Kas keegi oskab H.Hesse “Stepihundiga” aidata?
Olen ise seda raamatut 20 a tagasi lugenud, paraku kodus ka pole raamatut ja laps juba andis raamatu tagasi, kuna sõbranna pidi ka lugema. Lugemistöö kohta on mõningad küsimused ja mina neile vastata ei oska.
Mida ütleb Harry oma vanemate kohta, millise etteheite neile teeb?
Mille jaoks palub Hermiine Harrylt raha?
Tänan ette, kes oskab vastata
Sina ei peagi oskama, laps peab. Sinu jutu järgi laps ju luges.
kui inglise keelt oskad, leiad kindlasti internetist vastuse. ma ei ole ise seda raamatut lugenud.
Laps luges seda osaliselt. Liialt raske raamat olevat, aga see selleks. Kas Sa aidata oskad?
Jah, oskan, aga põhimõtteliselt ei kavatse lollust ja laiskust toetada. Kui oli liiga raske, siis saab kahe, nagu on välja teeninud.
Ma just aitasin last samade küsimustega, raha küsimise vastust ei õnnestunudki kuskilt leida 🙂 Aga Harry etteheide vanematele – ta ei saanud vanematelt armastust, pigem õpetasid vanemad teda ennast vihkama.
Need eelnevad kommentaarid – ausalt, süda läheb pahaks.
Lugesin seda aasta tagasi ja ei tea vastust kummalegi küsimusele. Minu jaoks räägib raamat eelkõige keskeakriisist ja kõneteb ilmselt väheseid 18-aastaseid.
Lugesin seda aasta tagasi ja ei tea vastust kummalegi küsimusele. Minu jaoks räägib raamat eelkõige keskeakriisist ja kõneteb ilmselt väheseid 18-aastaseid.
Kahjuks meie koolisüsteemile on oluline, kas õpilane oskab vastata lugemiskontrollis teatud küsimustele. Kui oskab vastata, miks keegi kelleltki raha küsis, siis “tubli, istu, viis”. See kas noor inimene loetut üldse mõistis, kuidas mõistis, kas tekitas küsimusi jne jne see ei huvita mitte kedgi. Mina lõpetasin gümnaasiumi väga ammu. Kohusetundliku lapsena oli mul alati kõik loetud, küsimustele vastatud, viied kirjas. Raamatute mõttest ei saanud sageli üldse aru, sest seda ei arutatud tundides. Anti kohustuslik kirjandus, sellele järgnes lugemiskontroll lollakate küsimustega ja kogu lugu. Mitukümmend aastat hiljem ei ole mitte midagi muutunud.
Mäletan ühte kirjanduse tundi kus meil oli asendusõpetaja. Pidi olema lugemiskontroll, aga õpetaja jättis selle ära ja terve tund arutlesime selle raamatu üle, kes tahtis avaldas arvamust, õpetaja ise seletas ja rääkis juurde. Mul tulevad siiani külmavärinad kui seda meenutan, see üks kirjanduse tund andis mulle rohkem kui kõik muud tunnid kokku. Selline tund oli ainult 1 kord kogu kooliaja jooksul.
Kurb.
Minu arust oli Hermine just see, kes ei olnud nõus Harrylt midagi vastu võtma. Mingi trikiga küsimus. Äkki ostis Hermine talle selle grammofoni, millega tantsima õpiti? Ei mäleta nii täpselt.
Kahjuks meie koolisüsteemile on oluline, kas õpilane oskab vastata lugemiskontrollis teatud küsimustele. Kui oskab vastata, miks keegi kelleltki raha küsis, siis “tubli, istu, viis”. See kas noor inimene loetut üldse mõistis, kuidas mõistis, kas tekitas küsimusi jne jne see ei huvita mitte kedgi.
