Teema: Sõber muutus uhhuutajaks

#3826336:

#3825891:

kas on tagasiteed? Ta on jaburuste uskuja, mitte ise nendega teeniv.

Kas sõber on õnnelik ja elab paremini kui enne? Ega muud mõõdupuud polegi. Kui sõbra elukvaliteet paranes, tekivad inimesed, kellega suheldes on rõõm ja õnnelikkus koguaeg kohal, siis võiks ju sõbrana rõõmu tunda.

Sellega on täpselt nii, et ma võin eemalt rõõmustada, et vähemalt on õnnelik (minu sarnane sõbranna hakkas paduusklikuks pärast kahte vägivaldset armusuhet, nii et tõesti, olgu siis usklik, vähemalt ei saa igapäevaselt peksa), aga suhet säilitada sellise inimesega on väga raske. Ma võiksin vabalt välja kannatada ja noogutada, kui ta räägib, kui õnnelik ta on ja kuidas Jumal tõesti on tõeline pääsemine, aga nad ju ei piirdu sellega. Julgelt pool ajast käib jutt sellest, kuidas MINA valesti elan ja mida kõike MINA teisiti peaksin tegema.

Veidi sarnane tunne on mul sugulaste suhtes, kes poliitiliselt radikaalsed on. Mina ei võta üldiselt jutuks, kelle poolt ma hääletan vms, tahaks lihtsalt rahulikult sugulastega grillida ja rääkida kas või sellest, kuhu kooli mõni laps sügisel läheb ja kuidas kellegi uus lemmikloom tema viieaastase kassiga läbi saab, aga ikka pead kuulma lugusid Jürgen Ligi mu**ist või sellest, et Jaak Madison on varganägu (selle esimese peale ma tõesti käratasin, sest kas tõesti peab laste seltskonnas selliseid teemasid üles võtma). Ja mul ei oleks midagi viisaka poliitdiskussiooni vastu, sellises asjas võin ma osaleda, aga minu suguvõsas on mõlema poole peal sellised inimesed, kes ei pea paljuks öelda asju nagu “no eks Eesti naine tahabki ju eelkõige musta mu**i” ja “no eks seda ma teame juba ammu, et teie olete venelaste tallalakkujad ja saadaksite täna ka naabrid Siberisse, kui ainult saaks” jne jne jne. Aga sugulasi kahjuks ei saa valida, saab ainult valida, kui tihti neid välja kannatada soovid. Sõpru õnneks saab.

#3828892:

Aga iseenesest… See oli ikka üks lõbus lugu küll. Arvestades seda, kui sarkastiline, irooniline, alavääristav ja seksistlik on nimetatud härra edukate naisterahvaste suhtes. Ja milliseid “kauneid” väljaütlemisi on ta naiste aadressil teinud.

Päris paras talle, et jäi kogu rahva silme all sellisesse häbisse. Pole väga raske aru saada, mis härral juhtus.

Tead, ei ole. Kõigi inimeste jaoks ei tee nalja teise naeruvääristamine, kui suudad ette kujutada. Olenemata, kuidas kõnealune isik end üleval peab.
Ja laste kõrval selliseid “lõbusaid lugusid” rääkida… Seda teevad ainult matsid.

#3827438:

Kurb. Olen ise ka kaotanud oma parima sõbranna (sugulane veel ka). Olime lapsepõlvest saadik lähedased ja nii pea 40 aastat. Jah, algul sisendasin endale, et see on mööduv või katsusin mõelda, et kõik me oleme erinevad. Aga see kõik süvenes. Kõik katsed teda maa peale tagasi tuua lõppesid temapoolse kaastundliku pilguga minu kui ajupestu poole. Ja nagu keegi eespool kirjutas, jääb ühiseid jututeemasid järjest vähemaks. Nüüd kohtume ainult suguvõsa üritustel ja näen kõrvalt, mida ta endaga teinud on ????

Kas saaksid lähemalt rääkida, mida ta endaga teinud on, milleni see kõik siis viis?

Minu tutvusringkonnas on samuti üks 40+ inimene, kes enam millegi muuga ei tegelegi peale spirituaalsuse. Kõrvaltvaataja jaoks tundub see vaat et sama hull kui alkoholism. Tööd pole tal juba aastaid olnud, elab vanematega koos, ei ühegi teist hobi, huvi, väljaskäimist, sõprusringkond on kokku kuivanud, ainult vaimumaailm ja vandenõuteooriad ning selleteemalised raamatud-videod.

#3829489:

#3829455:

Minu tutvusringkonnas on samuti üks 40+ inimene, kes enam millegi muuga ei tegelegi peale spirituaalsuse. Kõrvaltvaataja jaoks tundub see vaat et sama hull kui alkoholism. Tööd pole tal juba aastaid olnud, elab vanematega koos, ei ühegi teist hobi, huvi, väljaskäimist, sõprusringkond on kokku kuivanud, ainult vaimumaailm ja vandenõuteooriad ning selleteemalised raamatud-videod.

Selle nimi on vaimuhaigus. Moodne on seda muidugi nimetada kõiksuse vastu armastamisega vmt.

Vaimuhaigus ju avaldub kas hilises teismeeas või varastes kahekümnendates.

#3830594:

#3829492:

Vaimuhaigus ju avaldub kas hilises teismeeas või varastes kahekümnendates.

Ka vaimuhaigus on tänapäeval muteerunud.

Ja selle uus, veelgi ohtlikum tüvi ründab just peamiselt 40+ inimesi.

Pigem on see mingi sügav sisemine kriis. Tänapäeva maailmas ei ole lihtne endale kohta leida, noored on kohanemisvõimelisemad, sest nad on selles kõiges üles kasvanud. Aga 40+ inimesed, kes nooruses olid harjunud sellega, et kõik on “võrdsed” ja sellist asja nagu indiviid pole põhimõtteliselt olemas, võivad päris suurtes raskustes olla, kui enam kuskilt kõrgemalt ette ei kirjutata, kus ja kuidas olema peab. Ja siis hakataksegi igasuguste uhhuu-teemadega tegelema, sest see annab elule eesmärgi ja tekitab justkui kuuluvustunnet ja mis kõige tähtsam, ei pea otsa vaatama sellele, kes sa ise tegelikult oled ja mis funktsioon sul kanda on.