Ära muretse, mees läheb enne ise minema.
Sina oled tekitanud olukorra, kus lapsed on täielikult üle pea kasvanud. Ja mees ei osanud lõpuks reageerida. Kõigil katkeb kannatus.
A laps ei saa aru, et oma jaursmisega teeb issile aiai?
Sina oled tekitanud olukorra, kus lapsed on täielikult üle pea kasvanud?? Et siis ainult ema vastutab kogu kasvatamatuse eest??
Ära jaura.
Nii palju kommentaare kus arvatakse et oled lapsed üle pea kasvada lasknud! Ma ei saa aru mis inimesed siin küll käivad. Kirjutasid, et olukord hetkel lähedase haiguse tôttu pingeline. Lapsed tajuvad seda. Nad tahavad jälle ja jälle midagi, et saada tähelepanu. Neile saab ilusti ka öelda et uneaeg ja nüüd aitab. Mehele annaksin andeks aga edaspidi peaks ta ennast paremini kontrollima. Laste peal ennast välja elada pole õige. Mulle tuttav olukord. Mul oli äial vähk ja siis mees käitus kogu aeg väga närviliselt, kohati ebaõiglaselt. Lõppes sellega et tundlikum laps hakkas kogelema.
Nii palju kommentaare kus arvatakse et oled lapsed üle pea kasvada lasknud! Ma ei saa aru mis inimesed siin küll käivad. Kirjutasid, et olukord hetkel lähedase haiguse tôttu pingeline. Lapsed tajuvad seda. Nad tahavad jälle ja jälle midagi, et saada tähelepanu. Neile saab ilusti ka öelda et uneaeg ja nüüd aitab. Mehele annaksin andeks aga edaspidi peaks ta ennast paremini kontrollima. Laste peal ennast välja elada pole õige. Mulle tuttav olukord. Mul oli äial vähk ja siis mees käitus kogu aeg väga närviliselt, kohati ebaõiglaselt. Lõppes sellega et tundlikum laps hakkas kogelema.
Uh, ma arvasin juba siitloetu põhjal, et ma olen ainuke, kellel pole kodus saksa sõjaväe suhtumist väikelastesse 😀
aga see on siin tavaline, et millest iganes on teema, ikka on teemaalgataja süüdi ja loll
Nii kahjuks on, et targad ja oma otsustes kindlad inimesed ei tee perekooli teemasid.
Teevad piiratud silmaringiga ja omas maailmas kinni olevad perekoolikad.
Nagu seegi näide siin.
Ahh minge metsa, kui täiskasvanud inimene on iga asja peale nii kuradi lühikese süütenööriga siis ma ei tea, otsigu abi endale. Krdi nõrgaks on inimesed ikka muutunud, küll ollakse õrna hinge ja lühikese süütenööri ja jumal teab millega. Tulge alla oma pilve pealt, ma oleks pikki pead oma mehele pannud sellise asja eest, täiskasvanud inimene peab suutma oma emotsioone ohjeldada ja end selgelt väljendada, eriti veel oma lapsele võ naisele. Kui närvid nii nõrgad on ja ensekehtestamist pole ollagi, ärge saage lapsi. Mis mees siis üldse ei tunne oma last ja magama panemise kombeid või seda, kuidas lapsed oskavad ümber sõrme keerata täiskasvanuid.
ma oleks pikki pead oma mehele pannud sellise asja eest, täiskasvanud inimene peab suutma oma emotsioone ohjeldada ja end selgelt väljendada, eriti veel oma lapsele võ naisele.
See “pikki pead” on kindlasti eriti pikk süütenöör, eksole?
Uskumatuid lolle ikka kirjutab siia.
Jäta mees rahule, tal on raske! Peaksid oma meest hetkel hoopis toetama ja nö lapsi jalust ära võtma. Lapsele seleta ise, et lõputult ei saa vanemad tema pilli järgi tantsida: nagu eelmisedki on maininud, sellist tralli igaõhtuselt ei pea välja kannatama, vaid tuleb piirid seada. Hakka parem lugema vastavat kirjandust piiride seadmisest.
