Esileht › Pereelu ja suhted › Sõjahirmu kütmine perekonnas
Kui riigi eesotsas on hulluks läinud inimene, siis pole mõtet loogikat oodata. Kõik ülejäänud teevad nii nagu see hull käseb. Kui tal oma hullumeelsuses tekib tahtmine kedagi rünnata, siis lambakari võtab relvad ja läheb surema.
Huvitav, palju on meil neid, kes oleksid valmis riigi eest surema? Eriti, kui oleks nagu Ukrainas, et poliitikute endi lapsed on turvaliselt välismaal.
hoian 100 000 vaba raha, selle eest saab aastakese mujal elada, kui vaja kiiresti minna.
Mis kujutelm see selline on, et KUI läheb madinaks, siis on tänapäevase relvastuse juures üldse kuhugi võimalik “kiiresti minna”. Ega see pole sul II maailmasõda, et püssidega mehed jooksevad teosammul ringi. Paar pauku sadamate pihta, paar pauku sama minuti jooksul raudteetaristule, üks pauk lennuvälja pihta ja see on kogu moos, mida vaja. Juhul KUI tahetakse jõuga kohalik elanikkond ka vallutajariigi teenistusse jätta. Nagu nõukogude ajal. Kujutelm, et sissetungijad lahkelt paluvad kohalikul tsiviilelanikkonnal astuda laevadesse ja rongidesse ning emigreeruda, kipub pisut roosamannaks. Nagu oleks meelest läinud, kuidas juba ka nsvli haaramise ajal lahkujate paate pommitati ja raudteesid õhati. Praegu käiks see lihtsalt sadu korda kiiremini. Kui nüüd küsida, miks nad Ukrainas siis nii pole teinud, on vastus lihtne. Ukraina on suur. Nad vajavad infrastruktuuri, et toimetada emamaalt kaugele-kaugele varustust ja sõjamehi. Eesti on pisike. Mõned laksud nö õhust, kuhu vaja, on kõik, mis vaja. Paraku. Ka kõige aeglasem tank roomaks läbi Eesti piisavalt kiiresti selleks, et poleks eriti vaja rohkem kui paari päeva jagu võileibu kaasa võtta ja no suts laskemoonavaru.
No aga seepärast tulebki varem minna:) Suur maastur v buss varast (mis oluline) täis, lapsed-koerad peale, milles küsimus?
Maanteed on paksult täis samasuguste plaanidega minejaid ja juba kusagil Läti piiril seisad järjekorras, mis ulatub läbi Baltimaade ja palvetad, et kolonni ei tulistata. Leedust ei pruugigi üldse edasi saada, sest läbikäik on Valgevene ja Kalingradi kontrolli all. Sõja ajal on teised reeglid ja seadused ja sa ei pruugi üldse oma autoga Tallinnast kuhugi edasi saada.
Kui riigi eesotsas on hulluks läinud inimene, siis pole mõtet loogikat oodata. Kõik ülejäänud teevad nii nagu see hull käseb. Kui tal oma hullumeelsuses tekib tahtmine kedagi rünnata, siis lambakari võtab relvad ja läheb surema.
Huvitav, palju on meil neid, kes oleksid valmis riigi eest surema? Eriti, kui oleks nagu Ukrainas, et poliitikute endi lapsed on turvaliselt välismaal.
Kui need on alaealised lapsed, siis mis sind häirib? Kas sul on infot, et nende täiskasvanud pojad on välismaal?
Kui riigi eesotsas on hulluks läinud inimene, siis pole mõtet loogikat oodata. Kõik ülejäänud teevad nii nagu see hull käseb. Kui tal oma hullumeelsuses tekib tahtmine kedagi rünnata, siis lambakari võtab relvad ja läheb surema.
Huvitav, palju on meil neid, kes oleksid valmis riigi eest surema? Eriti, kui oleks nagu Ukrainas, et poliitikute endi lapsed on turvaliselt välismaal.
Mobilisatsiooni kohtusega meestel pole nagu valikut või mis?
