Viimasel ajal olen seoses tööga teinud pikki reise väljaspool Euroopat ja veendusin, et kogu maailm, v.a Euroopa (mitte ka täielikult) ning USA, aktsepteerivad Venemaad ega kavatsegi nendega mingeid sanktsioone arutada. Päris mõtlemapanev.
Avastasid ka nüüd Ameerika. Muud maailma ei huvitagi, et meil on sõja tõttu ebamugav. Pigem hõõruvad käsi kokku, et ehk Euroopal või USA-l hakkab halvemini minema ja ehk saavad ise tugevamaks.
Jah, kusjuures avastasingi! Meile maailitakse siin sootuks teistmoodi pilti. Kaja ajab päris kindlasti isiklikku karjääri taga.
Ülim naiivsus on arvata, et nt Aafrikast või Lähis-Idast keegi meid väga toetab. Pigem vehitakse rusikaga, kuna paljud Euroopa riigid on nendes riikides kolooniaid pidanud või toodavad nende riikide kodanikud tehastes ebainimlikes tingimustes sandikopikate eest meile kaupu. Selles suhtes on ka natuke naiivne arvata, et nt Lääne-Euroopas kuidagi üliturvaline oleks võrreldes Eestiga.
Paistab, et Perekooli on imbunud kõvasti eestikeelseid venkusid.
Meie igatahes nõukaajal Ameerikat ei kartnud. Isegi olin 1982 Intsikurmus EÜE kokkutulekul, kus lauldi lavalt et Reagan, Thatcher, Pinochet me ühtne NATO pere..
Ma ei tea nüüd… ülistada Pinochet’i on ikka, kuidas nüüd öeldagi, äärmiselt nõme. Isegi tol ajal.
Mul on Tšiilist pärit tuttavaid, kelle pered sealt omal ajal sealse külmaverelise diktatuurirežiimi eest põgenesid.
sa elasid nõukogude eestis ja sul olid 1982. aastal tšiilist pärit tuttavad? julgen kahelda.
Kuule, palun õpi lugema. Ma ei öelnud, et need tuttavad mul Eestis elsmise ajal olid. Elan juba aastaid mujal ja tõesti, mul on siin mitu Tšiilist pärit perekonda, kellega töö-ja eraeluliselt läbi käin.
Ma arvan, et hirmud lapses sõltuvad hästi palju lapse isiksusest. Kes on suurema fantaasiaga ja kipub üle mõtlema, see ka kardab, ükskõik mida. Näiteks tänapäeval võidakse karta maffiat või pätti, kes tänaval noaga ründab.
Peamiselt sõltub see siiski vanematest. Mis hirme nad oma lapsele sisendavad.
Ei pea vanemad mingeid hirme sisendama, meedia propagandast sõltub ka väga palju. Nõukaajal oli lastele suunatud väga tõhus propa.
Mille kaudu, kui küsida tohib:) telekat vaadati õhtul kell kaheksa, multikaid nimelt. Lastest ju räägime. Raadiost ei tulnud minu meelest mitte mingit hirmutamist, meil raadio mängis vanavanemate juures päris palju. Kusjuures, vanaisa kuulas ka Ameerika Häält ja vihkas venelasi südamepõhjani, aga hirmu ei olnud küll kummagi suhtes, ei venelaste ega ameeriklaste osas. Mingid õppused olid koolis väga tihti, marlimaskid ette ja keldrisse, aga see oli pigem lõbus. Mina mäletan ainult üht asja, mis mulle muret valmistas, ükskord mu meedikust ema millegipärast ütles, et kui sõda tuleb, peab tema ka minema rindele. See oli hirmus, aga muidu oli väga muretu lapsepõlv ja kooliiga. Ilmselt ikka sõltub inimtüübist, kui palju keegi millegipärast hirmu tunneb, võib-olla olid vanasti ka ärevushäired, neil ju kogu aeg hirmus.