Lapsega ei juhtu nüüd küll miskit sellest poolest klaasist veest, ei saa sellest eluaegset traumat.
“Pikki pead panek” on kujundlik väljund, see on hoopis midagi muud. Oleks pidanud jutumärkidesse panema vist, siis oleks sinusugused ajuhiiglased ka aru saanud.
Nii palju kommentaare kus arvatakse et oled lapsed üle pea kasvada lasknud! Ma ei saa aru mis inimesed siin küll käivad. Kirjutasid, et olukord hetkel lähedase haiguse tôttu pingeline. Lapsed tajuvad seda. Nad tahavad jälle ja jälle midagi, et saada tähelepanu. Neile saab ilusti ka öelda et uneaeg ja nüüd aitab. Mehele annaksin andeks aga edaspidi peaks ta ennast paremini kontrollima. Laste peal ennast välja elada pole õige. Mulle tuttav olukord. Mul oli äial vähk ja siis mees käitus kogu aeg väga närviliselt, kohati ebaõiglaselt. Lõppes sellega et tundlikum laps hakkas kogelema.
Uh, ma arvasin juba siitloetu põhjal, et ma olen ainuke, kellel pole kodus saksa sõjaväe suhtumist väikelastesse ????
Sõjaväe kord pole minu jaoks ok. Lapsi tuleb armastada. Kui suhtud neisse nii nagu tahad et sinusse suhtutaks on tulemus hea. Esimesed lapsed kohe täisealised. Abivalmid, südamlikud, toredad.
Üleelukannatlik mees sul, käib mingi kasvatamatu tatiga neli korda vett joomas. Hea soovikontsert teil kodus laste poolt ja sa veel toetad seda! Dziis.
Normaalsetes peredes oleks need lapsed juba ammu sirgjooneliselt magama saadetud.
Ja siis sa veel ei tea, kuidas oma tossiga edasi minna, kuna nii karm mees??? Huumor.
Ma olen u 3-aastasele süldi-pasteedisaia näkku määrinud. Laps jauras ja nõudis, et ma paneksin sülti ja pasteeti saia peale, ma seletasin, et see ei sobi kokku ja ta ei söö seda ära, tema vandus, et sööb küll. Ma ei tea, kas ta üldse prooviski, aga näkku ma selle talle määrisin. Võttis väga hästi õppust.
See oli küll ülinõme käitumine sinu poolt. Ja mida laps sellest siis kasulikku “õppis”?
Ma olen u 3-aastasele süldi-pasteedisaia näkku määrinud. Laps jauras ja nõudis, et ma paneksin sülti ja pasteeti saia peale, ma seletasin, et see ei sobi kokku ja ta ei söö seda ära, tema vandus, et sööb küll. Ma ei tea, kas ta üldse prooviski, aga näkku ma selle talle määrisin. Võttis väga hästi õppust. Nii et ma oleks vabalt võimeline neljanda korra peale lihtsalt pähe valama selle vee. Kui mees seda teeks, siis muidugi oleksin hirmus pahane niikuinii ????
Sa oled ikka päris rõve inimene!
Ma olen u 3-aastasele süldi-pasteedisaia näkku määrinud. Laps jauras ja nõudis, et ma paneksin sülti ja pasteeti saia peale, ma seletasin, et see ei sobi kokku ja ta ei söö seda ära, tema vandus, et sööb küll. Ma ei tea, kas ta üldse prooviski, aga näkku ma selle talle määrisin. Võttis väga hästi õppust.
See oli küll ülinõme käitumine sinu poolt. Ja mida laps sellest siis kasulikku “õppis”?
Laps õppis seda, et enam ei nõua ega jaura, ja kui on saanud palutud asja, siis sööb selle ka ära.