Sõja ajal on teised reeglid ja seadused ja sa ei pruugi üldse oma autoga Tallinnast kuhugi edasi saada.
Vastab tõele, ja seepärast ongi oluline KOHE esimesel hetkel liikuma hakata, mitte passima jääda. Kui kohe liikuda, siis ei ole veel keegi jõudnud linnast väljapääsu tõkestada, see võtab veidi aega, mitte ei tule hetkega. Siit teemast nähtub, et suurem osa nagunii jääb koju edasist ootama nii et kui esimesena viivitamatult lahkuda, siis veel saab. Teisel päeval ei pruugi enam nii lihtne olla ja mida päev edasi, seda võimatumaks muutub linnast välja saamine. Istudki lõksus mingis keldris ja palvetad, et saabuksid päästjad ja mitte ründajariigi tapjad.
Kas te kõike seda juba kaks aastat tagasi ei mõelnud selgeks?!
Ma nt olen naiskodukaitses ja sõjaaja amet on olemas, välikokana. Kuhugi ei läheks, vähemalt mitte otsekohe. Lapsed saadaks muidugi sõja jalust minema nt vanavanematega.
Mina küll sõdiks. Olen naine ja laps on alaealine. Praegu minust sõdijat pole. Aga kui laps suur, miks mitte. Niisama käed laiali surma ka oodata ei taha. Välismaale ka põgeneda ei taha, kuna vaevalt seal mingi imeelu mere äärses villas ees ootab.
Välismaale ka põgeneda ei taha, kuna vaevalt seal mingi imeelu mere äärses villas ees ootab.
Siin on sul siis imeelu mereäärses villas või?
Kui need on alaealised lapsed, siis mis sind häirib? Kas sul on infot, et nende täiskasvanud pojad on välismaal?
#4271229:
Välismaale ka põgeneda ei taha, kuna vaevalt seal mingi imeelu mere äärses villas ees ootab.
Siin on sul siis imeelu mereäärses villas või?
Küllaltki hea elu. Välismaal pean ilmselt hakkama vile peale käivat lihttööd tegema, siin on vabagraafikuga töö. Siin on oma kodu, välismaal pean üürima hakkama (ja ilmselt ei jõuagi seal midagi välja osta). Ei näe motivatsiooni keskealisena uuesti 0-ist alustada. Pigem suren maha.
Ah et esimesena põgenemine aitab. Soh?
Kui sul siis seal mõni maantee soovitud suunas alles on. KUI. Taas unustatakse see, et kui ründaja riigi valitsus kutusb üles, siis selle riigi kodanikud Eestis moodustavad sulle oma 1986. aasta pannidest sellise barrikaadi. AInult selleks, et siis juba teise sordi inimesed, eestlastest pärisorjad, minema ei pääseks. Sa vist ei kujuta ette, milline hulk inimesi on valmis homme pooli vahetama. Mine vaata Tallinna kaarti korraks ja mõtle rahvuslikule koosseisule pealinnas.
Lõpuks, kuhu sa põgeneda kavatseksid?
Ega sa ometi arva, et tänapäeval algaks Eesti vallutamine sissetungiga?
Vaadates seda, kuidas venelased Ukrainasse sisse läksid, siis arvan küll jah.
Kahe riigi suuruste vahet mõistad? Palun püüa aru saada, et Eesti-suuruse lapikese vallutamise jaoks ei ole vaja tanke ja püssimehi esimesena. Pole vaja varustusronge piirile valmis seada ega sõjatehnikat piirile kaks nädalat varem hakkama toimetama. Kui võrdleme ukrainaga, siis on ukraina vallutamine nagu põdrajaht. Suurel territooriumil peab olema kümneid ajajaid ja ligi sama palju püssimehi. Eesti vallutamine aga on nagu kärbsetapp. Üks laks ja kui mööda paugutab, siis teine otsa. Siis alles vaikselt “plekki tapeedilt” eemaldama.
Ah et esimesena põgenemine aitab. Soh?