Jah, kõik sõltub lõpuks õpetajast. Minu õpetaja nõudis keskkoolis ikka analüüsi, arutlesime ja avaldasime arvamust sisulistel teemadel, mis raamatus kajastusid. Kui juhtusin kord nägema küsimusi, millele üks mu teises koolis käiv sõber pidi raamatu kohta vastama, olin päris segaduses. 20 küsimust stiilis mida ütles Mari enne kodust ära minekut Jürile, kuidas Mari välja nägi, kas Jüri oli rikas, mis oli Mari ema nimi… See oli väga silmi avav hetk. Ja absoluutselt ei saa siin asi olla õpilastes. Nagu võiks olla, et mõnes koolis mõnes klassis ei ole keskkooliõpilased võimelised sisulistel teemadel arutlema. Ka kümneaastased ja nooremad suudavad arutleda hea ja halva, õige ja vale, inimeste emotsioonide ja motivatsioonide üle. Küsimus on ainult õpetaja võimekuses neid küsimusi lastele-noortele sobival viisil avada.
Stepihunt gümnaasiumi kohustuslik kirjandus? Tule taevas appi! Olen lõpetanud TÜ filoloogiateaduskonna. Ülikooliajal ma seda ei lugenud. Ei mäleta, kas oleks pidanud, või polnudki see ülikoolis kohustuslik? Virnad, mida me lugema pidime, olid meeletud. Kõike ei jõudnud. Eksamid said tehtud nii, et osadest raamatutest olid loetud sisukokkuvõtted ja veidi sirvitud. Kunagi aastaid hiljem, juba 40-aastasena, mõtlesin, et võtan ja loen Stepihundi läbi. Seda ma ikka ju teadsin, et oluline maailmakirjanduse teos. Vist ei jõudnud esimesest viiest leheküljest kaugemale …
Seda ma ikka ju teadsin, et oluline maailmakirjanduse teos. Vist ei jõudnud esimesest viiest leheküljest kaugemale …
See raamat vist osadele sobib ja osadele mitte. Minu gümnasistile see raamat meeldis ja mõjus, mõjus lausa niipalju, et ta luges seda enne lõpukirjandit uuesti, et seda kasutada, ning soovitas minulgi uuesti lugeda. Ma siiani pole tegudeni jõudnud.
Stepihunt on selles mõttes küll veider teos, et (neist, kes mõttega loevad muidugi) osale meeldib hirmsasti, osale on täiesti vastuvõetamatu. Minu jaoks oli see viimane. Nõus vist eelkirjutajaga, kes ütles, et tegemist keskeakriisi kujutusega, mis ei pruugi noort (ega üldse inimest, keda sellised kriisid ei taba) kõnetada. Samas teistpidi, üks jooni, mis mulle keskeakriisiga seostub, on teatav teismelise mõtteviisi juurde tagasi pöördumine, justkui mingi teine noorus, üritad (jälle) mässata olemasoleva korra, kas iseenda olukorra või maailma oma vastu. Nagu “Kuristik rukkis” 30 a hiljem. Võib-olla just sellepärast mõnele sobib ka teismelisena? Ja kellele sellised kriisid omased pole, sellest läheb kõik see jutt kuidagi mööda.
Lugesin seda aasta tagasi ja ei tea vastust kummalegi küsimusele. Minu jaoks räägib raamat eelkõige keskeakriisist ja kõneteb ilmselt väheseid 18-aastaseid.
Kahjuks meie koolisüsteemile on oluline, kas õpilane oskab vastata lugemiskontrollis teatud küsimustele. Kui oskab vastata, miks keegi kelleltki raha küsis, siis “tubli, istu, viis”. See kas noor inimene loetut üldse mõistis, kuidas mõistis, kas tekitas küsimusi jne jne see ei huvita mitte kedgi. Mina lõpetasin gümnaasiumi väga ammu. Kohusetundliku lapsena oli mul alati kõik loetud, küsimustele vastatud, viied kirjas. Raamatute mõttest ei saanud sageli üldse aru, sest seda ei arutatud tundides. Anti kohustuslik kirjandus, sellele järgnes lugemiskontroll lollakate küsimustega ja kogu lugu. Mitukümmend aastat hiljem ei ole mitte midagi muutunud.
