Teema: Sõbranne on abielumehe armuke

Kindlasti olete ka teie olnud samas situatsioonis, kus sõbrannel on suhe abielumehega.

Millest selline oletus? Et kindlasti on kõik Perekoolikad olnud suhtes abielumehega või?

See sõna, muuseas, on sõbranna.

Elus on igasuguseid asju ette tulnud. On olnud sõbranna abielumehe armuke ja olen ka ise olnud. Paljutki on elus juhtunud ja muutunud, aga üks on ikka samaks jäänud. Sõbranna on sama. Meil võivad olla elule erinevad vaated ja me võime teineteisele öelda karmi tõde kui näeme, et teine vea teeb kuid kui asjad on nii kaugel, et keegi meist on millegi pärast haiget saanud, siis on teada, et sõbranna on see inimene kelle pluusirinna võib täiesti häbi tundmata märjaks nutta. Ta kuulab ja ta ei hõõru kunagi nina alla, et nnoooooooooh ma ju hoiatasin. Me oleme sõbrannad, nii on ja nii jääb!

Ega sa midagi teha saagi. Paraku nii on, et kui ikka mõni sõbranna valik üldse kohe ei sobi, siis sõprussuhe hääbubki ajapikku. Mina ka ei suudaks olla vist perelõhkuja sõbranna, ma tunneks end nagu ka ise süüdi selle pere ees. Eks muidugi sõltub ka asjaoludest, kui sõbranna ise on tugevalt külge löönud ja kiilu mehe peresuhtesse tagunud, siis on see eemaldumine kiirem ja teravam, kui aga sõbranna on pigem ise ka õnnetu, et asjad nii on läinud, kuid armumine on nii tugev, et lahti lasta ei saa, siis on teine asi. Eks armumine on nagu haigus, kui see peale on tulnud, siis halvab mõistuse ja pressib tavapärased väärtushinnangud tahaplaanile.

Jah, minu suhe lõppeski seetõttu sõbrannaga ära. Mitte küll päevapealt, aga hääbus. Sest mul oli ses mõttes veel raskem, et kui alguses oli lihtsalt tore neil salaja kokku saada, siis süües läks isu suuremaks ja ühel hetkel mees läkski oma naisest lahku. Kuid siis läks sõjaks, sest “muidusööjast” eksnaine oli vaja majast koos lastega välja saada, et noorpaar saaks uut ilusat elu alustada. See oli rõve ja ma tõesti ei suutnud seda sajatamist ja kirumist ära kuulata, kuidas paha eksnaine aru ei saa, kuidas tal pole sentigi õigust kodule, milles oli üle 10 aasta elanud. Oleks see kuidagi tsiviliseeritumalt ja aumehelikumalt käinud, oleks ma nende kõikevõitva armastuse üle ehk õnnelikki olnud.

#2955073:

#2954944:

kuidas paha eksnaine aru ei saa, kuidas tal pole sentigi õigust kodule, milles oli üle 10 aasta elanud.

Aga oli siis sel 10a elanul mingi õigus?

10 treialina töötanud mees ei saa küll mitte mingit õigust otsustada metallitööde ettevõtte üle.

No paralleel on muidugi tasemel. Inimsuhetega muidugi normaalne inimene sellist treiali paralleeli ei vea. Loomulikult on igal inimesel õigus oma kodule, kus ta on 10 aastat elanud. Ametlik õigus ja inimlik, südametunnistusest algav õigus võivad siin muidugi erinevat juttu rääkida, kuid see on kõnekas, kes millist vaatenurka õigusena mõistab.

mind ka häiriks. on olnud ka endal selline probleem ja mina lihtsalt keeldusin kuulamast sel teemal igasugu juttu. lihtsalt ei rääkinud sõbrannaga sellest ja tema ei kippunud ka mulle midagi rääkima, sest teadis mu suhtumist.
ega midagi muud teha saagi.

#2954764:

mina muide olen viinud suhtluse miinimumi nende “sõbrannedega”, kes on abielumeest torkinud või siis endas palju-palju nooremaga suhtes.

ma ei mõista, kuidas nad on nii rumalad, et ei saa aru, et sellistel suhetel ei ole mingit tulevikku.

Mis tulevik peab olema selle noorema mehega siis? Ja milleks?? Ja mis tulevik on üleüldse inimestel? No saavad vanaks ja siis—?

#2955365:

Olen kokku puutunud selliste tuttavatega ja sõbrannadega. Jah, on häirinud. Aga järele mõeldes häirib mind rohkem üks teine asi. Nimelt kui naine ehk sõbranna nii teeb ja seda ise õigeks peab, siis ta peab olema ka selles siis põhimõttekindel,aga mitte “vastavalt olukorrale”. Et kui ts ise püsisuhte või abielu loob, et ta siis ei hakkaks oma sõnu sööma, ega muus olukorras moraalijüngrit MÄNGIMA.