Ma olen u 3-aastasele süldi-pasteedisaia näkku määrinud. Laps jauras ja nõudis, et ma paneksin sülti ja pasteeti saia peale, ma seletasin, et see ei sobi kokku ja ta ei söö seda ära, tema vandus, et sööb küll. Ma ei tea, kas ta üldse prooviski, aga näkku ma selle talle määrisin. Võttis väga hästi õppust. Nii et ma oleks vabalt võimeline neljanda korra peale lihtsalt pähe valama selle vee. Kui mees seda teeks, siis muidugi oleksin hirmus pahane niikuinii ????
Sa oled ikka päris rõve inimene!
Mnjaa, sellesama juhuse pärast olengi terve elu rõve inimene olnud 😀 Laps on nüüd suur, mingit traumat pole, sööb meelsasti nii sülti kui pasteeti 😀 Tõin selle näite siia lihtsalt sellepärast, et lapse jauramise peale võib igaühel pilt eest minna. Minu laps oli sinnani üks hirmsamaid jaurajaid ja nõudjaid ja poes kõhuliviskajaid, ise olin depressioonis üksikema, elasin oma ema juures, tema lubas lapsele alati kõike, mis too tahtis ja sellepärast nõuti ka minult pidevalt erinevaid asju lõpmatuseni. Õnneks enamus inimesi siin saavad aru, et stressis inimene võib ootamatult käituda. Kes peksab lapsi, kes viskab vett näkku, kes lajatab pasteedisaiaga.
Ma olen u 3-aastasele süldi-pasteedisaia näkku määrinud. Laps jauras ja nõudis, et ma paneksin sülti ja pasteeti saia peale, ma seletasin, et see ei sobi kokku ja ta ei söö seda ära, tema vandus, et sööb küll. Ma ei tea, kas ta üldse prooviski, aga näkku ma selle talle määrisin. Võttis väga hästi õppust. Nii et ma oleks vabalt võimeline neljanda korra peale lihtsalt pähe valama selle vee. Kui mees seda teeks, siis muidugi oleksin hirmus pahane niikuinii ????
Sa oled ikka päris rõve inimene!
Mnjaa, sellesama juhuse pärast olengi terve elu rõve inimene olnud ???? Laps on nüüd suur, mingit traumat pole, sööb meelsasti nii sülti kui pasteeti ???? Tõin selle näite siia lihtsalt sellepärast, et lapse jauramise peale võib igaühel pilt eest minna. Minu laps oli sinnani üks hirmsamaid jaurajaid ja nõudjaid ja poes kõhuliviskajaid, ise olin depressioonis üksikema, elasin oma ema juures, tema lubas lapsele alati kõike, mis too tahtis ja sellepärast nõuti ka minult pidevalt erinevaid asju lõpmatuseni. Õnneks enamus inimesi siin saavad aru, et stressis inimene võib ootamatult käituda. Kes peksab lapsi, kes viskab vett näkku, kes lajatab pasteedisaiaga.
Vabandust, ei teadnud tagamaid!
Võtan oma sõnad tagasi!
Ma olen u 3-aastasele süldi-pasteedisaia näkku määrinud. Laps jauras ja nõudis, et ma paneksin sülti ja pasteeti saia peale, ma seletasin, et see ei sobi kokku ja ta ei söö seda ära, tema vandus, et sööb küll. Ma ei tea, kas ta üldse prooviski, aga näkku ma selle talle määrisin. Võttis väga hästi õppust.
See oli küll ülinõme käitumine sinu poolt. Ja mida laps sellest siis kasulikku “õppis”?
Laps õppis seda, et enam ei nõua ega jaura, ja kui on saanud palutud asja, siis sööb selle ka ära.
Ot kas ta sõi siis selle süldi-pasteedisaia ära või ei söönud? Mul jäi mulje, et tegid valmis ja surusid lapsele näkku kohe.