Kui sul siis seal mõni maantee soovitud suunas alles on. KUI. Taas unustatakse see, et kui ründaja riigi valitsus kutusb üles, siis selle riigi kodanikud Eestis moodustavad sulle oma 1986. aasta pannidest sellise barrikaadi. AInult selleks, et siis juba teise sordi inimesed, eestlastest pärisorjad, minema ei pääseks. Sa vist ei kujuta ette, milline hulk inimesi on valmis homme pooli vahetama. Mine vaata Tallinna kaarti korraks ja mõtle rahvuslikule koosseisule pealinnas.
Lõpuks, kuhu sa põgeneda kavatseksid?
Neid lõpuni ka süüdistada ei saa. Ilmselt mõtlevad nagu mina, et olgu, elan siis pigem Venemaal kui sõjapõgenikuna lääneriikides jalga kraapides, kus mind niikiinii keegi ei oota. Mõlemad on kehvad variandid. Ei oota Prantsusmaal või Saksamaal ka meid keegi, tüütud idaeurooplased oleme nende jaoks.
Inimest, kes on hästi söönud, hästi puhanud, terve ja ta pere on terve, on oluliselt raskem orjastada kui rahvast, kes on ehmunud, näljas, elektrita, pesemata, söömata. Lubad neile uuesti kanalisatsiooni, elektrit, sööki, tasuta arstiabi ja massid tulevad sinuga. Karjeristid, tõsiuskujad, eriti hirmunud, nostalgitsejad esmalt. Seega üldiselt püüavad sõjardid teha kohaliku elanikkonna elu-olu võimalikult masendavaks. Kui juba jupp aega korrusmajas tualett ei tööta ja kõik Mustamäe majadevahed on hunnikuid täis, siis avatakse paugu ja lintidega paar uut puhkekeskust, kus saab dušitada, malet mängida, kuulataa vallutajate rahvamuusikat, lugeda nende propagandakirjandust, vaadata filmi, kõik on puhtad, süüa antakse, haavad seotakse. Räägitakse helgest tulevikust.
Mis püssimehed, mis tankid. Muretsema peaksime, kuigi muretsemine ei aita juba iseenesest, pigem selle üle, kuidas hakkama saada alektrita, kütuseta. Paremat viisi kedagi endale allutada pole olemas kui muuta ta elu väga halvaks ja siis näidata talle helget tulevikku. Paar tanki on köömes selle kõrval, kui ütleme terve Tallinn 4 kuud elektrita on. Tsiviilrajatised siis.
Paar lastehaiglat ehitakse mõne kuu jooksul pärast algust kindlasti vallutaja värvides lintidega, vallutajariigi arstidega ja iga emme, kes sinna oma lapse viib, saab ka kõhu täis ja laps saab terveks. sama sünnitusmajadega. Oh seda tänutunnet.
Jutu mõte lühidalt see, et pomm pommiks ja rakett raketiks. Allutamiseks kasutatakse paaaaaaaalju vähemkulukaid viise.
Neid lõpuni ka süüdistada ei saa
Muidugi, see pole homogeenne mass, need on ikka isikud, indiviidid. Komformism, mugavus, ka hall argimõistus, ellujäämissoov…me sis PKs oleme juba selles ju elanud. Pioneerilaule laulnud ja puha.
Muidugi, see pole homogeenne mass, need on ikka isikud, indiviidid. Komformism, mugavus, ka hall argimõistus, ellujäämissoov…me sis PKs oleme juba selles ju elanud. Pioneerilaule laulnud ja puha.
Kõik siin ei ole pensionieelikud.
Kommentaar eemaldatud.
2.14 Kasutatud vulgaarset eneseväljendust.
Perekooli moderaator.
Ukraina võit oleks meie turvalisusele hea. Reaalsus on aga midagi muud. Ja mis puudutab korruptsiooni Ukrainas siis see on vene pätistaniga ühte auku. Seega oma ajudega mittemõtlev kägu karjatab alati paatoslikult “tõesta, kas sul on infot jne” Ole vait demagoog parem.