Mäletan ühte kirjanduse tundi kus meil oli asendusõpetaja. Pidi olema lugemiskontroll, aga õpetaja jättis selle ära ja terve tund arutlesime selle raamatu üle, kes tahtis avaldas arvamust, õpetaja ise seletas ja rääkis juurde. Mul tulevad siiani külmavärinad kui seda meenutan, see üks kirjanduse tund andis mulle rohkem kui kõik muud tunnid kokku. Selline tund oli ainult 1 kord kogu kooliaja jooksul.
Kurb.
Noh, paistab et see asendusõpetaja õpetab nüüd minu last.
Samas teistpidi, üks jooni, mis mulle keskeakriisiga seostub, on teatav teismelise mõtteviisi juurde tagasi pöördumine, justkui mingi teine noorus, üritad (jälle) mässata olemasoleva korra, kas iseenda olukorra või maailma oma vastu. Nagu “Kuristik rukkis” 30 a hiljem. Võib-olla just sellepärast mõnele sobib ka teismelisena? Ja kellele sellised kriisid omased pole, sellest läheb kõik see jutt kuidagi mööda.
Minu lapse näide sinna mässamise alla kindlasti ei lähe, ta on kogu teismeea olnud äärmiselt mõistlik laps, kuid uurisin ta käest, mis selles raamatus teda kõnetab – tema tundis seal ära enda hirmud, see oli see kõnetamiskoht.
Ma olen täiesti nõus, et meie koolisüsteem mõõdab kõiki ühe mõõdupuuga. Vähe on selliseid õpetajad, kes tahavad, et õpitust ka aru saadaks.
Olen seda raamatut ise kunagi lugenud ja tundus pool pornograafiline jama. 20a hiljem ikka õppekavas sama raamat. Laps sai koos sõpradega selle tehtud. Nüüd raudselt õpetaja viriseb ühesuguste vastuste üle.
Aitäh, kes aitasid!
Misasja? Ma lugesin keskkoolis ja see oli mu lemmikraamat. Mõnusalt sügav ja mõtlemapanev. Tänapäeval sõidab igaüks koolilt individuaalsuse nõidmisega sisse. Teiseks on vähenemas oskus süveneda asjadesse, mis pole nii põnevad. Varsti ei osatagi oma tahtlikku tähelepanu rakendada. Ainult arutlemine ja oma arvamuse avaldamine tuleb (internetis) hästi välja. Õpetaja ei saa lapse eest materjali ära õppida, see ebameeldiv pingutus tuleb endal ära teha.
Lugesin seda aasta tagasi ja ei tea vastust kummalegi küsimusele. Minu jaoks räägib raamat eelkõige keskeakriisist ja kõneteb ilmselt väheseid 18-aastaseid.
Kahjuks meie koolisüsteemile on oluline, kas õpilane oskab vastata lugemiskontrollis teatud küsimustele. Kui oskab vastata, miks keegi kelleltki raha küsis, siis “tubli, istu, viis”. See kas noor inimene loetut üldse mõistis, kuidas mõistis, kas tekitas küsimusi jne jne see ei huvita mitte kedgi. Mina lõpetasin gümnaasiumi väga ammu. Kohusetundliku lapsena oli mul alati kõik loetud, küsimustele vastatud, viied kirjas. Raamatute mõttest ei saanud sageli üldse aru, sest seda ei arutatud tundides. Anti kohustuslik kirjandus, sellele järgnes lugemiskontroll lollakate küsimustega ja kogu lugu. Mitukümmend aastat hiljem ei ole mitte midagi muutunud.
Mäletan ühte kirjanduse tundi kus meil oli asendusõpetaja. Pidi olema lugemiskontroll, aga õpetaja jättis selle ära ja terve tund arutlesime selle raamatu üle, kes tahtis avaldas arvamust, õpetaja ise seletas ja rääkis juurde. Mul tulevad siiani külmavärinad kui seda meenutan, see üks kirjanduse tund andis mulle rohkem kui kõik muud tunnid kokku. Selline tund oli ainult 1 kord kogu kooliaja jooksul.
Kurb.