Ma olen u 3-aastasele süldi-pasteedisaia näkku määrinud. Laps jauras ja nõudis, et ma paneksin sülti ja pasteeti saia peale, ma seletasin, et see ei sobi kokku ja ta ei söö seda ära, tema vandus, et sööb küll. Ma ei tea, kas ta üldse prooviski, aga näkku ma selle talle määrisin. Võttis väga hästi õppust.
See oli küll ülinõme käitumine sinu poolt. Ja mida laps sellest siis kasulikku “õppis”?
Laps õppis seda, et enam ei nõua ega jaura, ja kui on saanud palutud asja, siis sööb selle ka ära.
Ot kas ta sõi siis selle süldi-pasteedisaia ära või ei söönud? Mul jäi mulje, et tegid valmis ja surusid lapsele näkku kohe.
No ma kirjutasin, et ma ei mäleta, kas ta üldse prooviski. Igal juhul ta selle söömisest keeldus ja nii see talle näkku jõudiski. Sülti ja pasteeti sööb siiani hea meelega.
Ma olen u 3-aastasele süldi-pasteedisaia näkku määrinud. Laps jauras ja nõudis, et ma paneksin sülti ja pasteeti saia peale, ma seletasin, et see ei sobi kokku ja ta ei söö seda ära, tema vandus, et sööb küll. Ma ei tea, kas ta üldse prooviski, aga näkku ma selle talle määrisin. Võttis väga hästi õppust.
See oli küll ülinõme käitumine sinu poolt. Ja mida laps sellest siis kasulikku “õppis”?
Laps õppis seda, et enam ei nõua ega jaura, ja kui on saanud palutud asja, siis sööb selle ka ära.
Ja tegelikult oleks laps sellest võinud saada kogemuse, et kõik, mida väga tahad, ei pruugi kättesaades nii hea ollagi, kui oled oodanud. Ja sellest oleks täiesti piisanud.
Õppetund, et kui midagi tahetut kätte saad, siis pead sellega ka rahul olema, on täiesti kasutu ja mõttetu.
Täiesti normaalne on millegi poole püüelda ja kui see käes, siis avastada, et sa ei olegi sellega rahul. Ja täiesti haige oleks täiskasvanuelus siis hambad ristis soovituga leppida, sest ise ju tahtsid. Täiesti normaalne on avastada, et see polegi päris see, mida tahtsin. Ja täiesti normaalne on siis tahetust loobuda ja edasi liikuda.
Väikelapse puhul oleks olnud hariduslik moment juba see, et kõik asjad ei kõlba koos süüa. Ta sai sealt juba uut infot ja kogemuse.
See, et su lapsel pole mingit traumat, ei tähenda, et see tal meeles poleks. Mu üksikema käitus minuga ka mõned korrad väga ülekohtuselt ja muidugi ei käi ma seda talle praegu nina alla hõõrumas, sest täiskasvanuna ma saan aru, et jah, tal oli raske, sest ta oli mitme lapsega üksi ja nii edasi. Aga see ei tähenda, et ma oleks unustanud.
olen teemaalgataja.
Ma saan aru, et teema põhjal tekib mõte, et lapsed lihtsalt kasvatamatud, aga – no ei ole. 2 aastane laps, jaurab nagu nad ikka. Kas teistel lähevad kahesed siis koheselt magama?
3.5 aastane on sellest ilusti välja tulnud, aga ka loomult alati rahulikum, tasasem, nii hullu piiride testimist temal ei olnud.
Eile oli mees hajevil, seetõttu käis, ise mõtetega mujal, köögis mitu korda. Eks ikka juhtub, tavaliselt on meie unerutiin ikka konkreetne, 2 väikese lapsega ei saagi teisiti, muidu käiksime terve öö köögis joomas.
Ja lapsi kasvatame mehega ikka kahekesi, seega ei mōista, mis peredes on ainult ema laste kasvatuses-selle puudumises süüdi? Või kas vanemate koostööl kasvatamatud lapsed vääriksid siis järsku agressiivsust?
