Tore, et vanast “Mirabilia ” sarjast “Surilina ööbikule” ikka mäletatakse. Minu jaoks on krimikirjanduse etalonid “Paddingon 16.50” ja “Tuhkur hobune”. Neist põnevamaid lihtsalt ei ole:) Aga kindlasti soovitan Ruth Rendelli raamatuid, need sobivad absoluutselt igale lugejale. Veidi keerukamad ja süvenemist nõudvad on Colin Dexteri raamatud
Ahjaa, Hakan Nesser jäi nimetamata. Tema “Jämeda silmaga võrk”, “Tagasitulek”, “Karambool”, “KOmissar ja vaikus”, “Sünnimärgiga naine”… kõik on head
Tore, et vanast “Mirabilia ” sarjast “Surilina ööbikule” ikka mäletatakse. Minu jaoks on krimikirjanduse etalonid “Paddingon 16.50” ja “Tuhkur hobune”. Neist põnevamaid lihtsalt ei ole:) Aga kindlasti soovitan Ruth Rendelli raamatuid, need sobivad absoluutselt igale lugejale. Veidi keerukamad ja süvenemist nõudvad on Colin Dexteri raamatud
Ahjaa, Hakan Nesser jäi nimetamata. Tema “Jämeda silmaga võrk”, “Tagasitulek”, “Karambool”, “KOmissar ja vaikus”, “Sünnimärgiga naine”… kõik on head
Mina kirjutasin sellest “Surilina ööbikule”. Ei hakanud sealt sarjast muid nimetama, aga tõesti, lapsepõlvest peale, kui neid lugema hakkasin, siis oli ka see Paddington 16.50 üks esimesi ja siis mingi “Mäng sõiduplaaniga” ka. Muidugi sai neid hiljem üle loetud, sest vanus ei andnud esialgu kõike kätte sealt, aga lemmikud nad olid. Kui meenutada, siis meenub ka ühe kirjaniku paljudest juttudest mulle just jälle üks – Närvidemäng”, Dick Fransis oli. Väike pehme raamatuke, aga ka imelise ülesehitusega ja köitev sisu. Omapärane.
Täna just kuulsin pealt, kuidas raamatukoguhoidja kurtis oma tuttavale, et sel aastal polegi häid krimkasid ilmunud. Pean kahjuks temaga nõustuma. Egas muidu pole uuesti filmiks tehtud siin juba mainitud “Surilina ööbikule” . Soovitan vaadata ka “Süüdistuse tunnistaja” uusversiooni. Tohutult põnev, ehkki Christie kirjutas selle raamatu juba 1920ndatel.
Soovitan raamatukogudest otsida ka Liza Marklundi raamatuid. Endiselt ühed parimatest v a Pärlikasvandus, ehkki ilmunud kümme aastat tagasi ja varemgi
Olin suur Agatha Christie fänn, aga juba viimased 10 a ei ole nagu “tõmmet”. Nüüd meeldivad hoopis uuemad kriminullid. Otsin lugemisideid siit: https://www.goodreads.com/choiceawards/best-mystery-thriller-books-2022 Kuna mul on mingi kiiks, et ei taha inglise keeles lugeda raamatuid, siis otsin autorite järgi ja päris palju ning kiiresti tõlgitakse eesti keelde.
Mulle endale meeldib Gardner väga, aga selliseid lugusid, kus lõpus tuleb välja mingi ilmselge asitõend, mille Perry Mason kusagilt poole raamatu pealt leidis ja lugejale iitsatatudki ei olnud, on tal kahjuks küll.
Mulle üks meelepärasemaid on igas mõttes üks vana Mirabilia sarja raamat – “Surilina ööbikule”.
Sellest on nüüd hea filmilavastus ka saadaval, Jupiteris Dalgliesh 1. osa.