Mul täpselt samad mõtted. Meil samuti ainult lugemiskontrollid, küsimused nn tühjast tähjast, aga igasugunegi arutelu raamatu sisu üle puudub. Raamatud ei ole üldiselt teismelisele lihtsad, küllalt sügava sisuga, mis milleni viib jne. ja peategelased mitu aastat vanemad. Olen ise need läbilugenud ja siis arutame ja seletan.
Lugesin seda aasta tagasi ja ei tea vastust kummalegi küsimusele. Minu jaoks räägib raamat eelkõige keskeakriisist ja kõneteb ilmselt väheseid 18-aastaseid.
Kahjuks meie koolisüsteemile on oluline, kas õpilane oskab vastata lugemiskontrollis teatud küsimustele. Kui oskab vastata, miks keegi kelleltki raha küsis, siis “tubli, istu, viis”. See kas noor inimene loetut üldse mõistis, kuidas mõistis, kas tekitas küsimusi jne jne see ei huvita mitte kedgi. Mina lõpetasin gümnaasiumi väga ammu. Kohusetundliku lapsena oli mul alati kõik loetud, küsimustele vastatud, viied kirjas. Raamatute mõttest ei saanud sageli üldse aru, sest seda ei arutatud tundides. Anti kohustuslik kirjandus, sellele järgnes lugemiskontroll lollakate küsimustega ja kogu lugu. Mitukümmend aastat hiljem ei ole mitte midagi muutunud.
Mäletan ühte kirjanduse tundi kus meil oli asendusõpetaja. Pidi olema lugemiskontroll, aga õpetaja jättis selle ära ja terve tund arutlesime selle raamatu üle, kes tahtis avaldas arvamust, õpetaja ise seletas ja rääkis juurde. Mul tulevad siiani külmavärinad kui seda meenutan, see üks kirjanduse tund andis mulle rohkem kui kõik muud tunnid kokku. Selline tund oli ainult 1 kord kogu kooliaja jooksul.
Kurb.
Mul täpselt samad mõtted. Meil samuti ainult lugemiskontrollid, küsimused nn tühjast tähjast, aga igasugunegi arutelu raamatu sisu üle puudub. Raamatud ei ole üldiselt teismelisele lihtsad, küllalt sügava sisuga, mis milleni viib jne. ja peategelased mitu aastat vanemad. Olen ise need läbilugenud ja siis arutame ja seletan.
Kus tuleb arvamus, et ei arutleta ja asi piirdubki lugemiskontrolliga. Kõike, mida tunnis tehakse, ei räägita kodus ümber, või räägitakse iseendale sobivaks. Mulle väga meeldis gümnaasiumis Stepihunt. Aga võibolla on 18 aastaga inimesed muutunud. See on ju väga positiivne, et ise loed ja lapsega arutled. Vanemal endal peaks olema ka panus lapse haridusteesse, tulevikku. Suures klassis igaüheni eraldi ei jõua – see on paratamatus.
Eks need konkreetsed küsimused ole kontrollimaks, kas õpilane üldse luges, lisaks saab nendele punktisüsteemi järgi panna hinde. Aga kuidas panna numbrilist hinnet klassis peetud arutluse eest? V-o mõni laps on lihtsalt tagasihoidlik, samas raamatut on ta lugenud ja oma mõtted sellest on samuti täiesti olemas. Ideaalne oleks teha lugemiskontroll konkreetsete küsimustega (mis oli peategelase ema nimi, kuhu X läks jne), ning lisaks arutleda klassis loetud teose üle.
Arutluse ajal tuleks õpilasi julgustada oma arvamust avaldama, st ei tohiks jagada hinnanguid. Oma ülikooliajast mäletan, kuis üks õppejõud kurtis, et üliõpilased on nii hirmus passiivsed, ei taha seminaridel sõnagi rääkida! Tegelikult oli too õppejõud ise selline, kes väga kergelt võis tudengi arvamuse peale põlglikult muiata ja mingi veidravõitu killu visata – see hirmutaski noored ära ja kõik olid tema aruteludes vakka.
Sel juhul võiks need küsimused juba koos kohustusliku kirjanduse nimekirjaga kätte anda.