Elasin Nõmme linnaosas Tallinnas. Koolipoistel polnud mingit muret, hoopis trikoloori oli südamesoov oktoobripühade ajal kusagile torni üles tõmmata. Eramajade linnaosas olid kõik koduse õpetuse kaudu kursis mõnikümmend aastat tagsi sündinud punase terroriga. Oli alaealiste poiste vastupanuorganisatsioon nimeks Kondor. KGB vedas poisse selles asjas ülekuulamisele. Kahjuks hiljem paljud rahvuslikult meelestatud poisid astusid komsomoli ja parteisse, et parema elu peale saada. Keegi ei uskunud, et see jama veel meie eluajal lõppeb. Tegelikult eestlastel vedas hullupööra selle Gorbaga. Ilma tema olemasoluta hääletaksid kõik edumeelsed eestlased täna kuulekalt Jedinaja Rossija partei liikmetena. Tema lasi džinni pudelist välja. Putin tahab praegu jõuga ajalugu tagasi pöörata
Paistab, et Perekooli on imbunud kõvasti eestikeelseid venkusid.
Meie igatahes nõukaajal Ameerikat ei kartnud. Isegi olin 1982 Intsikurmus EÜE kokkutulekul, kus lauldi lavalt et Reagan, Thatcher, Pinochet me ühtne NATO pere..
Ma ei tea nüüd… ülistada Pinochet’i on ikka, kuidas nüüd öeldagi, äärmiselt nõme. Isegi tol ajal.
Mul on Tšiilist pärit tuttavaid, kelle pered sealt omal ajal sealse külmaverelise diktatuurirežiimi eest põgenesid.
sa elasid nõukogude eestis ja sul olid 1982. aastal tšiilist pärit tuttavad? julgen kahelda.
Kuule, palun õpi lugema. Ma ei öelnud, et need tuttavad mul Eestis elsmise ajal olid. Elan juba aastaid mujal ja tõesti, mul on siin mitu Tšiilist pärit perekonda, kellega töö-ja eraeluliselt läbi käin.
<!– ezoic_video_placeholder-under_second_paragraph-288×162-999997-clearholder –><!– ezoic_video_placeholder-under_second_paragraph-288×162-999997-nonexxxclearxxxblock –><!– ezoic_video_placeholder-under_second_paragraph-240×135-999997-clearholder –><!– ezoic_video_placeholder-under_second_paragraph-240×135-999997-nonexxxclearxxxblock –>
Tšiili tuttavate omamine ei ole küll mingi näitaja. Kui ikka kommar Allende, keda nõukapropa hirmsasti soosis ja pärast leinas, oleks omal ajal võimule jäänud, oleks selle riigi majandus samas augus, kus nt Venezuela. Praegu on Tšiili igatahes Lõuna-Ameerika edukamaid riike.
Mille kaudu, kui küsida tohib:) telekat vaadati õhtul kell kaheksa, multikaid nimelt. Lastest ju räägime.
Telekast tuli ka palju muud peale multikate, ajalehed olid peamine infoallikas. Vanematega ma üldse neist asjust ei rääkinud, omaette mõtlesin neid mõtteid, mida nõukaaegne propa tootis.
Sõjahirm oli 80ndatel tõesti väga suur. Kogu külma sõja aja oli sõjahirm väga suur ja mitte ainult nõukogude liidus. Ameerikas ja lääne-Euroopa riikides kardeti samamoodi, et venemaa võib rünnata ja puhkeb tuumasõda. Esiteks, see hirm ei olnud alusetu. Pinge oli väga suur ja sõjaoht oli tõepoolest olemas. Teiseks käis meeletu sõjaga hirmutamine. Koolides toimusid tõepoolest tsiviilkaitse õppused kõigile lastele alates algklassidest.
Tegelikult kõik see ei toimunud ilmaasjata ja poliitilised pinged olidki väga teravad, praegu tagantjärele teame seda ajaloost veel paremini. Minu meelest iga ajudega inimene (ka laps) hakkaks mõtlema, et regulaarset evakueerimisõpet elanikkonna seas ei viida läbi nalja pärast. See oleks sama hea, kui praeguse sõjaohu teemal nalja visata ja ärbelda, et ah, meil küll täiesti ükskõik, hoopis nalja teeb kogu see tõmblemine.