Aga rääkisime täna rahulikult uuesti, vabandasin mehe ees. Oleksin pidanud ise eile sekkuma, kui nägin, et ta pole piisavalt kohal, et lapse tujuga tegeleda. Kuna taoline tegu tema poolt oli esmakordne, ehmatasin tõesti. Töötasin paar aastat tagasi pool aastat lastekaitses, ju sealt jäänud mingi hirm ja sealt ka nii tugev reageerimine.
Oman sotsiaaltöö magistrit, lastepsühholoogiat ja pedagoogikat olen lugenud rohkem, kui paar raamatut. Lapsi saab ka ilma ekstreemsete meetoditeta kasvatada, aga ühe vahejuhtumi pärast mehe peale niivõrd ärrituda polnud minust muidugi õige.
Üldiselt on ju kõik sinuga nõus. Oligi mehepoolne ebaadekvaatne ja inetu käitumine. Sh ta sai sellest ka ise aru ja vabandas eelnevalt. Jutu mõte on see, et kõik inimesed eksivad ja tähtis, et nad sellest õpivad. Aga lihtsalt selle ühe seiga pärast tundus tohutu ülereageerimine. Rasketel hetkedel tuleb pigem üksteisele toeks olla ja rohkem mõista/rääkida. Aga hea, et ära leppisite.
Ma olen u 3-aastasele süldi-pasteedisaia näkku määrinud. Laps jauras ja nõudis, et ma paneksin sülti ja pasteeti saia peale, ma seletasin, et see ei sobi kokku ja ta ei söö seda ära, tema vandus, et sööb küll. Ma ei tea, kas ta üldse prooviski, aga näkku ma selle talle määrisin. Võttis väga hästi õppust.
See oli küll ülinõme käitumine sinu poolt. Ja mida laps sellest siis kasulikku “õppis”?
Laps õppis seda, et enam ei nõua ega jaura, ja kui on saanud palutud asja, siis sööb selle ka ära.
Ja tegelikult oleks laps sellest võinud saada kogemuse, et kõik, mida väga tahad, ei pruugi kättesaades nii hea ollagi, kui oled oodanud. Ja sellest oleks täiesti piisanud.
Õppetund, et kui midagi tahetut kätte saad, siis pead sellega ka rahul olema, on täiesti kasutu ja mõttetu.
Täiesti normaalne on millegi poole püüelda ja kui see käes, siis avastada, et sa ei olegi sellega rahul. Ja täiesti haige oleks täiskasvanuelus siis hambad ristis soovituga leppida, sest ise ju tahtsid. Täiesti normaalne on avastada, et see polegi päris see, mida tahtsin. Ja täiesti normaalne on siis tahetust loobuda ja edasi liikuda.
Väikelapse puhul oleks olnud hariduslik moment juba see, et kõik asjad ei kõlba koos süüa. Ta sai sealt juba uut infot ja kogemuse.
See, et su lapsel pole mingit traumat, ei tähenda, et see tal meeles poleks. Mu üksikema käitus minuga ka mõned korrad väga ülekohtuselt ja muidugi ei käi ma seda talle praegu nina alla hõõrumas, sest täiskasvanuna ma saan aru, et jah, tal oli raske, sest ta oli mitme lapsega üksi ja nii edasi. Aga see ei tähenda, et ma oleks unustanud.
Loe nüüd uuesti – depressioonis üksikemal lõi pildi eest. Milleks see filosoofiline mula mulle praegu?
Ma olen u 3-aastasele süldi-pasteedisaia näkku määrinud. Laps jauras ja nõudis, et ma paneksin sülti ja pasteeti saia peale, ma seletasin, et see ei sobi kokku ja ta ei söö seda ära, tema vandus, et sööb küll. Ma ei tea, kas ta üldse prooviski, aga näkku ma selle talle määrisin. Võttis väga hästi õppust.
See oli küll ülinõme käitumine sinu poolt. Ja mida laps sellest siis kasulikku “õppis”?