Ma omal ajal lugesin kohustuslikku kirjandust enamasti suvel – oleks mul jah mingid seelikuvärvid ja naabrilaste nimed selle aja peale meeles olnud. Kandvad mõtted, motiivid jms – muidugi.
Meil üldiselt lugeda ei armastatud, nii et arutasime tunnis läbi, väitlesime rühmadena vms ja siis kirjutasime selle baasilt arutlevaid kirjandeid.
“Stepihunt” oli nii gümnaasiumis kui ka hiljem ülikoolis üks mu lemmikraamatuid. Tundsin seal kohe ära iseenda. Mingist keskeakriisist seal küll ei kirjutata.
Arutlemisest koolis. Mäletan, kuidas püüdsin 8. klassi õpilasi panna arutlema “Väikese printsi” üle. Mitte midagi ei tulnud välja, mitte ühtegi eetilist arusaama ei lugenud nad sealt välja. Ka faktiküsimustele ei suutnud nad vastata. See-eest vinguda, solvuda ja ussitada oskasid nad ülihästi.
Tänapäeva noortega ei saa millegi sügava üle arutleda – nad on niivõrd banaalsed. Mõni üksik tajub miskit. Raamatu üle on nendega üldse raske arutleda – lugemine on ju sellinne tappev vaev ja piin. Filmist, mida on ülilihtne jälgida, nad ikka suudavad miskit arvata, kui teema neid vähegi kõnetab.
Nii et lõpetage see õpetajate üle vingumine ära.
Vaadake parem “South Park´i” viimast osa:
Seal lõpus on ainus, kes ära sureb, õpetaja. See allegooriaid täis multifilm ütleb muuhulgas seda, et õpilased ja lapsevanemad tapavad tänapäevases koolis õpetajad ära.
Lugedes neid lõputuid teemasid, kus õpetaja oleks ja poleks, ei näe ma muud, kui piiritut kurjust ja soovi ennast kellegi turvalise arvelt (õpetaja) pidevalt lõbustada.
Lugedes neid lõputuid teemasid, kus õpetaja oleks ja poleks, ei näe ma muud, kui piiritut kurjust ja soovi ennast kellegi turvalise arvelt (õpetaja) pidevalt lõbustada.
Mis Sul nüüd hakkas? Kõik need omadused, millega oma kommentaaris teisi sildistad, kumavad läbi Sinu enda olemusest. Kust lugesid siinses teemas välja mingit kohutavat pedagoogide kritiseerimist??? Jutt oli “Stepihundist”. Kui nõnda tundlik oled, siis Sa tõepoolest ei peaks ehk koolis töötama, vähem suhtlemist nõudvaid ameteid on ju palju…
Ja muide, tegelikkuses on ajakirjandus ja üldsus ülitugevalt kaldu pigem ikkagi õpetajate pooldamise ning lapsevanemate materdamise poole. Kui koolis peaks juhtuma selline õnnetus, et õpilane satub õpetaja kiusamise ohvriks, siis ei julge ärahirmutatud vanemad enam oma last kaitsta, või vastasel juhul valatakse vanemad üle pasarahega. Kusjuures, tõeliste pättidega kõik õpetajad hakkama ei saa ja kardavad neid, küll aga kiputakse siis mõnikord kompensatsiooniks ette võtma mõni tubli ja korralik, aga tagasihoidlikum laps, kelle peal pedagoog end välja elab. Sellisel lapsel on tavaliselt ka samasugused vanemad, kes ei julge ennast selle õpetaja ees kehtestada. Sel juhul laps kannatab ja abi ei saa see pere kusagilt.
Nii et ei ole kõik päris nii must-valge, et lapsed on nii- ja naasugused, õpetaja aga kaitsetu jne.
“Stepihunt” oli nii gümnaasiumis kui ka hiljem ülikoolis üks mu lemmikraamatuid. Tundsin seal kohe ära iseenda. Mingist keskeakriisist seal küll ei kirjutata.
Arutlemisest koolis. Mäletan, kuidas püüdsin 8. klassi õpilasi panna arutlema “Väikese printsi” üle. Mitte midagi ei tulnud välja, mitte ühtegi eetilist arusaama ei lugenud nad sealt välja. Ka faktiküsimustele ei suutnud nad vastata. See-eest vinguda, solvuda ja ussitada oskasid nad ülihästi.