Ma ei tea, miks meil kodus ei räägitud, et Eesti oli kunagi iseseisev riik ja ei tea, miks ei räägitud küüditamisest (kuigi mu vanatädi küüditati. Seda sain teada alles siis, kui Eesti taas vabaks sai). Ei peetud meil ka jõulusid kokku tõmmatud kardinate taga, vaid peeti 31,dets vana-aastaõhtut koos kinkide ja näärivanaga. Nii palju mäletan, et räägiti seda, kui sakslased Eestist lahkusid andsid nad tänava ääres olevatele lastele kommi, aga sissetulevad venelased olid olnud kurjad. Sellest jutust jäi mulle väiksena tunne, et sakslased on head ja venelased kurjad. No eks me lastena nägime ju ka kogu aeg neid kurjasid vene mutte ja vene lapsi, kes meid fašistideks sõimasid ja keelt näitasid. Alles umbes 13a, hakkasin kuulma lugusid, et Eesti oli kunagi vaba ja venelased on meid okupeerinud ja sini-must-valgest lipust jne. Siis tuli ka kõva viha nende venkude vastu. Aga seda ei rääkinud mulle mu kodused ega sugulased, vaid kuulsin sõprade ja tuttavate käest.
See on ju täiesti arusaadav, et inimestel oli hirm ja nad ei usaldanud väikestele lastele neid teemasid. Minu ema perekonnast olid pooled esivanemad (isa, onud-tädid koos lastega) küüditatud ja paljud Siberist ei naasenudki. Töökohad olid seotud võimuloleva parteiga jne.
Paistab, et Perekooli on imbunud kõvasti eestikeelseid venkusid.
Meie igatahes nõukaajal Ameerikat ei kartnud. Isegi olin 1982 Intsikurmus EÜE kokkutulekul, kus lauldi lavalt et Reagan, Thatcher, Pinochet me ühtne NATO pere..
Ma ei tea nüüd… ülistada Pinochet’i on ikka, kuidas nüüd öeldagi, äärmiselt nõme. Isegi tol ajal.
Mul on Tšiilist pärit tuttavaid, kelle pered sealt omal ajal sealse külmaverelise diktatuurirežiimi eest põgenesid.
sa elasid nõukogude eestis ja sul olid 1982. aastal tšiilist pärit tuttavad? julgen kahelda.
Kuule, palun õpi lugema. Ma ei öelnud, et need tuttavad mul Eestis elsmise ajal olid. Elan juba aastaid mujal ja tõesti, mul on siin mitu Tšiilist pärit perekonda, kellega töö-ja eraeluliselt läbi käin.
saa nüüd ometi aru, et kindlasti on ka toonastel euromaisidel isiklikke tšiili ja väga palju teisigi erinevaid kontakte. arvestades millistel ametikohtadel mitmed neist on töötanud ja töötavad.
aga see mõõdupuu ei ole kohane mõõtma 1982. aasta siinset meelsust ja toonaseid arusaamu.
Koolis 6. klassis korra pidime relva kokku panema, lahti võtma. Ühe korra käisime lasketiirus ka. Ainult ühes töökohas paar korda pidime gaasimaskid pähe panema ja keldrisse minema. Teistes ei olnud juttugi tsiviilkaitsest, isegi töötades täitevkomitees, ALMAV-s ei olnud korrakski teemaks.
Ma ei mäleta ainsatki juhtumit, et oleks öeldud kes suurt NSVL-i ohustab, ründab.
Mina siis küll mingit sõjahirmu ei tundnud.
NSVL oli ju väidetavalt alati mitu sammu USA-st kõiges ees.
Mille kaudu, kui küsida tohib:) telekat vaadati õhtul kell kaheksa, multikaid nimelt. Lastest ju räägime.
Telekast tuli ka palju muud peale multikate, ajalehed olid peamine infoallikas. Vanematega ma üldse neist asjust ei rääkinud, omaette mõtlesin neid mõtteid, mida nõukaaegne propa tootis.
Täitsa õige. Multasid ja lastesaateid oli vähe. Saigi koos vanematega vaadatud telelavastusi, teatriõhtuid, Horoskoopi ja isegi Täna 25 aastat tagasi. Isaga vaatasime mälumänge. Võib-olla polnudki nii paha.
