukapsaga lauale isegi neis peredes, kus muidu süüakse kaasaegsemalt. Aga igasugused vanema põlvkonna juubelid, miks on seal ka suveperioodil peolaual soojaks toiduks ikkagi seesama “püha kolmainsus”? Kahtlustan, et põhjus on hinnas. Tegelen just oma 50. sünnipäeva korraldamisega, võtan erinevatest kohtadest hinnapakkumisi. Konkurentsitult odavaim soe toit on seapraad hapukapsa ja kartuliga.
Tõenäoliselt on põhjuseks ka (vanema põlvkonna?) osade kokkade võimetus midagi muud valmistada. Olen isegi pidanud oma sünnipäeva toimumise kohana paar maakõrtsi kõrvale jätma seetõttu, et ainus nende poolt pakutud soe toit oli traditsiooniline kolmik. Olgu öeldud, et mu sünnipäev on südasuvel ja seal ajal jõulutoitu kindlasti ei taha!
Kust või miks on meie kultuuri imbunud traditsioon, et peolaudadel (mitte ainult jõululaual) on enamasti soojaks pearoaks seapraad, kartul, kapsas, praeleem (kaste)?
Kas sa oled mitteeestlane, et sellist asja küsid? (samas see “meie” vihjab, et ei ole)
Raske arvata, eksole.
Schweinebraten mit Sauerkraut und Kartoffeln ehk annab vihje, kust on tulnud.
Ütleme siis nii, et maalt, kus tehakse BMW-sid ja ka piirkonnast, kus tehakse BMW-sid.
Miks? – Sest need asjad kasvavad ja kasvatati juba ammu ka meil ja on kättesaadavad.
P.S: Järeldus: Kõik, kes seapraadi ja hapukapsast söövad, on tegelikult peast bemmimehed. Sest see on Baierimaalt pärit toit.
Kust või miks on meie kultuuri imbunud traditsioon, et peolaudadel (mitte ainult jõululaual) on enamasti soojaks pearoaks seapraad, kartul, kapsas, praeleem (kaste)?
ilmselt oli vanasti kammkarpe siinmail lihtsalt raske hankida.
Kust või miks on meie kultuuri imbunud traditsioon, et peolaudadel (mitte ainult jõululaual) on enamasti soojaks pearoaks seapraad, kartul, kapsas, praeleem (kaste)?
ilmselt oli vanasti kammkarpe siinmail lihtsalt raske hankida.
Järgmiseks heidetakse ette pardifileed? Kui ei taha süüa nii nagu 2/3 lambakarjast, on kari kallal.
Enda perest juurutasin selle kombe välja. Nõme, kuidas kõik ägisesid ebatervislikust ja raskest toidust. Üks raskem toit laual, ülejäänud laud kaetud värskema, taimsema ja huvitavama toiduga. Sealajalgu saavad jõulude puhul koerad. Neile on see liigiomane toit. Inimesed ei peaks sellist jama endale sisse sööma.
Nõme, kuidas kõik ägisesid ebatervislikust ja raskest toidust.
Nüüd ma loodan, ikka kammkarbid safrani-koorekastmes tulid koju?
Nõme, kuidas kõik ägisesid ebatervislikust ja raskest toidust.
Nüüd ma loodan, ikka kammkarbid safrani-koorekastmes tulid koju?
Mis kana sul sende kammkarpidega kitkuda on? Pole iial soovinud ega soovi ka. Kammkarpide ja seaprae vahele jääb miljon muud rooga.
Kõige halvem, mida me oma liigestele teeme on see, et me ei söö korralikku st. seajalgadest tehtud sülti. jõulud ongi minu jaoks traditsioonide aeg – piparkoogid, seapraad hapukapsa ja ahjukartulitega, verivorst pohlamoosiga.
Ja kui aus olla – siis minule seapraad maitseb, põltsamaa kanget sinepit ka veel juurde…
Meie pere sööb jõulutoitu vaid 24.12, siis järgmistel päevadel sööme kergemat kraami.
kana sul sende kammkarpidega kitkuda on?
Mitte mingit, esimest korda elus kirjutasin sellise sõna.
Aga kana meeldib mullegi. Unepealt tehtav lemmik firmakas on muidugi krõbekana magus-hapus kastmes, aga peolauale see vist ei sobi.