Tänapäeva noortega ei saa millegi sügava üle arutleda – nad on niivõrd banaalsed. Mõni üksik tajub miskit. Raamatu üle on nendega üldse raske arutleda – lugemine on ju sellinne tappev vaev ja piin. Filmist, mida on ülilihtne jälgida, nad ikka suudavad miskit arvata, kui teema neid vähegi kõnetab.
Nii et lõpetage see õpetajate üle vingumine ära.
Vaadake parem “South Park´i” viimast osa:
Seal lõpus on ainus, kes ära sureb, õpetaja. See allegooriaid täis multifilm ütleb muuhulgas seda, et õpilased ja lapsevanemad tapavad tänapäevases koolis õpetajad ära.
Lugedes neid lõputuid teemasid, kus õpetaja oleks ja poleks, ei näe ma muud, kui piiritut kurjust ja soovi ennast kellegi turvalise arvelt (õpetaja) pidevalt lõbustada.
Aga palun 🙂 Millest me siin üldse räägime. Aitäh kulla õpetaja selle kommentaari eest, saimegi kinnitust millised õpetajad meie lapsi õpetavad. Rohkem sõnu polegi vaja.
Nüüd, kus TA lapsel on töö esitatud, võiks need põhimõttekindlad kommentaatorid, kes enne ei tahtun toetada lapse laiskust ja nõmedust nüüd siiski avaldada meile, huvlistele saladuse. Et miks ikkagi Hermiine Harrylt raha palus 🙂 🙂
Meil on siin ka ju õpetaja võtta, kelle lemmikraamat see on. Palume aladndlikult vastust, täitsa sportlikust huvist tahaks teada, olen raamatut sirvinud ja interneti läbi tuhlanud, ausõna ei leia, ennast ajab ka naerma. Palun, palun, ma ei saa rahu muidu 🙁
Lugedes neid lõputuid teemasid, kus õpetaja oleks ja poleks, ei näe ma muud, kui piiritut kurjust ja soovi ennast kellegi turvalise arvelt (õpetaja) pidevalt lõbustada.
Mis Sul nüüd hakkas? Kõik need omadused, millega oma kommentaaris teisi sildistad, kumavad läbi Sinu enda olemusest. Kust lugesid siinses teemas välja mingit kohutavat pedagoogide kritiseerimist??? Jutt oli “Stepihundist”. Kui nõnda tundlik oled, siis Sa tõepoolest ei peaks ehk koolis töötama, vähem suhtlemist nõudvaid ameteid on ju palju…
Ja muide, tegelikkuses on ajakirjandus ja üldsus ülitugevalt kaldu pigem ikkagi õpetajate pooldamise ning lapsevanemate materdamise poole. Kui koolis peaks juhtuma selline õnnetus, et õpilane satub õpetaja kiusamise ohvriks, siis ei julge ärahirmutatud vanemad enam oma last kaitsta, või vastasel juhul valatakse vanemad üle pasarahega. Kusjuures, tõeliste pättidega kõik õpetajad hakkama ei saa ja kardavad neid, küll aga kiputakse siis mõnikord kompensatsiooniks ette võtma mõni tubli ja korralik, aga tagasihoidlikum laps, kelle peal pedagoog end välja elab. Sellisel lapsel on tavaliselt ka samasugused vanemad, kes ei julge ennast selle õpetaja ees kehtestada. Sel juhul laps kannatab ja abi ei saa see pere kusagilt.
Nii et ei ole kõik päris nii must-valge, et lapsed on nii- ja naasugused, õpetaja aga kaitsetu jne.
Sa elad kusagil nõukogudeaeses või veel vanemas koolis. Tänapäeval on väga toredad koolid. Püütakse arvestada õpilaste individuaalsusega, tunnid ja materjal on huvitav. Käiakse koolist väljas. Õpetajal ei ole võimalik last kiusata, sest see tuleks kohe välja. Ajakirjandus materdab kontrolli kaotanud õpetajaid.
