Teema: Sõnaline hindamine

#3074502:

ugesin alates 4 aasta vanusest ja päris pakse raamatuid.

Võid mõne näite tuua? Täiesti siirast huvist küsin (võrdlusmoment).

#3074755:

Aga mingit vahet numbritega ju ei ole? Numbri asemel lihtsalt mingi muu tähise kasutamine pole ju süsteemi muutmine. See on täpselt sama mis numbrisüsteem, ainult et tähtedega.
Milleks, milleks, milleks?
Olgu, läheme siis tähtedele üle, kui see rahustab, siin pole tõesti vahet.

Ei ole ju päris nii. Teine võimalus oleks siis meie praegused numbrid panna vastama mingile kindlale protsentidevahemikule. Olen nõus, et protsent annab rohkem infot kui lihtsalt hinne. Ja kui õpetaja sinna veel midagi juurde kirjutab, nt. pööra tähelepanu sellele või tollele, siis ongi ju väga hea tagasiside. Aga ainult kopeeritud hinnangud stiilis “saad hästi aru sellest ja tollest” mulle küll midagi ei ütle. No ma näen ju töö pealt ise ka, millest laps aru saab.

Aga kui näiteks on töö uute sõnade peale ja kahte-kolme sõna ei oska – mis siis sõnaline hindamine oleks? Nt “olid täitsa tubli, aga järgmine kord hakka varem õppima”? 🙂
Pole üldiselt ette tulnud olukorda, kus laps tegelikult ka ei saa aru, millele ta rohkem tähelepanu peaks pöörama. Ma ei tea, kas seda alati juhtub, aga ma aastate jooksul lugenud, et tuleb ette, et kui lõpuks numbritele üle minnakse, siis mõnel lapsel shokk, et “oled täitsa tubli, pööra tähelepanu õigekirjale” tähendab maakeeli hinnet 3 või siis just see, et vanemad ütlevad, et pikk jutt (algklassides üritatakse see ka võimalikult poisitiivne kirjutada) ei anna edasi infot asjade tegeliku seisu kohta.

#3074902:

#3074828:

1) Hindamisel võetakse aluseks järgmine protsendiskaala:

1) 90–100% punktide arvust – hinne «5»;

2) 70–89% punktide arvust – hinne «4»;

3) 50–69% punktide arvust – hinne «3»;

4) 25–49% punktide arvust – hinne «2»;

5) 0–24% punktide arvust – hinne «1».

Leidsid mingi vanema Riigi Teataja

2011 muudeti hindamise korraldust. Praegu kehtivad protsendivahemikud on järgmised:

Viie palli süsteemis hinnatavate kirjalike tööde koostamisel ja hindamisel lähtutakse põhimõttest, et kui kasutatakse punktiarvestust ja õpetaja ei ole andnud teada teisiti, koostatakse tööd nii, et hindega „5” hinnatakse õpilast, kes on saavutanud 90–100% maksimaalsest võimalikust punktide arvust, hindega „4” 75–89%, hindega „3” 50–74%, hindega „2” 20–49% ning hindega „1” 0–19%.

Aa, hästi. No protsendid on ikkagi olemas, ja paned sa nende pealt numbri või tähe, vahet pole.

#3074835:

Aga kui näiteks on töö uute sõnade peale ja kahte-kolme sõna ei oska – mis siis sõnaline hindamine oleks? Nt “olid täitsa tubli, aga järgmine kord hakka varem õppima”? ????

Pole üldiselt ette tulnud olukorda, kus laps tegelikult ka ei saa aru, millele ta rohkem tähelepanu peaks pöörama. Ma ei tea, kas seda alati juhtub, aga ma aastate jooksul lugenud, et tuleb ette, et kui lõpuks numbritele üle minnakse, siis mõnel lapsel shokk, et “oled täitsa tubli, pööra tähelepanu õigekirjale” tähendab maakeeli hinnet 3 või siis just see, et vanemad ütlevad, et pikk jutt (algklassides üritatakse see ka võimalikult poisitiivne kirjutada) ei anna edasi infot asjade tegeliku seisu kohta.