See on selline neljapäevane toit.
Ja kui aus olla – siis minule seapraad maitseb, põltsamaa kanget sinepit ka veel juurde…
Mulle ka väga maitseb, teistele pereliikmetele ka. Korralik kaelatükk õigesti ahjus äraküpsetades on ütlemata hea. Muu osa kolmainsusest võib vabalt ärajääda, aga mulgikapsa ja keedukartuli vastu pole meil samuti midagi.
Ma mõtlen ka seda, et peab see vanem inimene oma sünnipäeval sööma toitu, mis talle ei maitse, kuna tema lemmikud ja klassika on ebamoodsad?
Seaprae üks suur eelis on see, et seda ei pea täpselt portsonideks tegema – kes tahab võtab ühe tüki, kes kaks. kui on suurem seltskond, siis on mugav -tead suure laari praadi valmis ja aina viilutad seda ette. Just sobiv toit suuremale seltskonnale – mehed võtavad rohkem, naised vähem.
Aga seapraad ja kapsvad peab olema hästi tehtud. Ja see on ka omaette kunst.
Kust või miks on meie kultuuri imbunud traditsioon, et peolaudadel (mitte ainult jõululaual) on enamasti soojaks pearoaks seapraad, kartul, kapsas, praeleem (kaste)? See oli vanaemadel nii ja on ka praegu. Isiklikult mina ei leia ses kolmainsuses mitte midagi pidulikku.
Kui suudad ettekujutada aega kui kõige kiirem liikumisvahend oli hobune ja kiirtee oli vesi. Kui suudad ettekujutada aega kui pood oli turg ja raha oli see, mis su oli kas korjatud või kasvatatud. Mis arvad, millest siis oli võimalik pidusööki teha ? Seda, et sa hetkel ise pead seda pidulikuks…. noo kes sind sunnib…. ära pea. Osta kiirtoitu kui pead seda pidutoiduks :)Sinu asi ju kuidas elad. Või leiad sa, et sinul on õigus pidada pidulikuks ainult siis kui leiad põhjused, miks seda aegade jooksul tehtud on ?Isiklikult mina ei sa aru neist, kes ei suuda teha muudautusi, kui midagi, mis on enne, enam ei sobi. Mida jaurata, et ei sobi, aga muuta ka ei taha ja ei suuda.
Schweinebraten mit Sauerkraut und Kartoffeln ehk annab vihje, kust on tulnud.
Ütleme siis nii, et maalt, kus tehakse BMW-sid ja ka piirkonnast, kus tehakse BMW-sid.
Miks? – Sest need asjad kasvavad ja kasvatati juba ammu ka meil ja on kättesaadavad.
P.S: Järeldus: Kõik, kes seapraadi ja hapukapsast söövad, on tegelikult peast bemmimehed. Sest see on Baierimaalt pärit toit.
Lol, seaprael ja kapsastel pole bemmidega midagi pistmist. Ega eestlased polnud ainsad geeniused, kes siga pidasid ja selle pühadeks ära lahendasid.
Lol, seaprael ja kapsastel pole bemmidega midagi pistmist. Ega eestlased polnud ainsad geeniused, kes siga pidasid ja selle pühadeks ära lahendasid.
Sul õigus, mitte sakslased ei ole meie söömisharjumusi mõjutanud, vaid see on meile tulnud hoopis P-Ameerikast ja Hiinast, kus samuti sealiha väga hinnatud on.
Eriti muidugi tuleks ära mainida Eesti talupoegade tihedat sidet P-Ameerika indiaanlastega, kellelt on veelgi üht teist üle võetud, nagu kirikute arhitektuur, usk ja munakiviteed.
Sakslaste ega Baierimaaga pole meil tõepoolest mitte mingit seost.
Sa oled geenius.
Samuti arvad ilmselt, et verivorst, samoa keeles Blutwurst, on meieni jõudnud sealt pisikeselt Austraalia “naabersaarelt”.
Vat nüüd on tõsine LOL.
Sest see on maitsev! Teiseks toitev, et ka peol pikalt tantsu lüüa ning kangemat peale juua.