Näen siiski, et asi läheb kreeni teises suunas. Õpetaja vastutab absoluutselt kõige eest. Õpilaste ja vanemate surve on meeletu, iga väiksemat viga analüüsitakse, häid asju ei märgata. Vanemad ootavad justkui teenust, unustades ära, mis on õpilase enda pingutus. Arvatakse, et õpetajast piisab materjali omandamiseks.
Stepihundi kohta. Tuleb raamat uuesti laenutada ja üle lugeda. Mingi küsimus võibki olla selline, millele on raske vastata ja vähesed tähelepanelikud oskavad. Võib jätta ka vastamata. Pole vaja selle ühe küsimuse pärast rääkida, kui nõme on see raamat ja õpetajad.
Mina ei ole õpetaja, aga minu lapsel on väga toredad õpetajad. Lastevanemate seas on jah alati igasuguseid olnud.
Arutlemisest koolis. Mäletan, kuidas püüdsin 8. klassi õpilasi panna arutlema “Väikese printsi” üle. Mitte midagi ei tulnud välja, mitte ühtegi eetilist arusaama ei lugenud nad sealt välja. Ka faktiküsimustele ei suutnud nad vastata. See-eest vinguda, solvuda ja ussitada oskasid nad ülihästi.
Aga ongi ju vale 8. klassi õpilasi mõõta täiskasvanu mõõdupuuga. Nad alles õpivad abstraktselt mõtlema ning sümboleid tõlgendama ning nii on see olnud ka põlvkondi tagasi. Just täpselt “Väikese printsiga” tean täpselt, et ise sirvisin seda esimesena kuskil algklassides, oli tore muinasjutt ja naljakad pildid (see oli 30 aastat tagasi). Siis proovisin seda lugeda kuskil 7.-8. klassis, mitte muhvigi ei saanud ikka veel aru (ja ma olin kõva lugeja). Kui aga täiskasvanuna selle raamatu kätte võtsin, armusin sellesse kohe. Täpselt sama oli mu vanemal lapsel, kes sai seda kohustuslikuna lugeda nii põhikoolis kui gümnaasiumis. Nüüd loeb mu 14-aastane poeg sama raamatut (just praegu) ja ta ei saa mitte midagi aru, tegemist on aruka teismelisega. Kui sina õpetajana paned lastele süüks, et nad mittejõukohast raamatut samamoodi ei mõista kui sina, siis on see väga veider.
Arutlemisest koolis. Mäletan, kuidas püüdsin 8. klassi õpilasi panna arutlema “Väikese printsi” üle. Mitte midagi ei tulnud välja, mitte ühtegi eetilist arusaama ei lugenud nad sealt välja. Ka faktiküsimustele ei suutnud nad vastata. See-eest vinguda, solvuda ja ussitada oskasid nad ülihästi.
Aga ongi ju vale 8. klassi õpilasi mõõta täiskasvanu mõõdupuuga. Nad alles õpivad abstraktselt mõtlema ning sümboleid tõlgendama ning nii on see olnud ka põlvkondi tagasi. Just täpselt “Väikese printsiga” tean täpselt, et ise sirvisin seda esimesena kuskil algklassides, oli tore muinasjutt ja naljakad pildid (see oli 30 aastat tagasi). Siis proovisin seda lugeda kuskil 7.-8. klassis, mitte muhvigi ei saanud ikka veel aru (ja ma olin kõva lugeja). Kui aga täiskasvanuna selle raamatu kätte võtsin, armusin sellesse kohe. Täpselt sama oli mu vanemal lapsel, kes sai seda kohustuslikuna lugeda nii põhikoolis kui gümnaasiumis. Nüüd loeb mu 14-aastane poeg sama raamatut (just praegu) ja ta ei saa mitte midagi aru, tegemist on aruka teismelisega. Kui sina õpetajana paned lastele süüks, et nad mittejõukohast raamatut samamoodi ei mõista kui sina, siis on see väga veider.
Sellisel juhul ei saa aru, miks see raamat üldse 8. klassi soovituslikus nimekirjas on, kui nad ei saagi sellest midagi aru saama.