Täpselt. Ei tea sõnade töös kaht sõna ja mina pean kirjutama: sa ei tea kaht sõna.

Absurdide absurd.

#3074954:

Paraku meil ei ole levinud protsentide teisendamine numbriks ja vastupidi. Võib-olla peaks siis sealt pihta hakkama? Nagu näha, siis isegi õpetajad pole selle protsendi-värgiga eriti tuttavad.

Vastupidi, meil on see levinud. Õpetajad on sellega vägagi kursis. Nagu juba eelnevalt kirjutasin, siis kirjutan töö peale punktid, protsendi ja hinde.
Ilmselt on selle alusel keeruline hinnata näiteks kirjandit, aga ka seal saab õpetaja ju enda jaoks panna nn punktivahemikud a-la sisu vastavus 5 punkti, sõnavaralised oskused 5 punkti, grammatika 5 punkti, seostatus ja ülesehitus 5 punkti ja ongi kokku nt 20 punkti. Siis kui esineb vigu, siis saab teatud osade eest punkte vähendada ja lõpuks koondhinde panna protsendi järgi.

#3074971:

Vastupidi, meil on see levinud. Õpetajad on sellega vägagi kursis. Nagu juba eelnevalt kirjutasin, siis kirjutan töö peale punktid, protsendi ja hinde.
Ilmselt on selle alusel keeruline hinnata näiteks kirjandit, aga ka seal saab õpetaja ju enda jaoks panna nn punktivahemikud a-la sisu vastavus 5 punkti, sõnavaralised oskused 5 punkti, grammatika 5 punkti, seostatus ja ülesehitus 5 punkti ja ongi kokku nt 20 punkti. Siis kui esineb vigu, siis saab teatud osade eest punkte vähendada ja lõpuks koondhinde panna protsendi järgi.

Mulle küll ei meeldiks kui mu minu arvates viit väärt kirjandi all oleks 4 ja mingid protsendid. Kust ma tean, milline osa minu kirjandist oli õpetaja arvates väga hea, milline vähem hea? Jah, saab eraldi hinnata grammatikat ja sisu, aga kirjandi kirjutamine ei ole matemaatika, et võtad aga valemi ette ja muudkui teed. See on loominguline töö. Mõni alustab hea hooga ja sisu on ka, aga lõpetada ei oska. Mõni ei saa kuidagi vedama, aga lõpp on täitsa lahe. Selliste tööde juures just oleks tarvis kommentaare. Ja mida rohkem, seda parem.

Üldiselt tähendab sõnaline hindamine ikkagi õpilase tundmist. Ei ole OK, et õpetajad ei tunne oma õpilasi. See on väga suur probleem. Õpetajad peavad lehvima 2-3 kooli vahel, neil võib olla 140 õpilast (lugesin siinsetest kommentaaridest) ja sellistel tingimustel on tõepoolest võimatu sõnalist hindamist korraldada! Aga hindamissüsteem iseenesest on väga hea, tõesti annab nii vanemale kui lapsele adekvaatse info õnnestumiste/ebaõnnestumiste kohta ning võimaldab õpetajal last kiita/laita täpselt nende sõnadega, mida ta mõtleks kui ta kirjutaks numbrilist hinnet.

#3075091:

Mulle küll ei meeldiks kui mu minu arvates viit väärt kirjandi all oleks 4 ja mingid protsendid. Kust ma tean, milline osa minu kirjandist oli õpetaja arvates väga hea, milline vähem hea? Jah, saab eraldi hinnata grammatikat ja sisu, aga kirjandi kirjutamine ei ole matemaatika, et võtad aga valemi ette ja muudkui teed. See on loominguline töö. Mõni alustab hea hooga ja sisu on ka, aga lõpetada ei oska. Mõni ei saa kuidagi vedama, aga lõpp on täitsa lahe. Selliste tööde juures just oleks tarvis kommentaare. Ja mida rohkem, seda parem.