Teemaalgataja, las nad olla! Las nad söövad oma seapraadi jõulude ajal ja südasuvel, nõrkemiseni. Söövad vanad 70-aastased, kes nõuka-ajal sööma harjunud, ja söövad noored 35-aastased, sest “sealiha on alati söödud” ja nad ei ole võimelised väljapoole raame mõtlema. Las söövad siga, seda rohkem jääb meile veist, lammast ja mereande!
me teeme jõuluks seaprae ainult selleks, et seda järgmistel päevadel külmalt süüa:) Peolaual on alati sült ja verivorstid oluliselt populaarsemad.
Külm praad võileival on imehea.
Vot, aga miks mitte? Oleks ju täiesti ok sada aastat hiljem oma seatapust ja “külluslikust lihahunnikust” üle saada, aga ei – inimesed söövadki sajandeid sama asja.
No sellepärast mitte, et see magus-hapu krõbekana on nagunii, miinimum 3,5 korda kuus ikka laual.
Seapraad on tunduvalt harvem, vblla kuus korra.
Pühade ajal sööks pigem miskit, mis on veel harvem või lausa olematu.
P.S. Praegu vaatasin jahikalendrit:
Metskits – 1.juunist 31.jaanuarini, sellest kitsedele ja talledele 1.septembrist 31.jaanuarini
Mujal maailmas metsas vabalt kasvanud looma söömine ja tarbimine on väga “vegan”. Peab hakkama kiirelt ringi vaatama.
Issand, juba igatsen jõulupraadi, nii isu tuleb peale selle jutu peale. Meie sööme seapraadi vaid paar-kolm korda aastas, justnimelt jõululaupäeval ja jõulupühadel. Muul ajal tõesti ei taha seapraadi ega isegi sealiha üleüldse eriti, niisiis ootame juba kõik jõulupühi.
Kammkarpe ja pardifileed, kana ja suitsulõhet ja kreeka salatit ja värsket köögiviljamahla jms saame iga päev, aga sealiha on tõeline peotoit, mida saab nii harva, et täielik delikatess.
Meil toimub igal aastalõpul üks suur ringisõitmine mööda sugulasi.
Ja MITTE KEEGI peale mu armsa ämma ei paku seapraadi pidusöögiks.
Mina ise ka mitte, sest üks pereliige eelistab kala, teine tahab veiseliha või lammast, kolmas jälle lindu ja niimoodi siis ongi, et siga, vaenekene, mida mina ainukesena eelistan, jääbki lõpuks menüüst välja, sest “sealiha saab jõulude ajal niigi igal pool”.
Aga vot ei saa.
Ilmselt toimub minu sugulaste peas täpselt samasugune teemaarendus menüüd kokku pannes ja lõpuks arvatakse, et “niikuinii on kõigil seapraest juba küllastumus, pakume midagi erilisemat – teeme hoopis ahjulõhet”.
Nii et mina olen väga-väga õnnelik, kui ma lõpuks ämma lookas laua taha istun ja seal vana tuttavat, seapraadi hapukapsaste ja ahjukartuliga, näen.
See on ju kohutavalt maitsev!
Sellel aastal ma igatahes kavatsen kõigile kala- ja lambanõudjatele vastu hakata ja ise ka seapraadi lauale panna.
No mis asi see siis on – Jõulud ja korralikku traditsioonilist seapraadi ei pakuta enam kusagil.
Aga seapraad ja kapsavad peab olema hästi tehtud. Ja see on ka omaette kunst.
Huvitav, ma olen seapraadi just sel põhjusel tihti teinud, et
– see on kõige lihtsamini valmiv toit, kui aega pole teha (ja oodata on)
– selle tegemine pole mitte mingi kunst ja õnnestumine on 100%
Keegi pole ju käskinud seapraadi pakkuda külalistele, tee midagi paremat. Homme on traditsioon siis teistsugune.
Kust või miks on meie kultuuri imbunud traditsioon, et peolaudadel (mitte ainult jõululaual) on enamasti soojaks pearoaks seapraad, kartul, kapsas, praeleem (kaste)?
Kas sa oled mitteeestlane, et sellist asja küsid? (samas see “meie” vihjab, et ei ole)
Raske arvata, eksole.
Schweinebraten mit Sauerkraut und Kartoffeln ehk annab vihje, kust on tulnud.
Ütleme siis nii, et maalt, kus tehakse BMW-sid ja ka piirkonnast, kus tehakse BMW-sid.
Miks? – Sest need asjad kasvavad ja kasvatati juba ammu ka meil ja on kättesaadavad.