Metafoore õpitakse juba 7. klassis, seega peaks lapsed suutma sümbolitest aru saada juba ka 8. klassis.
“Stepihunt” oli nii gümnaasiumis kui ka hiljem ülikoolis üks mu lemmikraamatuid. Tundsin seal kohe ära iseenda. Mingist keskeakriisist seal küll ei kirjutata.
Arutlemisest koolis. Mäletan, kuidas püüdsin 8. klassi õpilasi panna arutlema “Väikese printsi” üle. Mitte midagi ei tulnud välja, mitte ühtegi eetilist arusaama ei lugenud nad sealt välja. Ka faktiküsimustele ei suutnud nad vastata. See-eest vinguda, solvuda ja ussitada oskasid nad ülihästi.
Tänapäeva noortega ei saa millegi sügava üle arutleda – nad on niivõrd banaalsed. Mõni üksik tajub miskit. Raamatu üle on nendega üldse raske arutleda – lugemine on ju sellinne tappev vaev ja piin. Filmist, mida on ülilihtne jälgida, nad ikka suudavad miskit arvata, kui teema neid vähegi kõnetab.
Nii et lõpetage see õpetajate üle vingumine ära.
Vaadake parem “South Park´i” viimast osa:
Seal lõpus on ainus, kes ära sureb, õpetaja. See allegooriaid täis multifilm ütleb muuhulgas seda, et õpilased ja lapsevanemad tapavad tänapäevases koolis õpetajad ära.
Lugedes neid lõputuid teemasid, kus õpetaja oleks ja poleks, ei näe ma muud, kui piiritut kurjust ja soovi ennast kellegi turvalise arvelt (õpetaja) pidevalt lõbustada.
Aga palun ???? Millest me siin üldse räägime. Aitäh kulla õpetaja selle kommentaari eest, saimegi kinnitust millised õpetajad meie lapsi õpetavad. Rohkem sõnu polegi vaja.
Millised need õpetajad on siis? Ei tohi tõdeda, et lapsed on banaalseks muutunud, et nad ei oska ega taha millessegi süveneda? See on ka tavalise kooli gümnaasiumiõpilaste probleem, et klassikalistest kirjandusteostest ei saada midagi aru. Kõik taandatakse tänapäevastele loosungitele: tolerantsus, vähemuste õigused. Ajaloost ei teata miskit, üldinimlikest väärtustest pole keegi kellegagi sõnagi arutlenud.
Mida oodatagi lapsevanematelt, kellele “Stepihundi” mõistmine käib üle jõu? Kuidas suudavadki sellised vanemad ja nende lapsed aru saada päris inimestest (nt mõni siin näeb minust miskit läbi kumamas), kui nad ei suuda aru saada lihtsatest kunstlikest konstruktsioonidestki (nt “Väikse Printsi” või “Stepihundi” sümbolid)?
Ühinen nende õpetajatega, kes keelduvad vastuseid ette ütlemast. Tahad areneda, õpi ise süvenema.
PS: Enne, kui hakata õpetajaid lahterdama “sellisteks” ja “millisteks”, õpi selgeks elementaarne õigekiri.
Sellisel juhul ei saa aru, miks see raamat üldse 8. klassi soovituslikus nimekirjas on, kui nad ei saagi sellest midagi aru saama.
Ei tea, võib olla just selleks ongi, et gümnaasiumis näeksid, kui erinevalt nad sama raamatut mõistavad.
Metafoore õpitakse juba 7. klassis, seega peaks lapsed suutma sümbolitest aru saada juba ka 8. klassis.
Aga ilmselgelt ju ei suuda. Mõni humanitaarselt eriti arenenu ehk suudab, kuigi Väikese Printsi laadse raamatu mõistmiseks on vaja ka omajagu elukogemust ja inimsuhete kogemust ning 14-15-aastastel seda veel pole. Kuidas võiks mõista taltsutamise teemat, kui sa pole ise veel kellegi eest vastutanud, kellegagi täiskasvanulikes suhetes olnud, siis no mida sa siin analüüsid?