“Kust ma tean, milline osa minu kirjandist oli õpetaja arvates väga hea, milline vähem hea?” Tead õpetaja kommentaaride ja varem kokkulepitud tingimuste järgi.
Kirjandite hindamiseks on eraldi juhendid, nt põhikooli lõpukirjandi hindamise juhend. Kirjaliku töö eel selgitab õpetaja, mida ja kuidas ta hindab. (Hindamispõhimõtete selgitamine õppeperioodi alguses on neile kohustuslik. üldine hindamisjuhend on kooli kodulehel avalikult väljas)
Näiteks kirjandis hinnati kõige rohkem sisu ja õigekirja, vähem punkte sai stiili ja vormistuse eest. Ja kommentaarid on ka seal töö all ja kõrval.
Muudes kirjutistes (muinasjutud, ümberjutustused, raamatuarvustused jne) kirjutab õpetaja tööservale täpselt, mida arvestab.
Saan aru, et kõik ei pruugi olla nii tublid, kui minu laste õpetaja, aga üldiselt teavad lapsed üsna hästi, mis nõudmised on, millest hinne kujuneb ja mida tähendab.

#3074698:

#3074357:

Pooldan väga! Minu lapsed käivad koolis, kus on 7. klassini kujundav hindmamine ja ma ei suuda piisavalt tänulik selle eest olla. Lastes on säilinud koolirõõm, puudub nn hindestress ja nad oskavad enda teadmisi, töid analüüsida. Väga lihtne on ju õpetajal töö alla üks number läratada ja loota, et laps selle sisust aru saab. Kujundava hindamise puhul aga ei panda ÜLDSE hindeid, mis tähendab, et idee järgi ei tohi panna ka Suurepärane! Halb! Hea! jne hinnanguid. Selliseid hinnanguid panevad ikkagi need vanakooli õpetajad, kes ei suuda uue süsteemiga harjuda ja arvavad, et nad lihtsalt ei tohi numbriga hinnata. Tegelikult ei ole nad aga asja ideest aru saanud.

Toon näite. 2. klassi matemaatikas saab tavakoolis laps kolme. Näeb, et on üht-teist punasega parandatud, siin-seal jooned all, äärepeal kommentaarid. OK. laps on oma töö eest kolme kätte saanud, nendib fakti, et midagi ju oskasin ka. (Aga mida täpsemalt?). Nüüd aga numbrivabas koolis, kus samasuguse töö pealt leiab laps kommentaarid, et oled omandanud oskuse üleminekuga liitmisel. Esinevad mõned hooletusvead kümneliste kokku liitmisel.

Arusaadav ju. Mis läks hästi, mis halvasti, mida laps on omandanud, mida veel vaja harjutada. Laps ei ole saanud endale halvamaigulist number kolme töö alla, vaid konstruktiivset kriitikat, mis ei kõiguta tema enesehinnangut. Seega, säilib õpimotivatsioon ja koolirõõm.

Kaugeltki ei tähenda see, et lapsed ei omanda sellise hindamise juures korralikult ainekavas ettenähtut. Tasemetööd ja muud tööd tehakse täpselt samade tulemuste peale nagu nn tavahindamisega koolides. Lihtsalt lapsi ei hinnata numbriga. See ei tähenda, et nad enda töö ja teadmiste eest tagasisidet ei saa.

Kas tegu on tavakooliga?

Jaa, tegu tavakooliga.

#3075265:

#3075187:

140? Mul on ligi 400…. Ühes koolis.

See on tõeliselt kurb. Kui paljusid oma õpilasi sa nime-ja nägupidi tunned? On sinu jaoks üldse isiksused? Või on pigem numbrid? Ilmselt ongi keeruline hinnata kedagi, kelle edenemistest või takerdumistest puudub ülevaade. Väga keeruline on märgata ja aidata hätta jäänud last kui sa ei teagi, et ta on hädas. Sellise lapse vanemad vaatavad päevikus kahtesid ja näägutavad kodus, õpetaja paneb kahtesid ja näägutab koolis. Kurb.