Muidugi, see pole homogeenne mass, need on ikka isikud, indiviidid. Komformism, mugavus, ka hall argimõistus, ellujäämissoov…me sis PKs oleme juba selles ju elanud. Pioneerilaule laulnud ja puha.
Kõik siin ei ole pensionieelikud.
Muidugi mitte. Sa siis hakkad võitlema? Püssiga?
Mul on üldine plaan ikka olemas. Kui ikka tundub, et hakkab hapuks minema, siis lähen aegsasti minema. Mitte siis, kui raketid lendavad, vaid siis, kui hakkab hirm suureks minema.
Üksi olles jääksin, kui väikelastega pean oma peamiseks ülesandeks sõjaohus minna lihtsalt eest ära.
Meie juba toimisime plaani järgi. Kolisime eemale strateegilistest punktidest. Aitab või ei, aga pigem aitab. Õppisime rohkem isemajandavaks. Igal juhul on elu mõnusam, ka rahuajal. Seda teemat ei taha keerata linn/maa ja korter/maja, ent ka linnas võiks iga kortermaja elanik korraks vaadata, kus asub talle lähim allikas. Näiteks. Ilma igasuguse hirmuta, lihtsalt ju hea teada. Garantiid niikuinii pole, aga kütte või veega on siin ikka lihtsam. Mis iganes aeg on 🙂 Ka eespool räägiti, et asi on oskustes. Sugulase 28-aastane exnaine ei oska tikku ka tõmmata, mis me siin räägime konserveerimisest, hapendamisest, porgandite kasvatamisest. Nööbi ette õmblemine on rubicu kuubik, hakkama ta saaks, aga tal pole lihtsalt majas ühtki nõela ega meetritki niiti. Ta räägib sellest uhkusega, nagu ka sellest, et ta kunagi ei läheks metsa seenele, kuigi seened on lemmik. Putukad, seened, räme.
Soovmõtlemine, et venemaast pole sel sajandil kellegi ründajat, kuna Ukraina sõda on selle nii ära räsinud, on tõesti naiivne. Kuigi see mulle/meile üldse ei meeldi, siis on tõsiasi ju seeegi, et venemaa suurlinnadest pole ju sundmobilisatsiooni üldse veel alustatudki. Relvile kutsumata on kõik näiteks Moskva, Peterburi jne jne jne teenistusealised mehed, kes pole elukutselt sõjaväelased. Ainuüksi Moskvas on ametlikult mingi 6 miljonit meessoost isikut, kellest armeekõlbulikud tervise ja vanuse järgi on erinevate arvamuste kohaselt 3-3,7 mijonit meest.
No sel on ka väga oluline põhjus miks nende piirkondade mehi ei soovita mobiliseerida. Nende kaasamine tooks vastupidise tagajärje. Venelane on sõjafänn seniks kui ise oma nahka tulle viima ei pea.
Jah, aga võtame siis poole maha. Pooled laseksid jalga (muide sõjabvastased juba ON suuresti sealt jalga lasknud, isegi abistasime perekonda). Ikka jääks püssi alla 1,5 miljonit meest ühest linnast neil võtta.
Kui Vabadussõda lõppes, siis kõik rääkisid, et „ma kohe alguses teadsin, et meie võidame.“ Tegelikult oli alguses kõigil püksid pska täis. Kindlasse surma minejaid oli väike % ühiskonnast. Kõik võõrad väed, mis sajandite jooksul Eestit vallutanud, ületavad kohalikke jõudusid mäekõrguselt. Kuid mäekõrgune on ka enamike inimeste argpükslikkus. Inimesel on kinnisvara ja lapsed ning pole ju mõtet ülekaalukale jõule vastu hakata
Kõik võõrad väed, mis sajandite jooksul Eestit vallutanud, ületavad kohalikke jõudusid mäekõrguselt. Kuid mäekõrgune on ka enamike inimeste argpükslikkus. Inimesel on kinnisvara ja lapsed ning pole ju mõtet ülekaalukale jõule vastu hakata
Kui on lapsed ja pole üldse mõtet ülekaalukale jõule vastu hakata, siis ei ole see ju argpükslikus vaid loogiline mõtlemine.