Laps õppis seda, et enam ei nõua ega jaura, ja kui on saanud palutud asja, siis sööb selle ka ära.
Ja tegelikult oleks laps sellest võinud saada kogemuse, et kõik, mida väga tahad, ei pruugi kättesaades nii hea ollagi, kui oled oodanud. Ja sellest oleks täiesti piisanud.
Õppetund, et kui midagi tahetut kätte saad, siis pead sellega ka rahul olema, on täiesti kasutu ja mõttetu.
Täiesti normaalne on millegi poole püüelda ja kui see käes, siis avastada, et sa ei olegi sellega rahul. Ja täiesti haige oleks täiskasvanuelus siis hambad ristis soovituga leppida, sest ise ju tahtsid. Täiesti normaalne on avastada, et see polegi päris see, mida tahtsin. Ja täiesti normaalne on siis tahetust loobuda ja edasi liikuda.
Väikelapse puhul oleks olnud hariduslik moment juba see, et kõik asjad ei kõlba koos süüa. Ta sai sealt juba uut infot ja kogemuse.
See, et su lapsel pole mingit traumat, ei tähenda, et see tal meeles poleks. Mu üksikema käitus minuga ka mõned korrad väga ülekohtuselt ja muidugi ei käi ma seda talle praegu nina alla hõõrumas, sest täiskasvanuna ma saan aru, et jah, tal oli raske, sest ta oli mitme lapsega üksi ja nii edasi. Aga see ei tähenda, et ma oleks unustanud.
Loe nüüd uuesti – depressioonis üksikemal lõi pildi eest. Milleks see filosoofiline mula mulle praegu?
Pole küll see, kes filosoofilist mula sulle kirjutas, aga minu meelest oli sinu esimene vastus siin teemas, kui oma pasteedisaia näkkulöömist kirjeldad, tehtud sellise tooniga, nagu üritaksid teemaalgatajat üle trumbata või no tunneksid igatahes suurt uhkust oma “ägeda ja resoluutse” teo üle.
Kirjutanuks sa kohe alguses, et “… olin üksikema ja korra sõitis mul ka katus täiega ära, nimelt vihastasin nii kohutavalt lapse absurdsete nõudmiste ja vingumise peale, et vajutasin talle ta enda nõutud (ja siis kräunumise saatel söödamatuks tunnistatud) pasteedi-süldi saia näkku. Piinlik on küll, et nii tegin, aga tahtsingi teemaalgatajale öelda, et kõigil võib vahel juhtuda ja mingit traumat mu nüüdseks suur laps sellest õnneks ei saanud!”, siis oleks sind mõistetud. Minu jaoks on spontaanses ärritushoos vee näkku viskamine igatahes hoopis teise kategooria “kuritegu” ja oluliselt mõistetavam kui “õpetuslikul eesmärgil” lapsele söögi näkku vajutamine, kui lapsele see ei maitse, olgugi et ta ise oli seda saia tahtnud…
Süldisaiale lisaks. Sai pasteedi ja süldiga kõlbab minu arust tühja kõhuga süüa küll. Ma söön ka muud sellist nagu maksakaste või kartulipuder leiva peal. Kõik läheb. See on tavaline.
Ma olen u 3-aastasele süldi-pasteedisaia näkku määrinud. Laps jauras ja nõudis, et ma paneksin sülti ja pasteeti saia peale, ma seletasin, et see ei sobi kokku ja ta ei söö seda ära, tema vandus, et sööb küll. Ma ei tea, kas ta üldse prooviski, aga näkku ma selle talle määrisin. Võttis väga hästi õppust.
See oli küll ülinõme käitumine sinu poolt. Ja mida laps sellest siis kasulikku “õppis”?
Laps õppis seda, et enam ei nõua ega jaura, ja kui on saanud palutud asja, siis sööb selle ka ära.
Ja tegelikult oleks laps sellest võinud saada kogemuse, et kõik, mida väga tahad, ei pruugi kättesaades nii hea ollagi, kui oled oodanud. Ja sellest oleks täiesti piisanud.