Nagu õpetaja oleks selles ise süüdi, et tal nii palju õpilasi on… 400 õpilast ei ole erakordne kogus õpetaja jaoks. Mul on umbes 300 õpilast – nagu kõigil normkoormusega põhikooliõpetajatel, kes õpetavad ainet, kus on kaks tundi nädalas (s.t enamik aineid). Gümnaasiumiklassid on aga suuremad ja nii võibki vabalt õpilaste arv ka üle 400 kerkida. Ning jah, ma tean kõigi nimesid ja tunnen nägupidi ära, nad on minu jaoks isiksused. Aga on küll keeruline jah. Eks seda püüavadki siin paljud õpetajad öelda, et kujundav hindamine ei saa toimida nii nagu peaks, kui õpetajal pole lihtsalt aega sisuka tagasiside andmiseks. Tööd ise mitte tundes on lihtne mõelda, et võtku õpetaja see 5 minutit, aga selle peale ei tulda, et nii tuleb ju kõigile õpilastele kirjutada ja 300 x 5 minutit on 24 tundi tööd, 400 x 5 minutit aga juba suisa üle 33 tunni.

#3075265:

See on tõeliselt kurb. Kui paljusid oma õpilasi sa nime-ja nägupidi tunned? On sinu jaoks üldse isiksused? Või on pigem numbrid? Ilmselt ongi keeruline hinnata kedagi, kelle edenemistest või takerdumistest puudub ülevaade. Väga keeruline on märgata ja aidata hätta jäänud last kui sa ei teagi, et ta on hädas. Sellise lapse vanemad vaatavad päevikus kahtesid ja näägutavad kodus, õpetaja paneb kahtesid ja näägutab koolis. Kurb.

On küll kurb, nõus.
Aga veidi lohutuseks: me ikka tunneme neid ja märkame üldjuhul ka hädasolijaid. Iseasi, kas me nendega tegeleda jõuame, nii põhjalikult kui vaja oleks.

See on koolide argipäev juba aastate kaupa, mulle on üllatus, et see on ikka veel kellelegi üllatus.

#3075411:

Kogemus ka lapsega kel juba 1.klassis ühtesid ja kahtesid laoti. No ei jõudnud talle kohale mille eest. Ja meil oli ka raske aru saada kas oli teadmiste või käitumise eest.

Selle probleemi lahendaks hulga lihtsam nõue: kommenteerida lühidalt iga hinnet e-koolis. Peaks piisama.

Mul on lapsel klassis 32 last. No mingi valemiga ei suuda ükski õpetaja kirjutada 32 tõsiseltvõetavat hinnangut pidevalt. Ja nii veel mitmes klassis. Kas lastele kasulikum poleks, kui lapsevanem jälgiks lapse nõrku külgi ja vaene aineõpetaja veedaks õhtu oma lastega mängides ja oleks koolipäeval puhanum? Või äkki õpetaja kirjutaks nendele, kellele on, mida kirjutada. Tundub nii sisutu tegevus 5 asemel pikka romaani kirjutada.

#3075819:

*oleme selle üle elanud tavakoolis, kus õpetaja laduski tegemata koduste tööde eest ühtesid. Üherida ei muutnud last usinamaks, jättis hoopis tunnistusel tema teadmistest väga vale mulje.

Jällegi õpetaja või kooli “süü”, et hinnete parandamist ei nõuta. Meil on esitamata kodutöö X ja see asendatakse hindega, kui töö tehtud-esitatud. Negatiivsed hinded ei ole püsimajäävad karistused, vaid märgid, et sellega, mille eest hinne pandi, tuleb tegeleda ja hinne parandada.

#3075916:

Jällegi õpetaja või kooli “süü”, et hinnete parandamist ei nõuta. Meil on esitamata kodutöö X ja see asendatakse hindega, kui töö tehtud-esitatud. Negatiivsed hinded ei ole püsimajäävad karistused, vaid märgid, et sellega, mille eest hinne pandi, tuleb tegeleda ja hinne parandada.