Kui on lapsed ja pole üldse mõtet ülekaalukale jõule vastu hakata, siis ei ole see ju argpükslikus vaid loogiline mõtlemine.
Kui ukrainlased Zelenskõi juhtimisel oleksid olnud sinu loogilise mõtlemisega (mis pole argpükslikkus) siis vallutanuksid vene väed väheste kaotustega mõne kuu jooksul kogu Ukraina. Aga kuna ukraina patrioodid juhuslikult ei soovinud mõelda loogiliselt nagu sina, (st ülekaaluka vastase ees käsi püsti tõsta) siis rinne on seal kus ta täna on
Ma võin teile, ohu eest jalgalaskjatele, rääkida ühe tõestisündinud loo Esimese Maailmasõja alguspäevist. Lugu toimus ühes Saksamaa piiriäärses vaksalis. Sõda Venemaaga oli just ametlikult välja kuulutatud ja saksa piirivalvurid hoobilt selle uudise valguses kujundasid ise omale käitumisjuhendi. Piiripunkti saabus väljanägemiselt intelligentne vene abielupaar, kes soovisid „praokil“ piiripunktist veel kodumaale läbi lipsata. Saksa nolkidest patrioodid hakkasid ilmsüütuid venelasi mõnitama ja üks jõhkarditest surus käe vene daami rinnahoidja vahele. Kogu seltskond hirnus, aga daami abikaasa virutas ülbitsenud nolgile lahtise käega vasta põske. Asi võttis kohe karmi pöörde. Venelane tiriti kohe naise juurest eemale, lükati majast välja ja seina ääres lasti maha. Paugud kostusid daami kõrvu ja too puhkes lohutamatult nutma.
Öelge nüüd mulle, kallid eesti prouad, sõja eest jalga laskjad. Polnud ju ka sellel venelasel erilist mõtet väikesele seltskonnale oma uhkust näidata ja hukatud saada. No ta loomulikult ei uskunud, et asjad nii halva pöörde võtavad.
Aga siiski. On iga rahva hulgas väike osa neid, kes ülekohtule vapralt vastu julgevad hakata ja suur osa nahahoidjaid, kes võõrvõimu ees põlvili langevad. Kõige alatumad meist hakkavad juudaseeklite eest sõprade peale keelt kandma. Seda kõike on juba nähtud ja nähakse ka edaspidi. Ärge palun olge närakliku mentaliteedi eestkõnelejad
Kõik võõrad väed, mis sajandite jooksul Eestit vallutanud, ületavad kohalikke jõudusid mäekõrguselt. Kuid mäekõrgune on ka enamike inimeste argpükslikkus. Inimesel on kinnisvara ja lapsed ning pole ju mõtet ülekaalukale jõule vastu hakata
Kui on lapsed ja pole üldse mõtet ülekaalukale jõule vastu hakata, siis ei ole see ju argpükslikus vaid loogiline mõtlemine.
[/quote]
Ja tänapäeva noored, sellised kuni 25-aastased seepärast ei saagi aru, miks vanemad nõukogude võimu kiruvad, aga midagi ei teinud. Ei mässanud, orjasid, kummardasid punalippu – vähemalt avalikult. Nad arvavad, et nemad oleksid suutnud selle riigikorra lõhkuda. Naiivsus – muidugi. Kas nüüd läheks teisiti, muidugi mitte. Põgemisest niipalju, et kui natuke olla sellega kursis, mis toimus II maailmasõja ajal, siis kõik teavad ju, et vaid murdosal soovijatest see õnnestus ja neistki enamik omas paati ja kogenud kalameestena oskasid randlased sellega ka ringi käia. Nüüd on ju vaenlasel hoopis teised vahendid piiramaks lahkumist. Ei ole enam vaja kalašnikoviga meest 24/7 seisma Pärnu Maantee algusesse. Kõik need naiivsed riigist välja põgenejad on nagu unustanud triibuliseks rehatatud rannaribad, piiritsoonid ja Saaremaa külastamiseks viisad. Ja seda ikka veel ka rahuajal, okupatsiooniajal, mitu-mitu aastakümmet pärast okupeerimist. Teie usk, et seekord “lastakse tsivilistidel vabalt lahkuda, et oleks mõnusam sõda pidada” ei viita ühelegi teguviisile üheski sõjas.