Õppetund, et kui midagi tahetut kätte saad, siis pead sellega ka rahul olema, on täiesti kasutu ja mõttetu.
Täiesti normaalne on millegi poole püüelda ja kui see käes, siis avastada, et sa ei olegi sellega rahul. Ja täiesti haige oleks täiskasvanuelus siis hambad ristis soovituga leppida, sest ise ju tahtsid. Täiesti normaalne on avastada, et see polegi päris see, mida tahtsin. Ja täiesti normaalne on siis tahetust loobuda ja edasi liikuda.
Väikelapse puhul oleks olnud hariduslik moment juba see, et kõik asjad ei kõlba koos süüa. Ta sai sealt juba uut infot ja kogemuse.
See, et su lapsel pole mingit traumat, ei tähenda, et see tal meeles poleks. Mu üksikema käitus minuga ka mõned korrad väga ülekohtuselt ja muidugi ei käi ma seda talle praegu nina alla hõõrumas, sest täiskasvanuna ma saan aru, et jah, tal oli raske, sest ta oli mitme lapsega üksi ja nii edasi. Aga see ei tähenda, et ma oleks unustanud.
Loe nüüd uuesti – depressioonis üksikemal lõi pildi eest. Milleks see filosoofiline mula mulle praegu?
Pole küll see, kes filosoofilist mula sulle kirjutas, aga minu meelest oli sinu esimene vastus siin teemas, kui oma pasteedisaia näkkulöömist kirjeldad, tehtud sellise tooniga, nagu üritaksid teemaalgatajat üle trumbata või no tunneksid igatahes suurt uhkust oma “ägeda ja resoluutse” teo üle.
Kirjutanuks sa kohe alguses, et “… olin üksikema ja korra sõitis mul ka katus täiega ära, nimelt vihastasin nii kohutavalt lapse absurdsete nõudmiste ja vingumise peale, et vajutasin talle ta enda nõutud (ja siis kräunumise saatel söödamatuks tunnistatud) pasteedi-süldi saia näkku. Piinlik on küll, et nii tegin, aga tahtsingi teemaalgatajale öelda, et kõigil võib vahel juhtuda ja mingit traumat mu nüüdseks suur laps sellest õnneks ei saanud!”, siis oleks sind mõistetud. Minu jaoks on spontaanses ärritushoos vee näkku viskamine igatahes hoopis teise kategooria “kuritegu” ja oluliselt mõistetavam kui “õpetuslikul eesmärgil” lapsele söögi näkku vajutamine, kui lapsele see ei maitse, olgugi et ta ise oli seda saia tahtnud…
Ja selle kõik oleks ma pidanud keset tööpäeva telefoniga trükkima? Sorry, tõesti muud ka teha. Ja see ei olnud õpetuslikul eesmärgil, vaid puhtast vihast, nagu juba öeldud sai. Äkki nüüd jätaks minu teema rahule.
No mina ei oleks 4. kord enam lapsega jooma läinudki, vaid oleksin käratanud Aitab lollitamisest! ja Magama! Kaua võib tittede pilli järgi tantsida siis? Täiesti kasvatamatud väiksed jonnipunnid.
No kuulge!
Kõikidest ei saa kosmonaute ja teadlasti, olümpiavõitjast rääkimata. Mõni peabki saama säästuka koristajaks ehk lumehelbekeseks ehk väikeseks jonnipunniks. Mehele muidugi avaldan kaastunnet, et sellise naise endale leidis … khm khm.
Hirmus, “kapi”- vägivald. Ja mis lapsikud põhjendused oma tegudele- olin stressis. No hea, et kondid lastel terveks on jäänud, ei oska muud öelda.
Minul ka aeg-ajalt 2-aastane tahab mitu korda juua enne magamaminekut. Köögivahet jooksmist ma ei kannata, seega veetass on lapse toas öökapi peal.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