Vaatasingi ära. Olustik oli kenasti edasi saadud anda, peaosaline koos oma kaaslasega ka. Muidugi pole võimalik ehk ühe osalise filmi puhul seda ülimalt detailselt kirjutatud lugu edasi anda, saan aru. Palju oli puudu. Kuid õdedekooli majandusnaine pr. Collins oli niivõrd eriline tegelaskuju, et selle oleks oma monoloogiga võinud sisse panna palju rohkem. Raamatus oli tegevus umbes 10 a varasemal ajal. Ja oli kirjas, et õde Fallon oli tegelikult omal moel jõukas naine, ja kaksikud oli punapead, väga klanitud, oli raamatus. Ja õde Goodale, kes abielluma pidi, oli väga tark ja tagasihoidlikult intelligentne neiu, kena. Nojah. Raamat alati parem.
Mäng sõiduplaaniga on ka mu ammune lemmik Mirabiliast. Päriselt sain temast aru alles pärast Jaapanis käiku – Balti jaam ei andnud võrdluseks palju ideed.
Minu meelest Rex Stoutil on pooled sellised, et on kuus kahtlustatavat ja lõpuks võetakse kuskilt näpujäljed ja selgub, et X; või saadetakse kõigile kahtlustatavatele väljapressimiskiri ja vaadatakse, kes reageerib; või kõik vaatavad mingit fotot (mida raamatus trükitud ei ole) ja noogutavad tähendusrikkalt pead; või Nero Wolfe loeb kaadri taga kuus raamatut läbi ja ütleb, kellel on mõrtsukaga sama stiil – ehk et lugejal pole seal küll midagi peale hakata.
Issake, Caroline Grahamit pole keegi maininud. Midsomeri mõrvade telesari põhineb tema raamatutel. “Surmani truu,” “Turvaline paik”, “Kummitus tapamasinas”- kõik väga head
Vaatasingi ära. Olustik oli kenasti edasi saadud anda, peaosaline koos oma kaaslasega ka. Muidugi pole võimalik ehk ühe osalise filmi puhul seda ülimalt detailselt kirjutatud lugu edasi anda, saan aru. Palju oli puudu. Kuid õdedekooli majandusnaine pr. Collins oli niivõrd eriline tegelaskuju, et selle oleks oma monoloogiga võinud sisse panna palju rohkem. Raamatus oli tegevus umbes 10 a varasemal ajal. Ja oli kirjas, et õde Fallon oli tegelikult omal moel jõukas naine, ja kaksikud oli punapead, väga klanitud, oli raamatus. Ja õde Goodale, kes abielluma pidi, oli väga tark ja tagasihoidlikult intelligentne neiu, kena. Nojah. Raamat alati parem.
Kas raamatus ka see noorem uurija seksis selle ilusa õega?
Vaatasingi ära. Olustik oli kenasti edasi saadud anda, peaosaline koos oma kaaslasega ka. Muidugi pole võimalik ehk ühe osalise filmi puhul seda ülimalt detailselt kirjutatud lugu edasi anda, saan aru. Palju oli puudu. Kuid õdedekooli majandusnaine pr. Collins oli niivõrd eriline tegelaskuju, et selle oleks oma monoloogiga võinud sisse panna palju rohkem. Raamatus oli tegevus umbes 10 a varasemal ajal. Ja oli kirjas, et õde Fallon oli tegelikult omal moel jõukas naine, ja kaksikud oli punapead, väga klanitud, oli raamatus. Ja õde Goodale, kes abielluma pidi, oli väga tark ja tagasihoidlikult intelligentne neiu, kena. Nojah. Raamat alati parem.
Kas raamatus ka see noorem uurija seksis selle ilusa õega?
See oli ja raamatus ka .)
Ja oli see, et ülemõde mõisteti kohtus õigeks. Kuid ta tegi enesetapu hiljem ja süstis endale ka seda, mida kord koonduslaagris teistele ja jättis uurijale isikliku kirja. Ja näiteks, et see õde, kes koolitust läbi viis, oli olemuselt raamatus teine, flirtiv ja rõõmus, ja tal oli ka salaarmuke, laboris töötav mees haiglast.