Ja kui see oht on, siis ära vaidle ega õigusta enne. Umbes nii, et olid prost, ära pärast püüa olla ingel, kes prostr kirub. Oled armuke, ja pead seda õigeks, siis ära varja oma stiili ega räägi pärast muud juttu.

Jah, ja siis ära looda ja eelda, et ka su mees sinu kõrvalt ringi ei tõmba. Vähemalt pole sul mingit õigust seda nõuda.

Olen olnud samas olukorras, heaks seda ei kiitnud, aga moraali ka ei lugenud. V.a. üks kord, kui sõbranna veetis öö mehe kodus magamistoas, kui ûlejäänud pere reisil oli. Siis mainisin küll, et see pole ilus, miski võiks püha ka olla.

Aga no kokkuvõttes sõbranna armukese naine ei ütle ka minule 10a hiljem tere, kuigi oleme tuttavad. No ei tunne end kuidagimoodi vastutavana selle jama eest.

Selliseid sõbrannasid ei oma. Aga kui juhtuks nii, siis kindlasti ta enam mu sõbranna poleks.

#2955457:

#2955365:

Et kui ts ise püsisuhte või abielu loob, et ta siis ei hakkaks oma sõnu sööma, ega muus olukorras moraalijüngrit MÄNGIMA.

Mis see moraal siia puutub?

Või sinu mees on mingi ajudeta ja tunneteta kõndiv-rääkiv till, keda iga vähegi osavam naine, kel “moraal puudub”, suudab endale ära rääkida?

Kui sul mees on, proovi temast rohkem lugu pidada. Kui ei suuda, siis ütle talle, et kalla (või kuidas iganes te oma tille nimetate), meil ei tule midagi välja, ja andke teineteisele mõlemile uus võimalus leida endale see, kellest ka suudaks lugu pidada.

Kui meest pole, siis saan aru, siis võidki iba suust välja ajada.

Selge see, et teemaalgataja ei saa mingit “peret siin päästa” – kui ei seksiks ta sõbranna selle mehega, siis seksiks keegi teine võõras naine, mis vahet seal on, kes konkreetselt selle pere nüüd “ära lõhub”.

Sest pere on ilmselt ammu katki, aga osalised ei taha seda endale öelda ega tunnistada ja lahkuminek käib nagu ikka, et siis kui “uue leidsin”.

Kuna teemas on rõhk – kas teil on selliseid tuttavaid – siis pole minu jutt kuidagi seotud minu oletatava mehe või muuga. Ma peangi silmas oma sellele teemale vastavaid tuttavaid ja olen jälginud nende käitumist ja suhtumist. Ja mitte ainult selle teema piires, olen alati teinud järeldusi inimeste kohta, kes on täisinimesed ja kalduvad mingis asjas muule arvamusele, kui on minu meelest õige ja kui nad seda väga aktiivselt ka kaitsevad, raiuvad ja õigustavad, siis tahes tahtmata see jääb ju meelde ja meenub ka siis, kui kunagi olukord peaks olema hoopis teine, et mul tekib imelik vastuolu tema juttu kuulates, et – oot oot, mida ma kuulen, alles 3 a tagasi ta ju raius vastupidiuselt ja me vaidlesime, ta ei olnud ei kõhklev ega kahtlev, oli kindlalt oma põhimõtetega mul lajatamas, ja mida ma nüüd kuulen? Hoopis teine ooper ju.
Ja siis saabki mulle justkui selgeks, et asi polegi niivõrd selles, et ta on armuke ja elab sellist elu ja õigustab seda, vaid selles, et ta ei vastuta oma jutu eest ja tal pole põhimõtteid, ta ei tunnista, et jah, olin loll siis, aga nüüd olen muutunud, ta raiub ja vaidle ja räuskab ilma mõtteta justkui ja nagu just sellepärast kaob isu sellistega üldse suhelda. See võib olla mis tahes teemaga elus. Et vat, kõik on jobud ja nõmedad, kes eestimaal ringi reisivad ja telgis magavad ja matkavad , et meie käime välismaal ja asi vask…ja siis mõne aasta pärast mida ma tema suust kuulen…tema laaps olla leidnud sellise hobi, et hakkas huvituma matkamisest ja mestas toimetamisest ja et eestis olla nii lahedaid kohti ja see on üldse üks lahe tegevus…Juba ärritavad on sellised isikud, kellega suhtlemine kaotab mõtte, sest temal on kõik nii, et kust tuul, sealt meel.
Armukese teemasse toon konkreetsema näite ka, ühe hea tuttavaga, kes oli aastaid abielumehe ja pereisa armuke. Muidugi ta pidas seda õigeks ja kui mehe naisele jutt liikus, siis ta põlastas ja ütles, et hähh, mis see minu asi on, mind ei huvita, kuidas see ennast tunneb. Mingi aeg möödus ja ta abiellus ise ühe mehega ja mees hakkas teatud aja pärast ringi kollama ja käima. Mind pani imestama siis tema suhtumine, kui ta ütles suure vihaga ja märatses kodus, et “minuga nii ei käituta” ja ma alles teen sellele teisele, või tema…Siis ei olnud kildugi endisest suhtumisest, kuidas mehed tahavad ka vaheldust ja et see on juba küllalt kõike saanud ja ja mingi nõid istub kodus, kes seal ikka olla tahab, kui muudkui näritakse kallal.