See on hea alternatiiv, aga kui sul on 400+ õpilast, on sul siis aega jälgida, kelle üle-eelmise kodutöö X lahendamata on ja kes kuidas oma kodutööga jänni jäi?

#3075947:

Ja muidugi kooli süü, et lapsel kodused töö tegemata olid…

“muidugi” oli irooniline, eks? Või lugesidki selle mu kommentaarist? Ma ei näe süüd ei koolil, ei kodul. See on tema enda asi, kas on piinlik õpetajale otsa vaadata või ei. Tema peab ju koolis aru andma iga kord kui kodused tööd on tegemata. Minu asi on talle edastada info, et selline käitumine ei ole sobilik ja olen sealjuures väga tänulik, kui õpetaja mind lapse koolitöö edenemistega kursis hoiab.

See konkreetne laps on kodutöödega laisk olnud terve oma kooliea. Tundides ei ole temaga kunagi probleeme, aga kodus õppimisele kuluva aja peab leidma oma hobi arvelt. Hobiga tegeleks ta oma aruga 24/7. Teeb kodutööd siis kui press nii koolist kui minu poolt juba ebameeldivaks muutub.

Pere teised lapsed ei ole endale sellist erilist huvi leidnud ja neile ei tundu koduste tööde tegemine ülekohtune.

#3076135:

Aga kas on vahet, kui õpetaja kirjutab sõnalise hinnangu, et “ole ikka hoolsam ja tee ikka kodused tööd ka ära”, või paneb e-kooli 1 märkega kodune töö. Sulle kui lapsevanemale annab ju see sama sõnumi, et pead kontrollima, et lapse kodune töö oleks tehtud. Ilmselt ei ole piinlikum otsa vaadata ei siis, kui on saadud sõnaline hinnang ega siis, kui oled saanud 1. Kui ikka ei lähe korda, siis ei lähe. Selliseid lapsi on. Siin peabki lapsevanm kätt pulsil hoidma ja vaatama, et laps teeks vajalikud asjad ära, et ei tekiks õppetöös auku.

Üks kord veel – sellele lapsele on see 1 täiesti ükstapuha. Tema kuulab minu epistli ära, aga 1 jääb ikkagi päevikusse. Teda ei distsiplineeri hinnetega, sest hinded ei ole karistuseks ega ergutuseks. Hinded peaksid peegeldama teadmisi. Teadmised tal on. Ta lihtsalt ei viitsi teha kodus seda, mida ta päev otsa koolis juba teinud on. Kui kodutööks on mõni pikemaajalisem projekt või referaat, siis selle teeb ta ära esimeste hulgas. Tavaliselt saab ta töösse põimida ka oma hobi ja selline kodutöö teeb talle rõõmu.

Õnneks on tal sellised õpetajad, kes teavad, et ei maksa pidevalt tänitada. Saadavad mulle teate, et mingi hulk kodutöid on jälle lohakile jäänud ja ma siis võtan ühel õhtul plika ette, et teeme korraga ära. Ja jälle rahu maa peal.

Mul kolmanda klassi laps näiteks ei toogi kodutööd koju. Tema sihib, et kõik saaks koolis tehtud. Aga tema õpetaja on ka muidugi selline, kes saadab vanematele kirja, et täna õppisime seda ja toda, koju jäi see korrata või kirjutada, aga kui täna enam ei jaksa, las siis jääb. Ehk siis tema arvates ei ole hädatarvidust peale kooli veel kodus õppida, tema saab laste edenemisest isegi aru. Ja kui märkab, et keegi maha jäämas on, siis teavitab eraviisiliselt vanemaid.
Vanemates klassides see loomulikult nii ei jää, aga kui seda peale kooli tehtavat tööd niigi palju saab edasi lükata, on juba väga hästi. Ja sõnaline hindamine on sealjuures hindamatu väärtusega, sest see tõesti annab tagasisidet, kas laps on lihtsalt hooletu ja ei pane tundides tähele või on tegemist õpiraskusega.