P.S: Järeldus: Kõik, kes seapraadi ja hapukapsast söövad, on tegelikult peast bemmimehed. Sest see on Baierimaalt pärit toit.
Eem, lihtsalt asjade saksa keeles nimetamine ei tähenda, et need on sealt pärit. Kui oled märgandu, sisi eesti keeles ei seaprae ega hapukapsa kohta ei kasutata saksakeelset sõna. Sead on siinmail ikka varem juba kasvandu ja küllap ka kapsast osati varasemalt hapendada. Hapendatud toit ei ole ju miskit, mis seostub ainutl Saksamaaga, vaid üleüldse jahedama kliimaga. Soolamine ja hapendamine olid säilitusviisid, et toitu üle talve säilitada.
Aga, siin eespool on juba piisavalt kirjeldatud, kuidas need on peolauale tekkindu ja traditsiooniks kujunenud. Aastaaeg on asjad määranud. Ja edasi – sa ju tead, mida tähendab traditsioon? Inimestele meeldib tähtpäevadel traditsioone järgida, kogeda lapsepõlves kogetut – seetõttu enamus peredes jätkatakse ka traditsioone, kuna see loob endale meeldiva tunde ja sellega tekitatakse ka uuele põlvkonnale traditsioon, mis seob neid vanema generatsiooniga.
Kui sulle ei meeldi seapraad, siis sul on võimalus oma perele uued traditsioonid luua. Aga tegelikutl enamus inimestele meeldivad traditsioonid, eriti lastele – seega minuarust on armas, kui on mingi kindel traditsioon (mis ei pea olema seapraad, vabalt võib olla kammkarbid). Nt täiskasvanuna kui su lapsed sulle oma lastega külla tulevad, tunnevad juba uksest sisse astudes meeldivat kammkarbiaroomi ja see elustab neil lapsepõlvemälestused, toovad tagasi jõuluvõlumaale – palun väga, keegi ei keela 😀
Samal traditsioonilisel põhjusel ei kiputa piparkooke väga muul ajal sööma – sest suvel ei ole see päris see.
Kas sa oled eilane? Millal tapetakse siga, millal on saada seapead-jalgu (sült), verd (verivorst ja -käkk, veri seisab värske paar päeva), millal oli külluses värsket sealiha üldse saada? Ja kapsas oli hapendatuna peaaegu ainuke c-vitamiiniallikas talvel (lisaks pohlad-jõhvikad jm mis vees säilis). Kartul on hilisem lisandus.
Oi, aitäh nähvsmas, aga ma pole mitte kusagil poole sõnagagi talvest rääkinud! Täpselt sama kooslus on ka südasuvel pidulaudadel.
NB! Tead sa rohkelt neid, kes ise sigu veristavad?
Ka võiksid plähmimise asemel natuke kaasa mõelda, et miks see “külluses värske liha” realiseerimine ikka veel meie peolaual ilutseb. Miks mitte omlett või pannkook, keedukana või kalasupp jne.
Eilane…
kle, sa tahtsid teada traditsiooni alget. See, et hiljem on hakatud sööma ka muul ajal, on lihtsalt sellest,e t ju siis teistele maitseb. Sina ei pea sööma. Söö oma lammast, veist ja mereande. Ainutl et ära imesta, kui teistel lauas nägu vingus peas, sest lammas on kasukane ja veis on vintske…siga on ses mõttes ikka lollikindel valik .
Ainutl et ära imesta, kui teistel lauas nägu vingus peas, sest lammas on kasukane ja veis on vintske…siga on ses mõttes ikka lollikindel valik .
Ütleb kehv kokk.
Teemaalgataja, las nad olla! Las nad söövad oma seapraadi jõulude ajal ja südasuvel, nõrkemiseni. Söövad vanad 70-aastased, kes nõuka-ajal sööma harjunud, ja söövad noored 35-aastased, sest “sealiha on alati söödud” ja nad ei ole võimelised väljapoole raame mõtlema. Las söövad siga, seda rohkem jääb meile veist, lammast ja mereande!
Imestan, et saab üldse mingi seose leida selles, et kellele maitseb seapraad, see ei naudi veist, lammast või mereande… See on minu arvates ikka tõeline “tase” mõtlemise piiratuse raamidest!