1944. aasta ssuvel ja sügisel põgenes Eestist issetungiva Punaarmee eest 75 000–80 000 inimest, enamus kalapaatidega üle tormise mere. Väikesed paadid olid reeglina mõeldud ainult rannakalapüügiks. Sel teekonnal hukkus ajaloolaste teada põgenike koguarvust hinnanguliselt 6–9% inimestest. Rõhutame, need inimesed hukkusid teekonnal paatides, mis jõudsid kohale. See % ei sisalda neid, kelle paat üldse kohale ei jõudnud, uputati või ise murdusid loodusjõudude käes ja kõik aadisolnud hukkusid.. Tänapäeval on võimatu öelda, kui palju kümneid paate päriselt pärale ei jõudnud ja merel kadunuks jäi. Põgenikke viinud nappidest suurematest laevadest lasti vaenlase poolt püreeks kaks: laatsaretlaev Moero ja mereväe õppelaev Nordstern.
Kokku õnnestus lahkuda umes 65 000 inimesel. Need suurest, kel olid paadid ja oskused. Kui a nüüd peast öeldes ei eksi, siis 21 000 saabus vabatahtlikult tagasi nsvl-i, kuna ei leidnud kas tööd, sooja vastuvõttu vms.
Mina laseksin siit p…august kohe jalga, kui saaksin. Kahjuks on kogu minu süsteem rajatud siinsele ja lapsedki ei ole veel piisavalt suured. Kliima on siin halb, inimesed kurjad, sest stressiallikaid on väga palju. Inflatsioon ja hinnad võrreldes muu Euroopaga räiged jne. Soe kliima – mmmm, kui kaif!
Mine koos lastega siis. Kui SEAL on rõõmsad inimesed, paremad hinnad ja ilusam kliima, miks sa oma lastele seda elu siin ..augus soovid?
Kui minu poegi mobiliseeritaks sõtta, teeksin kõik, et nad sinna ei läheks. Päästaksin nad sellest psühhopaatide hullusest igal juhul. Kui riigid ja poliitika oleksid jätkuvalt nii õilsad nagu nad olid algselt ja inimesed, poliitikud, valitsejad tõepoolest mõtleksid üksnes riigikeskselt, siis oleks hoopis teine asi. Igaüks tunneks uhkust oma riigi olemasolu ja säilimise eest. Hetkel on aga nii, et sõjatööstused ühes maailmapangandustegelastega, vähese globaalse ja ropult rikka eliidiga sõlmib salajasi kokkuleppeid, viib ellu oma haigeid ideoloogiaid ja kasutab inimesi vahendina. Need, kes siiani arvavad, et nad on midagi väärt selle kihi silmis, siis unistage edasi.
To: Kägu 27.01.2024 10:42
Asi ei ole lastes. Nemad teevad peagi oma otsused ise. Ma ei muuda vägisi nende elu ja keskkonda. Mehega niikuinii lähen. Meie elu ei ole väga lihtsakoeline ning kõige selle kohandamine muu keskkonnaga on keeruline protsess. Juhtub see aga päris kindlasti. Liigume Vahemere äärde, kus on aastaringselt 25-27 soojakraadi. Ideaalne. Olgu lisatud, et selle olukorra pani meie jaoks paika Eesti viimase nelja aasta poliitika ja majandus.
Esileht › Pereelu ja suhted › Sõjahirmu kütmine perekonnas