#2955549:

#2955542:

Kuna teemas on rõhk – kas teil on selliseid tuttavaid – ………. kui muudkui näritakse kallal.

Pikk jutt, s..tt jutt. Niipalju luges välja, et sul normaalseid sõbrannasid polegi. Kes mängib midagi, kes on muud pidi kõver.

Sellistel juhtudel pole muidugi keeruline otsustada, kas suhelda edasi või mitte.

Teemaalgataja kirjutas VÄGA HEAST SÕBRANNAST, loe uuesti.

Sestap sina ka siia teemasse vastama ei sobi, kuna sul ju POLE sellist.

Sa ei saa seda kuidagi välja lugeda, kui palju mul on sõbrannasid ja kui normaalsed nad on. Vastata võin aga selles teemas vabalt, kuna siin ei peagi 100% oma elu välja tooma ega lahkama. Isegi soovituslik oleks seda mitte teha.

#2955606:

#2955542:

Ja siis saabki mulle justkui selgeks, et asi polegi niivõrd selles, et ta on armuke ja elab sellist elu ja õigustab seda, vaid selles, et ta ei vastuta oma jutu eest ja tal pole põhimõtteid, ta ei tunnista, et jah, olin loll siis, aga nüüd olen muutunud,

Sa ei tea, mida ta sisimas tunnistab või ei tunnista. Ja kui ta SULLE sedasama ei tunnista, mida sisimas, siis ei tähenda see veel, et ta üldse ei tunnista. Oma vigu tunnistatakse siiski vaid väga lähedastele – ja sedagi teevad tihti vaid tugevad inimesed.

Ei peagi tunnistama ja nendest aina rääkima. Olulisem on see, kas ja kuidas inimene ennast väljendab ja oma seisukohti ja põhimõtteid. Kui inimene pole milleski nii kindel ja ta kahtleb veidigi oma põhimõtetes ja tegudes, siis vaid teismeline, kes mässumeelses eas, vahutab selliselt, mille võib teatud aja pärast unustada ja käega lüüa. Kui täiskasvanud inimene midagi sajaga sulle vastu raiub, siis ta peab kindel endas ju olema. Me kõik teame, et on elus olukordi, kus me suhtleme stiilis, et “no ma ka ei tea, ei, vist ikka ei ole nii jne” Me kahtleme, kui me pole endas kindlad, mitte ei lähe iga teemas oma sõnadega tea kuhu välja.Aga kui keegi läheb, siis see ongi see, mis jääb mällu just selle konkreetse inimese puhul just selles teemas.
Seega, kui keegi on kord hingest õigustanud enda armukeseks olemist, siis ei sa nii, et oma mehe armukesepidamise juures on see vale. Jah, meile, kellele ei sobi selline suhtumine on see stiil vale ka oma sõbranna juures, aga kui minu laps peaks armukest pidama hakkama kunagi, siis ma julgen oma lapsele ka öelda, et ta korraldab jama, mitte ei ole tema tegude poolt.

#2954944:

Jah, minu suhe lõppeski seetõttu sõbrannaga ära. Mitte küll päevapealt, aga hääbus. Sest mul oli ses mõttes veel raskem, et kui alguses oli lihtsalt tore neil salaja kokku saada, siis süües läks isu suuremaks ja ühel hetkel mees läkski oma naisest lahku. Kuid siis läks sõjaks, sest “muidusööjast” eksnaine oli vaja majast koos lastega välja saada, et noorpaar saaks uut ilusat elu alustada. See oli rõve ja ma tõesti ei suutnud seda sajatamist ja kirumist ära kuulata, kuidas paha eksnaine aru ei saa, kuidas tal pole sentigi õigust kodule, milles oli üle 10 aasta elanud. Oleks see kuidagi tsiviliseeritumalt ja aumehelikumalt käinud, oleks ma nende kõikevõitva armastuse üle ehk õnnelikki olnud.

Oli naine selle maja ostnud? Mehega võrdselt panustanud? Kui mitte, siis loomulikult pole tal sellele mingit õigust. Kui sa elad üürikorteris 10 aastat, siis ei saa see sinu omandiks. Üürikorteris vähemalt tasutakse renti ja makseid, kodused täiskohaga emmed ei panusta niigi palju.
Lahkumineku korral hangivad mõlemad ikka oma kinnisvara või kolivad oma endisesse koju tagasi. Kui maja oli mehe oma, siis ostab naine ise endale uue kodu. Kelle poolt oleksid vastupidises olukorras- naine on maja ostnud ja mees seal 10 a nagu härra elanud, ning siis nõuab seda endale. “Aunaine” loobub oma kinnisvarast ja jätab selle mehel või maksab pool maja väärtusest mehele peo peale? Vaevalt.